Kui laps läheb kooli jätkulugu

Täna peale tunde helistas laps ja uuris, kas ta kaks sõbrannat võivad külla tulla. Poole tunni pärast hakkas õuest kostma valju itsitamast ja veel viis minutit hiljem vajusid tüdrukud tuppa. Panin neile kaks maitsevõiga poolpikka baguette`i lauale ja läksin jooksma. Paarkümmend minutit veetsin veel Pokemonide võimlasse, kust paar päeva tagagi minu Pokemon alatult välja oli pekstud, oma draakonikest sisse tagasi võideldes. Siis astusin läbi poest, kuhu vanem laps eile väidetavalt õpilaspileti kaotanud oli.
Vaatasin saali läbi, aga tundus, et nad on vahepeal isegi põrandat pesnud ja õpilaspiletit küll kusagil ei paistnud. Küsimise peale võttis üks sõbralikuma olemisega müüja leti alt välja karbi, milles oli umbes viskiklaasi kõrgune hunnik kauplusesse unustatud kaartidest. Minu lapse õpilaspiletit nende hulgas ei olnud. Kaardihunnikust 95% olid pangakaardid, mõned erinevate kaupluste kliendikaardid ja kaks valla ühe teise kooli õpilaspiletit. Tuleb välja, et täiskasvanud kaotavad lastest ikka tunduvalt enam kaarte ära. Neil on muidugi rohkem kaarte ka.

Hoovis tulid tüdrukud mulle vastu. Nad sättisid ennast nüüd ühte sõbrannadest koju saatma. Jälgisin neid natuke ja ausõna, see, mida olin enne eeldanud lapse kõige uimasem teoreetiline liikumiskiirus olevat, oli tegeliku kõrval ikka puhas vormelisõit. Lapsed, eriti, kui nad kambas koos on, võivad venida nagu teod siirupis. Tund hiljem oli laps kodus tagasi nagu kästud.

Kunagi autokooli sissejuhatavas tunnis lubas õpetaja meil alustuseks kogu grupile, et kui karud jalgrattaga sõitma õpivad, siis küll me kõik ka autosõidu selgeks saame. Võttis aega mis ta võttis, aga tundub, et ka mu väikesel lõvikutsikal hakkavad asjad vaikselt seitsmest sekundist kauem meeles püsima.

Täiendus 30/11/216: Hommikul teatas laps, et sõbranna oli õpilaspileti hoopis enda juurest üles leidnud. Ta eile unustas lihtsalt ütelda mulle.

Kui laps läheb kooli

Minu vanem laps läks sel sügisel esimesse klassi, noorem lasteaeda. Paar päev koolis käinud, hakkas vanem halama, kui ebaõiglane elu on, et tema peab lasteaia asemel koolis käima.
"Sa vihkasid ju lasteaeda," tuletasin ma selle peale meelde.
"Jah, aga ma ei teadnud siis veel, mis asi kool on!" sain vastuseks.
Koolis hakkas talle meeldima mõne nädalaga. Sellega olid kooli minekuga seotud draamad läbi. Koolist tulekuga seonduvad ei ole seevastu siiani lõppenud.

Me elame koolist 1.2 kilomeetri kaugusel. Kaks korda tuleb üle tee minna. Üks kahest on halb ülekäigurada. Hommikul saab laps autoga. Esimesel nädalal läksin talle peale tunde ise vastu. Teisel nädalal võttis mu ema puhkuse ja käis tal vastas. Kolmandal nädalal teatasin lapsele, et nüüd on ta piisavalt suur, et iseseisvalt koju hakata tulema. Lugesin veel sõnad peale, et ta mulle või isale kindlasti helistaks, kui koju on jõudnud.
20 minutit peale seda, kui laps uimase tempoga kõndides kodus oleks pidanud olema, ei olnud veel keegi helistanud. Helistasin ise, aga telefoni ta ka ei võtnud. Ega 10 minutit peale seda. Ega veel 10 minutit hiljem. Helistasin mehele. See helistas lapsele, et siis mulle helistada ja teatada, et tõesti keegi ei vasta. Nüüd oli aeg otsimis- ja päästeoperatsioon käivitada. Sõitsin koju. Laps istus teleka ees ja mängi Minecraft`i. Sõitsin tööle tagasi. Õhtul lubas mees lapse telefonile positsioneerimise peale panna. Lapsele pidasin loengu teemal helista, kui koolist koju jõuad.
Järgmisel hommikul kordasin autos loengut. Pealelõunal, 20 minutit peale seda, kui laps uimase tempoga kõndides kodus oleks pidanud olema, ei olnud veel keegi helistanud. Telefoni ei võtnud. Helistasin mehele.
"Jaa, pole probleemi, ma kohe positsioneerin ja helistan sulle tagasi."
15 minutit hiljem ei olnud ta tagasi helistanud. Telefoni ka ei võtnud. Ma saa aru, kas neil on see asi geneetiline või nakkuslik. Pool tundi hiljem võttis mees lõpuks telefoni. Lapse asukoht oli endiselt teadmata, sest teda positsioneerida sai vaid koduarvutist. Seekord lubas mees otsimis- ja päästeoperatsiooni ise läbi viia. Lapse leidis ta elutoast Minecraft`i mängimas. Mees lubas, et positsioneerimine töötab nüüd kindlasti. Pidasin loengu koju jõudes helistamisest.
Hommikul kordasin loengut. Pealelõunal, 20 minutit peale seda, kui laps uimase tempoga kõndides kodus oleks pidanud olema, ei olnud veel keegi helistanud. Telefoni ei võtnud. Helistasin mehele.
"Jaa, pole probleemi, ma kohe positsioneerin ja helistan sulle tagasi."
15 minutit hiljem ei olnud ta tagasi helistanud. Seekord võttis õnneks telefoni vähemalt vastu.
"Ma ei saa teda enne positsioneerida, kui ta oma telefonist selleks loa on andnud."
Johhaidii. Seekord me otsimis- ja päästeoperatsiooni ei käivitanud. Natuke aega hiljem helistas mees, et laps on vist kodus, sest tema meilile oli tulnud teade, et keegi soovib Minecraft`ile uut skin pack`i tellida.
Kuna laps ilmselgelt koolist koju tulekuga hakkama sai, siis loobusin loengust.

