Toidukile ja kahvel

Üks hommik treisin endale tööle kaasa võtmiseks sellist toekamat võileiba. Võileib ise tuli täitsa isuäratav, aga selle toidukilesse mähkimine osutuks tõeliseks olelusvõitluseks. Parajasti oli kätte jõudnud see õnnis hetk, mil uus kilerull kasutusse läheb. Meelitasin ja küünistasin seda vist oma veerand tundi enne, kui mingi millimeetrise serva moodi asja leidsin, millest kile natukenegi jooksma hakkaks. Lõpuks nägi kilerull välja nagu oleks sõjas käinud ja mina olin kilelahingule nii palju aega kulutanud, et ei jõudnud enam hommikustki süüa. Nii pidin tööl õige pea peale kohale jõudmist võileiva nahka panema, et vähegi taltsutada soovi suure nälja tõttu mõnda kolleegi hammustada. See lükkas probleemi küll vaid natukeseks edasi, sest liiga varase lõunasöögi tõttu tahtis pealelõunal nälg jälle silmanägemist võtta. Miks ei võiks toidukilega kaasas olla mingi enam-vähem adekvaatne meetod või õpetus, kuidas veel süütule kilerullile mõistlik läheneda oleks?
Igale poole laotakse küll kõiksugu kummalisi hoiatusi ja õpetussõnu peale.

Tol päeval sain tööl veel kätte uue kolonni vedelikkromatograafile. Kolonni sertifikaadile oli kirjutatud, et seda ei tohi alla neelata. Vedelikkromatograafi kolonn kujutab endast 25-sentimeetrist metalltoru. Sertifikaati lugedes tekkis kohe väike kiusatus proovida, kas seda üldse on võimalik alla neelata või mis pagana pärast selliseid asju sinna kirjutada vaja on. Rääkimata sellest, et kui inimene on oma eluga jõudnud punkti, mil tal tuleb selliseid esemeid tööl kasutada, on tal üldjuhul omandatud ülikoolikraad üsna tehniliselt erialalt, mille põhjal võiks omakorda eeldada, et tema ajumaht on piisavalt suur 25-sentimeetriste metalltorude mitte alla neelamiseks.

Küsisin kolleegidelt ka, kas nad teavad kedagi, kes teavad kedagi, kes oleks kunagi vedelikkromatograafi kolonni proovinud alla neelata ja keegi ei teadnud. Meil on tööl inimeste keskmine IQ vist suhteliselt kõrge ka muidugi. Loomulikult on majas ka inimene, kelle hüüdnimi on you-had-one-job, aga farmaatsiatööstuses idioodiks olemiseks pead sa ikkagi vähemalt 20 eri sorti antibiootilise toimega ainet nimetada oskama ning suhteline standardhälve ja tertsiaarsed amiinid kuuluvad lõunapausi vaba vestluse tavapäraste sidesõnade hulka.

Viimasel tööpäeval enne jõule trepist üles jalutades hakkas mulle korraks ikkagi tunduma, et ka meie kollektiivi on mõni pridurok ära eksinud või on eelmisel õhtul toimunud mingi jõulupidu, millest mina midagi ei tea, sest kööginurga akvaariumi põhjas vedeles kahvli otsa torgatud kurk.

Natuke maad kuulates selgus siiski, et tegu on meetodiga, mille abil meie akvaariumit hobikorras majandav keemik sealt üleliigseid tigusid välja püüab. Keemikud on ikka geniaalne rahvas siiski. Kuna akvaariumi väikese ökosüsteemi võib mõne populatsiooni liigne paisumine kergesti paigast nihutada, tasus see väike liigutus enne jõulupuhkust ära teha.

Saatuse iroonia on aga see, et akvaariumis on kurk, mis vabas looduses peaks olema evolutsiooni tööriistaks, hoopis anti-evolutsiooniline seade. Loodused jäävad ellu need teod, kes kurgini jõuavad, aga akvaariumis... Noh, tark ei torma.

Pealtnägija II

Põhjuse-tagajärje ühese mõistmise huvides räägin taustaloo ka ausalt ära. Eile öösel oli keegi nahaal mu pokemoni, kes seal juba mitu kuud nagu vanajumala enda selja taga kükitanud oli, Viimsi poolsaare tipust Suure kivi alt pokemonide võimlast välja löönud.

Minu lemmik pokemonide kohtumispaik: Suur kivi

Nii tuligi täna vähest valget aega maksimaalselt kasutades kohapeale rattaga olukorda kontrollima minna. Läbi metsa sõites jäi mulle teele ka Kelvingi ja Püünsi külade vahele vabale platsile rajatud ebaseaduslik prügila. Ei ole sugugi nii, et terve Viimsi poolsaar ainult glamuuri ja kalleid krunte täis on.

Teine Viimsi

Suitsusammas paistis juba kaugele. Kohapeal oli näha, et põleb mingi metallkonteiner või onn ja põleb täitsa viisaka leegiga. Ma muidu olen julge naine, aga see üksildane prügiplats on minu jaoks alati natuke kõhe koht olnud. Kedagi nagu ei paistnud, aga väga lähedale ma ka minna ei tahtnud, sest kolme vaenulikult meelestatud bomžikuga vastamisi jäädes oleks mu võimalused enesekindlast olekust ja normaalsest füüsilisest vormist hoolimata kehvad olnud. Siis hakkasin jälle mõtlema, et kui mõni kodutu sinna konteinerisse peaks olema sisse põlenud, on ka nagu halvasti. Hiilisin ettevaatlikult lähemale. Tuli, mis tuli, aga läheduses ei kedagi. Väga nõme olukord üksinda lahendamiseks. Põleng oli ka täpselt selline, et 90% tõenäosusega kustub ise ära ja 10%, et põletab pool Viimsit maha.

Mida üks keskmine eestlane sellises olukorras teeb? Võtab telefonis messingeri lahti ja küsib sõpradelt, mida nemad teeks. Üks sõbranna arvas, et küsiks minu käest, mida teha. Teine sõber ütles, et kui ikka kahtlane tundub, on parem Päästeamet kutsuda. See oli nagu natuke konkreetsem nõuanne. Pealegi nilpsas lahtist leeki konteinerist endiselt sama palju välja kui pool tundi varem.

Rääkisin Häirekeskusele loo ära ning sõitsin rattaga teele välja, et autole metsa keeramiseks õige koht kätte näidata. Kui ma siis seda punast autot vilkuritega Kelvingi poolt tulemas nägin, kujutasin juba ette, kuidas leksikoni sõnade paanikaosakond ja overkill kõrvale minu fotot trükitakse.

Selleks ajaks kui ma auto sabas tagasi sündmuspaika jõudsin, kustutas üks poistest juba voolikuga pahinal tuld. Teine seisis kõrval ja pissis. Selliseid asju peavad mu süütud silmad veel selle aasta sees nägema. Miks mina pidevalt mingite selliste sündmuste otsa koperdan? Kas meie riik on tõesti nii vaene, et päästjad peavad sõna otseses mõttes käepäraseid vahendeid kasutama?
Vähemalt on järgmine kord teada, et enne 112 valimist võib ka ise proovida tulle pissida.

Ohutut ja rahulikku vana-aasta lõppu kõigile! Parem tulega ettevaatlik olla, sest muidu tuleb Päästeamet... Voolikutega...

Asjatundjad tööhoos

Klassikalised muinasjutud

Lugesin eile lastele unejutuks Lumivalgekese originaalversiooni. Küsitavaid kohti oli palju. Juba alates sellest, kuidas kuninganna tikkides niimoodi sõrme sai torgata, et verd lausa lumele kahte lehte lendas. Kas vanasti tikiti lehmasüstla nõeltega? Ja üldse, lahtise akna all talve ajal tikkida... Kas see inimene kopsupõletikku ei kartnud? Seda veel penitsilliinieelsel ajal! Pole ime, et ta selliste kommetega väga kaua ei elanud.

Muinasjutt lõppes Lumivalgekese pulmadega. Võõrasema alguses ei tahtnudki väga pulma minna, aga lõpuks läks ikka. Seal sunniti teda kohe jalga panema rauast kingi, mis olid tulel nii kuumaks aetud, et need lausa punaselt hõõgusid. Nendes pidi ta nii kaua tantsima, kuni surnult maha langes.
Siis tullakse veel rääkima, et tänapäeva multifilmid on vägivaldsed.

Mida Välek vibulane teeks?

Mul olid täna õhtuks tõeliselt suured plaanid - kamina ees pajalappe heegeldada ning rahu ja vaikust nautida. Mees on lastega maal, niiet eeldused rahuks ja vaikuseks oleks nagu olemas. Olukord kujunes aga hoopis nii, et olen lühikese aja jooksul läbi teinud staadiumid merehädalisest iidse koopainimeseni.


Ma olen nüüd paar päeva Hispaaniast tagasi kodus olnud. Maailmas ei ole teist sellist tunnet nagu siis, kui lennuk lõpuks Tallinna lennuvälja asfaldil rattad maha saab, aga kogu mu austuse juures kodumaa vastu, siinne kliima on küll natuke inimsusvastane. Koju jõudes hakkasin esimese asjana kaminat kütma. Öösel kell kaks peale üle terve Euroopa lendamist, see juba ütleb midagi. Järgmised 24 tundi veetsin iga natukese aja tagant koldesse puid lisades ja kaminat kallistades. Täna tuli õnneks päike välja ja ma hakkan lõpuks jälle püsiva kehatemperatuuri iseseisva hoidmisega toime tulema. Kütmismaraton on omade tagajärgedega. Kui õhtul jälle kaminat tahtsin süüdata, oli topsis ainult üks tikk alles. Robinson Crusoe pidi ennast umbes sama moodi tundma nagu mina siis, kui värisevate kätega viimast tikku süütasin ja palvetasin, et puud sellest põlema läheks. Loomulikult ei läinud. Nüüd proovisin mõelda, mida Välek vibulane minu olukorras teeks. Õige! Läheks ja kontrolliks, kas viimasest vanaema hauale küünla viimisest on äkki mõni tikutops auto kindalaekasse jäänud. Oli küll. Jeerum, kuidas üks inimene väikese Säästumarketi kirjadega karbikese üle rõõmustada võib.


Kusjuures ma käisin täna lõunaajal veel poes, aga tikud unustasin hoopis ära. Selle asemel ostsin kassile kaks kraapimispuud. Pakil oli kirjas, et need on palderjaniga. Ma ei usu, et isegi palderjaniga kraapimispuu enam kunagi tegemata jäänud kasvatustöö ära teeks ja meie elutoa mööbli päästaks, aga need maksid ainult viis eurot. Selle raha eest võib katsetada küll. Eeldasin, et palderjaniga kraapimispuu tähendab, et seda on kassile atraktiivseks tegemiseks palderjaniga töödeldud. Tegelikult oli palderjan pakikesena kaasa pandud. Mina avastasin palderjanipaki veerand tundi peale kassi ehk lootusetult hilja. Kraapimispuud on mõlemad pikali joostud ning rahu ja vaikuse asemel on mul kodus purjus kass.
Vähemalt on soe.
Over and out.

Tupekuulid

Paar kuud tagasi juhtusin aerojooga trenni. See on joogastiil, mida harrastatakse kiiklinas erinevates asendites rippudes. Ma olin paari joogastiili varem natuke ka erinevates spordiklubides proovinud. Nüüd olin aga spordiklubi asemel päris tõsisesse joogakoopasse sattunud. Riietusruumi ei olnud, kõikjal olid laiali imekivikesed ja -kristallid, nurgas suitses viiruk ja seinal olid tšakrate joonised. Teised trennis olijad tundusid ka selline keskmisest natuke vaimsem rahvas olevat.
Tõmbasin ennast koos teistega entusiastlikult pea alaspidi lae alla joogalina külge kõlkuma. Korraga hakkas treener nagu muuseas seletama, et trenni tulles oleks soovitav ka tupekuule kasutada. Siin nurga taga saab need enne trenni sisse lükata ja pärast välja võtta. Ta enda omad tellis Hiinast, sealt on soodsam. Tšakrad tšakrateks, aga tupekuulid on asjad, milleni minu vaimsus tõesti ei küüni. Palju ei olnud puudu, et ma üllatusest sealt linaküljest pea ees maha pudeneks.


Trenn ise oli äge, aga mina hakkasin natuke kartma. Mis siis, kui jägmine kord kontrollitakse, kas kuulid ikka olemas on? Kodus läksin internetti ja tellisin kuulide asemel Hiinast hoopis isikliku joogalina, mille rihmade-karabiinide abil rõdule üles panin. Parimaid oste sellel aastal. Lastele meeldib seal niisama kiikuda, mulle värskes õhus teed juua ja vahel ka mõned harjutused teha ilma, et keegi mulle samal ajal ebasündsusi õpetataks.


Mingi kasu tupekuulidest siiski on. Ilma nendeta poleks ma endale lina tellinud ja maksaksin aerojooga trenni eest kümme eurot kord niiet silm ka ei pilguks.

Ärge ostke tupekuule, ostke parem joogalina!

Saksa täpsus

Asi algas juba pea aasta tagasi mu sõbranna ema juubeliga. Sõbranna mees oli terve päeva nagu sütel olnud. Lõpuks ei pidanud enam vastu, viskas ennast kusagil restorani keldrinurgas vana kassaaparaadi ees ühele põlvele ja tiris taskusse peidetud sõrmuse välja.
"Sellises kohas hakkadki nagu abieluettepanekut tegema?" oli mu sõbranna esimene reaktsioon, aga järgmiseks ütles jah ka ikka ära.
Kuna kihlumisest instagramiväärilisi pilte saada ei õnnestunud, siis vähemalt pulmapeost tahtis ta neid küll saada. Abiellumiseks valiti romantiline rannake septembrikuises Lõuna-Hispaanias.

