Minu Leedu

Nii harva, kui ma Leedus käin, pidi viimane kord muidugi just sellele päevale juhtuma, kui mingi pan-Baltic torm lahti oli lastud. Tuul oli suur, lennuk väike ja tegi nii õhkutõusul kui maandumisel kõvasti lopa-lopa-lopa. Päris hea oli kohale jõuda.

Leedu on uskumatult puhas ja uskumatutult odav. Puhas pidigi selle pärast olema, et on odav. Tööpuudus on suurem ning ka madalamalt tasustatud töökohad hinnas. Koristajad väärtustavad oma tööd rohkem ja teevad seda hoolega. Pink on ukse taga päris pikk.
Muus osas on Leedu umbes sinna kinni jäänud, kus Eesti viisteist aastat tagasi oli. Korruptsioonitase, kaubandus ja linnapilt üldse. Välja arvatud lennujaam. See on Vilniuses puhta keskaegne.
Viimasel korral Leedus käies olin hommikul just Vilniuse lennujaama pokemonide võimlat vallutamas, kui kolleeg juba helistas, et jõuab kohe autoga parklasse mulle vastu. Lõpuks lendasingi samal õhtul niimoodi koju, et Leedu võimlatesse ühtegi oma pokemoni ei jõudnudki pista. Epic.
Vilniusest välja sõites viipas mu kolleeg korraga tee äärde jääva lahmaka kasvuhooneid meenutavate angaaride kompleksi poole. See pidavat nende kõige suurem turg olevad. Nagu Kadaka turg teise vabariigi alguses meil, torkas mulle kohe pähe, aga hoidsin suu kinni. Üks autos olnud lätlastest nii diskreetne ei olnud ja ütles, et see värk on ju puhta 80. pärit. Nüüd julgesin ka mina endale ühe Adibas-Rõõbok nalja lubada.

Tagasi Vilniuse kesklinna kontorisse sõites palusin leedukatel mulle paar sellise taksofirma nime üles kirjutada või logo joonistada, mille puhul võiksin loota, et juht mind tagasi lennujaama sõites kusagil metsa vahel ära ei tükelda. Kuna mu lennuk alles õhtul kaheksast minema pidi, ei tahtnud kolleege enam enda transportimisega terroriseerima hakata peale tööpäeva lõppu. Leedukad hakkasid omavahel midagi kohalikus keeles elavalt arutama. Siis ütles üks, et peab taksode asjus natuke büroojuhiga konsulteerima. Nad siin Leedus polevat nii rikkad kui eestlased, et taksoga sõidetaks Nii polnud kellelgi halli aimugi, kuidas taksodega toimetada. Lõpuks ei teadnud ka büroojuht taksodest midagi. Ma ütlesin, et pole hullu, eks ma vaatan kesklinnast siis ise mõne kobedama takso õhtul. Selle peale arvasid leedukad, et nii ei saa. Esiteks ei ole see lihtsalt hea mõte (metsavahel tükeldamise võimalus), teiseks taksosid väga ei liikuvatki ja kohe kindlasti mitte selliseid, kelle käest ma kuluaruande jaoks tšeki võiks saada. Kunagi, kui elu parem oli, oli ka taksosid rohkem, aga siis tuli euro... Euroteemalist kirumist sain oma ühe sealviibitud päeva jooksul veel mitu korda kuulda. Lõpuks nad kuidagi sekretäriga kahepeale mulle õhtul kella kuueks kindlasse kesklinna punkti ühe masina siiski tellitud said. Palusin veel juhile oma mobiilinumbri igaks juhuks anda, aga kuna juht ei saavat välismaa numbritele helistada, siis polevat sellest kasu.