Varsti kerkis üles uus teema. Keegi klassiõdedest oli ta endale külla kutsunud. Kus klassiõde elab, seda ta muidugi ei teadnud. Peagi kirjutas mulle selle sama klassiõe ema ja kutsus meie last külla. Tuli välja, et nad elavad meist vaid paar tänavavahet edasi. Ütlesin lapsele, et võib sõbrannadel külas käia küll, ainult enne peab mulle helistama ja sõbranna vanemad peavad ka lubama. Loomulikult ta ei helistanud, aga vähemalt teise tüdruku ema oli enne nõusoleku andnud. Kordasin loengut teemal palun helista, kui sa peale kooli kohe koju ei lähe.
Mõni päev hiljem helistas laps peale tunde ja küsis, kas võib seekord ühe teise klassiõe juurde minna. Lõpuks oli mu kasvatustöö vilja hakanud kandma. Olin nii rahul, et loomulikult lubasin lapsel minna. Paar tundi hiljem helistasin ja tuletasin lapsele meelde, et aeg oleks nüüd koju hakata tulema ning uurisin, kus ta uus sõbranna üldse elab. Laps ütles mulle täiesti tundmatu tänavanime. Kui ma uurisin, kuidas ta sinna sai, siis olevat koolist valla siseliini bussiga läinud. Õnneks oli seal lähedal üks mänguväljak, kus me vahel suvel ratastega käinud olime ning mille ma ta kirjelduse järgi ära tundsin. Käskisin lapsel sinna mänguväljakule minna ja oodata. Mööda teed on meie juurest sinna umbes 7 kilomeetrit, linnulennult 5. Olin nüüdseks kodune ja ilma autota. Mees telefoni ei võtnud. Valla ühistranspordist ei ole mul õrna aimugi. Kuna äsja oli korralik kogus värsket lund maha tulnud, siis rattaga minna ei saanud. Panin oma kõige soojamad eskimosaapad jalga ja rühkisin kõige otsemat teed läbi võsa, üle panga ja paksu lumega aasa 5 km mänguväljakule minna. Võtsin lapse ja läksime lähimasse Hiina restorani sooja ootama, kuni mees telefoni võttis ja meid töölt tulles peale korjas.
Kordasin loengut, et külla minnes või kedagi külla kutsudes tuleb enne helistada, et teise lapse vanemad peavad asjast teadma ning lisasin reegli, et sõbra aadress tuleb enne külla minekut välja uurida.

Reedel käsin tööintervjuul. Koju tulles ootas esikus mind kaks koolikotti. Külaline oli muidugi mõlema osapoolega kooskõlastamata. Ma ei viitsinud enam isegi loengut pidada. Tegin lastele hoopis mõned vorstivõileivad.

Täna käisin hommikupoole jooksmas, aga muidu olen terve päeva kodus olnud. 30 minutit peale seda, kui laps oleks uimase tempoga kõndides kodus pidanud olema, ei paistnud teda kusagilt. Telefoni ka ei võtnud. Helistasin mehele.
"Jaa, pole probleemi, ma kohe positsioneerin."
Seda oleme me varem ka kuulnud. Seekord tal toru ära panna ei lasknud. Natuke klõbistamist ja mees teatas, et GPSi andmetel on meie tütar kodus, niiet küllap ta kusagil lähedal peab olema. Läksin üles lapse tuppa ja leidsin ta telefoni laua pealt laadimast.
Laps ise laekus kaks tundi hiljem koos sõbrannaga. Olevat alguses sõbranna juures käinud, siis koos poes ja nüüd tulid meie juurde. Ma ei ütelnud midagi ja tõstsin lastele ühepajatoidu ette. Pärast läks sõbrannat koju saatma. Ütles, et tuleb pärast otse koju. See sõbranna elab vähem kui kilomeetri kaugusel. Ta on juba üle tunni ära olnud.

Huvitav, mis vanuses neil vastutustunne tekib? Või läheb see asi ajaga veel hullemaks? Kas lastele elektrilise piirajaga kaelarihmu tehakse? Samas mina tema vanuses ronisin sõpradega pooleliolevatel ehitustel, tegin lõket ja teisi asju, mida ma siiani emale rääkida ei julge. Niiet sõbranna juures või poes käimise pärast oleks imelik hüsteeriasse minna.



Täiendus: laps jõudus koju. Õpilaspileti olevat ainult ära kaotanud. Poodi, krõpsuriiuli vahele.

Veel lugusid minu muusast

Hommikul, kui mees koos lastega juba 40 minutit Tšehhi multikat Mat & Pat vaadanud ning samal ajal naerukrampides maas väänelnud oli, tahtsin küsida, kas ta ikka on juba täiskasvanuks saanud. Mat ja Pat on kaks venda või sõpra, kes ei suuda nina ka nii nokkida, et neile maja kaela ei kukuks või nad end mõnda muusse idiootsusesse ei mässiks. Kuna ma samal ajal umbes sama intellektuaalse meelelahutuse - oma Pokemonide organiseerimisega - tegelesin, jätsin siiski küsimata.
Lõpuks, kui mu mehe "Kass, Kass, vaata nüüd! Vaata, mis nad nüüd teevad! Täitsa lõpp! Kass, vaata ükskord! Kass, miks sa ei vaata?" üle viskas, tegin mürgise märkuse, et nii nagu ei saanud ma juba lapsena aru, mis kilplastes naljakat peaks olema, ei saa ma ka nüüd aru, mis huumorit Mat & Pat endast kujutama peaks. Mat & Pat ongi väga kilplaste moodi, ainult natuke uuemad, Tšehhist pärit ja nukud, mitte joonistatud animatsioon.
"Kass, see on selle pärast, et sa ise nende moodi oled," ütles mees solvunult.
"Vastupidi, inimestele meeldivad tegelased, kellega nad teadlikult või alateadlikult samastada saavad," tuletasin psühholoogiaõpikust loetut meelde.
"Lapsed, teie ema on Pokemon," võttis mees kohe mu teooria omaks ja arendas edasi.