Mõned nädalad tagasi asusin lahendama probleemi, kuidas oma neljaliikmeline famiilia siia kohale saada. Kõige inimlikumaks variandiks osutus Lufthansaga läbi Frankfurdi lennata. Kuna lennujaamas passimine on umbes sama põnev, kuid tunduvalt vähem praktilist tulemust andev tegevus kui sokkide ostmine, valisin lennud, kus esimese maandumise ning jätkulennu vahele jäi tund ja 25 minutit. Kaks sekundit peale broneeringu tegemist jõudsin seda juba kahetsema hakata, sest Frankfurt ei ole mingi normaalne lennujaam, vaid kõige ehtsam Minotauruse labürint, mille surmalõksudest mul nüüd flegmaatiline mees ja kaks last läbi tuli vedada.
Kalkuleerisin nii ja teistpidi ning jõudsin järeldusele, et kui esimene lend ei hiline, peaks jõudma. Lufthansa on Saksa firma ja saksa täpsusele võiks ju lootma jääda küll. Eile kell 5:45 istusime nagu rändlinnud enne lõunasse lendamist reas Tallinna lennujaamas pardaleminekut oodates.
Pardakaardi skännimisel peaks masin tegema piip. Järjekorras oli kuulda, kuidas masin kahtlaselt tihti hoopis kurjakuulutavalt tuut tegi. Järjekord seisis, lennuteenindajad oli närvilised ja nõudsid vahetuse vanemat. Tuli välja, et algselt oli liinile olnud planeeritud hoopis väiksem lennuk, mis suurema vastu vahetati ja ikkagi täielikult välja müüdi. Nüüd olid osade istekohtade numbritele topeltbroneeringud tehtud. Veel veerand tundi peale seda, kui lennuk juba õhus pidi olema, seisis pool lennukitäit rahvast püsti ja urises üksteise peale. Isegi piloot tuli salongi, aga lõpuks andis cabin crew alla ja seletas saksna ning inglise keeles, et kohe tuleb keegi ground crew`st, kes asja lahendama hakkab. Lennukisse sisenes kollases jopes vaikne eesti meesterahvas, kes rahulikult inimesed suvalistele vabadele istekohtadele istuma pani. Asi võttis aega viis minutit.
Lend väljus pooletunnise hilinemisega ja mina hakkasin vaikselt ataki äärele jõudma. Palju õnne, Saksa täpsus!

Frankfurtis parkis lennuk ennast keset lennuvälja ära. Meie istusime bussi, mis meid 10 minutit terminali sõidutas. Sisenesime terminali, ronisime kaks korda trepist, sõitsime liftiga, sõitsime eskalaatoriga ja kõndisime kaks kilomeetrit, et teise maja tiiba oma jätkulennu väravasse jõuda. Seal istusime uuesti bussi, sõidsime jälle 10 minutit ja jõudsime järgmise lennukini, mis oli pargitud selle lennuki kõrvale, millega me Tallinnast tulime. Mis pagana pärast me ümberistumiseks just läbi poole lennuvälja roomanud olime?

Üldiselt peab ütlema, et Lõuna-Hispaania on ikka üks kohutav koht. Taevas on sinine, meri soe, toit hea ja inimesed sõbralikud. Isegi WC-aknast avaneva vaate võiks postkaardile trükkida. Siin tuleb nüüd terve nädal nii vastu pidada, et ilma üle viriseda ei saa. Raske, raske on see elu päikeserannikul.

Karma

Kunagi gümnaasiumis andis inglise keele õpetaja teste välja jagades mulle kogemata ainult tema enda jaoks mõeldud koopia. Sinna oli harilikuga nurka KEY kirjutatud ja õigetele vastustele ringid ümber tõmmatud. Tõstsin käe ja andsin teada, et minu kätte on juhtunud midagi, mis õpilaste vääritute silmade jaoks vist mõeldud pole.
"Oo, Alli," vaatas õpetaja mind imetlevalt, "nüüd ma tean, et sind võib alati usaldada."
Oma usalduse märgiks määras ta mind vahetunnis koridoris korda pidama. Niimoodi hävitati mu usk karmasse.

Edaspidised sündmused on siiski mu karmaateismi pisut kõikuma löönud. Mõned aastad hiljem osalesin kohvikruusivargusel. Ei tea, kas seoses sellega, aga mind saadab pidev kruusineedus. Ehitasime siis kütusetehast. See ei olnud veel päris valmis, kui ostujuht juba ühe tankautotäie toorainet sisse tellis. Ilmselgelt liiga vara. Mul olid veel kõik vedelikest kvaliteedikontrolli proovide võtmise vahendid lahti pakkimata. Ilma kontrollproovi laborist läbi käimata ma autot tühjaks laadida ka ei lubanud. Ütlesin ostujuhile, et mind ei huvita kuidas, aga kuna sa nii vara auto sisse võtsid, siis nuputa nüüd ise välja, kuidas tangist proov kätte saada. Ostujuht sisises midagi elu võimalusest odava hinnaga osta ja suundus hoovi peal seisvasse ehitajate soojakusse. Tagasi tulles oli tal ühes käes jupp nööri ja teises mingi ehitaja tagant ära pätsatud kohvikruus. Sidus kruusi nööri otsa, tegi mahuti ülemise luugi lahti ja saigi proovi kätte. Varsti sai tehas ka valmis. Ehitajad korjasid oma soojakud kokku ja liikusid edasi nagu rändtsirkus muiste. Objektijuht pärast korra mainis, kuidas üks meestest olevat väga häiritud olnud, kuna kontoriomad varastasid tema kruusi ja tagasi ei toonudki.
"See oli tema," näitasin ma ostujuhile.
"Ise sa käskisid ju," veeretati pall mulle tagasi.
Tehase omanikud jätsid mulle arvestatavas summas lisatasusid maksmata ning tegid muid sigadusi. Otsustasin oma elu mõne teise tööandjaga siduda.

Mul oli lemmikkruus, mis minuga läbi kahe töökoha kaasa liikus. Selline oli mõnusalt suur. Kui see korra endale meelepärast jooki täis panna jätkus kohe kauaks. Päris hea, kui pidevalt köögi vahet ei pea siiberdama ja rahus tööd teha saab. Lisaks oli seal peal armsate kassidega pilt. Milline täiuslik ese! Ühel hetkel hakkasin märkama, et mu kruus muudab suvalistel hetkedel asukohta. Liigub ise nõudekapist puhkenurga lauale ning vastupidi. Vahel käis minu teadmata nõupidamisteruumis ja siis oli pikalt üldse kadunud. Selge voodoo. Ühel pealelõunal, kui oma kiisukruusist teed lürpisin, jäi töökaaslane mind vaatama.
"Kas see on sinu kruus?" tahtis ta teada.
Kinnitasin ta oletust.
"See on väga hea kruus. Ma kasutan seda ise ka." Mul oli nii hea meel, et kruusimõistatuse taga kurjade vaimude asemel päris inimene oli ja ma ei isegi ei pahandanud, kui ta mu kruusi ka edaspidi kasutas. Arusaam isiklike esemete olemusest võib teinekord päris erinev olla.

Siis oli mul veel üks töökoht, kus mu kruus rändama kippus. Pidevalt vedeles kuivanud kohvijäägid põhjas mööda kontorit ringi. Seekord oli süüdlasele lihtne jälile saada. Meil olid seal nimelised kruusid. Minu oma võttis regulaarselt kolleeg, kelle eesnimi minu omale väga sarnane oli.
Siis saatis sekretär veel kirja ka laiali, et palun ärge jätke oma räpaseid kruuse igale poole vedelema. Viige kööki, peske ära ja pange kappi. Jube piinlik oli, kuigi ma midagi valesti polnud teinud. Viisin nimelise kruusi koju ja jõin kohvi edaspidi anonüümsetest Külaline kirjaga kruusidest.

Oma praeguses töökohas seadsin ka isikliku kruusi nõudekappi sisse. Sain seda täpselt kolm päeva kasutada, kui see jäljetult kadus. Mitte ei hakanud rändama nagu see minuga tavaliselt juhtub, aga kadus. Töökaaslased spekuleerisid võimalustega, et keegi on selle puruks pillanud ja killud kiiresti ära peitnud või julmalt omastanud. Nõme lugu, sest tegu oli ühe tuntud kunstniku poolt käsitsi maalitud esemega, mille ema mulle sünnipäevaks kinkis. Üle poole aasta olin ilma kruusita. Varitsesin hetke, mil köögis kedagi ei olnud ja kasutasin nüüd ise teiste omi.
Möödunud nädalavahetusel käisin korra laevaga Helsingis. Laeva poes müüdi muumitrolli raamatu tegelaste piltidega plekk-kopsikuid. Ostsin selle, kus kõige hirmsamad peal olid. Esmaspäeva hommikul panin kopsiku esimese asjana rahulolevalt tööle nõudekappi. Hehee, söö seda, kruusikarma! Plekk-kruus on oma olemuselt piisavalt nilbe, et keegi seda suvalise valikuna võtta ei tahaks ja selle kogemata lõhkumiseks on vaja majast läbi sõitvat juhuslikku tanki, mis isegi minu ebaõnne arvestades ebatõenäoline sündmus on.

Olin rahulolust pakatades vaevalt arvuti taha toolile tagumiku maha saanud, kui pidin sealt sama kiiresti maha kukkuma, sest uksest jalutas sisse karma isiklikult. Pea kaks meetrit pikk, püksid sama kõrgele üle naba tõmmatud ning sama paksude klaasidega prillid ees, kui ma teda mäletasin.
Ülikooli ajal anti meile aines Orgaaniline keemia II seminaritunni õppejõuks mingi doktorant. Nii stereotüüpne nohik kui üldse olla annab. Kindlasti maru tark poiss, aga null pedagoogiannet. Orgaaniline keemia II polnud mingi naljaaine. Maailmas on kümneid miljoneid orgaanilisi ühendeid ja nende selgeks õpetamiseks on vaja asjalikku inimest. Tegu oli veel palju punkte andva ainega. Kes õppetoetust saada tahtis, pidi selle kindlasti normaalsele hindele tehtud saama. Ja siis see doktorant seisis klassi ees, käed värisemas ja pulss kahesaja peal. Kui keegi midagi küsima juhtus, läks näost punaseks. Kui küsijaks oli tüdruk, siis lausa lillakaspunaseks. Mitte midagi ei saanud aru, mida ta puterdas. Asi oli pehmelt öeldes nutune. Alustasime kaebamise ja doktorandi peale kitumisega kuni instituudi juhtkonnani välja. Nende hulgas, kellel õppetoetust hädasti vaja oli, tegin ka mina seda õige valjult. Kahe nädalaga anti meile seminari normaalne õppejõud. Doktorikraadi saamiseks on vaja mingi õpetamispraktika ära teha, niiet nüüd oli asi hoopis nohiku jaoks nutune.

Seesama inimene mulle nüüd esmaspäeva hommikul ukselt vastu vaatas. Tuli välja, et ta oli oma õpetamispraktika siiski kuidagi tehtud saanud, kraadi ära kaitsnud ja peale seda igal pool üle maailma postdokiski käinud. Nüüd oli aga tema uurimisgrupp ülikooli juures rahastamise lõppemise tõttu suletud ning kõik koondatud. Meil on tehase kiire kasvu tõttu pidev massivärbamine käimas. Tegevjuht oli nõus ta juba puhtalt CV põhjal tööle võtma. Esmaspäeval oligi ta töövestlusele palutud. Tööle teda siiski ei võetud, see otsus tehti juba enne, kui ma oma isikliku kogemuse ära rääkida jõudsin. Üks osakonnajuhtidest oli teda hommikul tööle sõites tehase värava taga põõsasse pissimas näinud. Vahel pole põhjuse-tagajärje omavahelise seose mõistmiseks seda karma abil müstifitseerida vajagi.

Kes saadab smardiga mett?

Mitte ei saa aru, kumba pidi see nüüd on: kas rulluiskudel kohe tulevad mulle igasugu lennukad ettevõtmised plaani või elu ise veeretab sekeldusi mulle uiskude ette? Näiteks avastad pühapäeva hommikul, et piim on otsas. Tervise-, keskkonnahoiu- ja muudel kaalutlustel ei hakka autot võtma ning mõtled, et viskad need mõned kilomeetrid poodi ja tagasi kiirelt rulluiskudel ära. Poes tuleb meelde, et tegelikult peaks leiba ka ostma. Ja juustu leiva peale. Ning õli on otsa saanud. Ohhoo! Õli on kampaanias! Siis tasub ju mitu pudelit võtta. Paar kilo jahu ka igaks juhuks. Mees helistab, et tal on šampoon ka vaja. Poest välja saades oled lõpuks poolpankrotis ja koju jõudes kogu selle moona käe otsas vedamisest poolsurnud.

Ma proovin reeglitest üldjuhul kinni pidada. Poe ukse taga võtan alati uisud ära ning vahetan kaasa võetud tossude vastu. Ükskord olin veel tossud ka koju jätnud ja pidin selle pärast paljajalu poodi minema. Nagu kiuste oli just siis meie lao vahetuse vanem ka poes. Tööalase tõsiseltvõetavuse huvides ma temaga paljajalu keset poodi väga kokku joosta ei tahtnud ning pidin nagu poevaras riiulite vahel luurates ringi hiilima tema vältimiseks. Peale seda on mul alati meeles vahetusjalatsid kaasa võtta.
Kui keegi kunagi sellise kaupluse avab, kuhu rulluiskudel siseneda lubatakse, hakkan ma seal ausõna iga päev käima, puhtalt põhimõttelise toetuse näitamiseks. Kui klient uiskudel piisavalt kindel on, et üle äärekivide, treppide, porimattide ja muude takistuste ennast poodi manööverdada, siis vaevalt, et ta konjakiletti sisse kihutaks või midagi. Keskmine külajoodik klaaspudelite riiuli vahel on tunduvalt suurem risk.

