2016/12/16

Abiks googeldajatele: kassi streriliseerimine ehk kuidas meie poisist naine sirgus

Meie kass Jipp käis täna suurte kassitüdrukute operatsioonil ära. Ta on nüüd igavene neitsi. Siin on meie kogemus.

Mis on kassi steriliseerimine ja milleks seda vaja on?

Dialoog lastega hommikul autost:
"Emme, miks Jipp arsti juurde peab minema?"
"Talle tehakse üks operatsioon"
"Milline operatsioon?"
"Selline, et tal kassipoegi ei tuleks"
"Miks?"
"Sest maailmas on väga palju kassipoegi ja kõigile ei jätku kodu"
"Mis talle tehakse?"
"Lõigatakse kõhust üks asi välja, kus sees pojad kasvavad"

Minu eelmine elukaaslane oli omal ajal väga meie kassitüdruku steriliseerimise vastu. Nii kaua, kuni kassil esimene jooksuaeg algas. Paar päeva surus ta alla pidevat sisemist soovi kass pesumasinasse sulgeda ning käskis mul siis kliinikus kassile operatsiooniaja kinni panna. Ise veel muretses: "Oled sa kindel, et ta peale seda ikka jälle normaalseks muutub?"
Võin kinnitada, et jah. Steriliseerimine ei muutnud ta iseloomu ning kadusid kõik jooksuajaga seotud vaevused.

Kuidas see kõik käis?

Üldiselt soovitatakse emaste kasside steriliseerimine ning isaste kastreerimine ette võtta siis, kui kass on oma suuruse enam-vähem täis kasvanud, see on vähemalt 6 kuu vanuselt. Erinevalt levinud arvamusest ei pea steriliseerimiseks-kastreerimiseks ära ootama looma esimest jooksuaega. Kasside kevadine jooksuaeg algab tavaliselt siis, kui päev vaikselt pikemaks hakkab minema.
Meie saime oma Jipi kui ta oli 2,5 kuud vana. Jipp on pärit tänavalkasside perest. Jipi üles korjanud hulkuvate kassidega tegeva organisatsiooni vabatahtlikud määrasid tema oletatavaks sünnikuupäevaks 15. mai. Jippi pesakonnas oli veel üks kassitüdruk, kes ristiti vabatahtlike poolt Jannekeseks. Jipp ja Janneke nagu lasteraamatus. Jippi peeti nimelt alguses millegi pärast poisiks.
Õige pea peale Jippi meile saabumist hakkasid mul tema soolise identiteedi osas kahtlused vaheldumisi tekkima ja kaduma. Muidu on ta väga rahumeelne kiisu, aga kui ma täpsemalt vaadata proovisin, löödi mulle hambad robustselt käsivarde. Kui naabrite kass meie terrassiukse taga hiilimas käis, pidas Jipp ennast väga mehelikult üleval ning üritas talle läbi klaasi tappa anda. Nii helistasingi paar nädalat tagasi loomakliinikusse ja panin Jipile kui poisile tänaseks kastreerimisaja kinni. Nädal hiljem helistasin uuesti ja teatasin, et on siiski kaks võimalust: kas on Jipil kahepoolne peitmunandilisus (ühepoolset esineb alla 1% kassidest, kahepoolse esinemise tõenäosuse võib mõni statistik ise arvutada) või on Jipp tüdruk. Eile õhtul surusin lõpuks kassi endale kaenla alla ja vaatasin. Täna hommikul kliiniku uksest sisse jalutades teatasin kohe võidukalt:
"Jipp on jah hoopis tüdruk! Vist..."
Arst vaatas ka ja ütles, et kindlasti on tüdruk.
Kiibi andmetel on Jipp lemmikloomaregistris endiselt isasena kirjas. Pean edaspidi uurima, mis selle teemaga teha. Võiks muidugi ka hullemini. Minu endise töökaaslase isane labradorikoer oli lemmikloomaregistrisse kantud kui teises Eesti otsas elav emane kass. Hea, et ta ise oma kiipi lugeda ei osanud, sest muidu oleks vist nädala aega vaikselt laua all häbenenud.