Täiskasvanuks saamise teema on meil aktuaalne selle pärast, et mees tähistas nädalavahetusel oma sünnipäeva. Ämm rääkis, et omal ajal olid arstid lapse oletatava sünnikuupäeva hoopis oktoobri, mitte novembri keskpaika ennustanud. Oktoobri keskel pidigi mehe ema haiglasse minema ja seal kuu aega ootama, kuni mu mees lõpuks siia maailma otsustas tulla. Nõukaaegse meditsiini rutiinid. Ämm spekuleeris, et ju siis arstid panid sünnikuupäeva määramisel midagi väga mööda, aga minu meelest on see täpselt mu mehe moodi. Isegi omaenda sünniga kuu aega hiljaks jääda sel ajal, kui kõik teised tema järgi ootavad.

Lisaks sünnile loeb ämm poja elu oluliseks verstapostiks tema vanematekodust välja kolimist. Ta tuli siis maalt linna ülikooli. Nädala linnas koolis käinud, sõitis poiss nädalavahetuseks koju.
"Mamps, kirjuta mulle paberi peale, kuidas hakklihakastet tehakse," palus poiss ema. Tundub, et möödunud nädalal oli toiduprobleem oli tema elus esimest korda aktuaalseks muutunud.
Järgneval esmaspäeval hakkas mees linnas hakklihakastet tegema. Ema oli kirjutanud, et pool supilusikatäit jahu tuleb panna. Mees pani, aga midagi ei juhtunud. Pani siis veel pool juurde. Ja siis veel kaks või kolm. Kuhjaga. Tahtis veel panna, aga ei saanud, sest lusikas seisis kastme sees püsti. Rohkem ta hakklihakastet teha proovinud ei ole. Järgmised kolm aastat sõi praekartuleid. Siis tuli ka õde maalt linna ja nad hakkasid korterit jagama. Nüüd said nad keedetud makarone teha. Mees oskas vett keeta ja õde makaronid sisse panna. Selles, kes poti ära pesema peaks, nad kunagi ühele nõule ei saanud. Kui ma neil esimest korda külas käisin, leidsin kraanikausist nii täis hallitanud poti, et hallitusvõrgustik hakkas juba kaant üles tõstma. Selle puhastamiseks oleks leeklampi vaja olnud. Minu meelest viskasid nad poti lõpuks ära.

Mu meheõele on lisaks ohtrale julgusele ka õppimisvõimet antud. Viimane kord, kui me mehe õe ja vennaga ühise laua taga istusime ning õe tehtud kooki maitsesime, kiitis mehevend õde: "Sa oled meil siis ka lõpuks süsinikuajastust välja saanud."
Minu mees küll ei ole. Ta võttis hoopis naise. Mat & Pat, ma ütlen.

Hambad ja muud esemed, mille kaasas kandmisel tasub ette vaadata

Kui me kunagi üle kümne aasta tagasi endise elukaaslasega esimest korda laevaga Rootsi sõitsime, pani mees meie nädalaseks reisiks vahetatud Rootsi kroonid rahakoti asemel pükste küljetaskusse. Seal samas hoidis ta ka passi. Tol ajal oli laevale minnes veel laus passikontroll. Mees ulatas passi piirivalvurile. Piirivalvur tegi passi lahti, võttis sealt vahelt rahapaki välja, andis passi koos valuutaga tagasi ja naeris, et me võime siiski ka altkäemaksuta laevale minna. Raha taskusse pannes oli mees kogemata selle enne passi vahele torganud. Jube piinlik oli. Sel ajal oli eestlastel veel rottidest postsovieetide lõhna tunduvalt rohkem küljes.

Mingil põhjusel juhtusin seda lugu ükskord meie rootslasest tegevjuhile jutustama. Ta arvas, et piiril võib ka hullemini minna. Peale Nõukogude Liidu lagunemist oli ta tööasjust tihti pidanud Murmanski vahet sõitma. Seal elasid nad ühes väikeses perehotellis. Ükskord läks hotellis pesumasin katki. Kui Venemaal sellel ajal midagi katki läks, siis oli ikka jama küll. Kuna hotelli pererahvas oli väga meeldiv, otsustasid rootslased neid aidata ja Rootsist pesumasinale varuosad tuua. Järgmisena oli Rootsi vahet käimas meie tulevane tegevjuht. Nii pidigi tema jupid kaasa võtma. Ta tundis veel muret, kas neid üldse tohib üle piiri tuua, aga tehnilise osakonna poisid rahustasid, et kui keegi suure koti kohta midagi küsib, siis ütle, et selle sees on riided orbudekodule. Siis kõik heldivad ja rohkem ei kontrollita midagi.

Piiril küsitigi, mis selles suures raskes kotis on.

"Riided orbutekodule," vastas rootslane nagu teda õpetatud oli. Piirivalvurid küll heldisid, aga arvasid, et vaatavad ikka kotti sisse ka.

"Need ei ole riided orbudekodule," nentisid piirivalvurid järgmiseks pesumasina juppe vaadates. Meie tegevjuht ei olnud ka noorena suu peale kukkunud ja hakkas vabandama, et oli need kangid ja mutrid üldse ära unustanud. Piirivalvurid siis natuke mõtlesid ja jõudsid otsusele, et tegu ei ole millegi ohtlikuga ning lubasid rootsale Venemaale. Pesumasin sai ka korda.

