See on õigupoolest juba mitu aastat vana lugu. Juhtus see rohkem kui üks kultuuriminister tagasi. Mu ema juhatas sel ajal ühte väikest rahvaraamatukogu. Tema ülesandeks oli ka lugemisvara komplekteerimine. Ühel hetkel tuli teade, et kultuuriminister ei luba perioodikast enam Kroonikat tellida. Las inimesed loevad parem Loomingut. Looming ja Kroonika olid siiani aastaid väikeses raamatukogus kenasti kõrvuti hakkama saanud muidu. Teist loeti lihtsalt tunduvalt rohkem kui esimest. Kurjadele lugejatele, kes Kroonikat nõudsid, ei tohtinud loomulikult ütelda, et tellimise lõpetamine on ministri korraldus. Kästi mingi muu põhjus välja mõtelda. Muidu oleks rahvas võinud mässama hakata. Lõppude lõpuks peetakse rahvaraamatukogu üleval kohaliku omavalitsuse eelarvest, mille maksutulust moodustab olulise osa selle sama rahva üksikisiku tulumaks.
Järgmisena määras kultuuriminister kultuurilehe Sirp peatoimetajaks skandaalse kirjaniku Kaur Kenderi. Protesti märgiks võttis küljendaja selle peale haiguslehe. Ilma küljendajata ei ilmu mitte üks leht. Mõned vanemad ja stoilisemad olijad panid suitsud ette ja jäid äraootavale seisukohale. Hakkajamad hakkasid küljendajat organiseerima. Mis seal ikka, kultuurilehte sai teha ka sügaval nõukaajal. Ajalehe nimi oli küll Sirp ja Vasar, aga ega nimi sisu riku. Ei pea kohe arvama, et uus peatoimetajagi võiks rikkuda.
Inimesel, kes mulle küljendajaloo rääkis, oli uue peatoimetajaga tema esimesel tööpäeval hommikul kell 10:00 kohtumine kokku lepitud. See jäi ära, sest Kender ei olnud lõunaks veel tööle jõudnud.
Siis hakkasid liikuma jutud, et kultuuriminister tahab järgmiseks raamatukogudest Barbara Cartlandi raamatud ära keelata. Barbara Cartland treis pehmekaanelisi naistekaid. Kirjanduse Nobelit selliste eest ei jagata, aga raamatukogude laenutuse tabeli tipus olid need küll ikka päris mitu aega. Oleks rahvalt Cartland ära võetud, oleks rahvas raamatukoguhoidjad tõrvatünni kastnud ja pärast kanasulgedega üle puistanud. Võimalik, et paari põlve jooksul oleks osa eestlastest lugemisoskuse ka unustanud. Õnneks jõudus kultuuriminister enne Sirbi toimetuses tehtuga seoses tagasi astuda.
Kunagi oli aeg, mil teatrit patuseks ja vulgaarseks meelelahutuseks peeti. Kinokunsti algusaastatel arvati selle kohta sama. Nüüd peetakse inimest, kes teatrid ja kinos ei käi ebakultuurseks. Umbes pool sajandit tagasi oli sage, et lapsed pidid raamatuid vanemate eest salajas lugema. Silvia Rannamaa klassikalises noorsooteoses "Kadri" on selle kohta päris hea kirjeldus. Juturaamatuid peeti kasutuks ajaviitmiseks. Täna räägivad vanemad lastest, kes loevad, uhkusega.
Kaur Kender oli minul gümnaasiumis kohustusliku kirjanduse loetelus ühe valikuna sees. Ma lugesin teda mitte kui kirjanikku vaid kui ajastu märki ja teatud liiki fenomeni.
Alati on ja saab olema neid, kes loevad Loomingut ja neid, kes loevad Kroonikat. On neid, kes suudavad sellega elada, on neid Loomingu lugejaid, kes Kroonika ostjaid primaatideks peavad ning neid Kroonika lugejaid, kes Loomingu omasid snoobidest rottideks. Mõned loevad mõlemat, mõned ei kumbagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar