Kui mu vanem laps umbes nädalane oli, helistas ema, et meie kohta uurida.
"Kas ta magab ka sul?"
"Mitte eriti," vastasin mina. Sel hetkel hakkas laps taustal nutma.
"Issand jumal," ohkas ema "ta on samasugune kohutav raske laps nagu sina omal ajal olid."
Ma panin telefoni ära. Minu lapsed ei ole kohutavad. Mul on nende kummagagi raske olnud täpselt ühel korral. Siis, kui nad sündisid. See on kõik.
Ma kasvasin kuuldes, milline kohutav laps ma olen. Kohutav magaja. Kohutavalt isepäine. Kohutav, kohutav, kohutav. Ma sain suureks teadmisega, et olen kohutav inimene. Teekond normaalse enesehinnanguni on olnud täis isiklikku traagikat ja jutustamiseks liiga pikk. Minu suhted emaga viisakad, aga ei midagi enamat.
"Su emal oli sind lihtsalt keeruline kasvatada," arvas üks mu kogenud sõber.
Minu lapsepõlv jäi suures osas 90. aastatesse. Ma olen kultuuritöötajast üksikvanema laps. Tänapäeval on minu meelest kergem vaene olla kui siis. Teavet, kuidas ennast odavalt ära majandada, leidub nüüd rohkem. Me elasime linna lähedal maal. Kõigil olid aiamaad, aga seda, et ema mõne seemne vahel mulda oleks pannud, seda ei olnud. Mul oli toitainete krooniline puudus. Tuba oli külm, aga raamatuid osteti ja teatris käisime sellegi poolest. Nüüd on mul kinnisidee ainult söödavaid vitamiinirikkaid taimi kasvatada, raamatuid ostan harva ning vaid allahinnatuid ja teatris ei suuda käia.
"Vanemaid tuleb võtta sellistena nagu nad on," ütles mu elutark sõber veel.
Ma tean seda. Ma tean, et kui ma seda ei tee, hakkab see kõik ühel päeval peegelduma minu ja minu laste suhetes. Ma ei oska oma leppida oma emaga sellisena, nagu ta on, sest ma ei oska leppida iseendaga sellisena, nagu ma olen. Ma kardan hirmsasti, et ma võiksin kogemata oma lastest enda sarnased inimesed kasvatada. Ma olen ju kohutav.
Hirmuga näen ma ennast kordamas ema käitumismustreid. Ma kuulen oma ema häält kui ma oma tütart hambaid pesema saadan või tal teised kingad jalga panna käsin. Ma kuulen oma ema häält kui ma oma last raamidesse surun.
Mitu aastat läksin ma sisemiselt krampi, kui ema mu lastel isegi käest kinni võttis. Ammugi ei ole ma suutnud lapsi talle hoida pakkuda. Viimased paar aastat on ema aga ise lasteaia suvise kollektiivpuhkuse ajal vanemat last päeval enda juurde küsinud. Ja tüdruk küsib vanaema juurde. Mina viin teda hommikuti järjest kergema südamega.
"Mis te täna sõite?" uurisin ma ühel õhtul lapselt.
"Ühepajatoitu," vastas tema.
"Maitses ka või?"
"Jaaa!" kiitis laps.
Küsitlesin teda igaks juhuks veel toidu koostise kohta. Jah, tõesti sama õudus, mida mind lapsepõlves sööma sunniti. Minu tütrele näed, aga meeldib hoopis.
Eile last ema juurest ära tuues hakati minult autos uurima: "Emme, miks see nii on, et tänane päev nii kiiresti läbi sai?"
Mul oli seda oma ema, lapse kui iseenda pärast hea meel kuulda.
Asi polnud selles, et sa kohutav laps oleksid olnud, aga osadele inimestele lihtsalt tuleb shokina see, et peale lapse sündi ei saa rahus raamatuid lugeda ega omi mõtteid mõtelda. Mind samuti ärritab see kõige rohkem emaduse juures, seega saan su emast täitsa aru. Minu emaks kasvamine möödus depressiooni saatel. Nüüdseks olen raamatute lugemise edasi lükanud lihtsalt, aga kuna osad lapsed on juba toredad pubekad, siis tean, et see väikelapse iga on mööduv nähtus ja peagi saan oma rahulikke asju ajada, samal ajal kui pubekad omi asju ajavad. Kellele meeldivad tited, kellele meeldivad puberteedieas lapsed, inimesed on erinevad. Kindlasti naudib su ema vanaemadust hoopis rohkem, sest teab, et saab lapse ära anda jälle varsti ja oma rahulikku aega nautida ning raamatut lugeda.