 

Nüüd hammastest. Meie majas lendab neid nagu kuulipildujast. Vanemal lapsel on parajasti käsil endale jäävhammaste kasvatamine ja suust kukkuvaid piimahambaid ei jõua kinnigi püüda, kui just kogu aeg kätt all ei hoia. Esimene hammas tuli tal ära juba kevadel. Ühel laupäeval läks hommikul onupoja poole mängima ja pealelõunal tuli tagasi hammas pihus. See oli mul esimene kord hambahaldjast teha. Öösel pimedas ei leidnud ma muidugi ta padja alt hammast üles ja ausalt öeldes pole seda siiani näinud, kuigi voodi on ju vahepealse aja jooksul kahekohalise arvu pesuvahetusi läbi teinud. Äkki päris hambahaldjas viiski selle ära? Kus siis raha on? Kuhu ma piirkonna hambahaldja peale kaevata saaks?

 

Järgmise hamba puistas laps septembri lõpus alumise vannitoa kraanikaussi. Hingasin kergendatult, sest pole hammast, pole ka hambahaldja eurot. Kui nüüd hambahaldjas just ei otsusta münti kraanikausi äravoolutorusse panna. See oleks väga alatu, sest mu mees juba pidi äsja kraanikausialused ummistunud torud noorema lapse pärast lahti võtma. Ühel õhtul jooksmast tulles avastasin, et vesi ei taha üldse alla minna. Samal ajal kõlkus kõrval WC-paberihoidjas kõigest tühja rulli papist südamik. Hakkasin vaikselt 1+1 kokku panema. Mees ütles, et tema ei tea midagi, lapsed olid vahepeal väga ilusti vaikselt mänginud. Kui noorema lapse käest küsin, mida ta siis täpselt mängis, sain vastuseks "Basseini".

Pussitasin küll kraanikausiaugust oma kõige paksema kudumisvardaga jõuliselt äravoolutoru, aga kasu polnud midagi. See oli nii tihkelt WC-paberit täis topitud, et isegi 35-sentimeetrine nr 7.0 varras ei läinud läbi. Paberi saime peale torude lahti võtmist kätte, aga nüüd siis visati sinna hammas. Õnneks ummistust ei tulnud. Hakka või tõesti hambahaldjatesse uskuma.

Piimahambaga nr 3 oli mu vanem laps juba hoolikam. See tuli ära mõned päevad peale hammast nr 2. Peavõiduna suutis ta korraga suust puistada kaks ülemist esihammast. Hea, et vähemalt fotograaf koolis enne ära käia jõudis. Viimased poolteist kuud oleks ma võinud oma vanemat last vabalt Juku-Kalle Raidi asemel Riigikokku tööle saata. Naerab korra oma asotsiaali naeratust ja saab vabalt turvamehe juurest läbi.

Kolmas hammas sätiti õhtul kenasti padja alla haldjat ootama. Küsisin veel mehelt, kas tal eurost münti on, aga tema oma manjanasuhtumisega arvas, et küll hommikul jõuab otsida enne laste ärkamist. Midagi ei jõudnud. Me kõik ärkasime tüdruku toast kostva hala peale, et haldjas on hamba ära viinud, aga raha pole jätnud. Lohutasin last, et äkki ta lihtsalt ei leia oma eurot ja et kohe-kohe tulen aitan tal otsida. Peitsin eurose pihku ja libistasin sealt kiirelt padja alla. Vähemalt see skandaal sai summutatud. Nüüd on kõigest veel 25 hammast, millega haldjat tuleb teha. Aga hammast nr 3 ei ole ma siiani leidnud. See asi on juba rohkem kui kahtlane. Kaalun vaikselt juba lapse tuppa kaamera üles panekut. Huvitav, kas hambahaldjas infrapunakaamerast jääks näha?

 

Lisaks lapsele peaks ka meie kass vanuse poolest piimahammaste vahetust lõpetamas olema. Kassid vahetavad hambaid enamasti märkamatult. Neelavad need kas alla toiduga või on need nii väikesed, et imed nad midagi aimamata tolmuimejasse. Olen katsunud Jipile hoolega peale passida, et mõni ta pudenev piimahammas siiski kätte saada. Need esimesed pisikesed pärlite moodi lõikehambad on väga armsad. Ühel õhtul, kui mees külmkapi ees midagi asjatas, kostiski plaatpõrandalt vaikne kõlks. Nagu tavaliselt, kui keegi külmkapi ukse avab, oli ka Jipp seal samas valves. Hüppasin kohe püsti, sest arvasin, et nüüd ometi õnnestub mul mõnda Jipi piimahammast näha. Tüngavärk, sest seekord oli hoopis mu mees hamba murdnud. Seejuures veel esihamba, otse juure kohalt. Ise viskas ta nalja, et ta puistab nüüd solidaarsusest vanema lapse suhtes ka hambaid, aga minu meelest see eriti naljakas ei olnud. Selle asemel pidasin talle loengu teemal hambahügieen, tuletasin meelde, et ma käskisin tal juba viis aastat tagasi hambaarsti vahetada ja ütlesin, et ta katsuks mitte naeratada, kui mu endine osakond mulle järgmisel õhtul külla tuleb. Veel arvasin, et hoidku murdunud hammas alles, äkki saab seda tagasi panna või midagi. Kogemata maha lõigatud näppe saab ju tagasi õmmelda, asi see hammas nüüd jälle suhu keevitada. Mees vastas tigedalt, et hea, et ma teda hammas pihus EMOsse õmblema saata ei taha, aga pani hamba siiski kuulekalt tagasi rahakoti vahele. Hambaarsti vahetas ka ära. Nüüd, nädal hiljem on tal suus uus ajutine hammas, mis paari nädala pärast lõplikuga asendatakse, kui vorm valmis saab või midagi. Vana hambaga ei olnud tõesti midagi teha, aga millegi pärast jättis mees selle ikka alles.