Hommikul viisime kassi kliinikusse. Seal öeldi, et kõige varem saaksime kassi kella ühe paiku kätte, aga kui soovime, võime talle ka tööpäeva lõpus järele tulla. Nagu kassi lasteaed või midagi. Kui kass kliinikus märatsema peaks hakkama, siis kutsutakse ainult varem järele. Jipp ei märatsenud ja sai üldse pärast kiita, et väga hästi käituv kass on.
Steriliseerimisoperatsioon ise toimub üldnarkoosis. Kassi alakõhule tehakse väike sisselõige, võetakse sealt poegade saamiseks vajalik aparaat kõige täiega välja ning õmmeldakse kõik mis vaja uuesti kinni. Lõikekoha ümber aetakse karvad ka ära, aga need kasvad paari kuuga tagasi. Erinevalt eemaldatud aparaatusest. Tänapäeval enam kliinikud narkoosis kasse omanikele kätte ei anna ning jälgivad kohapeal, et loom kenasti ka narkoosist välja tuleks.
Peale narkoosi võib loom olla kergelt uimane. Minu kogemuse kohaselt reageerivad kassid narkoosile erinevalt. Jipp on täitsa adekvaatne, aga näiteks üks mu kunagine isane kass pissis peale kastreerimist oma transpordipuuri täis ning koju saades istus terve õhtu laup nukralt vastu seina toetatud.
Operatsiooni järel ei tohi kassi ka eriti rahmeldada lasta. Kodus läks Jipp kohe oma toidukausside juurde toimetama. Kliinikus oli talle süüa-juua pakutud, aga seal ta ei tahtnud. Järgmiseks hüppas ta meetri kõrgusele tasapinnale ja sealt alla. Nii palju siis mitte rahmeldamisest. Parem ikka, kui mu eelmine kass, kes peale steriliseerimist koju saades samal õhtul õndsalt ringi tuikudes teise korruse trepiavast esimesele kukkus. Enne, kui me alla kassi juurde jõudsime, oli see juba jooksuga trepist üleval tagasi.

Kuidas vältida operatsioonijärgselt lõikushaava lahti minekut?

Kassidel on rumal instinkt operatsioonihaava liiga intensiivselt lakkuda ja puhastada. Nii võib ta kogemata niidid välja tõmmata ja haav võib lahti minna. Minu kassidega seda õnneks juhtunud ei ole, aga kunagi kasside varjupaigas vabatahtlik olles pidin korra koristama ruumi, kus kass oma operatsioonihaava oli suutnud lahti kiskuda. Tuba nägi välja nagu oleks ISIS seal siga tapnud ja tükeldanud. Kass lapiti kliinikus kenasti uuesti kokku ning temaga sai kõik korda, aga meeldiv kogu see lugu ei olnud. Niiet tasub vaadata, et kass oma operatsioonihaavale liiga ei teeks. Minul on kogemus kolme võimalusega:
1. Operatsioonijärgne krae. See on lambikuplit meenutav torbik, mis loomale ümber kaela pannakse. Kraed saab osta loomakliinikutest. Neid on erivevaid suuruseid - kohapeal osatakse nõu anda, millist valida. Krae puhul tuleb jälgida, et looma joogi- ja söögikausid oleks väiksema läbimõõduga, kui krae avaram ots. Muidu ei saa kass kaussidest midagi kätte. Kui krae on kausist suurem, tõstab kass selle üle kausi ja sööb-joob nagu väikeses telgis. Kuuldavasti olevat krae kõige kindlam lahendus, aga kassi jaoks kahtlemata kõige ebamugavam. Kass ei pääse end kraega puhastama. Äärmisel juhul ulatab ainult sabaotsa pesema. Kuna kassid on puhtad loomad, on sellise olukord neile väga ebameeldiv;
2. Varrukas. Tuleb võtta mõni oma vana pikkade käistega puuvillast või muust hingavast materjalist riideese, selle varrukas maha lõigata, neli auku käppade jaoks sisse teha ning torukujuline kassikostüüm ongi valmis. Jipp kannab praegu ka ühte sellist. Kostüümi talle selga ajamine oli väike draama, aga Jipp harjus sellega kiiresti. Endise töökaaslasega juhtus aga nii, et pani kassile varrukakostüümi üll, kass jalutas sellega korra tugitooli taha ja siis teiselt poolt tugitooli ilma välja. Nii mitu korda järjest. Lõpuks nokkis oma haava ka lahti ja tuli kasutusele võtta punktis 1. kirjeldatud lahendus.
Jipp oma kostüümiga võitlemas. Ütlen sama, mis ma lastele ütlesin: naerda ei tohi. Kostüüm solvab nii kassi kui minu eneseväärikust. Teen muidu päris palju käsitööd, aga ikka tuli selline käkk välja
Nippe kassi operatsioonijärgse kostüümi valmistamiseks:
-lõika toru pigem pikk kui lühike. Meie loomaarsti sõnu kipuvad inimesed oma kassi pikkust kostüümi valmistamisel tihti alahindama;
-Tagumiste käppade jaoks tee august tublisti suuremad, kui esimestele. Kassi reielihas on üks vägev sink ja ei mahu muidu august läbi.