Nüüd on veel see augustikuine nuhtlus lisandunud. Odav magus arbuus. Ükspäev olin siis jälle poes, eesmärgiks mingi väikesegabariitne ese nagu patareid telekapuldile vmt. Ja mis ma näen: arbuus 39 senti kilo! See, et ma rulluiskudega poodi olin tulnud, tuli mulle alles siis meelde kui ma 12-kilone mürakas kaenla all poest välja astusin. Terve tee palvetasin, et ma käpuli ei lendaks kui ma arbuusikätt iga saja meetri tagant vahetasin. Oleks võinus siiski ainult ühte kätt kasutada, sest koju jõudes pidid nüüd mõlemad otsast ära kukkuma.

Möödunud aastal ema sünnipäeval tegin enne emale külla sõitmist veel kiire tiiru uiskudel aleviku vahel. Kohalikust kondiitriärist möödudes sain aru, et nüüd või mitte kunagi. Tegelikult oli mul plaan emale tort alles peale lõunat ära osta, aga sealt vooris pühapäeva hommiku puhul koogikarpidega inimesi nagu sipelgaid välja. Kui ma veel pool tundi oodanud oleks, poleks sealt enam saiapuru ka saada olnud. Ostsin siis lilled ka juba ühe soojaga ära. Veeren ma ettevaatlikult kodu poole tordikarp näpus kõlkumas ja 80-sentimeetrise roosi pabertuutu samuraimõõgana risti seljataga vöö vahele torgatud, kui korraga seisab mul tee peal risti ees ei keegi muu kui seesama pokemon isiklikult, keda ma juba mitu nädalat taga olin ajanud. Kui tavalisi pokemone sünnib ka ühe käega püüda, siis haruldasemate puhul ma ei riski ning kasutan kahte. Nii ma siis seisin tordikarp käes ja vahtisin selle elukaga tõtt.

Valikud olid ainult halvad: toetada tort ees olnud prügikastile, toetada tort tee kõrval olevale mururibale või riskida pokemoni põgenemisega ning teda ühe käega püüdma asuda. Polnud midagi teha, ajad on rasked. Panin tordi maha. Mina, kes ma kaheksa aastat oma elust oma ameti tõttu toiduhügieeni võrdkuju olen pidanud olema, panin tordi maha. Kui ma seda meie mikrobioloogile, kes enne sööma minekut alati vähemalt viis minutit käsi peseb, rääkisin, pidi tal juba ainult selle kuulmisest kõht lahti minema. Minu meelest ei julgenud ta pärast seda enam kuu aega isegi minuga sama pastakat kasutada. Pokemoni sain muidu kätte kenasti.

Järgmine õnnetus oli voodilinadega. Need kulusid kõik nagu kokkulepitult samal ajal läbi. Tellisin netist kohe mitu komplekti Itella Smartposti pakiautomaati. Varsti saingi SMSi, et tule too aga pakiautomaadist ära. Mis seal ikka, tõmbasin aga uisud jalga ja asusin teele. Kõik sujus kenasti kuni pakiautomaadi kapi uks lahti klõpsatas. Ajasin pakile näpud taha ja tahtsin seda kapist välja võtta. No ei tulnud. Sikutasin veel kõvemini. Ikka ei tulnud. Nüüd toetasin põlve vastu kappi ja tõmbasin päris kõvasti. Kõva lurtsatusega tuli pakk lõpuks kapist välja. Hea, et ma selili ei kukkunud. Kogu kast oli väljast meega koos. Keegi oli arvatavasti enne mind samast kapist Smartpostiga mett saatnud või saanud, pakk oli halvasti suletud olnud ning kogu kapi ära ökastanud.

Pakk käes, oli tekkis uus probleem. Kuidagi oli vaja see lögane kast seljakotti suruda. Õnneks oli sealsamas metallkorv tasuta maakonnalehtedega. Eestikeelsed olid otsas, venekeelseid oli aga veel terve hunnik alles. Kuigi ma vene keelt väga ei loe, olid need tol hetkel küll nagu inglite poolt sinna jäetud. Hakkasin lehti ümber oma kleepuva paki mätsima. Kuna pakk oli suur ja lehed väikesed, kulus neid päris palju. Sellega valmis saanud, oli see kaadervärk vaja veel kuidagi seljakotti pressida. Mitte mingi valemiga ei mahtunud, ükskõik mis pidi ka ei prooviks. Viimase võimalusena otsustasin voodipesu pakist välja kiskuda ja niimoodi kotti toppida. Selleks pidin kõigepealt mitu kihti ajalehti kasti ümbert ära katkuma, need prügikasti pressima, linad pakist välja võtma ja pakendijäänused kuidagi ajalehehunniku otsa suruma ning linad seljakotti saama, mis lõpuks jällegi alles põlve kaasabil õnnestus. Umbes sel hetkel taipasin, et minu tegevus oli hakanud ka turvamehe tähelepanu köitma. Mina olin omadega juba staadiumis, kus sellistest asjadest täiesti ükskõik on. Sikutasin kotiluku kinni ja uisutasin koju. Kes saatis Smartpostiga mett? Järgmiseks võiks proovida näiteks nitroglütseriini saata.

Eile õhtul sättisin ennast jälle rulluisuringile. Viimsi aiandi suvisest müügitelgist möödudes nägin suurt silti Lõpumüük. Ma lihtsalt ei suutnud sealt eemale hoida. Kõik amplid olid 8-15 eurot. Müüjapoisi küsiva pilgu peale ütlesin ainult, et mulle tulevat alati uiskudega kodust välja tulles igasugused geniaalsed mõtted pähe. Nii ma siis läbi Haabneeme keskuse koju uisutasin, meetrise läbimõõduga ampel lobeeliaid sirgelt küljele sirutatud käe otsas rippumas. Kusjuures kui ma kleepuvate ajalehtede, papkasti ja voodilinadega võitlesin vaatasid mööduvad inimesed mind nagu tulnukat, eile aga anti hoopis naeratades teed.

Nüüd peaks ma raamatukogu tagastuskasti paar vanema lapse suvelugemise kohustusliku kirjanduse nimekirjas olnud raamatukest ära viima. Nad on mind juba nädala otsa raamatukogust kurjade kirjadega pommitanud. Ilm on uisutamiseks ideaalne. Raamatukogu on kilomeetri kaugusel ja täna kinni, niiet ma ei saaks sealt isegi järjekordse ootamatu meelesegaduse korral mingit poolekilomeetri paksust teost kaasa vedada, aga ma ei lange sellese lõksu. Seekord tõesti ei lange.

Minu EV100: kartulid ja koored

19. august 1991. Harjutan õues sõbranna rohelise Ereliukase, suurte laste rattaga, sõitmist. Ema teeb köögi akna lahti ja hõikab ärevalt, et Moskvas on putš alanud. Ma ei tea, mis see on ja väga ei huvitagi, sest mul on muid muresid – kummikusäär on pahasti rattaketi vahele jäänud.

Edasi hakkas riigipöördekatse mulle juba rohkem meeldima. Ema oli suvepuhkuse viimastel päevadel plaaninud magamistuppa uut tapeeti panna, nüüd aga istus selle asemel uudiseid jälgides teleka ees ja õmbles mu Barbie`le riideid. "Kellele ma seda remonti veel teen kui varsti ehk sõda ja tankid tulevad?" pööritas ema silmi.
Tänu augustiputšile sai mu nukk uue kleidi, kaheosalise kostüümi, kasuka ja karvamütsi. Sõda ei tulnudki, tankid küll. Mina neid ei näinud, aga üks teine tüdruk, kes muidu Ida-Virumaal elas, aga nüüd Tallinna külje alla meie vastasmajja vanaema juurde ärevate sündmuste eest varju komandeeriti rääkis, et tema kodumaja eest sõitis neid palju mööda.

Ema töökoht oli tol ajal Toompeal, parlamendihoonest mõnesaja meetri kaugusel. Lossi ümbrus ja Toompeale suunduvad teed olid veel kaua tankide tõrjeks suurte kivilahmakatega barrikadeeritud.
Mulle tõid tankid Narva alt uue mängukaaslase, täiskasvanutele hoopis rahutu meele. Peretuttavad, kes äsja väikest viisi ettevõtluse ja uue maja ehitusega alustanud olid, ei saanud vist kolm päeva kaineks. Mure materiaalsuse pärast ei tähenda tühist muret. Mõne aasta pärast sai maja siiski kenasti valmis ning nende firmast kasvas välja tänaseni tegutsev üle saja töötaja tootmine.
Putši teise päeva hommikul läksime emaga sovhoosi keskusesse sööma. Mina seda tol ajal veel vaadata ei osanud, aga ema kommenteeris pärast, et naabruses asuva Vene sõjaväeosa ohvitserid olevat sööklas oma keefiriklaaside taga õige halli näoga istunud. Õhtul kuulutati välja Eesti riiklik iseseisvus.

Eks seda, et maailmas midagi muutumas on, oli juba mõnda aega tunda olnud. Pea poolteist aastat tagasi olin Aktuaalsest kaamerast näinud, kuidas hulk juubeldavaid inimesi suurt seina lõhub. Minu küsimise peale ütles ema, et see on Berliini müür. Ma olin siis viieaastane.
Tuli ja läks talv ning kevad. Berliini müüri langemisele järgnenud aasta suvel viis ema mind Lauluväljakule. Olime üsna taga mäenõlval. Täiskasvanud seisid püsti, hoidsid käest kinni ja kõigutasid end laulutaktis, aga minul olid jalad natuke väsinud ning istusin murul. Korraga ühe laulu alguses ütles ema, et nüüd pean ka mina püsti tõusma. See oli XXI üldlaulupidu ja esimene kord, mil ma Eesti hümni kuulsin.
Kuidas minu väikese elu väikesed detailid ajaloo suurde pilti sobituvad, hakkasin alles hiljem mõistma. Üldse räägiti sel ajal paljudest asjadest, millest ma päris täpselt veel aru ei saanud. Et ükskord me võidame niikuinii ja vabaduse nimel võiks kasvõi kartulikoori süüa. Vabadusest ei osanud ma midagi arvata, aga seda oleks küll teada tahtnud, kellele siis kartulid jäävad kui kõik ainult koori söövad.

Septembris läksin esimesse klassi. Too sügis oli osa laste kuueaastaselt kooli saatmise eksperimendist nii nagu meie põlvkond sai kogeda nii mõndagi ainukordset. Koolis anti meile aabitsad, mille sisekaanel oleval pildil lehvis Pika Hermanni tornis veel punane lipp. Lipp päris tornis oli küll juba sinimustvalge vastu vahetatud, aga uut aabitsat polnud jõutud veel trükkida. Aasta peale mind kooli läinud lapsed said juba Eesti lipuga aabitsad. Ka seisis meile laulikutes veel “Teised Liidu rahvad kõik/ sõpradeks on meile. Suureks saades tahan ma/ külla minna neile”. Edaspidi lauldi muusikatunnis “Teised ilma rahvad kõik/ sõpradeks on meile. Suureks saades tahan ma/ külla minna neile”. Selle eest õnnestus mul olla meie kooli esimene aastakäik, kes enam Nõukogude Eesti ühtset koolivormi ei pidanud kandma ning lõpetada kool viimase lennuna, kelle jaoks uut, nüüd juba iga kooli jaoks eraldi kujundatud vormi veel kasutusele võetud ei olnud.

Ühte muutust täheldasin vabariigi tulekuga veel – näärivana ei käinud enam. Varem oli meie peres tähistatud nii jõule kui nääre. Kaks laari kingitusi! Nüüd jäi ainult jõuluvana.

Nii nagu kõik uued algused rasked on, oli ka Eesti Vabariigi oma. Nappis kõike. Kütust, tarbekaupu, bussijuhte. Bussijuhid olid Soome tööle läinud. Linnaliinibussid jäid vahel graafikust ära või olid nii täis, et koolist koju tulles ei mahtunud me enam peale ning tuli järgmist oodata.
Kui vedas ja bussis rohkem ruumi oli, seisime pinginaabriga alati bussis tagumise akna juurde. Liinidel sõitsid kollased Ikaruse bussid, kus taga istmeid ei olnud. Meile meeldis tagant aknast välja vaadata ja proovida üle lugeda, kui palju seekord autosid tankla bensiinijärjekorras seisab. Teinekord oli järjekord lausa poolekilomeetrine.

Asju sai osta talongide eest. Talonge jagati suurte lehtedena, mida ema siis köögilaua taga lahti lõikas. Muu hulgas olid seal ka talongid viina jaoks. Ema ostis alati kõik välja. Nii oli meil köögikapsis nendel aastatel arvestatav alkoholiladu sisse seatud. Viin oli valuutaks, mida vajadusel muudeks kaupadeks või teenusteks vahetada. Ka oli emal rahakoti vahel fotoga ostukaart.
Vanaema pärast pidi leivakorvis alati vähemalt kolm pätsi leiba olema, sest muidu kippus ta väga närviliseks muutuma ning tihti sõna nälg kasutama. Sõda ja Siberit näinud inimesena olid tal omad hirmud, mis riigi ja majanduse küpsemisel lihtsamate aegade saabumisega jälle järele andsid.