 

Eile käisime uisutamas, kelgutamas, suusatamas ja pärast isadepäeva puhul restoranis. Peale arve maksmist palusin mehel mõned mündid ka jootrahaks lauale jätta, sest toit oli hea ja teenindus ka täitsa okei. Olime juba riides ja lahkumas, kui veel igaks juhuks korra vaatasin, kui ega mees jootrahaga ei priisanud nagu tal enamasti kombeks on. Teenindus nüüd nii hea ka ei olnud. Hea, et vaatasin, sest meel oli koos rahaga münditaskust ka oma hamba välja kallanud. Ma punastan juba mõttest, mida ettekandja arvanud oleks, kui jootrahataldrikult hamba leiab...

 

Valuuta, pesumasina osad ja hambad. Tasub enne mõelda, kus neid hoida ja kas üldse peab neid kaasas tassima.

Südamekassid: meie sõber Jipp

Jipp, The

Nimi: Jipp
Liik: Kodukass (lemmiklooma passis ongi nii kirjas)
Sünnikuupäev: 15.05.2016 (oletatav)
Vanus: ca 6 kuud
Sugu: Isane. Sellega on ka erilugu. MTÜ Pesaleidja lehel oli kirjas, et Jipp on poiss. Kui me ta koju tõime, siis alguses oli ta nii väike, et väga aru ei saanud. Mõni aeg hiljem tekkisid kahtlused, sest noh, Jipp kasvas, aga midagi muud nagu ei kasvanud. Mul on kunagi isane kass olnud ja minu mäletamist mööda olid need asjad küll suuremad. Googeldasin mis hirmus kasside sabaalustest pilte välja, aga aru ikka ei saanud. Läksin natuke juba ärevaks, sest Pesaleidja loovutustingimuste kohaselt pidime kassist igavese neitsi tegema, kui ta piisavasse vanusesse jõuab, aga kuidas sa lähed veterinaari juurde ja ütled, et lõigake ära, kui see pärast vastab, et pole tal ju midagi lõigata
Nüüd on Jipp varsti poole aastaseks saamas ja võib siiski kindlalt ütelda, et on jah poiss
Karvkate: Musta-hallikirju, käppade otstest ja kurgu alt valge
Eritunnused: Musta värvi ninasõõrmed. Öösiti norskab

Eellugu

Jipi meile tuleku lugu sai alguse juba päris mitu aega tagasi. Kui me veel mehe, mehe venna, mehe õe ja teiste karvaste ja suleliste inimestega Kalamaja korteris kommuunielu elasime, siis tõotas mu teine pool mulle pühalikult, et kohe, kui me oma koju kolime, võime kassi võtta. Varsti oligi meil korter Pirital, aga mida ei olnud, oli kass. Mees arvas, et kui me suurema elamise saame, siis võime küll kassi võtta. Mõned aastad hiljem meil oli pea kaks korda rohkem ruumeetreid, neli tuba, kaks terrassi, üks rõdu ja lapike muru Viimsis. Kassi ikka ei olnud. Mees arvas, et noo... vaatame. Selle peale hakkasin mina kõiki naabruskonna kasse, kes alumise terrassi uksest lähemalt kui 25 meetrit möödusid, lahkesti meile sisse paluma. Mul oli nende tarbeks isegi kassitoitu varutud. Kahjuks väga palju neid liikumas ei olnud ja enamik olid heas toitumuses tõukassid. Viimane kui üks ilmselgelt omanikuga. Käisid kõik toad läbi, süüa ei tahtnud ja veerand tundi hiljem läksid jälle oma teed. Mees alguses tegi kurja nägu, aga kui ma ükskord varem tööle pidin minema, lasi ühe maja taga jalutanud kiisu täiesti omaalgatuslikult sisse. Pärast saatis mulle video. Ma ei ole elus näinud kedagi nii andunult ühte looma silitamas. Minu meelest tegi ta kassile isegi massaaži. Õhtul hakkas mees rääkima, et peame ikka kassi võtma. Eelkõige laste pärast. Pealegi maandavat kass stressi ja nii.
Huvitav, et kui nüüd on vaja Jipi liivakasti tühjendada, siis räägib ta hoopis, et mina tahtsin ju kassi võtta ja selle tõttu olevat sõnnik ainuisikuliselt minu vastutada.

Varjupaigas

Kui raske võib ühe kodu otsiva kassi leidmine olla, eksole? Ühel laupäevahommikul pakkisimegi end perega autosse ja sõitsime Viljandi maanteele loomade varjupaika. Algus oli paljutõotav. Hoone üks külg oli suur läbi kahe korruse ulatuv klaasaken, maast laeni kasse täis. Läksime sisse. Seletasin registratuuritädile, et me tahame kassipoega võtta. Võib ka täiskasvanud kass olla, aga sõbralik peab olema. Selle peale näidati meile ühte klaasboksis olevat kassipoega. Ta olevat ainuke kassipoeg hetkel uut kodu otsimas. Loom oli ilus, aga otsis ebaloomulikult intensiivselt inimkontakti. Kohati värises.
"Millist ravi ta saanud on?" tahtsin mina teada.
Registratuuritädi lappas oma žurnaalides ja teatas ebamääraselt: "Antibiotiki"
Ja mina sain aru, et see on ajukelmepõletik või muul põhjusel kahjustatud närvisüsteem. Ma tean katkiseid kasse. Ma olen aastaid tagasi olnud vabatahtlik ühes kasside varjupaigas. Minu süda nutab selle ja kõigi teiste õnnetute loomade pärast, aga ma taha endale kanda võtta rohkem, kui ma kanda tahan. Probleemne loom on minu jaoks liiga palju. Ma olen isekas ja halb, aga seda on liiga palju.
Küsisin teiste kasside kohta. Meid juhatati ühte täiskasvanud kasse täis ruumi. Sinna sisse minek oli nagu kosmoselaeva sisenemine. Topeltuksed. Järgmist ust ei tohtinud enne eelmise sulgemist avada. Toas oli umbes 15...20 kassi. Loomasõbralikult sisustatud ja puhas, aga haises nagu üks suur kassi liivakast.

