2016/10/19

Poeelamusi

Viimaste aastate trend on sinna suunas, et toidupoes peab klient saama kõiki asju ise oma käega kotti või karpi ajada. Krevette, salatit, küüslauguleiba. Kõik on hakanud pakist välja ronima ja teenindusletist iseteenindusletti kolima. Ühest küljest on see mingi psühholoogiline efekt - inimesed tunnevad ennast lõpp kunnina, kui saavad ise endale salatit kühveldada. Teisalt on see hea lahendus kroonilisele personaliprobleemile. Kuna varsti pole enam võtta ühtegi töötajat, kes kasvõi kehatemperatuuri suudaks hoida, siis pole ammugi kedagi, kes suudaks salatit kliendi soovil karpi kaaluda. Teoreetiliselt võiks iseteenindus toote hinna ka alla viia, aga ei midagi. Näiteks saab marketi soojast iseteenindusletist osta lahtiseid friikartuleid hinnaga üle 10 euro kilo. Kahtlemata odavam, kui McDonaldsist, aga samas saaks selle raha eest poest juba üsna korraliku lihafilee tüki pigem.

Viimsis oleks igasugune iseteenindus muidugi ainult teretulnud, sest igasugune kontakt poepersonaliga võib siinkandis omaette elamuseks kujuneda.
Esiteks need poed, kus võib sõimata saada. Näiteks Viimsi Decora. Meil põles ülemises vannitoas peegli kohal olev päevavalguslamp läbi. Ma olin kaks nädalat nagu metsjeesus, sest ei näinud hommikul juukseidki kammida. Lõpuks suutis mu kallis kaasa ennast nii palju mobiliseerida, et läks lähimasse ehituspoodi, Decorasse, lambi jaoks uut luminofoortoru tooma. Ta kannatab kohati suurusehullustuse all ja nii kipub alternatiivide olemasolul alati kõige kallima või suurema asja valima. Toru, millega ta nüüd koju tuli, oli oma 20 cm lambist pikem. Veel nädal metsjeesuseks olemist ja mees sai nii kaugele, et viis vale asja poodi tagasi. Et kassas jumala eest liiga vähe maksta ei tuleks, võttis ta nüüd õige suurusega torusid kaks tükk ja arvutas kiiresti välja, et peab pika toru kahe lühikese vastu vahetamisel 4 senti juurde maksma. Kassatädi jooksis asjast täiesti errorisse. Esiteks tagastus, siis uued tooted ja seda kõige tuli vormistada kassüsteemis, mis neil seal umbes sama kasutajasõbralik nagu DOS tundub olevat. Pusis ja nohises seal pikalt kuni mu mees vaikselt ütles, et peab 4 senti juurde andma.
"Teate, teie olge praegu üldse vaid!" urises müüja. Terve järjekord muigas.

Teine ohtlik koht on Viimsi Delicato. Nad teevad seal jumalikke torte, aga müüjad on nii tigedad, et käiks neid nagu lõvipuurist ostmas. Isegi perekoolis oli kunagi Delicato tigedatest kondiitritest teema.
Kõige hullem oli siis, kui mul sünnipäevaks rohkem külalisi oodata oli ning ma kolm torti osta tahtsin. Esimese tordi küsimise peale ohkas müüja südantlõhestavalt ja vaatas mind sellise näoga, nagu ma üritaks teda ära tappa. Teise tordi juures nagu tahaks tema mind ära tappa. Kui ma veel kolmanda tordi sooviga lagedale tulin, paistis ta juba enesetapu äärele viidud olevat.

