Mulle meeldib oma nõrkade külgedega, peale viisipidamatuse siis, tööd teha ja tänaseks olen ma nii kaugele saanud, et registreerin silmanurgast küll kõik oma läheduses olevad irvakil sahtlid, aga näpud enam sügelema ei hakka.
Minu sõpruskonnas kõige legendaarsem kiiks on kahtlemata tualetiukse lukustamine. Isegi omas kodus. Vahepeal kahtlustasin isegi, et ma olen võimatu lukustamata uksega WCs pissima. Pidudel kontrollisin alguses, kas tualetiuks käib lukku ja kui ei käinud, keerasin vedelikutarbimise minimaalseks ja lihtsalt ei läinud WCsse.
Kooliajal hoidsin kabiinides igaks juhuks ühe jalaga kabiini ust alt ka veel kinni. Uskumatu, kui hea tasakaalutunnetuse ühel jalal poolkükkis teise jalaga ust kinni hoides võib saada!
Mu sõbrannad naeravad siiani, kuidas ma meie reedeõhtustel kodustel veini ja teejoomistel tualetti minnes kõigepealt toatäiele naistele teatasin, et ma lähen nüüd - selleks et keegi ei tuleks üritama ust avada, siis keerasin ukse valju klõpsatusega lukku, kontrollisin kaks korda, kas uks jäi ikka lukku ja alles siis tegutsema asusin.
"Kuule siin oleme ainult viis, mida sa õige kardad?" nokkisid nad mind ikka.
Mis siis, et ainult nemad, aga iial ei tea. Elus tuleb kõigeks valmis olla. Lukus tualetikabiin ei ole kunagi liiast.
Kaks sündmust on meelekindlust tunduvalt murendanud. Peale esimese lapse sündi kukkus mu hemoglobiinitase 80 piirimaile. Kuna kartsin üksi vannituppa ära minestada nagu mu mehe venna eksnaine peale sünnitust - mehevend pidi ukse maha murdma, et duši alla minestanud naine kätte saada - siis jätsin ukse lukust lahti mõnda aega.
Teine juhtum ei ole midagi, mille üle uhke olla, aga see oli juba nii palju aastaid tagasi, et saan selle osalt nooruse rumaluse arvele panna. Olime sõbrannadega ööklubis ja sinna juhtus ka ühe sõbranna, kes täiesti lambist kusjuures oli otsustanud just sel õhtul koju jääda, eksabikaasa. Poiss saatis alguses meie lauda pudeli vahuveini ja pärast mitu ringi tekiilat. Kuna teised tüdrukud tekiilat ei joonud, siis jõin kõik ise ära. Edasi mäletan ma kahte asja: üks Läti või Leedu noormees kõrvallauast kommenteerimas: "I have never seen anyone drinking tequila like that" ja mina ööklubi WC-s kabiinilukku vaatamas ning kalkuleerimas, et ma parem ei pane seda kinni, sest ma ei pruugi seda pärast enam lahti teha osata.
Tekiila on saatanast. Nüüd, kus ma selle häbiväärse loo ära rääkinud olen, et taha ma, et keegi teine sellest enam kunagi räägib ja palun edaspidi teeselda, et keegi sellest midagi kuulnud ei ole.
Kuna mul õnnestus avalikus kohas lukustamata uksega pissida ilma, et mõni kabiini tunginud müstiline koletis minu abitut olekut ära kasutades mind ära oleks söönud või Facebooki üles pildistanud, tõmbasid hirmud tagasi. WC-lukustamise vajadus taandus kuhugi seljaajutasandile. Ma isegi ei tea, kui palju ma seda edaspidi tegin. Tõenäoliselt ikka tegin, aga mitte enam nii hoolikalt kui varem. Möödus mitu rahulikku aastat. Kuni eelmise nädalani. Mu sõbranna pidas ühes Tallinna kesklinna pubis jõulureedel sünnipäeva. Sealne tualett on legendaarne. Nimelt on narkomaanide eemal hoidmiseks selle uksele koodlukk paigaldatud. Kood on peidus ukse kõrval seinal rippuvas muinasjutus.
Kolm munka nägid nelja luike kuuel korral ja sama inglise keeles.
Tõstatasin meie lauas korra probleemi, kuidas purjus soomlased seal WC käivad, aga tüdrukud arvasid, et loevad ingliskeelset muinasjuttu. Mina arvan, et purjus soomlased pissivad seal lihtsalt püksi.
Meeste ja naiste WC-d on pubis trendikalt koos. Mind uniseks tualetimajandus ei häiri. Põhiline, et kabiiniuksed ikka lukku käiksid, eksole. Trükkisin mungad, luiged ja muud asjaosalised sisse, läksin kabiini, lukustasin ukse ja asusin tegutsema. Siis see juhtus. Uks läks lahti ja mulle vaatas vastu valges särgis kikilipsuga noormees. Pah! Hetkega said nullitud kõik need aastad, mis mu hirmude taandumiseks kulunud olid. Poiss vabandas ja pani ukse kinni tagasi. Õnneks olin ma juba jõudnud käed pesta ja tegutsesin püksiluku kallal, aga ikkagi. Kikilips oli näinud mind lahtise püksilukuga, mina teadsin, et ta oli näinud ja juba seda oli liiga palju. Aga lisaks oli WC eesruumis samal ajal kolm kikilipsu sõpra, kes täpselt ei teadnud, mida ta nägi või ei näinud, aga selle võrra naljakam neil oli. Kraanikausside juures pidi naerukrampidesse surema mu sõbranna, kes kavatses hoolitseda selle eest, et järgneva 12 tunni jooksul kogu meie tutvusringkond teada saaks, kui haledalt, mulle, tuntud tualetilukumaniakile, elu ära oli teinud. Ma ei tahtnud sealt kabiinist välja minna. Kaalusin võimalust ennast veega äravoolutorust alla lasta, aga vist ei oleks mahtunud. Siis tuli mulle meelde, et kraanikausside taga on maast laeni aknad ja ma saan sealt välja hüpata. Kui ma seda tegema hakkasin nägin, et ka mõne meetri kaugusel vastasmajas on veel üks maast laeni akendega pubi, rahvast täis. Lisaks kikilipsule, tema kolmele sõbrale ja minu sõbrannale olid ka nemad näinud. Ilmselgelt ei saanud ma ka sinna põgeneda. Kuhugi ei olnud põgeneda. Terve pagana maailm oli näinud, kuidas ma WC-s käin.
Kuidas kikilips lukustatud WC-ukse lahti sai? Ma olin selle küll kenasti lukku pannud, aga mitte kontrollinud, kas lukk peab. Keegi tubli inimene kunagi enne mind oli lukustatud kabiinist ennast niimoodi välja murdnud, et ukse metallraam luku juurest kõver oli ja see enam midagi ei pidanud. Mis pagana asi sunnib inimesi toore jõuga lukus ust lahti väänama? Mis pagana pärast on vaja inimestel katsuda, äkki see tualetilukk, mis küll väljast punast värvi näitab, on ikkagi lahti? Vahel, näed, on jah lahti, aga kujuta pilti, punane on see selle pärast, et keegi pissib sees.
Ma saan seda kikilipsu veel elu lõpuni mäletama. Foobiad, sundkäitumine ja muu taoline ei ole mitte juhuslikult saatuse poolt mõnele kaasa antud. See on elu mehhanism inimesest kõikvõimaliku häbi ja alanduse eest kaitsta. M.O.T.T.
PS. Huvitav, kas kodusele WC-le oleks ka võimalik selline koodlukk saada? Seest lukustamiseks, ma mõtlen.
