2016/11/14

Hambad ja muud esemed, mille kaasas kandmisel tasub ette vaadata

Kui me kunagi üle kümne aasta tagasi endise elukaaslasega esimest korda laevaga Rootsi sõitsime, pani mees meie nädalaseks reisiks vahetatud Rootsi kroonid rahakoti asemel pükste küljetaskusse. Seal samas hoidis ta ka passi. Tol ajal oli laevale minnes veel laus passikontroll. Mees ulatas passi piirivalvurile. Piirivalvur tegi passi lahti, võttis sealt vahelt rahapaki välja, andis passi koos valuutaga tagasi ja naeris, et me võime siiski ka altkäemaksuta laevale minna. Raha taskusse pannes oli mees kogemata selle enne passi vahele torganud. Jube piinlik oli. Sel ajal oli eestlastel veel rottidest postsovieetide lõhna tunduvalt rohkem küljes.
Mingil põhjusel juhtusin seda lugu ükskord meie rootslasest tegevjuhile jutustama. Ta arvas, et piiril võib ka hullemini minna. Peale Nõukogude Liidu lagunemist oli ta tööasjust tihti pidanud Murmanski vahet sõitma. Seal elasid nad ühes väikeses perehotellis. Ükskord läks hotellis pesumasin katki. Kui Venemaal sellel ajal midagi katki läks, siis oli ikka jama küll. Kuna hotelli pererahvas oli väga meeldiv, otsustasid rootslased neid aidata ja Rootsist pesumasinale varuosad tuua. Järgmisena oli Rootsi vahet käimas meie tulevane tegevjuht. Nii pidigi tema jupid kaasa võtma. Ta tundis veel muret, kas neid üldse tohib üle piiri tuua, aga tehnilise osakonna poisid rahustasid, et kui keegi suure koti kohta midagi küsib, siis ütle, et selle sees on riided orbudekodule. Siis kõik heldivad ja rohkem ei kontrollita midagi.
Piiril küsitigi, mis selles suures raskes kotis on.
"Riided orbutekodule," vastas rootslane nagu teda õpetatud oli. Piirivalvurid küll heldisid, aga arvasid, et vaatavad ikka kotti sisse ka.
"Need ei ole riided orbudekodule," nentisid piirivalvurid järgmiseks pesumasina juppe vaadates. Meie tegevjuht ei olnud ka noorena suu peale kukkunud ja hakkas vabandama, et oli need kangid ja mutrid üldse ära unustanud. Piirivalvurid siis natuke mõtlesid ja jõudsid otsusele, et tegu ei ole millegi ohtlikuga ning lubasid rootsale Venemaale. Pesumasin sai ka korda.
 
Nüüd hammastest. Meie majas lendab neid nagu kuulipildujast. Vanemal lapsel on parajasti käsil endale jäävhammaste kasvatamine ja suust kukkuvaid piimahambaid ei jõua kinnigi püüda, kui just kogu aeg kätt all ei hoia. Esimene hammas tuli tal ära juba kevadel. Ühel laupäeval läks hommikul onupoja poole mängima ja pealelõunal tuli tagasi hammas pihus. See oli mul esimene kord hambahaldjast teha. Öösel pimedas ei leidnud ma muidugi ta padja alt hammast üles ja ausalt öeldes pole seda siiani näinud, kuigi voodi on ju vahepealse aja jooksul kahekohalise arvu pesuvahetusi läbi teinud. Äkki päris hambahaldjas viiski selle ära? Kus siis raha on? Kuhu ma piirkonna hambahaldja peale kaevata saaks?
 
Järgmise hamba puistas laps septembri lõpus alumise vannitoa kraanikaussi. Hingasin kergendatult, sest pole hammast, pole ka hambahaldja eurot. Kui nüüd hambahaldjas just ei otsusta münti kraanikausi äravoolutorusse panna. See oleks väga alatu, sest mu mees juba pidi äsja kraanikausialused ummistunud torud noorema lapse pärast lahti võtma. Ühel õhtul jooksmast tulles avastasin, et vesi ei taha üldse alla minna. Samal ajal kõlkus kõrval WC-paberihoidjas kõigest tühja rulli papist südamik. Hakkasin vaikselt 1+1 kokku panema. Mees ütles, et tema ei tea midagi, lapsed olid vahepeal väga ilusti vaikselt mänginud. Kui noorema lapse käest küsin, mida ta siis täpselt mängis, sain vastuseks "Basseini".
Pussitasin küll kraanikausiaugust oma kõige paksema kudumisvardaga jõuliselt äravoolutoru, aga kasu polnud midagi. See oli nii tihkelt WC-paberit täis topitud, et isegi 35-sentimeetrine nr 7.0 varras ei läinud läbi. Paberi saime peale torude lahti võtmist kätte, aga nüüd siis visati sinna hammas. Õnneks ummistust ei tulnud. Hakka või tõesti hambahaldjatesse uskuma.
Piimahambaga nr 3 oli mu vanem laps juba hoolikam. See tuli ära mõned päevad peale hammast nr 2. Peavõiduna suutis ta korraga suust puistada kaks ülemist esihammast. Hea, et vähemalt fotograaf koolis enne ära käia jõudis. Viimased poolteist kuud oleks ma võinud oma vanemat last vabalt Juku-Kalle Raidi asemel Riigikokku tööle saata. Naerab korra oma asotsiaali naeratust ja saab vabalt turvamehe juurest läbi.
Kolmas hammas sätiti õhtul kenasti padja alla haldjat ootama. Küsisin veel mehelt, kas tal eurost münti on, aga tema oma manjanasuhtumisega arvas, et küll hommikul jõuab otsida enne laste ärkamist. Midagi ei jõudnud. Me kõik ärkasime tüdruku toast kostva hala peale, et haldjas on hamba ära viinud, aga raha pole jätnud. Lohutasin last, et äkki ta lihtsalt ei leia oma eurot ja et kohe-kohe tulen aitan tal otsida. Peitsin eurose pihku ja libistasin sealt kiirelt padja alla. Vähemalt see skandaal sai summutatud. Nüüd on kõigest veel 25 hammast, millega haldjat tuleb teha. Aga hammast nr 3 ei ole ma siiani leidnud. See asi on juba rohkem kui kahtlane. Kaalun vaikselt juba lapse tuppa kaamera üles panekut. Huvitav, kas hambahaldjas infrapunakaamerast jääks näha?
 
