2016/11/07

Tule proovi!

Elad inimesega juba tuhat aastat koos ja arvad, et tunned teda läbi ja lõhki, aga ikkagi tuleb üllatusi ette. Laupäeva õhtul hakkas meie saunakeris undama nagu tuumareaktor ja kütteelemendid tavapärase punase asemel helekollaselt hõõguma. Kuna kollaselt hõõguvad asjad punaselt hõõguvatest umbes 500 °C kuumemad on, siis ma evakueerumisega kaua ei viivitanud. Saatsin mehe uriseva  kerise juurde eeldusega, et majas, kus mees pliitigi sisse ei oska lülitada, võiks põrgukatla välja lülitamine klassikaline meeste töö olla küll. Mees oli natuke aega lavaruumis, tuli siis välja tagasi, aga keris undas ikka edasi.
"Kurat, see on vist katki," tegi mees põhjapaneva järelduse. Püha flegmaatilisus, ma ütlen. Siis ma juba röökisin, et ta selle kaadervärgi enne välja lülitaks, kui me kõik koos kassi ja kerisega läbi katuse Kuu poole lendama hakkame. Ma olen täitsa kindel, et kriiskamisvõime on naistel evolutsiooni käigus põhjusega välja kujunenud. Kui naised kriitilistes oludes ei kriiskaks, oleks inimkond ammu välja surnud. Õigel hetkel kriiskav naine iga tuumareaktori kõrvale ja sajad tuhanded elud saaks säästetud!

Keris oli tõesti sista mis sista. Arvestasin mõttes vaikselt juba võimalusega, et radiaatorile vee peale valamine on vist kõige lähem kodusele saunaelamusele, mida sellel talvel nautida saab. Aga võta näpust! Kui mu teisel poolel lambipirni vahetuseks nädalaid kuluda võib, siis 14 tundi peale meie kerise tuumaõnnetust oli ta jõudnud poest juba uue tuua ja üles monteerida. See mees juba radiaatorisse vett ei kalla. Eile õhtul panime uue kerise prooviks tööle ka. Alguses haises see nagu oleks meil hoopis skunk lavaruumi seina külge kruvitud, aga siis läks paremaks. Uus keris on ilusam ka, üleni kroomitud ja puha. Ainult taimer oli vanal parem. Uus tiksub nüüd nagu kellapomm. Samas kui on valida, kas tuumareaktori või kellapommiga saunas käia, siis on viimane jällegi parem.

Kerise koju toomime oli muidu pere ühisüritus. Pühapäeva hommikul võttis mees vanema lapsega eelmise kerise seinalt maha. Selle küttekeha oli nii läbi põlenud, et metall pudenes näppude vahel laiali nagu pliiatsisüsi. Siis viisime selle koos lapse vana turvatooli ja printeriga Viimsi jäätmejaama. Edasi sõitsime Espaki vannitoamaailma. Mees kadus kuhugi riiulite vahele ja tuli sealt väga alandliku olemisega välja. Meile sobivat kerisemudelit seal ei olnud, aga oli laias valikus kerise küttekehasid. Ka selliseid, mis oleks meie vana tuumareaktori söestunud spiraali asemele sobinud. Selle tuumareaktori, mis nüüd vist juba metallipressi lõugade vahel oli. Lõpuks ostsime teisest poest 150 euroga oma kroomitud kellapommi ära. Uus küttekeha oleks vist 40-50 eurot maksnud. Ega rikkus ei anna häbeneda, eriti lollusega kombineeritult. Ka lohutasime ennast sellega, et vana kerise muud detailid olid pööraselt oksüdeerunud, kivi- ja tuhapuru täis, niiet varsti oleks see võinud ka mingil muul põhjusel Kuu poole lendama hakata.

Sel ajal, kui mu mees riiulite vahel oma sajaeurost õppetundi vahetatavatest küttekehadest omandas, uudistasin mina teisi vannitoamaailma imesid. Üheks oli müügisaalis ja hinnasildiga tualetipott, mida suur silt "tule proovi" julgelt katsetama palus. Prill-laud oli ka kenasti üles veel tõstetud. Ma keelduks vist isegi siis, kui ma 5 liitrit teed ära oleks joonud avalikult pissimast, aga just selline silt seal oli. Alguses ma arvasin, et see ma ise olen asjast valesti aru saanud, aga ka vesi potis oli jumalast kollane, niiet nähtavasti keegi potti ka mingil viisil proovinud oli. Ja pealegi, isegi, kui mina üleskutsest "tule proovi" valesti aru sain, on suur risk, et minusuguseid on veel ja nende hulgas ka mõni, kes on äsja mõned liitrid vedelikku tarbinud ja kelle jaoks avalik pissimine okei tegevus on. Ma ei taha seda näha. Ette ka ei taha kujutada. Mul hakkavad silmad juba sellest mõttest valutama. See on üks neist toodetest, mida tuleks müüa ja osta nagu põrsast kotis. Mis mõttes tule proovi?!



No comments:

Post a Comment