Kas kassid söövad päkapikke?

Ei ole asja, mida lapsed ei oskaks uutesse dimensioonidesse viia. Meil on autos lastelauludega plaat, mis kahe lapsega on nii palju kuulamist saanud, et auk hakkab vaikselt sisse kuluma. Sellest inspireerituna hakkas vanem laps umbes kolmeaastaselt ka toas laulma:

Tiiu talutütrekene, raske, raske,

sest saab tobe neiukene, raske, raske.

 

Neli aastat hiljem on noorem õde järje üle võtnud:

TV-puldi liigutaja, laske, laske.

 

***

 

Meie majas hakkavad päkapikud alles 1. detsembrist käima isegi siis, kui esimene advent juba pooles novembris olema juhtub. Osaliselt selle pärast, et laste elus niigi liiga palju nänni on, aga põhiliselt selle pärast, et meie maja päkapikud on väga laisad. Kuna vanema lapse klassis on tüdrukuid, kellele päkapikud juba koos esimese advendiga tulevad, tekitab see paratamatult küsimusi. Leidliku lapsena leidis ta ise kiirelt seletuse:

"Emme, kas kassid söövad päkapikke?"

"Äää, emme, Jipp on meie päkapikud ära söönud!" pani ka noorem kohe sireeni käima.

Üritasin küll seletada, et kui kass oleks öösel mõne rammusa päkapiku nahka pannud, siis ei vahiks ta hommikuti nii sugestiivselt vaheldumisi inimesi ja külmkappi ning tõenäoliselt oleks esikus näha valgeid karvatuuste, kassi vurrudes punaseid niidijuppe või muid reetlikke märke, aga minu meelest ei jäänud nad eriti uskuma.

Täna  jõudsid siis õnneks päkapikud meile ka kohale ja kass on nüüd laste silmis jälle rehabiliteeritud.

 

 

***

 

Piinlikke jutte ka. Mida tunneksite, kui 3-aastasele meeldiks teie talvejope kapuutsi karvane äär ja sellega seoses esitaks ta küsimusi stiilis "Emme, millal ma endale samasugused karvad saan nagu sinul?".

Mida tunneksite siis, kui ta seda valju häälega poejärjekorras küsiks?