Pool viis läksid mul Leedu kolleegid koju, lätlased hakkasid ka oma autodega Riia poole sõitma ja mina jäin saatuse hooleks. Kuna olin oma viimase sularaha lõunasöögile kulutanud, läksin võtsin igaks juhuks pangaautomaadist 50 eurot. Pagan seda teab, kui taksos isegi tšekk selline tuumateadus on, siis vist kaardimaksele suurt loota ei tasu. Läksin veel marketisse lastele kingitusi ostma. Meil on selline komme, et iga kord, kui tööasjus Eestist ära käin, siis saavad lapsed endale ühe mänguasja mult tellida. Vanem laps tahtis uusi Shopkinseid ja noorem Võbelust Minu väikese poni multikast. Kodus oli mind pikalt haritud, et Võbelus on see kollane roosa lakaga poni. Katsu sa muidu poes kindlaks teha, kui leedu keeles Võbelus on. Haarasin mänguasjariiulist ühe kollaka poni. Shopkinsitega läks raskemaks. Pool tundi süsteemseid otsinguid ja asi oli selge - Leedus Shopkinseid ei müüda. Mis seal ikka.
Läksin kassasse. Üldiselt saab lähiriikides poes ka kohalikku keelt mitte osates kenasti hakkama. "Tere" ja "Kas Teil kliendikaarti on?" on üsna etteaimatavad väljendid ja neile ikka enamvähem adekvaatselt reageeritud saab.
Soovisin alustuseks umbes 20-aastasele kassapoisile kohe laba diena ära ja viskasin kliendikaardi letile. Sellega, lootsin, on asi lahendatud. Vastuseks sain aga hoopis nii pika leedukeelse jutu, et mul hakkas pea ringi käima. Palusin tal teksti inglise või vene keeles korrata. Kassapoiss vastas vene keeles. Ta tahtis teada, kas ma maksan kaardiga või sularahas. Ütlesin, et kaardiga ja omaette imestasin, mis pagana süsteemid need siin sellised on, et kassapidaja peab juba enne esimese toote skanneerimist teadma, kas klient soovib kaardiga või sulas tasuda.
"Kas sa leedu keelt üldse ei räägi?" uuris müüja toodeid läbi piiksutades.
"Ei, üldse ei räägi."
"Aga mis keelt sa siis räägid?" pinniti mind edasi.
"Eesti keelt räägin," vastasin jälle lihtlausega, et jumala eest eestlaste kinnise ja külma rahva imagot mitte purustada.
"Ja Leedus oled töö pärast?" tahtis ta mu arvutikotile osutades teada.
Ütlesin, et jah.
"Kruto," arvas poiss ja seletas siis pikalt, kui palju Eesti ikka Leedust rikkam riik on. Ma jälle ütlesin, et poed on küll siin puhtamad. Kassapoisile tundus mu vastus meeldivat.

Endale ostsin samast kaubanduskeskusest hõbedast inglikujulise ripatsi. Hinnasildile oli märgitud, et maksab 14 eurot, mis on tegelikult üsna odav 925-se hõbeda kohta. Minu üllatuseks klõbistas müüja veel midagi kalkulaatoriga ja kasseeris mult lõpuks selle eest hoopis alla viie euro sisse. Müstiline riik.