Samas olen ma alati rääkinud, et parem kehv müüja kui tühi kassa.
Näiteks siis, kui mul tikud otsas olid. Ma ei saa aru, mis pagana letialune kaup see on, et neid poes müügisaalis ei ole ainult kassapidaja käest küsides saab. Lastele kättesaadavus ei ole siin mingi argument, sest kui mõni alaealine soovib midagi põlema pista, siis gaasi- ja küünlasüütajad on poes riiulis erinevalt tikkudest täiesti vabalt olemas.
Loomulikult unustan ma kassasse jõudes iga kord tikke ekstra küsida. Nii olingi jõudnud olukorda, kus õues oli korraga sügis ja mina külmetasin toas, aga kamina süütamiseks polnud poolt tikku ka kodus. Nagu mingi merehädaline ma ütlen. Pakkisin lapsed riidesse ja jalutasin lähimasse poodi. Õnnetuseks on selleks Grossi pood. Kassas istus Jekaterina.
"Palun mulle tikke."
Jekaterina kulmud tõusid algul väga kõrgele, siis tulid alla tagasi, jooksid ninakohale sirgeks jooneks kokku ning alahuul vajus õige töllakile.
"Spichki," täpsustasin oma soovi.
Jekaterina läks kassast alkoholileti taha ja hakkas selle alt mulle tikke otsima.
"Tooge terve pakk palun" jõudsin talle veel järele hõigata.
Jekaterina tuli ühe tikutopsiga tagasi. Johhaidii. Nagu siis, kui mu mees 3-aastasega üksi kodus oli, palus sellel kriitilisel hetkel endale tualettpaberit tuua alumiselt korruselt ja laps ühe WC-paberi lehega üles tuli. Huvitav, mida Jekaterina mõtles, kui ma tervet pakki tikke küsisin? Et ma arvasin, et muidu plaanib ta mulle ühe tiku tuua või? Kuna terve järjekord mind nii vaatas nagu tahaks nende tikkudega põlema panna, ei hakanud ma oma puuvene keeles seletama, et ma ei tahtnud mitte ühte kärnast topsi tikke, vaid seda kuubikut, mis mitmest kilesse tõmmatud topsist koosneb ja kas ta võiks uuesti kassast lahkuda, et alkoholileti alt mulle üks selline kuubik tuua palun. Järgmisel korral poodi minnes ostsin hoopis kamina jaoks küünlasüütaja. Imeline aparaat.

Mõni aeg tagasi avati meie lähedal uus pood. Tegin strateegilise vea ja külastasin seda kohe esimesel nädalal. Töötas üks tavakassa, mille järjekord ulatus umbes piimaletini. Kassas istus püüdlik, aga maruaeglane noormees õpilase kirjaga silt rinnas. Ebaõnn. Järjekorras piinles kohe minu taga üks paar, mille meespoolt pidevalt kommenteeris millised lambad ikka siin poes töötavad ja nii. Tahtsin talle juba nähvata, et mis sa arvad, et lambad sellest halast ennast imeväel kiiremini liigutama hakkavad, aga olin vait ja rõõmustasin selle üle, et mul vähemalt jäätist korvis pole seekord. Selle eest oli pudel Sprite`i, mille õpilane rõõmsalt kaks korda kassast läbi lõi.
"Hästi," mõtlesin ma omaette, "kui ma nüüd talle ütlen, et ta lõi toote kaks korda läbi, siis esiteks paralüseerib ta viieks minutiks ja siis läheb otsima ülemust, kellel on kassasüsteemis õigus parandusi teha. Ma pigem elan selle ühe liigse Sprite`i üle ja saan vähemalt enne järgmist sajandivahetust poest minema."
"Te lõite tal kaks Sprite`i ühe asemel läbi," kuulutas mees minu järel järjekorras. Ma tahtsin seda meest kägistada. Kassapoiss hakkas juba kassast ülemuse kutsumiseks välja ronima.
"Oodake! Ma toon parem teise Sprite`i veel," jõudsin teda veel õnneks peatada. Ma tegelikult üldse ei joo Sprite`i, aga mis sa hädaga ära teed.

Mu oma viga muidugi, et ma igal pool valedes poodides kolan. Mul on kodupoes täitsa oma kodustatud kassapidaja olemas. Helen. Kiirete käte ja sõbraliku olekuga. Kui ma produkte ostmas käin, siis räägib näiteks oma vennalastest ja teretab mind ning mu meest ka väljaspool kauplust. Vot nii.

9 comments:

  1. Mulle väga meeldib su postitusi lugeda. Kahju ainult, et neid harva tuleb.

    ReplyDelete
  2. Tänud! Mul on nüüd lähiajal aega natuke laiemalt käes. Lubada ei taha, aga katsun rohkem kirjutada siis.

    ReplyDelete
  3. jep, ühinen eeskommijatega :)

    ReplyDelete
  4. Mina ka ühinen eelmistega :D Vahepeal olin lootust kaotamas, et mõni postitus lähiajal tulla võiks. Su maailmavaade ja huumor on väga minuga sarnased :)

    ReplyDelete
  5. Ma tunnen ennast nagu Terminaator- või bumerangkirjutaja :) Natuke nagu loodetakse, aga natuke nagu enam ei loodeta ka, aga lõpuks tuleb ikka tagasi.

    ReplyDelete
  6. Ma võtsin mitu korda hoogu, et kusagile kirjutada, "Palun kirjuta midagi juba ". Ilmselt sa ei oska aimatagi kui palju neid tegelikult on kes sinu lugudest puudust on tundnud.

    ReplyDelete
  7. Ühinen ka kiitjate ridadega. Olen just puhkusel ja lugesin blogi algusest lõpuni läbi, nagu täitsa hea raamat oli. Ootan järgesid :)

    ReplyDelete