Vene raha väärtus kukkus kolinal, selle tõttu proovis ema rublasid nii kiiresti ning nii palju kui võimalik ükskõik mida vähegi hankida õnnestus kokku ostes asjadeks teha. Poed olid nii tühjad, et sisustasin aega, mil ema sealsamas järjekorras seisis, Tallinna Kaubamaja riiulitesse kogunenud paksu tolmu sisse näpuga pilte joonistades. Siis tuli Eesti kroon. Uued käibemündid olid uhked küll, kuldsed ja läikivad.
Kui kroon pea kakskümmend aastat hiljem euro vastu välja vahetati, rääkis meie ettevõtte pearaamatupidaja, kelle jaoks see juba teine rahareform pearaamatupidajana läbi teha oli, mälestusi eelmisest valuutavahetusest. Rubla krooniga asendamisel oli ta kogu ettevõtte peakassa kahes kilekotis panka kaasa võtnud ning letile asetanud.
"Vahetage ära," palus ta panganeiut.
"Ei vaheta," vastati leti tagant.
"Vahetage ikka," ei andnud pearaamatupidaja alla.
Lõpuks oli vahetanud küll.

Majandus arenes ning paljud üritasid väikest viisi äri teha. Ka meie tänavas avati pisike poekene. Koolist tulles astusin sealt tihti läbi. Nätsu pärast põhiliselt. Olin juba kolmandas klassis, kui ühel pealelõunal poes mängivas raadios palju kordi monotoonse hääletooniga nime Lennart Georg Meri korrati. See oli otseülekanne häälte lugemiselt Riigikogus. Nii valiti taasiseseisvunud Eestile esimene president. Lennart Meri viimase ametiaja lõppedes olin juba abiturient. Üks mu klassivendadest tõusis kirjanduse tunnis püsti ja lubas kõva häälega, et ei hakka iial ühtegi presidenti peale Meri presidentiks nimetama, sest vaid tema oli ja on kõige presidendim president.

Selline oli Eesti Vabariigi sünd, mille kõrval ma kasvasin. Minu lapsed kasvavad samas, aga ometi juba teistsuguses riigis. Nüüd saan ma alles aru, et need kartulid, mille koori Eesti Vabariigi taassünni kõrvale söödi, ongi meie jaoks.

***

Eesti 100. sünnipäevaks saavad kõik kõigile kingitusi teha. Algatust on tutvustatud siin: http://www.ev100.ee/et/tee-oma-kingitus-eestile.
See oli minu Eesti Vabariigi taassünnilugu ning ühtlasi sünnipäevakingitus.

Minu hobid

Täiesti hämmastavad viimased poolteist nädalat on olnud. Ma olen viimase kümne päevaga vähemalt kolmekümmet hingesugulast kogunud.
Mõnedest oma hobidest, mis paljudele imelikud tunduvad, ei ole ma kunagi saladust teinud, aga arusaajaid siiani ka eriti kohanud pole. Alates eelmise aasta 19. juulist ei ole möödunud ühtegi päeva, mil ma nõnda pokemoni kinni poleks püüdnud. Alati üksi. Need on olnud meeldivad hetked jalgrattal Viimsi metsades uusi kohti avastades, rulluiskudel kaunisse päikeseloojangusse sõites või varakevadisel mererannal poolmaratoniks valmistudes jooksukilomeetreid kogudes. Koguse see lõbu on ennast ka suurelt ära tasunud. Mõnda aega tagasi olin jõudnud iga tõsise pokemonitreeneri eesmärgini – püüda kinni vähemalt üks kõigist Euroopas leiduvatest pokemoniliikidest. Suurte asjadeni jõudmine võib teinekord päris demotiveeriv olla. Pea täiusliku kollektsiooni omanikuna hakkas Pokèmon GO edasise mängimise mõte minu jaoks kaduma. Siis aga, vallerait ja taevamanna ning rist ja viletsus ühe korraga, lisati mängu mõned uued pokemonid. Vallerait ja taevamanna selle pärast, et lõpuks oli mu elu mõtte tagasi saanud. Rist ja viletsus, sest need uued tegelased nõudsid kinni püüdmiseks olenevalt tasemest vähemalt kaheksa kuni kümne mängija üheaegseid jõupingutusi. Kodukülast ma neid mängijaid ilmselgelt kokku ei kaabi. Ega midagi, tõmbasin telefoni tõeliste mängufriikide omavaheliseks suhtlemiseks mõeldud äpi ja sõitsin Tallinna kesklinna teisi omasuguseid otsima. Sa jeekim, neid on terve linn täis. Täiskasvanud mehed ja naised, igas vanuses ja erinevatelt elualadelt, pintsaklipslased ja punkarid. Inimesed, kes ei pea paljuks tervet pealelõunat augmenteeritud reaalsuses peituvate virtuaalloomade püüdmisele kulutada. Inimesed, kes mitte ainult ei saa aru, millest ma räägin, kui kurdan, et Lugia hoolimata tema pihta loobitud golden razz berry`st, curveball`ist ja excellent throw`s jalga lasi, vaid ka mulle kaasa tunnevad ning juhtunut karjuvaks ebaõigluseks peavad. Ma olin lõpuks ometi metsade vahelt teiste omasuguste sekka jõudnud!

Veel kauem kui Pokemon GO, on mulle meeldinud tegevused, mis endas kergeid akrobaatilisi elemente sisaldavad. Kaks-kolm aastat tagasi käisin mõnda aega ka akrobaatilise jooga tundides. Minu jaoks pea ideaalilähedane trenn, aga kahjuks on seal ka paarimeest vaja, kes sind vastavalt vajadusele tõstaks ja loobiks. Minu akrobaadikarjäär langes tööalaselt üsna stressirohkele ajale, mil ma aastaga sujuvalt üheksa kilo juurde võtsin. Ma ei ole nii õel inimene, et ennast oma praeguses kaalus kellelgi tõsta ja loopida laseks. Nii see akrojooga värk sinna paika jäigi. Nüüd avastasin ma uue joogaliigi: aerojooga. Aerojooga seisneb selles, et pead riideribade ja köite abil õhku tõmmatuna kõiksugu jõu- ja ilunumbreid tegema. Piisavalt akrobaatiline, aga keegi ei pea sind tõstma ega loopima. Oma üleliigsete kilode lae alla vinnamise eest vastutad sa ainuisikuliselt ise. Täiuslik. Ja mis veel parem – aerojoogat saab ka Eestis harrastada. Panin ennast kiiresti tundi kirja ja jagasin oma õhinat ka sõbrannadega.
"Eee, miks sa sellisesse trenni tahad minna?" vaadati mind sama segaduses nägudega, nagu siis, kui ma mõnest eriti ägedast pokemonist rääkida üritan. Tüüpiline kohtumine mõistmatu maailmaga. Küllap nad ühel päeval, mis neil näiteks kokkuseotud linade abil vanglast põgeneda vaja on, aru saavad, milleks sellised trennid veel head on. Lähedaste negatiivsest suhtumisest hoolimata läksin möödunud pühapäeva hommikul tundi. Jeerum, ma olin jälle omasuguste sekka sattunud! Seal oli veel terve toatäis naisi, kellele meeldib riideribade abil õhus kõlkudes ennast piinavatesse poosidesse sättida ja on nõus selle eest isegi raha maksma. Aga kuidas esimene trenn läks? Noh, kui ma olin ette kujutanud, kuidas ma seal lumehelbekesena graatsiliselt õhus heljun, siis tegelikult jaksasin ennast vaid pea alaspidi rippuma tõmmata ja kõlkusin suurema osa tunnist nagu jalgupidi üles poodud kährik treener kõrval lohutamas, et valuga harjub ära. Ma ei ole vist normaalne, aga ma tahan seda veel teha.

Minu Tartu

Tartu on minu jaoks alati õnnelik linn olnud. Mul on olnud seal armastusi ja mind on sealt armastatud. Ma olen seal söönud ja ma olen seal maganud, aga ikka on kuidagi nii läinud, et päriselt elanud ma seal pole. Ka on mul Tartus juba ammu üks väike isiklik mõistatus: Reet.

Nii nagu Tartu mulle alati meeldinud on, meeldib mulle meie väheste riigipühade hulgast enim just suur reede, sest see ei saa kunagi laupäevale või pühapäevale langeda. Seda aega oleme ikka kasutanud, et endale perega väike kevadine minipuhkus lubada. Tihti mõnes Euroopa pealinnas, aga möödunud lihavõtetel valisin hoopis Tartu. Mõtlesin, et võiks sealse uue spaa ära proovida ning pealegi ei mäletanudki enam, millal viimati mitte tööasjus Tartusse sai.
Spaa oli pisut ülehinnatud, aga mitte halb ja kõik muu veel parem. Kuna neljaliikmelise pere spaa hotelli majutuseks oleks tulnud sviit või selle mõõtmetes tuba võtta, mida nagunii pikal nädalavahetusel võtta polnud või oleks seda võtta üle mõistuse kallis olnud, üürisin airbnb kaudu väikese maalilise vaatega tudengikorteri Tartu kõige romantilisema linnaosa, Karlova, puitmajja endise mõisapargi kõrvale.
Munadepühade hommikul jalutas meie hoovis ringi päris ehtne väike must küülik. Hõikasin lapsed, kes parajasti oma lihavõttejänese toodud üllatusmune lahti harutasid ka akna peale vaatama. Nooremat last jänku väga ei huvitanud. Mainis ainult korra etteheitvalt, et tema šokolaadimuna koor on kriimustatud ja jänes oleks pidanud oma küüntega ette vaatama, kui mune tõi. Vanemal lapsel, kelle silmad juba jõuluvanade ja lihavõttejäneste osas vaikselt avanema hakkavad, vajus küll jänest nähes lõug ripakile. Varsti läks taevas pilve ja hakkas sadama lund ning omanikud viisid küüliku tuppa varju.
Õhtul käisime perega päris ehtsas aprillikuises lumetormis Toomemäel jalutamas. Tagasiteel ostsin poest veisehakkliha ning külmutatud herneid. Pärast kitsukeses köögis hakklihakotlete praadides ja herneid keetes tundsin natuke selle Tartu tudengiromantika maitset, mis mul kunagi olemata on jäänud.

Kõige varajasem aeg meie kahel Tartu hommikul oli aga aeg minu jaoks. Ma armastan tänavakunsti ja Tartu on parim linn selle armastamiseks. Kui Tallinnas tähendab grafiti enamasti erinevates keeltest seinale soditud roppuseid, siis Tartus on igast kolmandast pagana elektrikapist ka kunstiteos tehtud. Grafiitod on tehniliselt tasemel, maitsekad ja ümbruskonda sobitatud. Enne, kui mees ja lapsed ärkasid, haarasin kohvitopsi, et sellega tund või poolteist selles tänavakunsti Louvre`is ringi jalutada.
Ainus mure oli, et tartlased tunduvat olema hilise ärkamisega ning hommikul vara oli kohvi päris keeruline saada. Lähim koht, mille leidsin, oli kesklinna R-kiosk. Selle ja meie Karlova kodu vahele jäi ka minu Tartu mõistatus Reet.

MTO Ms Reet koos modelliga

Ms Reet ühe tuntud välismaise tänavakunstniku tervet majaseina kattev töö. Nii ilus ja nii hirmus samal ajal. Pilt kujutab proua Reeta, maja omanikku, kes seal samas esoteerikakauplust peab. Kasutatud on rohket musta sümboolikat. Reeda vasak käsi teeb saatanale viitava märgi, mustad diivad tema seljas on deemoni diivad, suletud silmad ja tõstetud parem käsi viitavad valgusest keeldumisele ja veel vähemalt 69 muud sümbolit mida ma märgata ja lugeda ei oska. Punane köis tema ümber, mis tänaseks küll oskamatult roheliseks värvitud, viitaks nagu, et ta on veresidemetega selle maja külge seotud. Esoteerikakaupluse pidaja puhul võiks eeldada, et ta mõistab kasutatud kurjuse sümboolikat. Mis sunnib inimest lubama endast selline pilt joonistada? Ma olen sellele proovinud vastust leida ja seda mitmetelt küsinud. Oma kunagiselt parimalt sõbralt, mitmendat põlve tartlaselt. Täna hommikul pikal autosõidus aastaid Tartus elanud inimestelt. Keegi ei ole siiani teadnud Reeda lugu jutustada.

***

Eelmisel aastal valmis Eesti tänavakunsti scene`i tutvustav film Lõuendilinn. Üks filmi kangelasi on 30. ringis naine kunstnikunimega MinaJaLydia. Naine, kes kasvatab kahte last. Naine, kes tõmbab jalga hõbedased buutsad, et pimeduses poolanonüümselt oma loovat külge välja elada. Naine, kes oma elus on teinud nii mõndagi ja nii mõnegi asja tegemisega hiljaks jäänud. Kas võiks olla inimest, kellega ma ennast rohkem samastan?
Lõuendilinna näeb siin: http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-lood-louendilinn
Mina JaLydia töid näeb Tartus, kuigi ühte tean ma Tallinnas ka.

Sõda ja tuulerõuged

Selle õppeaasta viimasel koolipäeval tõi mu vanem laps lisaks tunnistusele koju ka kiituskirja hea ja väga hea õppimise ning käitumise eest. Esimeses klaasis jagatakse neid motivatsiooni mõttes vist natuke heldemalt ka, aga et õde siiski jumala eest kogu au, kuulsust ja tähelepanu majas endale ei saaks, tõi noorem samal päeval lasteaiast tuulerõuged koju. Laps ise oli nagu muiste, aga nakkusohu tõttu teda lasteaeda muidugi saata ei sündinud. Isegi perearst, kes muidu lapsi igal võimalikul juhul näha soovib, teatas telefonis kiiresti: "Ei!!! Ärge siia küll tulge!"
Asjatu ettevaatusabinõu nagu elu näitas. Poolteist nädalat hiljem oli tuulerõugetes juba kolmandik lapse rühmakaaslaseid.