Rohkem väga midagi ei jõudnudki, sest takso tuli pool tundi lubatust varem. Auto oli puhas, juhiks noor, vist isegi alla 20-aastane poiss. Kirvest istme alt ei paistnud. Istusin sisse. Korraks käis peast läbi, et äkki on Leedu taksomajandus üldse kokkuleppehinnapõhine ning uurisin igaks juhuks juhilt, palju võiks maksta sõit lennujaama. Vastuseks sain, et ikka nii palju, kui taksomeeter lõpuks näitab, teel võivad veel probki olla ja nii. Mis on probki ja äkki ta oskab seda näiteks inglise keele nimetada, muutusin ma murelikuks. Asi kõlas mingi järjekordse kahtlase Leedu leiutise moodi. Inglise keelt taksojuht ei osanud, aga peale natukest mõtlemist ütles, et probki on siis, kui palju autosid on. Selleks, et teada saada kuidas vene keeles ummik on, pidin mina, kes ma ka Riia liikluses ellu olen õppinud jääma, nüüd siis hoopis Leetu sõitma.
Lennujaamas oli taksomeetrile 4.30 ette tiksunud, mootori seisma jättes ekraanil kohe sujuvalt viieks euroks ümardas. Näitasin juhile 50-eurost ja krediitkaarti ning küsisin, kumba ta eelistab. Poiss vaatas mind nagu ma oleks ühest taskus rästiku ja teisest tarantli välja võtnud ning tal valida palunud. Kaarditerminali tal ei olevat ja 50 eurost tagasi anda ka mitte. Läksin lennujaama raha lahti vahetama. Esimesena jäi ette mingi merevaigu suveniiride müügikoht. Ka seal vaadati 50-eurost nagu mürgiämblikku. Leedukate armastus Euroopa ühisraha vastu paistab ikka igal sammul silma. Suveniiripoest suunati mind valuutavahetusse. Seal olevat kindlasti piisavalt väikeseid kupüüre. Valuutavahetuse tädi võttis tarantli mu käest tigedalt vastu ja ütles, et tavaliselt nad raha lahti ei vaheta, aga hea küll.
Maksin taksojuhile ära. Tšekki ei pakutud. Kuna ka see tundus seal riigis mingi keerulisem operatsioon olevat, ei hakanud kviitungit juhilt välja meelitama ja kirjutasin 5 eurot taksoraha mõttes lähetuskuludest isiklikeks kuludeks ümber.

Õhtul lendas Vilniusest Tallinnasse kaks lendu viieminutiliste vahedega. Loomulikult oli mul pilet sellele, mille väljumine pool tundi hilines. Piloot oli tubli ja tegi tunnise lennuga tervelt veerand tundi hilinemist õhus tasa. Hoolimata sellest, et lennuk jälle tormi käes kõvasti lopa-lopa-lopa tegi.
Käisin veel Tallinna lennujaama lähedal poes vanemale lapsele Shopkinseid ostmas. Kodus ladusin kingitused letti.
"Mis see on?" tahtis noorem laps oma poni vaadates teada.
"See on Võbelus," teatasin uhkelt.
"Emme, sa oled talle Võbeluse asemel kogemata Õunarüübi toonud," seletas vanem laps kõrvalt.
Näitasin hädiselt, kui ägedalt ka Õunarüübiga koppadi-koppadi saab teha ja talle lakka patse punuda. Laps jäi õnneks rahule, niiet Leetu tagasi sõita vaja ei olnud.
Probki, probki, probki ja pagan need ponid seal multikas kõik nii ühte moodi tehakse. Tore on uusi asju õppida.

Poeelamusi

Viimaste aastate trend on sinna suunas, et toidupoes peab klient saama kõiki asju ise oma käega kotti või karpi ajada. Krevette, salatit, küüslauguleiba. Kõik on hakanud pakist välja ronima ja teenindusletist iseteenindusletti kolima. Ühest küljest on see mingi psühholoogiline efekt - inimesed tunnevad ennast lõpp kunnina, kui saavad ise endale salatit kühveldada. Teisalt on see hea lahendus kroonilisele personaliprobleemile. Kuna varsti pole enam võtta ühtegi töötajat, kes kasvõi kehatemperatuuri suudaks hoida, siis pole ammugi kedagi, kes suudaks salatit kliendi soovil karpi kaaluda. Teoreetiliselt võiks iseteenindus toote hinna ka alla viia, aga ei midagi. Näiteks saab marketi soojast iseteenindusletist osta lahtiseid friikartuleid hinnaga üle 10 euro kilo. Kahtlemata odavam, kui McDonaldsist, aga samas saaks selle raha eest poest juba üsna korraliku lihafilee tüki pigem.