Täiendus: Jipp jalutas just ilma kostüümita tugitooli alt välja.

3. Peidetud õmblused. Mõnedes kliinikutes õmmeldakse haav nii kinni, et selle servad ning niidiotsad jääva sisse peitu. Nii ei ole kassil midagi nokkida. Loomulikult tuleb ka peidetud õmblustega haava korral vaadata, et kass sellesse liigse agressiivsuse ja huviga ei suhtuks. Minu eelmisele emasele kassile tehti just sellised steriliseerimisjärgsed õmblused. Paranes kenasti.

Millises kliinikus me käisime ja kui palju lõikus maksis?

Käisime Jipiga Viimsi Loomakliinikus ja protseduuri hind oli 90 eurot. See sisaldas visiiditasu, narkoosi, lõikust, antibiootikumi ja valuvaigisteid sh kaks koju kaasa antavat doosi. Kui oleksime kassile soovinud ka kraed, oleks selle eest eraldi maksta tulnud. Tõenäoliselt on Viimsi Loomakliiniku hinnad pigem kõrgemapoolsed. Meie valisime kliiniku kui kodule kõige lähema, et Jipp ei peaks peale lõikust pikka autosõitu taluma. Jäime rahule. Viimsi Loomakliiniku personal oli sõbralik, suhtusid Jippi väga hoolitsevalt, viitsisid minu küsimustele ilusti vastata ja ei naernud mu üle seoses Jipi soo segadusega. Avalikult vähemalt mitte.
Tuttavate kogemusest tean Viimsi kliiniku kohta oma töökaaslase oma, kes seal sama moodi oma emased kassid steriliseerida lasi. Üks neist kassidest on sellise iseloomuga, et võiks vabalt loomaarstidesse kui hommikusööki suhtuda. Said metslasega seal hakkama küll.

Tallinnas olevat kõige odavam Viljandi maanteel Loomade Hoiupaiga juures olev kliinik, ka olevat sealsed loomaarstid väga pädevad. Ma täitsa usun seda, sest need arstid on seal vist aegade jooksul nii probleemseid loomi näinud kui üldse näha saab.
Oma eelmise emase kassi lasin steriliseerida Õismäel asuvas Zoovet keskuses. Sellest on nüüd möödas üle 10 aasta ja tol ajal kiideti seda kui Tallinna kõige paremat kassikliinikut. Seal tehti kassile nö peidetud õmblused, mille korral ei niite väljaspoole ei jää ning kass ei pea ebamugavat kraed ega varrukakostüümi kanda.

Mida kassi steriliseerimisel veel arvestada?