Kuna mul kärnas lapse põetamise tõttu korraga vaba aega laialt käes oli, hakkasin ühte raamatut lugema. See on väga hea raamat, David Grossmani "Maailma otsa"*. Päris paks, aga seda kauemaks jätkub. Haabneeme raamatukogu hoidja hoiatas, et pidi aeglane lugemine olema, aga minu meelest on just hästi loetavas keeles kirjutatud. Tutvustuses on seda kui võimsat sõjavastast romaani kirjeldatud. Minu meelest on see hoopis romaan inimlikkusest ja inimestest. Sellest, et araablased, kes juute elusalt matavad ja neilt tangidega küüsi maha kisuvad, on inimesed.
Raamatu sisekaanel on autori pilt. Väga sümpaatse näoga meesterahvas, aga iga kord, kui ma seda pilti vaatan, mõtlen põhiliselt sellest, et selline on mehe, kes on pidanud oma lapse matma, silmavaade.
Langegu maailma hädad minu peale, aga annaks, et mu lapsed ega nende lapsed kunagi sõda nägema ei peaks.

Tõlkija on joonealuse märkusena kirjutanud, et kuna uusheebrea keel põhineb eelkõige piiblitekstidel, puuduvad seal ebatsensuursed sõnad. Kas keegi on kunagi Moosest ropendamas kuulnud? Nii on juudid oma keele vulgaarsuses mujalt laenama pidanud. Põhiliselt venelastelt ja araablastelt, kes neid elusalt matavad ning küüsi maha kisuvad. Ma mõtlen küll, et nii kaua, kuni maailmas sellised asjad juhtuvad, ei ole võimalik selle maailma kirjeldamiseks luua ülipuhast vulgaarsusteta keelt.

Kunagi juhtusin serveris kaarte mängides ühe ameeriklasega lobisema. Ta tahtis teada, kust ma pärit olen.
"Eestist, see on Ida-Euroopas, kohe Soome lähedal."
"Mis keelt sa emakeelena räägid, kas vene?"
"Ei, eesti keelt."
"Kas see on mingi piibellik keel?"
Ilmselgelt pole sellise küsimuse peale mõtet mingit soome-ugrimugri teemat arendama hakata. Pigem proovida ennast pisut äravalitud rahvana tunda.

Täpselt nädal ja kuus päeva hiljem, see on jaanilaupäeva laupäeval sai oma tuulerõuged kätte ka vanem laps. Räägitakse, et mida vanemalt põetud, seda raskemalt põetud. Minu tuttavad täiskasvanuna haigestunud on seda laua surmalähedase kogemusena kirjeldanud. Meie pere näitel peab see seaduspärasus paika, aga vanemale lapsele olid võrreldes nooremaga tuulerõuged just vaimselt raskemad kanda.
"Emme, ma olen koletis," kurtis ta hommikul peeglisse vaadates.
"Ta ütles, et ma olen täpiline..." jooksis ta oma tuppa nutma, kui noorem õde niigi silmnähtava fakti ka sõnastada julges.
Nüüd on üks mure veel. Jänku Juss põdes tuulerõugeid kolm nädalat. Ma julgen ainult lohutada, et äkki Jänku Jussid põevadki kolm nädalat, aga väikesed tüdrukud saavad pooleteisega hakkama. Mis multikad just seda negatiivset stsenaariumit kirjeldama peavad?

__________________
*Sponsoreerimata postitus nagu ikka. Raamatu sain tasuta küll muidu - raamatukogust.

Minu lemmikhääled

Kuulmine pole kunagi minu tugevaim külg olnud. Arvatavasti on see minu kosmilistes mõõtmetes ebamusikaalsusega seotud.
Nädalavahetusel arutlesid ämm ja meheõde selle üle, kas viimase vanem tütar peaks muusikakooli minema. Neil on musikaalsus juba põlvede viisi mööda naisliini päritav olnud. Ämm arvas, et selle pärast peaks ja meheõde arvas, et ei peaks. Esimene oli sokkideni solvunud, et teine nii arvas ja teine selle pärast, et esimene teda omal ajal muusikakoolis käima sundis. Vähemalt midagi head selles, et minu käbid kännust väga kaugele pole kukkunud – minu suguvõsa nais- ega meesliinis pole muusikakool vist viimasest veeuputusest saati teemaks tulnud ja ei tule arvatavasti nii kaua, kuni mu järeltulijates veel mõni jupp minu DNAd alles on. Siin ei päästaks isegi korduv Pavarottide või Sinatratega ristamine. Meie anded on mujal: silmades, ninas, suus ja sõrmeotstes. Ma olen alati näinud kaugele ja detailides, tundnud maitseid ja lõhnu viisil, mis võimaldab puhtalt maitsmisega toidu soolasisalduse 0.1% täpsusega ära määrata, suutnud puudutada kõrvetavalt kuumi esemeid ning nende temperatuuri ka termomeetrita hinnata.
Me ei ole täna need, kes me olime eile. iPhone on tuntavalt rikkunud mu silmi ning kohv muude halbade harjumustega kombineeritult maitsemeelt. Vähemalt on temperatuuritundlikus veel alles. Imelik, kuidas ühe meele nüristumine teistele rohkem ruumi jätma hakkab. Vaevalt, et ma paremini kuulma hakanud olen, aga kuna läbi silmade enam nii palju detaile ajju ei jõua, jääb rohkem protsessorit üle kuuldava registreerimiseks. Ma kuulen nüüd täiesti uusi asju. Ilusaid asju, imelisi asju. Kuidas kass õhtuvaikuses köögis vett joob. Limpsib keelega kolm või neli korda ja siis neelab. Jälle kolm või neli korda keelega ja neelab uuesti. Kassi joomise hääl on vist maailma rahustavamaid helisid. Ma kuulen, kuidas lapsed alumisel korrusel mänguasjakorvi sisu taasavastavad kui mina üleval loen. Kuigi see ennustab, et alla minnes pean ma toas liikumiseks põrandale tõmmatud tavaari sisse jalaga käigurajad lükkama, on see maailma ilusaim hääl. Ma katsun selle kõla endale hästi meelde jätta, et siis, kui ma vana olen ja äkki enam üldse ei kuule ega näe, seda endamisi ikka uuesti ja uuesti kuulata.

Nahad

Kui me viimati perega kuhugi Eestist välja sõitu läksime, ei mäletagi enam kuhu, tühjendasin rahakoti eelnevalt profülaktika mõttes üleliigsest pahnast. Juhuks, kui ma selle ära kaotan või keegi ta ära varastab. Siis oleks kahju minimaalne. Muu hulgas korjasin välja ka kõik üleliigsed kliendikaardid, ka meie kodupoe oma. Tagasi Eestis ei suutnud aga ma enam meenutada, kuhu ma need kaardid küll pannud olin. Mäletasin ainult hetke, mil mõtlesin, et suskan nad kuhugi, kust lapsed neid kätte ei saaks ja pärastist rahuolu mõttest, et küll sai hea peidukoht. Sai jah. Kohe nii hea, et käisin kaks nädalat poes ja maksin asjade eest täishinda nagu suvaline mats tänavalt ning nutsin oma kliendikaarte taga. Kui tööl muret kurtsin, küsis töökaaslane, kas ma pesunäppide kotti olen vaadanud. Tal olid vanaemal ükskord võtmed kadunud. Lõpuks leidis pesunäppide kotist üles.
Terve tuba kikitas kohe kõrvu. Kustkohast? Mis asjad on pesunäpid?
"No kuidas te siis neid asju nimetate, millega pesu kuivama pannakse?" tahtis mu Võrumaalt pärit kolleeg teada.
"Pesulõksud," valgustasime põhjaeestlastena teda.
Edasi läks jutt veidratele sõnadele. Ma korra ütlen veel vahele, et kadunud kaardid leidsin lõpuks ikka laste mänguasjakorvist üles. Ehk siis nad olid mu superpeidukoha enne mind avastanud, kaardid enda omaks kuulutanud ning oma korvi tassinud.
Üks mu lapsepõlvesõbranna on Saaremaa juurtega. Kui mõnel suvel kärbsed, sääsed, herilased ja teised kaabakad elu väga segama hakkasid, nõudis ta alati endale kärbseleti ulatamist. Esimesel korral vaatasime teda nagu idiooti, kes miski lahmaka lauajupiga vaeseid putukaid materdama soovib hakata. Edaspidi teadsime talle juba kärbsepiitsa tuua.

Kui ma oma mehega koos elama hakkasin, oli minu jaoks väga võõrastav kuulata, kuidas tema ja kogu ta perekond ämbri asemel sõna pang kasutab. Kusjuures huvitav on see, et meie juured ulatuvad mehega lõppkokkuvõttes üsna samasse piirkonda, aga pange ei ole meil kodus kunagi kasutatud. Lõpuks lõid ka minul geenid siiski välja ning pang on nüüd ka minu jaoks dialekti asemel täiesti normaalne sõna. Ühe asjaga tema kõnepruugis ei ole ma siiski harjuda suutnud. Tema kodukandis söövad kõik loomad kopast. Isegi meie kodukiisu Jipi toidukausid on kopad. Mina panen Jipile siiski kaussi süüa, aga mees toidab teda ikka kopast.

Meie koduses keeles on välja kujunenud ka üks täiesti uus mõiste: nahk. Nahad on tühjaks saanud asjad. Näiteks kui buss pallist üle sõidab, jääb alles pallinahk. Arbuusist peale söömist arbuusinahk. Arbuusinahk on üks väga tüütu tegelane, sest kohe prügikotti seda visata ei saa – hakkab tilkuma. Selle pärast tuleb see kuhugi ära paigutada kuni keegi prügi välja läheb viima, et arbuusinahk siis vahetult enne konteinerisse toimetamist muu prahiga koos kotti ajada. Millegi pärast ununeb arbuusinahk alati sel hetkel ära ja siis vedeleb ja vedeleb see ilgus kusagil köögi töötasapinna nurgas. Augustis hakkavad veel äädikakärbsest seda oma sünnitusmajana ka kasutama. Rist ja viletsus.

Jumpy naha vastu ei saa siiski miski. Jumpy on täispuhutav hüppeloom, kelle jõuluvana kaks ja pool aastat tagasi vanaema soovitusel meie nooremale lapsele tuua teadis. Täielik hitt algusest peale. Jumpyga võidi tund aega järjest hüpata. Jumpyt pesti ja ehiti. Magama pidi ta äärmisel juhul voodi ees, aga veel parem, kui voodis. Kui Jumpy oli kohal, polnud magama minek mingi skandaal. Kõlab nagu ideaalne lapsehoidja? Üks viga on Jumpyl siiski ka. Ta lekib nabast. Kõhul olev ventiil ei ole kunagi korralikult pidanud. Umbes veerand tundi aktiivset hüppamist ja Jumpy tuleb uuesti täis puhuda. Me nimetame seda olekut Jumpy on kurb, sest tühjenemisel vajub ta pea alguses nukralt norgu. Kui Jumpy on kurb, siis Jumpy ei hüppa. Kui kubra Jumpyt kohe ei puhu, on järgmine etapp Jumpy on nahk.
"Emme, puhu Jumpy täis!" Enamasti just siis, kui oled lõpuks korraks tagumiku diivanile rahulikult maha saanud või parajasti jäätist sööd.
Aja jooksul on Jumpy oma aktuaalsust kaotama hakanud ning viimased pool aastat on ta viibinud olekus nahk. See on märgiks, et oleks õige aeg Jumpy kõigi ärapeetud mänguasjade pansionaati saata (roheline, mõned kuupmeetrid suur ja tühjendatakse korra nädalas). Iga kord, kui ma seda teha üritan, puhkeb skandaal. Kui ma Jumpy nahka kappi peitu proovin toppida, tiritakse see jälle poole tunniga lagedale, kuigi muidu pole ta päevade kaupa kellelegi meelde tulnud. Ikka selleks, et see risu kusagil ees saaks vedeleda ja mina öösel pissile minnes Jumpy naha otsa koperdades saaks jala murda.

Jumpy on staar

Jumpy on kurb

Kuhu ma välja jõuda tahtsin, on see, et tänu Jumpyle olen lõpuks aru saanud, miks eesti keeles on väljendid nagu kuri-, sindri- ja saatananahk. Aga kärbselett? Pagan võtaks, seda tahaks küll teada.

Kuidas risul läheb?

6. aprillil hakkas kallis risu ennast madalatel pööretel imelikult võdistama ja lükkas mootoritule põlema. Kirjeldasin mehele olukorda, imiteerisin püüdlikult risu võdinaid ja urinaid madalatel pööretel nii kõrge kui väikese käiguga ja esitasin oma nägemuse edasisest tegevuskavast - tuleb remonti viia. Mees esitas lühikese spekulatsiooni teemal mis risul häda võiks olla ning omapoolse nägemuse edasisest tegevuskavast, mis ühtis minu omaga.

"Ma helistan Audisse," võtsin teema kokku.

"STOOOOP! Ma helistan ise"

Pagan, olin juba unustanud, et ega auto mingi triikraud ei ole. Esindusega suhtlemine on siiski Väga Meeste Töö.

Kordasin kokkuvõtlikult, mis tuled millistes olukordades auto armatuurlaual süttisid ning etendasin uuesti läbi sinna juurde käivad võdinad ja urinad, et mees saaks loo telefonis servisepoistele ümber jutustada. Kuigi ta võdinate ja urinate osa ära jättis, tuli muu tal päris hästi välja.

"Kahekümne esimesel saavad su auto ette võtta," raporteeris mees peale kõne lõppemist. Kaks ja pool nädalat esimese vaba remondiajani. Selge siis.

Kahekümnendal teatasin õnnelikult töökaaslasele, et järgmisel päeval tulen ma rattaga tööle, sest saan auto lõpuks remonti viia.

"Jaa, homseks lubati lumesadu," teatas ta selle peale kahjurõõmsalt.