Lisaks lapsele peaks ka meie kass vanuse poolest piimahammaste vahetust lõpetamas olema. Kassid vahetavad hambaid enamasti märkamatult. Neelavad need kas alla toiduga või on need nii väikesed, et imed nad midagi aimamata tolmuimejasse. Olen katsunud Jipile hoolega peale passida, et mõni ta pudenev piimahammas siiski kätte saada. Need esimesed pisikesed pärlite moodi lõikehambad on väga armsad. Ühel õhtul, kui mees külmkapi ees midagi asjatas, kostiski plaatpõrandalt vaikne kõlks. Nagu tavaliselt, kui keegi külmkapi ukse avab, oli ka Jipp seal samas valves. Hüppasin kohe püsti, sest arvasin, et nüüd ometi õnnestub mul mõnda Jipi piimahammast näha. Tüngavärk, sest seekord oli hoopis mu mees hamba murdnud. Seejuures veel esihamba, otse juure kohalt. Ise viskas ta nalja, et ta puistab nüüd solidaarsusest vanema lapse suhtes ka hambaid, aga minu meelest see eriti naljakas ei olnud. Selle asemel pidasin talle loengu teemal hambahügieen, tuletasin meelde, et ma käskisin tal juba viis aastat tagasi hambaarsti vahetada ja ütlesin, et ta katsuks mitte naeratada, kui mu endine osakond mulle järgmisel õhtul külla tuleb. Veel arvasin, et hoidku murdunud hammas alles, äkki saab seda tagasi panna või midagi. Kogemata maha lõigatud näppe saab ju tagasi õmmelda, asi see hammas nüüd jälle suhu keevitada. Mees vastas tigedalt, et hea, et ma teda hammas pihus EMOsse õmblema saata ei taha, aga pani hamba siiski kuulekalt tagasi rahakoti vahele. Hambaarsti vahetas ka ära. Nüüd, nädal hiljem on tal suus uus ajutine hammas, mis paari nädala pärast lõplikuga asendatakse, kui vorm valmis saab või midagi. Vana hambaga ei olnud tõesti midagi teha, aga millegi pärast jättis mees selle ikka alles.
 
Eile käisime uisutamas, kelgutamas, suusatamas ja pärast isadepäeva puhul restoranis. Peale arve maksmist palusin mehel mõned mündid ka jootrahaks lauale jätta, sest toit oli hea ja teenindus ka täitsa okei. Olime juba riides ja lahkumas, kui veel igaks juhuks korra vaatasin, kui ega mees jootrahaga ei priisanud nagu tal enamasti kombeks on. Teenindus nüüd nii hea ka ei olnud. Hea, et vaatasin, sest meel oli koos rahaga münditaskust ka oma hamba välja kallanud. Ma punastan juba mõttest, mida ettekandja arvanud oleks, kui jootrahataldrikult hamba leiab...
 
Valuuta, pesumasina osad ja hambad. Tasub enne mõelda, kus neid hoida ja kas üldse peab neid kaasas tassima.

4 comments:

  1. Muhhaa :) Ma liimisin kunagi SuperAttackiga murdunud esihamba tagasi. Püsis mitu head aastat ja siis ei tulnud ka ise lahti, hambaarst kangutas kirudes kallal, et mille paganaga see siia kinnitatud on... Ma olin igaks juhuks väga vait :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meil peretuttava teismeline poeg liimis kunagi Super attakiga külmkapi ukse kinni. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui ukse kummitihend toidu kätte saamiseks läbi lõigata. Palun ärge proovige seda kodus järele teha.

      Delete
  2. Avastasin Sinu blogi umbes nädal aega tagasi ja lõpetasin täna viimase olemasoleva blogisissekande lugemise. Tahtsin lihtsalt mainida, et Sa kirjutad väga hästi ja kaasahaaravalt. Päris ausalt. Väga tore ajaviide oli. Mulle väga meeldib, kuidas Sa teistest blogidest eristud - kirjutad küll oma elust, aga Sinu jutud on pigem nagu pisikesed novellikesed, ei lähe liigseks päeva kirjeldamiseks kätte ära.Lisaks sellele tundud Sa inimesena täpselt selline naine, kellele ma alt üles vaatan - nii iseseisev ja kõigega toimetulev. Palju edu ja kirjuta ikka edasi!

    ReplyDelete