Viimsis oleks igasugune iseteenindus muidugi ainult teretulnud, sest igasugune kontakt poepersonaliga võib siinkandis omaette elamuseks kujuneda.
Esiteks need poed, kus võib sõimata saada. Näiteks Viimsi Decora. Meil põles ülemises vannitoas peegli kohal olev päevavalguslamp läbi. Ma olin kaks nädalat nagu metsjeesus, sest ei näinud hommikul juukseidki kammida. Lõpuks suutis mu kallis kaasa ennast nii palju mobiliseerida, et läks lähimasse ehituspoodi, Decorasse, lambi jaoks uut luminofoortoru tooma. Ta kannatab kohati suurusehullustuse all ja nii kipub alternatiivide olemasolul alati kõige kallima või suurema asja valima. Toru, millega ta nüüd koju tuli, oli oma 20 cm lambist pikem. Veel nädal metsjeesuseks olemist ja mees sai nii kaugele, et viis vale asja poodi tagasi. Et kassas jumala eest liiga vähe maksta ei tuleks, võttis ta nüüd õige suurusega torusid kaks tükk ja arvutas kiiresti välja, et peab pika toru kahe lühikese vastu vahetamisel 4 senti juurde maksma. Kassatädi jooksis asjast täiesti errorisse. Esiteks tagastus, siis uued tooted ja seda kõige tuli vormistada kassüsteemis, mis neil seal umbes sama kasutajasõbralik nagu DOS tundub olevat. Pusis ja nohises seal pikalt kuni mu mees vaikselt ütles, et peab 4 senti juurde andma.
"Teate, teie olge praegu üldse vaid!" urises müüja. Terve järjekord muigas.

Teine ohtlik koht on Viimsi Delicato. Nad teevad seal jumalikke torte, aga müüjad on nii tigedad, et käiks neid nagu lõvipuurist ostmas. Isegi perekoolis oli kunagi Delicato tigedatest kondiitritest teema.
Kõige hullem oli siis, kui mul sünnipäevaks rohkem külalisi oodata oli ning ma kolm torti osta tahtsin. Esimese tordi küsimise peale ohkas müüja südantlõhestavalt ja vaatas mind sellise näoga, nagu ma üritaks teda ära tappa. Teise tordi juures nagu tahaks tema mind ära tappa. Kui ma veel kolmanda tordi sooviga lagedale tulin, paistis ta juba enesetapu äärele viidud olevat.

Samas olen ma alati rääkinud, et parem kehv müüja kui tühi kassa.
Näiteks siis, kui mul tikud otsas olid. Ma ei saa aru, mis pagana letialune kaup see on, et neid poes müügisaalis ei ole ainult kassapidaja käest küsides saab. Lastele kättesaadavus ei ole siin mingi argument, sest kui mõni alaealine soovib midagi põlema pista, siis gaasi- ja küünlasüütajad on poes riiulis erinevalt tikkudest täiesti vabalt olemas.
Loomulikult unustan ma kassasse jõudes iga kord tikke ekstra küsida. Nii olingi jõudnud olukorda, kus õues oli korraga sügis ja mina külmetasin toas, aga kamina süütamiseks polnud poolt tikku ka kodus. Nagu mingi merehädaline ma ütlen. Pakkisin lapsed riidesse ja jalutasin lähimasse poodi. Õnnetuseks on selleks Grossi pood. Kassas istus Jekaterina.
"Palun mulle tikke."
Jekaterina kulmud tõusid algul väga kõrgele, siis tulid alla tagasi, jooksid ninakohale sirgeks jooneks kokku ning alahuul vajus õige töllakile.
"Spichki," täpsustasin oma soovi.
Jekaterina läks kassast alkoholileti taha ja hakkas selle alt mulle tikke otsima.
"Tooge terve pakk palun" jõudsin talle veel järele hõigata.
Jekaterina tuli ühe tikutopsiga tagasi. Johhaidii. Nagu siis, kui mu mees 3-aastasega üksi kodus oli, palus sellel kriitilisel hetkel endale tualettpaberit tuua alumiselt korruselt ja laps ühe WC-paberi lehega üles tuli. Huvitav, mida Jekaterina mõtles, kui ma tervet pakki tikke küsisin? Et ma arvasin, et muidu plaanib ta mulle ühe tiku tuua või? Kuna terve järjekord mind nii vaatas nagu tahaks nende tikkudega põlema panna, ei hakanud ma oma puuvene keeles seletama, et ma ei tahtnud mitte ühte kärnast topsi tikke, vaid seda kuubikut, mis mitmest kilesse tõmmatud topsist koosneb ja kas ta võiks uuesti kassast lahkuda, et alkoholileti alt mulle üks selline kuubik tuua palun. Järgmisel korral poodi minnes ostsin hoopis kamina jaoks küünlasüütaja. Imeline aparaat.

