2016/07/02

Hiirejutud

Sõna sünnib sõnast ja üks lugu paneb jutustama teist. Kui alati väärikal kogemuste- ja teadmistepagasil põhinevaid väljapeedud lugusid jutustav Hunt täna SIIN kirja pani, millisel alatul viisil hiired tema töö ja vaevaga majja toodud tsivilisatsiooni nabanööri - äravoolutoru - hävitada proovisid, tulid mulle kohe mu oma hiirelood meelde.

Aastaid tagasi tekkis meil ühe Eesti lihatööstusega pikem kirjavahetus, kuna nende vorstidel oli korduvalt hiire hambajälgi näha. Ühel hetkel mul siis alluv kirjutas diskreetselt, kuulge poisid, vaadake, mis teil seal toimub, sest me ei taha seda hiirte poolt näritud maha kandmisele minevat vorsti kinni maksta enam. Selle peale saime vastuse, et vaadake ise, mis TEIL seal toimub. Nii me siis pendeldasime paar nädalat neid teie hiir-meie hiir kirju edasi-tagasi. Siis lasime ühel päeval kogu vorstilava ümber lapata laos vastuvõtul. Lihatööstuse autojuht keksis küll  kõrval närviliselt ühelt jalalt teisele ning nõudis minema, aga me ei andnud alla. Äkitselt lipsaski ühest vorstikastist rott välja. Peale seda lõppes õnneks jutt nagu meie närilised võiks meie majas nende vorsti närida.
Nüüd pool aastat tagasi leiti meil sama tootmise vorstikastist surnud hakk. Ma arvasin, et pole isegi mõtet tarnijale teada anda juhtumist, sest nagunii saaksime kuulda, et see on meie, mitte nende lind. Tublid laopoisid otsisid aga välja turvakaamera salvestuse, millelt selgelt näha oli, kuidas vorstilava ülemises kastis surnud hakk varbad pulkas taeva poole meie lattu sisse sõidab. Lihatööstustel pidid hakid üldse territooriumil probleemiks olema.

Eelmise elukaaslasega elasime paar talve keset metsa mere ääres soojustatud suvilas. Igal sügisel hakkasid ka hiired majja pressima. Üks oli veel eriti ülbe. Kogu toidu tassis meil öösiti ära. Ma ei kujuta ette, kui palju tal urus lõpuks kraami olema pidi. Kui midagi enam ära tassida ei olnud, hakkas veel hommiku poole ööd närima ja lärmama, et keegi magada ei saaks. Lõpuks pidime õhtul kogu söögikraami nagisse rippuma panema nagu Siberis, et see loom meid lõplikult paljaks ei sööks. Seda raevukamalt asus ta maja närima. Et normaalselt magada saaks, oli vaja hiirele ööseks tegevust leida. Kuivatasin koorikleiva pooliku kivikõvaks ning arvasin, et see küll talle urgu ei mahu ning hiir saab sellega siis öö otsa jännata. Vaevalt olin uinuda jõudnud, kui keegi voodi taga seina ragistama asus. Käisin kontrollimas ning hiir oli koorikleiva niimoodi ära veeretanud, et silm ka ei pilkunud. Siis hakkasime hiirele ööseks päevalilleseemneid köögi põrandale puistama. Neid pidi ta ükshaaval urgu tassima. Me saime sel ajal rahulikult magada. Kui ma öösel tualetti minekuks ärkasin, oli kuulda, kuidas keegi seina sees edasi-tagasi jookseb. See väsitas hiire vist nii ära, et ta hommikul enam isegi maja närida ei jaksanud.
Lõpuks otsustasime hiire siiski kinni püüda. See oli aeg, kus ma eetilistel põhjustel isegi liha ei söönud, niiet letaalsed meetodid ei tulnud muidugi kõne alla. Toppisime tühja viieliitrise veekanistri põhja kleeplinti täis. See oli nii tugeva liimiga, et sellega oleks võinud jalakarvu eeldada. Kõrvalise abita hiir kindlasti selle küljest lahti saanud ei oleks. Kleeplindile puistasime pisut päevalilleseemneid. Kanistri panime põrandale ning selle suudmega ühendasime tolmuimeja toru, mille ühe otsa kapile tõstsime. Ka toru ette kapile panime seemotškaid. Kui hiir torusse astuks, ootaks teda seda mööda meeter vabalangemist maandumisega otse kleeplinti. Jumal, kui kavalad me enda meelest olime. Hommikuks oli kanister seemnetest tühjaks söödud,  kleeplint paigas, toru paigas, kanister terve, aga lõks tühi. Ma ei sa siiani aru, kuidas hiir sealt välja võis ronida.
Lõpuks võtsime kassi ja hiir kolis vabatahtlikult välja. Päris hea oli jälle valge inimese moodi toitu hoidma hakata.

Teismelisena olin ma suur Salatoimikute ulmeseriaali fänn. Vaatasin iga osa vähemalt kolm korda. Ema ei saanud üldse aru, mis selles nii erilist on. "Vaata üks osa ära, äkki siis saad," arvasin mina.
Ühel õhtul sättiski ema end minu kõrvale teleka ette. Juhtus tulema võrdlemisi rõve episood paelussi ja inimese hübriidist, kes mööda kanalisatsiooni ringi roomas, end tualetipottidest üles pressis ning siis inimesi ründas.
Järgmisel hommikul ärkasin WC-st kostva valju hirmukisa peale. Ema hoidis tualetiust kinni ja seletas segaselt, et meil ronib potist madu välja. Piilusin ettevaatlikult sisse ja mis sa kostad, tõepoolest sulista potis mingi rästikulaade asi ringi. Lähemal vaatamisel selgus, et tegu oli siiski märgade ludus karvadega tumeda hiirega. Vaeseke oli potti kukkunud ja nüüd üritas meeleheitlikult veest välja hüpata. Vaatepilt oligi selline nagu küünitaks rästik potist välja. Ütlesin emale, et see on ainult hiir ja tahtsin juba vett tõmmata. Õnneks oli emal siiski hea süda, püüdis hiire tühja salatikarpi kinni ning lasi põllule lahti. Rohkem Salatoimikuid ei ole ta elus vaadanud.

No comments:

Post a Comment