Peale tööd võtsin lapse lasteaiast peale ja hakkasin Audi esinduse poole sõitma. Seal on hea võimalus auto juba eelmisel päeval kohale viia. Ma olin juba unustasin, miks ma viimased pool aastat tipptunnil läbi linna sõitmist vältinud olen. 100 meetrit enne Audi esindust süttis mingi esitule kohta käiv hoiatustuli ka mootoritulele sõbralikult seltsiks põlema. Ma ei hakanud sellesse enam süvenemagi. Kohale jõudes pühkisin laubalt higi ja ütlesin endale vastu tulnud mehele, et viin võtme kiiresti sisse ära.

"STOOOP! Ma viin ise"

Õige jah. Väga Meeste Töö.

Tagasi välja tulles oli mees rahul. Auto oli vastu võtnud Audi kõige pädevam tegelane. Ainult pisut tülpinud näoga olevat see õhtu olnud.

"Ju siis on palju tööd," arvas mees. Ju siis. Ega me muidu kaks ja pool nädalat esimest vaba aega oodanud.

Öösel kuulasin hirmuga maja ees auto varjualuse plekk-katusele langeva saju spetsiifilist klõbinat. Hommikul ärgates oli mul hea meel, et see ei olnudki lumi, vaid kõigest ääretult nilbe külm läbi riiete tungiv uduvihm. Pidin ennast kohvitass käes köögi akna all tervelt veerand tundi motiveerima enne, kui suutsin rattaga sellesse märga jälkusesse sukelduda. Tegelikult oli väga mõnus. Õhk oli nii värske ja meri lõhnas nii soolaselt. Kui ma tavaliselt tööle jõudes veel korralikult ärganudki pole, siis hommikune rattasõit annab päeva alguseks kohe mõnusa energia sisse.

Keskpäeval helistasin mehele, et uurida, kas Audist ka midagi kuulda on. Veel ei olnud. Tunni pärast helistas mees tagasi ja teatas, et mingi jupp tuleb ära vaheda. Mis jupp täpselt ei osanud mees seletada ja mina ei saanud aru, aga see jupp oli gaasiga seotud. Mingi mootor, mis esituld reguleerib, olevat ka pekkis, aga selle teise jupi kõrval on see nohu. Põhiprobleemjupi vahetamiseks pakuti Audist esimest võimalikku aega 8. maiks. Veel kaks ja pool nädalat. Selge siis.

Uurisin mehelt, kas linnas mõnes teises kohas seda juppi, B-varuosa või midagi muud sellist ei võiks olla, aga asi polnud selles. Varuosa on Audis kenasti olemas. Neil ei ole enne 8. maid aega seda vahetada.

Ütlesin mehele, et seedin natuke teemat. Ma ootasin kaks ja pool nädalalt auto remondiks aega, kus öeldakse, et nad saavad auto remondiga kahe ja poole nädala pärast alustada. Eesti meditsiinisüsteem hakkab selle kõrval lausa normaalsena tunduma.

Õhtul koju jõudes oli see juba teisejärguliseks muutund. Üks teema oli veel. Jupp koos vahetuse ja esitule värgiga läheb maksma umbes 15% auto hinnast. Õnnetuseks on risu objektiivselt võttes siiski üsna korralik auto. Selle tõttu tähendab 15% neljakohalist numbrit.

"Ma ütlesin sulle kohe, et see auto tuleb maha müüa," tõmbasin sae käima. Tõsijutt, pool aastat tagasi olin sellekohast arvamust selgelt ka avaldanud, aga mees arvas siiski, et risu võiks perekonda jääda. Kui asi on pekkis, siis on ainus rõõm ma-ju-ütlesin-sulle-et-läheb-pekki tantsu tegemine.

"Pealegi ei pea autot tingimata esinduses remontoma," saagisin edasi.

"Ah, sinuga ei ole mõtet autodest rääkida," (Väga Meeste Töö).

"Kas sa tahaksid minuga parem rongidest rääkida?"

Mees väga ei tahtnud. Lihavõtete pikal nädalavahetusel käisime perega Tartus linnapuhkusel. Mees arvas, et võiksime rongiga minna, sest seal on lastel hea vabalt olla, palju ruumi ja pealegi lubati reedeks lumetormi. Tal on aga suverehvid all.

Suure reede hommikul avaldasin arvamust, et äkki läheks ikka autoga, sest päike sätendas taevas ja pika nädalavahetuse eel võivad rongid täis olla. Mees ütles, et päike on ainult Tallinnas ja juba 20 km linnast väljas algab lumetorm. No hästi. Sõitsime mehe autoga kõigepealt linna, et see Peterburi teele tema kontori juurde kinnisesse parklasse jätta, siis istusime trammile, sõitsime Balti jaama ja astusime Tartu rongi, kus juba uksel vagunitäis inimesi meid sisisedes vastu võttis ning vihkavalt vaatas. Õnneks peale seda üritas üks vankriga ema ennast ka rongi pressida ja kõik hakkasid teda meist rohkem vihkama. Rongis ei olnud seismisekski ruumi, istumisest rääkimata. Sõitsime rongiga Ülemistele, võtsime parklast mehe auto ja sõitsime Tartusse. Lund sadas tee peal sama palju kui viimastel aastatel Tartu suusamaratoni aegu ehk üldse mitte. Tartu oli hea, aga rongiloo peale muigab mees ise ka.

Otsustasime eile mehega, et jätame minu auto siiski Audisse lootuses, et äkki neil tekib enne 8. maid mingi vaba auk mil nad risu plaaniväliselt ette võtta saavad. Aprillis saab tal nagunii ülevaatus läbi. Ma ülevaatuseta autoga väga sõita ei taha. Eriti, kui see paigalt võttes venib nagu tigu siirupis ja vahel end võdistab nagu poriloiku astunud kass.

Minu vanem tütar

Kuna auto ülevaatusele viimise plaanidega läks täna nagu läks, kasutasin hommiku laste pliiatsikarpide organiseerimiseks ning jää-uiskude panipaiga ülemisele riiulile tõstmiseks, et rulluisud alla saaks tõsta. Pliiatseid läheb meie majas nagu leiba ning jää- ja rulluiske on meil lastega kokku 8 paari. Minu vanema tütre teekonna alguses poleks võinud küll arvata, et just joonistamine ja uisutamine tema hobideks ning lemmiktegevusteks võivad saada.

Ta oli mõned kuud vana, kui perearst meid puusaliigese düsplaasia diagnoosi kinnitamiseks ortopeedi vastuvõtule suunas. Ega seal enam suurt kinnitust vaja olnud, sest seda oli ka ilma täiendavate uuringuteta näha, et lapse reied on ebasümeetrilised, vasak puus ei liigu nii hästi kui parem ning kõverdatud jalga ringikujuliselt liigutades kostab vali raksatus. Ortopeedi vastuvõtt oli Lasnamäel mitmekorruselises monsterkliinikus. Oli parajasti haiguste hooaeg ja läbi maja neljandale korrusele liikudes tundsin lausa füüsiliselt, kui seal sadade inimeste poolt kokku tassitud bakterid ja viiruseid iga nurga peal varitsevad. Selle pärast pesin arsti kabinetis esimese asjana käed, laotasin läbivaatuslauale kodust kaasa võetud puhta teki ja alles siis hakkasin last selle peal lahti riietama. Väikesed asjad, mis hiljem väga oluliseks muutusid. Arst keerutas paar korda lapse jalga, vangutas raksu peale korra pead, aga saatis meid vormi täiteks siiski ka korrus kõrgemale puusaliigese röntgenisse. Tagasi alla tulles saime kinnituse, et tõesti, lapse vasak puus ei ole korralikult välja arenenud.
Arst ütles, et laseb ta sellistel lastel jalad liigese õigeks välja arenemiseks vajalikku asendisse fikseerimiseks kipsi panna.
"Te tundute olevat korralik ema," jätkas ta.
Tänasin. Ma ei ütleks, et üleliia pedantne oleks, aga korraliku regulaarse kätepesu tähtsust on siiski raske alahinnata.
"Kui tahate ja olete valmis lapsega ise tööd tegema, on peale kipsi ka teine võimalus."
Loomulikult olin ma valmis. Ortopeed näitas kiirelt mõned võimlemisharjutused, mida lapsega koos teha ning õpetas, et last tuleb selliselt süles kanda ning mähkida nii, et ta jalad maksimaalselt laiali konnaasendis oleks.
Arst kulutas meile 15 minutit ning ei vaadanud kordagi lapsele otsa. Siiski ei tähenda konveiermeetod tingimata ebakvaliteetset teenust. Ma sain täpselt seda nõu, mida vajasin.

Kodus kudusin internetist leitud õpetuse järgi lapsele villaheidest mõned paarid mähkmete kattepükse, millesse toppisin kaks või kolm riidemähet. Beebi nägi välja nagu väike Michelini mees, aga selle eest hoidis kogu kaadervärk jalad kenasti ortopeedi poolt nõutud konnaasendis. Lisaks võimlesime mitu korda päevas ja lapsevankri kasutamise unustasin ära. Nüüd käisin igal pool ringi laps rõngaslinaga jalad laiali kõhule seotud. Ma ei ütleks, et kogu see sehkendamine ebamugav oleks olnud. Mul on isegi hea meel, et olude sunnil riidemähkmeid kasutama hakkasin ja lapse linas kandmise eeliseid tundma õppisin. Teise lapsega läksin juba vabatahtlikult sama teed, sest ise õmmeldes on riidest pestavad mähkmed kena kokkuhoid ning kandelina ääretult mugav lahendus. Käed on vabad ning seda, kui tüütu on ennast lapsevankriga ühistransporti nikerdada, poe piimaleti ees rüseleda, lumest ja porist läbi rammida või olematutest kaldteedest üles ja kitsastest ustest läbi pressida, tean vaid teiste emade juttudest. Ka on mul nüüd käpas üks vahva võimlemisharjutus, mida eranditult kõik beebid armastanud on.

Kui paar kuud hiljem jälle perearsti juures kontrollis olime, kutsus see kohe ühe praktikandi kohale, et talle demonstreerida, kuidas kõlab puusaliigese düsplaasia tunnuseks olev klassikaline puusaraks. Mingit raksu ei tulnud. Puus ise liikus vabalt nagu iluvõimlejal ning lapse jalad olid kenasti sümmeetrilised. Paari kuu töö ja ma ei ütleks, et see raske töö oli.
Kõndima hakkas mu vanem laps hilja, aga probleemideta. Täna on ta seitsmeaastane ja tegeleb rulliluuisutamisega. Kas ma olin uhke, kui ma teda esimest korda tagurpidi sõites pääsukest tegemas nägin? Ei. Ma olin superuhke. Vabaõhuliuväljas uisutamas käimine on meie pere ühine talvine traditsioon. Suurema õe eeskujul õppis sellel talvel ka mu kolmeaastane ise ilma toeta või käest kinni hoidmata sõitma.

Selle hooaja lõpp

Kui mu vanem tütar jalad alla oli saanud, hakkas selguma, et ta on võrreldes teiste lastega ka kätega pisut laisk. Kui teised emad rääkisid, kuidas nende aastased juba iseseisvalt lusikaga toitu suhu kühveldavad, siis mina toitsin enda oma veel kaheaastaseltki. Üldse tundus tal olevat probleeme sellega, mida käte peenmotoorikaks nimetatakse. Ise sööma hakkas ta vist alles kolm saades, suvel enne lasteaeda minekut. Lasteaiast hakkasin aga saama tagasisidet, et tüdruk ei hoia hästi pliiatsit ja selle tõttu ei suuda kunstitunnis korralikku kriipsugi paberile vedada. Soovitati koju muretseda paksud pliiatsid ja vältida vildikaid. Proovisin, aga kuna ta näpud nii pudedad olid, siis pliiatsitega joonistamine oli talle raske. Kui vildikaid kätte ei andnud, siis ta ka ei joonistanud. Lõin käega ja leppisin sellega, et kui teised lapsed ise paberile algelisi kriipsujukusid tegid, siis minu oma töödes oli iga kord tugevat õpetaja abistavat kätt tunda. Siis see juhtus. Umbes 5-aastaselt sai temast üleöö rühma parim joonistaja. Lisaks lemmikmultikategelastele hakkas ta joonistama koomikseid loomadest, abstraktseid mustreid ja ise välja mõeldud tegelasi. Iga pildi taga on idee, kompositsioon ja läbi mõeldud värvivalik. Viimasel paaril nädalal on mu öökapile toodud sellised pildid:

Lugu sellest, kuidas kass liiga palju pitsat sõi ja paksuks läks ning teised loomad ei söönud

Visand järgmise projekti jaoks

Pokemon. Spetsiaalselt emale

Ja miniraamat tema lemmikponidega. Sees on ka uhked pildid

Nii joonistab 7-aastane, kelle kohta neli aastat tagasi öeldi, et ta ei oska pliiatsitki käes hoida. Konarlik algus ei pea alati midagi tähendama.

Risu

Mul oli plaan homme autoga ülevaatusel ära käia. See on nagu kassi loomaarsti juurde viimine, sest peategelane üritab teha kõik, et sinna mitte minna. See on uskumatu, kui laiali üks kass oma neli jalga võib ajada, kui teda arsti juurde minekuks transpordipuuri toppima hakata. Kohale jõudes ajab ta oma jalad täpselt sama harali, et nüüd teda puurist läbivaatuslauale tõsta ei saaks - sa mu meie, kui armsaks vihatud puur arsti juurde jõudes korraga saab! Auto ei ole oluliselt parem. Vaevalt olin jõudnud "ülevaatus" ja "sellel nädalal" lausuda, kui mu hõbedane ront täna hommikul esimese asjana mootori märgutule põlema viskas ja sõitma hakates kelmikalt tõka-tõka tegema hakkas. Kusjuures juba üleeile oli mul korra foori tagant ära sõites tunne nagu ei tahaks auto õieti kiirendada, aga peale korra süüte välja võtmist oli jälle kõik korras. Mõtlesin, et küllap on pikemas perspektiivis mingi käigukasti elektroonikajama soolas. Mis on iseenesest päris nõme jama. Võimalike mootoriprobleemide kõrval tunduvad võimalikud käigukastiprobleemid siiski lausa meeldivatena.

Eelmises töökohas sõitsin headel nädalatel 400-500 kilomeetrit ja halbadel kolm korda rohkem. Ainus, mis selle juures rõõmu tegi, oli, et tööandja maksis mu kütuse eest ja auto pealt täielikku erisoodustusmaksu. Ühel hetkel sai mul sellest hullusest siiski kõrini ning organiseerisin endale töökoha, lastele koolid, lasteaiad ja trennid ning muu elu kodust kõik 3 kilomeetri raadiusesse. Teoreetiliselt ei ole mu elus enam kohta, kuhu ma jala, rattal või rulluiskudel minna ei saaks.
"Tuleb uus auto osta," arvas mees, kui olin elu ümberseadmisega lõpetanud.
"Miks?" ei suutnud mina ta mõttekäiku jälgida.
"Sul ei ole ju enam tööautot," selgitas mees.
"Ma töötan naaberkülas. Mul ei olegi enam autot vaja." Lootused olid kõrgel. Iga päev rattaga tööle, rulluiskudel poodi ja nii võib veel kaalust alla võtma hakata. Pealegi töötan ma nüüd toidusektori asemel farmaatsiatööstuses. Kui enne oli mul tööl pidev piiramatu juurdepääs toidule ning ametist tulenev kohustus ka üht-teist degusteerida, siis praeguses töökohas ei tohi suures osas hoonest isegi juua, söömisest rääkimata. Mis süüa, meil on selliseid ruume, kuhu sisenemiseks tuleb kõiki riideid, isegi sokke kaks korda vahetada. Esiteks võtad oma sokid ära ja paned jalga need, mida peale igat kasutuskorda pestakse. Siis lähed järgmisesse lüüsi ja paned jalga need sokid, mis peale igat kasutamist ära visatakse. Sokke pannakse jalga nii, et alguses paned ühe, tõstad jala üle põrandale tõmmatud joone, siis paned teise ja võid ka teise jala üle joone tõsta. Katsu sa sellisesse ruumi mõni võileib või muu ese sisse smuugeldada. Ja ma veel arvasin, et toiduainetööstusest tulnuna tean ma midagi hügieenist.

Igatahes otsis mees uue auto. Muidugi mitte mulle, vaid endale. Vana oli ta otsustanud mulle jätta. Mina seda ei tahtnud, aga jättis ikka. Mitu korda olen ma rattaga tööl käinud? Täpselt ühe. Ülejäänud korrad olen nüüd, kus maja ees vakantne auto seisab, ikka mugavuse teed läinud.
Ma teadsin kohe, et sellest tuleb jama, kui ta vana auto müümata jätab. Ta määrib mulle pidevalt oma vanu asju kaela, kui endale uued ostab ja kui midagi lagunema hakkab, siis on skandaal.
"Kass, kuidas on võimalik, et minu käes ei ole sellega kuus aastat midagi juhtunud ja sinu käes tekivad mõne kuuga jamad?"
Jah, pean tunnistama, et oma asju oskab ta hoida küll, aga ma tean siiski, kuidas see võimalik on. Viimati ladus ta oma vana ratta juppidest mulle uue ratta kokku näiteks. Kaks või kolm korda sain sõitmas käia, kui käiguvahetaja juba nak-nak-nak tegema hakkas.
"Kas, kuidas see võimalik on, et mina selle käiguvahetajaga bla-bla-bla..., bla-bla..., bla-bla-bla?" võis loeng alata.
Just nii ongi võimalik. Kõigepealt sõidetakse sellega ei tea mitu Tartu Rattamaratoni läbi, treenitakse Eesti Meistrivõistlusteks ja siis, oh imet, hakkab iga asja füüsiline eksistents loomuliku lõpuni jõudma. Juhuslikult minu kätte jõudes muidugi. Nüüd, kus mina olen mehe käes 220 000 km sõitnud autoga mõnisada kilomeetrit sõitnud, viskab ta mulle mootoritule põlema. Päev enne ülevaatust.

Tüng

Kes vana asja meelde tuletab, sel on hea mälu
Esimesel päeval minu üle-eelmises töökohas oo.tas mind laual arvuti, mille kaanele oli kinnitatud kollane post-it paber telefoninumbriga. Number kuulus meile IT-tugiteenust pakkuvale firmale, kes pidid mind uude arvutisse vajalike programmide installeerimise ja muu taolisega aitama. Helistasin. Telefoni võttis täiesti mitte midagi ütleva häälega IT-poiss. Üle kaughalduse paigaldas ta mu arvutisse vajaliku tarkvara, jagas juurdepääsuõigused, seadistad postkasti, lõpuks ühendas ära kontori printeri ja proovis testlehte välja printida.
"Mine vaata, kas printsis," palus IT-poiss telefonis.
Läksin vaatasin. Printeris oli paber otsas, aga kui paberit juurde panin, siis printis ilusti soovitud lehekese välja.
Läksin telefoni juurde tagasi ja ütlesin: "Kuule, ei prindi."
Ma teen tegelikult päris palju selliseid nalju, aga mitte esimesel päeval uues töökohas inimesele, keda ma kordagi elus näinud pole. Seekord millegi pärast tegin.
"Äkki on paber otsas?" uuris hääl telefonis.
"Ma vaatasin juba. Paberit on, tooner on ok, juhtmed on ilusti taga, aga ikka punane tuli vilgub ja ei prindi," raporteerisin kindlalt.
"Oh, pagan! Siis ma pean kohale tulema," oli IT-poiss löödud. Meie kontor oli mitukümmend kilomeetrit linnast väljas ja ega ta võimalusest mingi printeri pärast kohale sõita väga vaimustuses ei olnud.
Hakkasin naerma ja ütlesin, et pole vaja. Kõik töötab ilusti ja ma tegin ainult nalja.
Ega IT-poiss ka võlgu ei jäänud.
"Noh, seda sa poleks küll oodanud, et printerinali sulle nii kalliks maksma läheb?" tahtis ta teada, kui mind haiglasse meie ühist last sünnitama sõidutas.

Ilusat rahvusvahelist nalja- ja tüngapäeva!

Ühe angiini kroonika

Neljapäev, 23.03.2017

Kell 13:00
Lähen tööl hetkeks rõdule päikest nautima.  Päike on soe, aga meretuul külm, nii külm.

Reede, 24.03.2017

Kell 13:00
Tunnen, kuidas mu mandlid ennast vaikselt läbi kõrvade välja pressima hakkavad.

Kell 13:30
Palavik hakkab tuure üles võtma.

Kell 14:30
Helistan mehele, et ta täna ise lapse lasteaiast ära tooks, kuigi on minu kord seda teha.

Kell 15:45
Sõidan koju ja tõmban ravimikarbi sisu laiali, et paratsetamooli leida, soovitavalt Coldrexina. Pole. Mitte mingisugusel kujul pole.
Kukun voodisse.

Kell 18:00
Võtan kargu alla. Tuustin igaks juhuks veel korra ravimikarbi läbi, aga paratsetamooli ikka ei leia. Mees nõuab, et ma külmikus olevad 1,4 kg ära maitsestaksin ja ahju paneksin. Keeldun. Mõte toidust ajad mind iiveldama. Pealegi tundub seaprae valmistamine liigse pingutusena.
Tegelikult on mul natuke parem. Mandlid pressivad ennast natuke leebemalt kõrvade poole, palavik on üleval, aga muidu olen täitsa adekvaatne. Tean, et see on petlik ning homme olen igal juhul nagu vikatiga niidetud. Otsustan Piritale jalutama minna. Viimased kuu-paar olen nädalavahetustel seal ca 15-kilomeetrise jooksuringi teinud. Ilmselget jääb mul see nädalavahetus vahele. Parem ennast natukenegi liigutada kuni jalad veel kannavad. See, et mind homme surmalähedane kogemus ees ootab, on juba determineeritud. Mida ma täna teen või tegemata jätan, et muuda enam midagi.
Pakin end sisse ja kõnnin Pirita Top SPA juurest Russalkani ja tagasi. Kokku vist umbes kuus või seitse kilomeetrit. Tuledes linn on ilus. Sõidan koju tagasi. Homme ma tõenäoliselt enam roolikõlbulikus seisundis ei ole.

Kell 21:00
Mees nõuab endiselt searibi. Lähen hoopis voodisse.

Laupäev, 25.03.2017

Kell 4:30
Hingata on valus. Lähen alla, et see üksik Hallsi kurgupastill põske panna, mis mul ravimikarbi puistamise käigus kapinurgas silma jäi. Põses oleva kommi eukalüptiaurud aitavad hingata. Vajun mingisse unetaolisse seisundisse. Vahet pole, kas lämbuda paistes kurgu ja valusa hingamise või kurku tõmmatud kommi tõttu. Unenäod on veidraid ja häirivaid.

Kell 6:30
Löön silmad lahti ja jään surma ootama.

Kell 8:30
Magu nõuab toitu ja veresuhkur on maas. Kuna algne plaan nägi ette angiini kätte, mitte nälga suremist, vean end kööki. Kõht on tühi, aga süüa ei taha. Pressin endale tassi piima ja meega kohvi sisse ning midagi veel, mille kohta ma ei mäleta. Vist banaani ja kiivi.
Lähen tagasi voodisse surma ootama.

Kell 9:30
Mees vaatab korra üle ukse sisse ja arvab, et ma võiks koguaeg nii rahulik olla. Palun oma tuha merre puistada.

Kell 10:20
Olime juba mitu päeva tagasi lubanud lapsed laupäeval kinni viia.
"Täitsa hull, mis sa sinna kinno veel ronid, ise oled jumala kookonis" arvab mees.
Mina arvan, et tegelikult pole ju vahet, kas surma voodis või kinosaalis oodata. Ainult kusagilt peab mulle kurgupastille ostma. Selle peale ütleb mees, et kapi otsas on ju pool kotti Prisma Rainbow omasid veel alles. Need on nii tapvalt kanged, et keegi pole neid tahtnud. Sel hetkel aga minu jaoks puhas õnnistus.

Kell 11:30
Solarise keskuse teisel korrusel vaatab mulle eskalaatorilt maha astudes esimese asjana apteek vastu. Üritan mehele ja lastele selgeks teha, et mul on sealt paratsetamooli ostmiseks vaja läbi minna. Mu rääkimine ei tööta hästi ja keegi ei saa aru, miks ma neid kolmandale korrusele viiva eskalaatori asemel kuhugi kõrvale nügin. Mees ütleb, et me jääme kinno hiljaks ja lapsed on elevil nagu kevadised vasikad. Ma ei tõesti jaksa neid apteeki karjatada.
Vaatasime Laulat. Mehele ja nooremale lapsele meeldis, vanemale ei meeldinud, mind jättis neutraalseks. Samas, kui seda filmi juba vaadata, tasub vist tõesti pigem seda kinos 3D-na teha, kui oodata, millal ta laenutustesse tuleb.
Tagasi koju sõites võtan paratsetamooliteema uuesti üles. Mees ütleb, et ta ei viitsi küll eriti apteegist läbi sõita, aga tal on auto kindalaekas üks karp. Nendeks puhkudeks, kui tal ilmamuutuste korral jälle pea peaks valutama hakkama. See on tal emalt päritud omadus.
Pistan kaks 500 mg tabletti taskusse.

Kell 14:30
Mees nõuab endiselt searibi. Teen hoopis tassi teed, kuhu segan ka 250 mg paratsetamooli, see on pool tableti. Ronin voodisse ja jään kohe magama. Seekord on tegu sügava paraneja unega.

Kell 16:30
Ärgates tunnen end tervelt 25% ulatuses inimesena. Teen teise tassi teed poole tableti paratsetamooliga. Maitsestan lõpuks ribi, koorin kartulid ja panen ahju.
Kui valmis saab, siis liha ei taha, aga kartuleid söön isukalt.

Kell 18:30
Veel 250 mg paratsetamooli teega. Käin duši all ära. Õnnis tunne, sest olen juba 48 tundi pesemata olnud.

Kell 20:30
Mees küsib, kas ma Kuldvillakut tahan mängida. Meil on sellise komme, et vaatame nädalavahtustel järelvaatamisest Eesti saadet ja katsume ise ka kiiruse peale küsimustele vastata. Kuna ma juba 50% ulatusel jälle inimeseks olen saanud, siis arvan, et võiks küll. Rääkimine on mul endiselt pidevalt kuuma jooki peale andmata võimatu, selle tõttu teen veel ühe tassi teed viimase 250 mg paratsetamooliga. Õue autost juurde tooma ka ei taha minna, sest mul on juuksed veel natuke märjad.
Peale kuldvillakut lähen magada.

Pühapäev, 26.03.2017

Kell 7:00
Ärkan ja tunnen, et ma ei suregi. Palavikku ei ole, mandlid ei ründa enam kõrvade poole, hingamine töötab valutult, neelamine ja rääkimine töötavad ka, aga siiski veel valusalt. Kõige hullem on nüüd möödas.
Kuna tundub, et tükk mandlit on paremasse kõrva siiski maha jäänud, käin ravimikarbist kõrva sisse määrimiseks Kuldtähe palsamit võtmas. Muu hulgas jääb näppu ka poolik leht 500 mg paratsetamoolitablette, aga mul ei ole neid enam vaja.

Sõbrad, ma käisin just põrgus ja tulin elusalt tagasi.

***

Probleem ei ole mitte selles, et mul oleks mandlid vaja välja lõigata või ma vajaksin antibiootikume juhul, kui ma seda mitte teha otsustan, vaid selles, et ma pean õppima end hoidma ning salli ja mütsi kasutama.