- 12 tundi enne lõikust ei tohi kass süüa, vesi võib ainult eest olla;
- 7 kuni 10 päev peale lõikust võib haav kergesse tursesse minna. See tuleb allergilisest reaktsioonist haavaniitidele. Meie veterinaar ütles, et kui haavas põletiku tunnusena palavikku ei teki, muretsema ei pea;
- eelmiste kassidega on loomaarstid meile soovitanud kassi peale lõikust soojas hoida, tehes talle ase näiteks põrandaküttega ruumi soojadesse kohtadesse. Kuna narkoosi tõttu on loomal natuke aega häiritud perifeerne vereringe, võib ta muidu külmetada. Küsisin Jippi veterinaarilt ka selle kohta, aga tema midagi sellist ei ütelnud;
- saime kliinikust kaasa kaks doosi valuvaigisteid, mida talle 24-tunniste intervallidega suukaudselt manustada. Minu jaoks on see uus asi, sest eelmistel kordadel midagi sellist kliinikust isegi pakutud ei ole. Loomaarst kommenteeris, et loom ei oska ju valu kurta. Loodetavasti tuleb valuvaigisti andmisest väiksem sõda kui ussirohu manustamisest. Eks ma homme hommikul proovin ära;
- loomulikult tuleb kassiga operatsioonijärgselt õrnalt käituda ning lasta tal rahus olla. Minu soovitus: kujutage ette oma elu kõige hullemat pohmelli ja kohelge kassi nagu oleksite tahtnud, et teid siis koheldakse.

9 comments:

  1. Oo jaa. Kui neiu Põrr sai igaveseks neitsiks lõigatud, siis varruka saime arsti juurest kaasa. Selleks, et varrukas ikka seljas püsiks, tuleb kukla peale teha varrukale sisselõige ja tekkinud otsad sõlme siduda, nii et kaelus jääks parasjagu kitsas. Ma tegin kodus loomakesele uue särgi, sest arsti juurest saadu oli pissine. Sooja taheti ka, mitu ööd magas kass minu teki all ja päeviti tahtis ka süles olla. Hüpata ei jaksanud mitu päeva. Eks ta võõristas seda särki ka, nii kui särgist lõpuks minu abiga lahti sai, hakkas mööda tuba lendama :) Meie lõikusest on natuke siin kirjas:
    http://www.anniirs.ee/2011/01/blog-post.html

    ReplyDelete
    Replies
    1. Super, tänud! Disainin Jipi kostüümi krae ümber.

      Jipp on juba väga kobe, jookseb ringi, lunib, et lapsed talle palli viskaksid, tuuseldab jõulukuuse alumisi oksi ja sirutab end nii pikaks, et mul on valus vaadata.

      Eks näeb, mis nägu ta muidugi homme hommikul on, kui kliinikus manustatud valuvaigisti peaks olema lõplikult maha kulunud.

      Kassid on ühed hämmastavad loomad. Tahaks näha mõnda inimest, kes oma kehapikkusest mitu korda kõrgemale hüppab. Eriti peale seda, kui tal mõnd tunnid tagasi kõhulihased läbi on lõigatud.

      Delete
    2. Küllap on suur vahe, kas loomal on valuvaigisti keres või mitte. Põrrikene ei saanud esimestel päevadel ise diivanile ka mitte. Pealegi on mõni loom väga tundlik riietuse suhtes, sõbranna kass oli peale lõikust täitsa normaalne, aga kui särk selga tõmmati, viskas kohe külili ja ei teinud ühtki liigutust (ma olen nii haige nii haige!) enne kui särgi jälle seljast sai. Siis oli kohe jälle normaalne.