Kõik kassid olid lahtiselt. Lapsed oleks vist kohe valmis olnud sisse kolima. Vanem laps tahtis seda kassi, kes kõige kaugemale oma magamispesa nurka taganes ja kõige kurjemalt sisises. Noorem sai toa kassibossilt käpaga. See käpp vehkis üldse väga kergelt ringi. Kui boss-kass nägi, et kellegi saba vale nurga all olema juhtus, andis kohe tou ära.
Sel ajal kui lapsed ohjeldamatult kasse silitasid ning neid mänguasjadega  meelitasid ning mees netist uudiseid luges, jälgisin mina mängu. Kõik kassid peale ühe punase olid katki. Ainult toidukausi vahet käis see punane liiga tihti. Võtsin ta sülle, vaatasin hambaid, kõrvu ja silitasin natuke. Üks kont rinnaku all oli veidralt kasvanud, aga ka füüsiliselt tundus muidu täitsa terve olevat. Psüühika oli ka ok. Näitasin kassi mehele.
"See sööb meid paljaks ju!" arvas mees. Punane kass oli jälle omadega toidukausi ääres.
Mees arvas veel, et emotsiooni pealt otsust teha ei tohiks. Tänasime varjupaiga inimesi, ütlesime, et mõtleme veel ja sõitsime koju. Lapsed halasid terve tee. Lihtsam on nad vist lastekodusse viia kui loomade varjupaika ja sealt ilma lemmikuta koju tulla.

Päev hiljem olin piisavalt mõtelnud. Ma tahtsin seda punast kassi. Helistasin varjupaika. Alguses keegi ei vastanud, aga õhtul sain teada, et päris omanik oli punast kassi juba otsinud ja tuleb talle varsti järele. Niimoodi me oma punasest rongist maha jäime.

MTÜd

Edasi hakkasin erinevate tänavakassidega tegelevate vabatahtlikke organisatsioonide kodulehekülgi läbi vaatama. Ühelt leidsingi ideaalsena tunduva kassipoja. Iseloomustuses oli veel kirjas, et on sõbralik ja puha. Helistasin ja uurisin kassi kohta. Tundus, et ongi ideaalne loom. Lõpuks küsin igaks juhuks veel üle, mida see sõbralik täpselt tähendab. Pidi olema nii, et kass kallale ei tule ega muul viisil agressiivne ei ole, ainult uriseb vaikselt voodi all. Tõeline sõbralikkuse etalon ju. Sinna paika see asi meil jäigi. Oskaja käe all pidi pea kõigist ebasotsiaalsetest kassipoegadest lõpuks asja saama, aga ma olen näinud ka selliseid, kellest ei saa. Ma ei taha riskida. Mu mees tahab kassile massaaži teha ilma, et tema peale urisetakse.

Ühel hetke jõudis minu Facebooki uudistevoogu pilt kassist, kelle tuttava tuttav  Mustamäelt üles oli korjanud. Kodukass, aga kiibistamata. Võtsin jälle paar päeva mõtlemiseks, aga kui lõpuks otsustasin, et jah, ma tahan seda jooksikut, oli ka see juba endale kodu leidnud.

Siis jäid mulle Pesaleidja lehelt silma täiesti identsed kolmekuused kaksikud kassitüdrukud Ami ja Nomi. See oli juba rohkem kui ideaalne. Mu kaks last on võimelised üksteist ka kustukummi pärast maha lööma, niiet mõlemale samasugused kassipojad oleks väga tervislik lahendus. Mees arvas küll, et ma olen natuke hull, kui ma kahte kassi võtta tahan, sest need hävitavad raudselt mõne hetkega meie maja. Ma väitsin vastu, et meil on kaks väikest last ja mitte miski ei saa sellest maja kiiremini hävitada. Etteruttavalt võin ütelda, et seekord oli mu mehel õigus ja kombinatsioon väike laps + kass hävitab maja ainult väikelapsest siiski veel tõhusamalt.

Seekord ma enam kassi maha magada ei kavatsenud ja asusin kohe tegutsema. Kui tavaliselt on nii, et inimene valib endale, kassi, siis Pesaleidjas pead sa hoopis kassi saamiseks ise kandideerima. Selleks tuleb täita pikk ankeet, milles ristküsitluse teel  proovitakse kindlaks teha, kas sa ikka kassi võtmiseks sobid. Saatsin ankeedi ja muutusin natuke ärevaks. Äkki ma ei kvalifitseerugi kassi saamiseks piisavalt heaks?
Õnneks sain juba järgmisel päeval vastuse, et võin neilt kassi saada küll. Edasi suhtlesin otse Ami ja Nomi hoiukodu perenaisega. Võtsin vanema lapse kaasa ja läksime kassikaksikuid vaatama. Nende perenaine elas vanalinna piiril puitmajas ühetoalises korteris, kus lisaks temale pesitses seitse päriskodu otsivat kassi. Kõlab nagu klassikaline hull kassitädi Simpsonite multikast, aga tegelikult oli väga tore kahe jalaga maa peal hilistes kolmekümnendates-varastes neljakümnendates naisterahvas. Kui inimene on otsustanud oma elu kodutute kasside päästmisele pühendada, siis on see tegelikult väga okei. Mõni aeg hiljem sain teada, et ta on oma tegelikult mitte ainult kasside, vaid terve maailma päästmisele pühendanud. Ma juhtusin sel suvel Arvamusfestivalil ühel väga väikesel laval esinema. Rääkisin eetilisest kaubandusest ja arengumaades inimõiguste tagamisest. Mulle juhtus publikusse see sama Jipi, Ami ja Nomi esimene perenaine. Mitte minu, vaid teema pärast, millest ma rääkisin. Pärast jäime veel juttu ajama temaga. Näitasin Jipist pilte, tema rääkis kuidas teistel sama koloonia kassidel kodu otsimisega läinud on, siis veel Lähis-Ida naiste hügieeniteadmistest ja teistest sellistest asjadest. Seejuures asjatundlikult. Tundub, et ta on tegev rohkem kui ühel heategevuspõllul. Muidu pidi ta töötama ühe välisriigi Eestis asuvas saatkonnas. Tõeliselt suure südamega meeldiv inimene.