Mõni aeg tagasi avati meie lähedal uus pood. Tegin strateegilise vea ja külastasin seda kohe esimesel nädalal. Töötas üks tavakassa, mille järjekord ulatus umbes piimaletini. Kassas istus püüdlik, aga maruaeglane noormees õpilase kirjaga silt rinnas. Ebaõnn. Järjekorras piinles kohe minu taga üks paar, mille meespoolt pidevalt kommenteeris millised lambad ikka siin poes töötavad ja nii. Tahtsin talle juba nähvata, et mis sa arvad, et lambad sellest halast ennast imeväel kiiremini liigutama hakkavad, aga olin vait ja rõõmustasin selle üle, et mul vähemalt jäätist korvis pole seekord. Selle eest oli pudel Sprite`i, mille õpilane rõõmsalt kaks korda kassast läbi lõi.
"Hästi," mõtlesin ma omaette, "kui ma nüüd talle ütlen, et ta lõi toote kaks korda läbi, siis esiteks paralüseerib ta viieks minutiks ja siis läheb otsima ülemust, kellel on kassasüsteemis õigus parandusi teha. Ma pigem elan selle ühe liigse Sprite`i üle ja saan vähemalt enne järgmist sajandivahetust poest minema."
"Te lõite tal kaks Sprite`i ühe asemel läbi," kuulutas mees minu järel järjekorras. Ma tahtsin seda meest kägistada. Kassapoiss hakkas juba kassast ülemuse kutsumiseks välja ronima.
"Oodake! Ma toon parem teise Sprite`i veel," jõudsin teda veel õnneks peatada. Ma tegelikult üldse ei joo Sprite`i, aga mis sa hädaga ära teed.

Mu oma viga muidugi, et ma igal pool valedes poodides kolan. Mul on kodupoes täitsa oma kodustatud kassapidaja olemas. Helen. Kiirete käte ja sõbraliku olekuga. Kui ma produkte ostmas käin, siis räägib näiteks oma vennalastest ja teretab mind ning mu meest ka väljaspool kauplust. Vot nii.