      Delete
    3. Ma hakkasin ka selle valuvaigistiteemal samas suunas mõtlema, aga eks loomad on vist ka erinevad. Jipp alguses ikka tagurdas oma kostüümis mõnda aega - kassidel on vahva refleks tagurdama hakata kui kuskil kinni. Üleeile, see on esimesel operatsioonijärgsel õhtul panin talle kuklasõlmega varruka selga, aga hommikuks oli ta ka sellest väljas nagu Houdini ja ma leidsin kostüümi alles lõunaajal maja pealt üles. Öösel oli lapse toas väikese jõulukuuse ka ümber ajanud, nagu ta öösiti meil ikka teeb. Hakkasin haava ka lähemalt vaatama ja Jippile on ikkagi tehtud see nö peidetud servadega õmblus, millega varem teadsin, et kraed või kostüümi üldse kanda ei peagi, niiet ta on meil nüüd täitsa ilma olnud juba üle 24 tunni. Kukerpallitab ja rallib toas ringi nagu tavaliselt juba operatsioonipäevast alates. Seda nägu küll ei ole, et valuvaigistit vajaks, aga kuna arst käskis, siis andsin ikka. Võttis ilusti doosi ära ja küsis juurdegi - väike narkomaan meil siin. Miks nad ussirohtu ei võiks kassidele sama meelepärasena toota?
      Eile veel tõstsime püüdlikult Jippi igalt poolt kõrgetest kohtadest, kuhu ta hüpanud-roninud oli maha, et ta ise alla hüpates end ei vigastaks, aga tänaseks oleme loobunud. Kass on nagu muiste.

      Delete
  2. Meie siiamineiul seisab ka see op ees. Ta on samuti maikuu laps, aga ma päris 6kuuselt ei tahtnud teda veel oppida. Kui me käisime okt-s vaktsineerimas, siis pühkis arst higi laubalt ja ütles, et ta tuleb just opilt ja sel kassil olid nii väiksed munasarjad, et nii raske oli eemaldada. Et kui vähegi kannatab, tulge 8kuuse kassiga, läheb lihtsamalt. Endal on plaanis minna Vilde kliinikusse, seda kiidetakse ja jääb meile suht lähedale. varasemalt on ka meeles, et veebruaris tehakse kliinikutes sooduspakkumisi - et enne kevadet võimalikult paljud oma kassid ära opiks. Meil on lisaks veel kassil ka nabasong, mida ilmselt samuti peab lõikama, seega op ja narkoos venib pikemaks, sellep. ka ootan, et kass oleks suurem ja kobedam.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ma olen ka kuulnud, et kass peab olema suurusesse enam-vähem täis kasvanud, aga ma arvasin, et see on selle pärast, et kui munasarjade eemaldamisega homonaalsüsteem muutub, siis see mõjutab ka füüsilist arengut või muul sellisel põhjusel. Veebruari soodukate kohta ma ei teadnud, aga meil pole nüüd enam midagi lõigata ka enam :) Kui ta Jipp jälle ikkagi poisiks ei osutuks muidugi.

      Delete
  3. Minu kass sai peale oppi kliinikust kaasa spetsiaalse vesti, selja pealt paeltega. Selle sai kassile üsna parajaks sättida ning vaid paar korda sai sealt põgenema :)
    PS! See peale oppi rahulik olemine jms on vast arstidel pigem suusoojaks öeldud. Ei tea mina ühtki kassi, kes käskudele-keeldudele alluks. Peale hammaste eemaldamist toonitas arst, et samal päeval ei tohi kass midagi näritavat saada kuna tal on suu valus. Kohe peale kliinikust koju jõudmist pätsas kass köögikapilt mitu riba toorest sealiha ning vitsutas probleemideta sisse. Kui kass ikka peab (tahab) siis ei takista ei opihaav ega puuduvad hambad :)

    ReplyDelete
  4. Eh, meil on ka see spets. vest juba olemas, päranduseks saadud teiselt kassilt. Näitasime seda ka kassile, talle väga meeldis, kõndis sellega, vest suus, tähtsalt ringi. Nüüd on see ese kassi eest ära peidetud. Sõi tema üks päev muru ja oksendas, lisaks murule istus okse sees ka pikk jupp vesti paela. Hea, et niigi läks. Muidu meil on kõik lõngad, niidid, paelad ära pandud... A ju see teise kassi lõhn oli nii ahvatlev.

    ReplyDelete