Jipp

Ami ja Nomi koos Jipi ja veel kahe kassipojaga olid pärit ühest Romantika tänaval asunud kassikolooniast. Seal oli kaks umbes samal ajal sündinud pesakonda, kelle vanemad tundusid ka õed olevat. Ühes kolm, teises kaks kassipoega. Nii nad siis koos ja vaheldumisi kasvatasid kahekesi oma viite last.
Kui Ami ja Nomi välimuselt täiesti ühte moodi olid, siis iseloomult mitte nii väga. Üks neist, ma ausõna ei tea kumb, lasi endale enam-vähem pai teha, teine ainult sisises ja välgutas käppa. Ilmselgelt olid Ami ja Nomi siiski komplekt ja ilmselgelt ei tahtnud ma komplekti, millest 50% on tige. Mulle jäi hoopis silma Ami ja Nomi tädipoeg Jipp. Küsingi Ami ja Nomi asemel hoopis Jippi endale. Selle peale pakuti, et ma võis ju nad kõik kolmekesi saada. Mõelda vaid, ma olin veel kahelnud, kas üldse Pesaleidjast kassi saamiseks piisavalt hea olen, aga nüüd taheti mulle lausa kolm anda. Jäin siiski Jipi juurde kindlaks.
Kassile pidin järele minema nädala pärast, sest meil oli perega mõne päeva pärast planeeritud üks paaripäevane reis. Hoiukodu perenaine ainult naeris, et tal ei ole väga vahet, kas elada koos kuue või seitsme kassiga, niiet Jipp võib vabalt veel tema juures olla nädalakese.

Augusti alguses võtsime kasside transpordipuuri, et Jipp lõpuks koju tuua. Panin puuri hoiukodu põrandale. Puuri uks oli lahti. Sel ajal, kui ülejäänud kuus kassi asja kaugemalt uudistasid, jalutas Jipp esimese asjana üle toa ja ronis puuri. Vaatasime hoiukodu perenaisega veel üksteisele üllatunult otsa. Ma olin veel arvanud, et Jipi kinni püüdmine ja puuri ajamine saab paras etendus olema. Küsisin, kas ma võiks puuri ukse kinni panna. Jipi kasuema ei osanud ka midagi eriti arvata ja panin puuri ukse kinni. Vormistasime veel paberimajanduse ära ja hakkasime Jipiga koju sõitma...

Jipi lugu jätkub järgmises postituses...

Isiklikud ajaloolised hetked: Trump ja muud

Jumal tänatud, et Eesti peaminister lõpuks maha on tõmmatud ja nad seal üle Atlandi presidendi valitud said. Ma olen nii apoliitiline, et tahtsin iga kord pea ahju pista, kui need asjad jutuks tõusid. Mu mees, erinevalt minust, huvitub väga poliitikast ja nii oli meie kodurahu viimasel ajal pideva löögi all. Isegi rohkem kui siis, kui ta päris tõsiselt elektriauto ostmist kaalus. Oli see alles mõte, johhaidii.

Kuna mu noorem laps endiselt kaks-kolm korda öösiti ärkab ja sussutamast vajab ning nüüd on meil lisaks kass, kes keskmiselt korra öö jooksul mulle erinevaid mänguasju lootusrikkalt näkku käib toppimas, on mu öine uni kaunis hakitud. Kuna Pokemon GO`s saab oma pokemonide poolt teenitud pokemonide raha iga 21 tunni järel sisse kasseerida, siis juhul, kui 21 tunni tsükkel parajasti öösiti täis tiksub, olen oma öiseid ärkamisi vahel ka selleks kasutanud. USA presidendivalimiste ööl panin lisaks Pokemon GO`le ka safari tööle. Kui ma 105 aastaseks elan ja keegi mult küsib, kas ma mäletan, millal ma teada sain, et Trump ära valiti, siis olen ma täiesti kindel, et ma vastan jah, mäletan küll. Telefonist keset ööd uudiseid lugedes, kass peas nurrumas.

Eile uudiseid vaadates ütles mu mees korraga, et välisest küljest sobib Trump riigipeaks. Jäin hetkeks uudisteklippi vaatama ja peab ütlema, et nii on. Kui ta nägu profiili keerata ja mõne mündi tagaküljele pressida, sobib ta ideaalselt kõigi nende Karlide, Georgide, Edwardite jmt hulka, keda aegade jooksul müntide tagaküljel näha on võinud. Ka on tema vitaalsus 70-aastase mehe kohta hämmastav. Umbes nagu Marju Lauristin. Kui Yana Toom omal ajal Europarlamenti valiti, ütles Lauristin umbes midagi sellist, et andke inimesele võimalus. Soodsatelt asjaoludel ja heade eelduste korral kasvavad inimesed edukalt oma ameti kõrguseks. Umbes sama ütles Hillary Clinton oma kaotuskõnes.
Paljud räägivad, kui pekkis selle USA uue presidendi asi on. Eesti julgeoleku seisukohalt ka ja nii. Tegelikult on maailmas tuhandeid asju, mis rohkem pekkis on. Ja on asju, mis kunagi ei muutu. Päike tõuseb ikka idast ja loojub läände ja nii on. Tõeliselt pekki läheb midagi enamasti asjaoludel, mida keegi ette pole näha osanud.
Kui keegi Trumpile kõrva sosistaks, et kui ta laseb Venemaal oma territooriumi laiendada, saab Venemaa suuremaks ja võimsamaks kui USA, ei vaataks ta sellele elus enam nii ükskõikselt. Elus ei laseks ta mõnel teisel riigil enda oma aule ja kuulsusele kandadele kasvada. Oleks vaid keegi, kes talle seda õigel ajal kõrva sosistaks.