Nagi

Minu mehe puhul tuleb millegi tehtud saamiseks teda juba aegsasti survestama asuda. Oleks ma teadnud, et vana otsad annab, oleks ma juba pool aastat varem rääkima hakanud, et vannituppa on uut rätikuhoidjat vaja. Nüüd tuli pool aastat saunalinasid sisuliselt mõttejõul selle torujupi, mis vanast hoidjast veel seina oli jäänud, otsa riputada. Pool aastat vahelduva intensiivsusega näägutamist ja halleluuja! läksimegi Viimsi Decorasse eesmärgiga vannituppa rätikute jaoks midagi esteetilisemat muretseda.
Poes olid kõik rätikuhoidjad koledad nagu öö. Selle eest oli seal aga üks täitsa okei sauna eesruumi mõeldud nagi, mis ka meie vannituppa, mida võib ka iseenesest sauna eesruumina käsitleda, täitsa hästi sobida võinuks. Küsisime klienditeenindajalt samasugust nagi nagu seinas näidiseks oli.
"Sellised nagid on otsas," teatas müüja.
"Aga see?" osutasin ma seinas olevale näidisele.
Müüja vaatas mind lolli näoga.
"Kas te näidist ei saa maha võtta?" täpsustasin igaks juhuks. Tõsijutt, näidisel oli hinnasilt küljes ja puha. Kui see poe seina sünnib, miks ei peaks meie vannituppa sündima?
"Me ei tohi seda müüa, see ei ole meie oma."
Nagu mismõttes ei saa müüa poes väljas olevat kaupa, millel on hind juures ja see ei ole poe oma. Ma parem ei hakanud küsima. Uurisin hoopis, kas neid nagisid tuleb veel ja kui jah, siis millal see võiks juhtuda. Pidi tulema küll, aga millal, seda ei tea. Eks ta vist ole. Ega nagi ei peagi olema nagu jõuluvana, kelle tulek alati teada on.
Paar nädalat hiljem läksime uuesti Decorasse nagi nillima. Teine halleluuja! Nagid olid saabunud. Ja veel sellised, mida müüa tohib. Halleluuja, ma ütlen!
Töötas ainult üks kassa ja saba oli nagu nõukaajal raamatupoes ENEde müüki saabudes. Kassas istus kaupluse juhataja isiklikult ja jahmerdas mingi paariga, kes olid ühte päkapikukujulist praaklampi vahetama tulnud. Kuna ükski asenduseks pakutud lampidest ka ei töötanud, võttis see kõik tuhat aastat aega. Lõpuks lõi üks päkapikk rõõmsalt helendama. Halleluuja! Paarike oli sellest hoolimata üsna sünge.
"Te pidite nii kaua ootama, et ma teen teile allahindlust," pakkus juhataja sõbralikult.
Terve järjekord läks tigedalt puhevile. Nagu mismõttes. Selle lambipaari pärast olime me kõik seal päris soravalt jokutada saanud.
"Jaa, jaa, pole vaja sõimama hakata, ma teen teile kõigile allahindlust," neutraliseerid juhataja rahva ühe lausega ära. Kahjuks olime me nagiga järjekorras kohe päkapikulambi taga, muidu oleks jõudnud veel aiakiike või muud kallimat tavaari ahnitsema tormata. Ikkagi allahindlus ju!
Nagi ise on muidu aus.

Eelmisel nädalal ootas mind kontoris mu ülemus ühe paberilehega. Paberil oli pakkumine, mis sisaldas lahkumisboonust ja juhtidele suunatud outplacement teenuse paketti. Umbes nagu Ristiisas. Alli, I´m making you an offer you cannot refuse.

Kui juba Ristiisa sulle sellise pakkumise teeb, ei saa tõepoolest keelduda. Põhjustest ja detailidest ei saa ma juriidilistel ja eetilistel põhjustel rääkida.
"Alli, you go and get yourself a better job," ütles mulle tegevjuht pärast.
"This will be rather impossible but I`ll be choosing wisely," arvasin mina.
"No you can get a better job. This is a good opportunity for you. I`m saying it not from the company but your own perspective. So you can blossom."
"Keep taking good care of the company like you have done so far," ütlesin ma ära minnes.
"I will," vastas tema, aga ei vaadanud mulle kordagi korralikult silma.
Mõned päevad hiljem tuli uudis, et ka tegevjuht lahkub. Tema mantlipärijaks saab inimene, kes on hetkel emafirmas minu ülemuse ülemus.
Huvitavad, aga verised võivad need võimumängud suurkorporatsioonides olla.

Sõbrannad arvasid kohe, et nüüd on mul täpselt õige aeg kolmas laps saada. Kui ta peaks järgmise kalendriaasta sees sündima, saaksin ma ju poolteist aastat maksimaalset vanemahüvitist!
No ja mis edasi saab? Pooleteist aasta pärast poleks mul enam sissetulekut, aga oleks kolm last toita. Veel mõni majandulikult geniaalne plaan?

Tagasi nagi juurde. Sellel on rätikute jaoks viis kohta. Mulle, mehele, vanemale lapsele, nooremale lapsele ja üks on tühi. Mu mees arvas, et ta ei tahaks peale 40 enam lapsi. Ta saab kuu pärast 38. Ka mina ei lähe enam nooremaks. Nii see nagi siis meil jääbki.