Kevade valud

Viimasel korral loomaarsti juures käies oli sinna samal ajal juhtunud meeleheitel meesterahvas. Emase koera omanik, kes oma lemmiku jooksuaja feromoonide lõhna maskeerimiseks mingit ainet nõudis.
"Ei, me ei ole endale seda sisse võtnud," vastati talle leti tagant.
"Aga selline asi on siiski olemas?" oli mees lootusrikas.
"Jah, aga mitte kuigi tõhus. Looduse vastu ei saa."
"Kas mitte midagi ei aita?"
"No võtke jalutama minnes kurikas kaasa. Sellega peaks isaseid koeri eemale hoida saama küll."
Nüüd tahtis mees keemia asemel kurikat osta. Selle peale soovitati tal pigem ehituspoodidest vaadata või lihtsalt võsast mõni toekam toigas kaasa korjata.
Kevad ei aeg nõrkadele.

Iga jumala aasta tuleb esimese märtsipäikesega kardinaid eest tõmmates esiteks nutt peale ja siis taltsutamatu soov kogu see saast, mis talvega akendele kogunenud on, otsekohe maha pesta. Pimeda aja läbi saades tundub kodu uskumatult räpane. Olen õppinud end taltsutama. Metsaveeres ei ole aknaid mõtet pesta enne, kui männid on ära õitsenud, sest peale õietolmu maha sadamist näeb kõik veel hullem välja kui enne pesu.
Seekord hakkasin kevade saabudes hoopis kardinaid pesemiseks maha kiskuma. Kui aknad juba nii ökased on, ei teeks väike pesu ka kardinatele paha. Liigne agarus on lihtsalt ogarus. Oma suures entusiasmis taburetilt maha hüpates maandusin terrassiukse luku ees oleva võtme osta. Selle serv oli piisavalt terav, et mulle puusale kuuesentimeetrine haav tõmmata ja piisavalt nüri, et seda nüsides teha. Valu oli väljakannatamatu. Seda ütleb naine, kes on oma elust üle 24 tunni sünnitades veetnud.

Lisaks puusale tekkinud fjordile otsustas üks tore kevadine vinnike ennast mu põsele päikest tervitama sättida. Selle eest küsiti reedel siidrit ostes mult kassas dokumenti. Tervelt 14 aastat komplimenti võib mõnikord ühes pudelis ja punnis peidus olla!

Tomatitaimed panin maha juba veebruaris. Kuus tükki venisid välja, kaks on ilusad. Välja venisid need, kes taimelambi all lisavalgust said. Ilusad on hoopiski napi loomuliku valguse peal kasvanud paar. Nii palju levinud arvamusest liiga varajase ettekasvatuse mõjust tomatitaimedele.

Lapsed sirguvad kenasti

Valentina

Nüüd, kus mul töökohavahetusest juba piisavalt aega möödas on, saan vaikselt hakata ka oma eelmise tööga seotud lugusid jutustama. Neid on palju. Valentina lugu tuli mulle meelde, kui mõned nädalad tagasi valmistoidu leti ees seistes pakki väga tuttavate tšeburekkidega silmasin.

Pikk taustajutt lühidalt on selline, et eestlased on üks näljane rahvas. Meie oma tootmine ei jõudnud neile nii palju toitu ette anda kui ära söödi. Prognoos näitas ka edaspidist mahtude kasvu. Nii käisime meie valmistoidu bossi ning tootmise ostujuhiga mööda erinevaid suurkööke, et leida kedagi, kes suudaks meile kvaliteetselt võikusid treida, makarone keeta, salatit hakkida, kartulitputru mikserdada või ükskõik millist lihtsat pooltoote ettevalmistust allhanke korras teha enne, kui meie oma köögil katus pealt lendab nagu Tšernobõli tuumreaktoril.

Nii oligi meil ühes Tallinna külje all asuvas suurtootmises kohtumine kokku lepitud. Mul oli kodutöö halvasti tehtud ning väga nende tausta uurinud ei olnud. Teadsin ainult, et nad suht okeisid pelmeene teevad, aga samas on neil ka näiteks salatite tootmiseks võimekus olemas. Kuna ka meie salatiliin oli üle koormatud, siis koostööpunkt oleks vägagi olemas olnud. Tehase autovärava taga sisse laskmist oodates ohrannikuga suheldes sain aru, et seal majas eesti keelt ei räägita. Pärast võttis meid vastu müügidirektor või mingi selline asjapulk. Georgi. Seal majas oli üldse vist 100 või 200 töötajat, aga kõik olid ametinimetuselt direktorid või juhid. Isegi see mees, kes tootmises sinki viilutas, oli singidirektor.

Minu kahest kaasas olnud kolleegist oli üks pool elu välismaal elanud on ja selle tõttu vene keelt ei rääkinud, teisel isa vene rahvusest ja selle tõttu rääkis väga ja siis mina eestikeelsest kodust ja põlvkonnast, kes koolis vene keele tundides lakke sülitas ning hiljem seda kibedasti kahetsedes vene keelega kurja vaeva nägi. Mõned aastad iseseisvat tööd vere maitse suus ja võin uhkusega ütelda, et ma isegi enam-vähem räägin nüüd.

Tootmise kontor oli sisekujunduselt otse 80. aastatest välja astunud. Istusime Georgiga nõupidamisteruumis, rääkisime ilmast, müükidest, müükide seosest ilmaga ja muust tühjast-tähjast. Oli aru saada, et oodatakse midagi ja asjast veel ei räägita. Küsisin siis diskreetselt, et kas me ootame veel kedagi. Jaa, Valentinat pidime ootama. Kui Valentinat siis Valentinat. Valentina saabudes ei jaganud ma enam üldse mängu lahti. Tegu tundus olevat tavalise nooremas keskeas valges kitlis vene toidutehnoloogiga. Georgi, selline üsna tüüpiliste direktorimaneeriga keskealine kuldketiga vene meesterahvas, tõmbas ennast Valentina saabudes millegi pärast väga väikeseks alandlikuks täpiks kokku.

Valentina tõi meile kohvi, istus maha ja korraga sai teda terve tuba täis.

"Teie tahate meie teie jaoks makarone keetma, jah? Mina võin kohe ütelda, et seda meie küll mitte tegema! Kes teil tootmise direktor on? Sina, jah?" sihtis Valentina mind sõrmega. Osutasin laua teise otsa meie valmistoidu bossile.

"Selge," kandis Valentina meid ühe pilguga maha, "Mina võin kohe ütelda, et teie makaronide keetmisest midagi ei tea, tüdrukud. See ei ole nii lihtne, kui teie arvate. Ja meie ei teeni selle pealt midagi. Makaronide keetmises rohkem muret kui raha!"

Ma siis arvasin, et kui nad meile makarone keeta ei taha, siis võivad nad kinoad keeta, salateid segada, võikusid treida või üks kõik mida nende liinid võimaldavad. Ükskõik mis toode, rahvas tahab meilt osta rohkem kui meie toota jõuame. Äkki nemad meid siiski aitama mõistliku raha eest? Aga läheks neile tootmisesse, vaataks nende võimalused üle ja siis räägiks edasi.
Sel ajal, kui Valentina meile sanitaarriietust tõi, rääkis meie ostujuht mulle kiirelt tausta lahti. Valentina oli kunagi 23 aastat tagasi kusagil Lasnamäe garaažis pelmeene hakanud tegema. Nüüd kuulub talle abikaasaga mitmetuhande ruutmeetriga mitutsada nimetust tooteid tegev suurtööstus. Kõik tema oma käega nullist üles ehitatud. Selline naine võib endale diivatsemist lubada küll. Oligi nii, et kui me kusagilt läbi jalutasime, võtsid kõik töötajad valveseisangu. Valentina aga tundis seal iga viimast kui koristajat, teadis küsida, kas tal onu endiselt joob ning vanaema on jooksus kassi juba üles leidnud jne.

Kuna magnaadist Valja endiselt vihjest, et ta meile ainult makarone ette keetma sünnib, pisut haavunud oli, tuli teda vaikselt üles soojendama hakata. Olime just fritüüriruumi jõudnud. See oli umbes korvpallihalli suurune. Seal tehti parajasti tšeburekke.
"O, chebureki moi lyubimyye," (mm, tšeburekid, minu lemmikud) alustasin massaažiga.
"Sulle meeldivad tšeburekid? Teie proovite!" jagas Valentina meile kohe kolm värsket liinilt tulnud tšeburekki välja. Mitte tšeburekitükki, vaid kohe tervet. Üldiselt on toidutööstuses liinide vahel söömine on väga halb komme, mida ma kunagi ei harrasta, aga keeldumine oleks vene hinge sokkideni solvanud. Üks minu kolleegidest hakkas siiski vingerdama. Ta on nimelt taimetoitlane.
"Mis?! Tema mitte minu tšeburekki tahtma?!?!" Valentina oli sellise näoga, et laseb meid kõiki kolme kohe tšeburekimasinast läbi.
"Ona vegetarianka," (ta on taimetoitlane) selgitasin oma kolleegi toitumisharjumusi. Ta oli kunagi Koreas elanud ning seal isegi koera söömisest selle vabandusega pääsenud. Valentinale ei olnud see midagi.
"Söö!" sisises mu teine kolleeg taimetoitlasele ja pressis talle tšebureki pihtu. Valentina jäi enam-vähem rahule.

Edasi liikudes olin juba ettevaatlikum. Vestlesime põhilisest ühisest murest -- tööjõuprobleemist. Valentina rääkis, et ta on viimasel ajal endale töötajaid Lätist hakanud sisse tooma mingi agentuuri kaudu. Agentuur toob nad esmaspäeva hommikul Eestisse, korraldab majutuse ja transpordi töökohale ning reedel viib Lätti tagasi. Valentina mureks jääb lätlased ainult tehase uksest sisse lasta, liini äärde istuma panna ja piitsa anda.

Uurisin veel kui palju neil tehases sügavkülmapinda on. See on strateegiline asi, mis kindlaks teha, sest kui toiduainetööstus mingi toorainega sahkerdab või muus osas kvaliteediga mängib, siis kogu seda jama toimetatakse enamasti sügavkülmkambrites. Valentina ei tahtnud sügavkülmladudest rääkida. Küsisin ääri-veeri paar korda, aga vastust nagu ei saanud. Näha oli, et teema talle millegi pärast ei meeldinud. Hiljem Georgi rääkis, et mõned aastad tagasi oli neil sügavkülmaosa maani maha põlenud, niiet valus teema siiani.

Olime oma ringkäiguga keeduvorsti tsehhi jõudnud. Arvasin, et nüüd on aeg oma massaaži jätkata.
"O, kakiye ogromnyye kolbasy!" (millised vägevad vorstid!) avaldasin siirast vaimustust. Ma ei tee nalja, need ei olnud mingid mänguvorstid. Need olid tänavavalgustusposti jämedused ja poolemeetrised. Omaette kalkuleerisin, et see peaks olema võrdlemisi turvaline asi mida kiita. Sellist mürsku ei hakka isegi Valentina meile kurku suruma.
"Minu vorst meeldib? Teie proovite!"
Vaene taimetoitlane. Kui tavaliselt jagatakse vorstidegustatsioonidel paberõhukesi viile, siis meie saime kahesentimeetri paksused kettad pihku.

Siis tuli pelmeenitsehh. See oli vägev ruum. Pelmeeniliin näeb välja nii, et ühest otsast sõidavad pelmeenid suurde kinnisesse kambrisse, mis teisest otsast nagu kuulipildujast külmunud pelmeene välja tulistab. Tuleb ette vaadata, et mõnega pihta ei saa. Selliseid pelmeenikahureid oli Valentinal kaks või kolm tükki. Eeldusel, et meile tooreid külmunud pelmeene ikka toppima ei hakata, tegin jälle suu kiitmiseks lahti. Selle tootmise hiinlanna pildiga pelmeenid on minu teada Eesti kõige müüdavamad juba aastaid ja poepelmeenidest vaieldamatult ka kõige maitsvamad.

Valentina aga oma hiinlanna pelmeene ei armastanud. Nad teevad veel mitut nimetust pelmeene-vareenikuid, aga hiinlanna omad ületavad kõigi teiste sortide müüki mäekõrguselt. Ma ei mäleta, mis ta tootmismahuks ütles, aga see oli mingi utoopiline arv tonne. Seejuures on need ainsad pelmeenid, mida tuleb käsitööna ette valmistada. Kui teisi sorte teeb otsast lõpuni masin, siis hiinlanna käsitööpelmeenide puhul on probleem. Esiteks tuleb inimesele nende tonnide tegemise eest palka maksta ja enamasti pole seda inimest ka võtta. Ühesõnaga palju muret ja kulu. Tõenäoliselt on Valentina Lasnamäe garaažist alustades enne nii mõnegi tonni neid pelmeene ka oma käte vahelt läbi lasknud. Samas isegi, kui täna ta hea meelega neist üldse kuulda ei tahaks, on ta just pelmeenide najal oma tööstuse üles ehitanud ning ka täna on hiinlanna pelmeenid tema brändi üheks oluliseks komponendiks.

Kui me Valentina juurest tulema saime, olime nagu välja väänatud. Mitte ainult selle pärast, et meid kurguni tšeburekke ning muud kraami täis söödeti. Põhiliselt Valentina pöörase intensiivsuse pärast. Energiaga, millega tal riigikeelt mitte osates on õnnestunud garaažist alustades püsti panna Eesti suurimaid toidutootmisettevõtteid ning millega ta kogu seda hullumaja iga päev ohjes hoiab, on ääretult väsitav isegi mõned tunnid sammu pidada. Aga ainult sellise energiaga on võimalik ka Eesti parimaid pelmeene toota ning taimetoitlased tšeburekki sööma panna. See pole talle midagi. Valentina paneks vajadusel isegi pingviinid Mehukattit jooma.

Valya, ty prosto prelest!