Ja nüüd räägivad nad meil astmelisest tulumaksust. Omal ajal sai Margaret Thatcheri`le saatuslikuks soov astmeline tulumaks kaotada. Aga lõppude lõpuks, mis vahet seal on. Elada tuleb osata parimal viisil nendes tingimustes, mida sul ei ole võimalik muuta.
Päike tõuseb ikka idast ja loojub läände.

Tule proovi!

Elad inimesega juba tuhat aastat koos ja arvad, et tunned teda läbi ja lõhki, aga ikkagi tuleb üllatusi ette. Laupäeva õhtul hakkas meie saunakeris undama nagu tuumareaktor ja kütteelemendid tavapärase punase asemel helekollaselt hõõguma. Kuna kollaselt hõõguvad asjad punaselt hõõguvatest umbes 500 °C kuumemad on, siis ma evakueerumisega kaua ei viivitanud. Saatsin mehe uriseva  kerise juurde eeldusega, et majas, kus mees pliitigi sisse ei oska lülitada, võiks põrgukatla välja lülitamine klassikaline meeste töö olla küll. Mees oli natuke aega lavaruumis, tuli siis välja tagasi, aga keris undas ikka edasi.
"Kurat, see on vist katki," tegi mees põhjapaneva järelduse. Püha flegmaatilisus, ma ütlen. Siis ma juba röökisin, et ta selle kaadervärgi enne välja lülitaks, kui me kõik koos kassi ja kerisega läbi katuse Kuu poole lendama hakkame. Ma olen täitsa kindel, et kriiskamisvõime on naistel evolutsiooni käigus põhjusega välja kujunenud. Kui naised kriitilistes oludes ei kriiskaks, oleks inimkond ammu välja surnud. Õigel hetkel kriiskav naine iga tuumareaktori kõrvale ja sajad tuhanded elud saaks säästetud!

Keris oli tõesti sista mis sista. Arvestasin mõttes vaikselt juba võimalusega, et radiaatorile vee peale valamine on vist kõige lähem kodusele saunaelamusele, mida sellel talvel nautida saab. Aga võta näpust! Kui mu teisel poolel lambipirni vahetuseks nädalaid kuluda võib, siis 14 tundi peale meie kerise tuumaõnnetust oli ta jõudnud poest juba uue tuua ja üles monteerida. See mees juba radiaatorisse vett ei kalla. Eile õhtul panime uue kerise prooviks tööle ka. Alguses haises see nagu oleks meil hoopis skunk lavaruumi seina külge kruvitud, aga siis läks paremaks. Uus keris on ilusam ka, üleni kroomitud ja puha. Ainult taimer oli vanal parem. Uus tiksub nüüd nagu kellapomm. Samas kui on valida, kas tuumareaktori või kellapommiga saunas käia, siis on viimane jällegi parem.

Kerise koju toomime oli muidu pere ühisüritus. Pühapäeva hommikul võttis mees vanema lapsega eelmise kerise seinalt maha. Selle küttekeha oli nii läbi põlenud, et metall pudenes näppude vahel laiali nagu pliiatsisüsi. Siis viisime selle koos lapse vana turvatooli ja printeriga Viimsi jäätmejaama. Edasi sõitsime Espaki vannitoamaailma. Mees kadus kuhugi riiulite vahele ja tuli sealt väga alandliku olemisega välja. Meile sobivat kerisemudelit seal ei olnud, aga oli laias valikus kerise küttekehasid. Ka selliseid, mis oleks meie vana tuumareaktori söestunud spiraali asemele sobinud. Selle tuumareaktori, mis nüüd vist juba metallipressi lõugade vahel oli. Lõpuks ostsime teisest poest 150 euroga oma kroomitud kellapommi ära. Uus küttekeha oleks vist 40-50 eurot maksnud. Ega rikkus ei anna häbeneda, eriti lollusega kombineeritult. Ka lohutasime ennast sellega, et vana kerise muud detailid olid pööraselt oksüdeerunud, kivi- ja tuhapuru täis, niiet varsti oleks see võinud ka mingil muul põhjusel Kuu poole lendama hakata.

Sel ajal, kui mu mees riiulite vahel oma sajaeurost õppetundi vahetatavatest küttekehadest omandas, uudistasin mina teisi vannitoamaailma imesid. Üheks oli müügisaalis ja hinnasildiga tualetipott, mida suur silt "tule proovi" julgelt katsetama palus. Prill-laud oli ka kenasti üles veel tõstetud. Ma keelduks vist isegi siis, kui ma 5 liitrit teed ära oleks joonud avalikult pissimast, aga just selline silt seal oli. Alguses ma arvasin, et see ma ise olen asjast valesti aru saanud, aga ka vesi potis oli jumalast kollane, niiet nähtavasti keegi potti ka mingil viisil proovinud oli. Ja pealegi, isegi, kui mina üleskutsest "tule proovi" valesti aru sain, on suur risk, et minusuguseid on veel ja nende hulgas ka mõni, kes on äsja mõned liitrid vedelikku tarbinud ja kelle jaoks avalik pissimine okei tegevus on. Ma ei taha seda näha. Ette ka ei taha kujutada. Mul hakkavad silmad juba sellest mõttest valutama. See on üks neist toodetest, mida tuleks müüa ja osta nagu põrsast kotis. Mis mõttes tule proovi?!