VastaKustutaMa olen ka samas suunas endamisi mõtelnud. Olen küll pikalt planeeritud ja end kaua oodata lasknud laps, aga mul on tunne, et need ootused olid umbes nagu kassipoega võttes. Toidad, mängid, koristad natuke ja nii ongi.
KustutaUmbes kuu tagasi vaatasin ka mina, et ema on mul vist minu tütres lõpuks selle lapse endale leidnud, kes mina talle olla ei osanud. Nad tunduvad kahekesi väga mõnus tandem olevat. Täna käisid näiteks linnas hängimas ja nukumuuseumis. Mul laps oli nii vaimustuses. Ema tundus ka rahul.
Mul läks emaks saamine selles mõttes kergemalt, et olin juba ette valmis edaspidi asju tegema siis, kui see on võimalik, mitte siis, kui mina neid teha tahan.
Huvitav. Mina tunnen süümekaid, et ma nagu noh..aktsepteerin oma ema sellisena nagu ta on, kuigi ta on isekas ja kade. Ma eelistaks temaga ka siis pigem selliseid suhteid, nagu ta väärib, aga me oleme ikka nii, nagu meil oleks üks tõeliselt tore ema-tütre suhe.
VastaKustutaMu tark sõber on ka ütelnud, et eks neid lugusid ole alati nii ja teistpidi :)
KustutaKurb ja kahju kohe neid lugusid lugeda. Loodan kogu hingest, et minu täiskasvanud tütrel pole põhjust minust ja meie elust tagantjärele niiviisi kirjutada. Oleksin ikka väga õnnetu.
VastaKustutaOn küll alati kurb kui inimene annab enda meelest endast kellelegi parima, aga siis seda ei hinnata. See, kui õnnelikuks lapsepõlve hinnatakse, ei ole ainult vanemates kinni. Isegi, kui peres on eluterved ja teineteist toetavad suhted, kuid kogu muu ümbritsev sotsiaal-majanduslik krempel ümber logiseb, jätab see mälestustesse oma jälje.
KustutaMina olin ka "kohutav" laps, kes oma esimese eluaasta vaid röökis. Minu enda laps oli ka "kohutav" ja rahutu ja kisas öösiti, seni kuni saime aru, et laps on laktoositalumatu... Ka minu enesehinnang sai kõvasti kannatada aga eks ma tean ka, et alkohoolikuga soovimatu lapse saamine ei ole lihtne aga krt võtaks, ega laps selles süüdi pole. Ja kui suurem olin siis ema lihtsalt ei rääkinud mulle mis toimub kuna tema "tark laps" teab kõike ju ise. Täitsa kogemata sain ma teada nii päevade alguse kui selle kohta, et ema oma elukaaslase poole kolis... Minu lapsega saab ema enamvähem läbi kuigi ema hästi taha aktsepteerida meie veidraid nõudmisi. Näiteks, et aastasele lapsele ei paku šokolaadi või et allergilise lapsele allergeene ei sööda. Aga tänu kõigele sellele olen oma käitumist korrigeerinud, räägin oma lapsega meid ümbritsevast ja toimuvast ning ta on elurõõmus ja päikeseline mitte arglik sissepoole elaja nagu mina.
VastaKustutaSamad kogemused. Puberteedi alguses tuli ise elu õppida. Peale teise lapse sündi jõudis mulle ka see kohale, et kui laps ei maga, siis olen mina see, kelle abi ta uinumisel vajab. Mina ei jõudnudki kummagi lapse rahutu une põhjustele jälile. Ma tahaksin ka suuta ennast muuta, et osata lapsest parem inimene kasvatada, kui ma ise olen.
KustutaKui palju ma ise ema moodi olen, ei tea öelda. Vahel küll tütar naerab, et ma hakkan "vanaema tegema". Siis, kui midagi ära unustan ja absurdseid ettekäändeid toon, eelkõige siis, kui teen nalja oma ema stiilis (emal on väga hea huumorimeel). Aga viimasel ajal vaatan hämmastusega, kuidas mu tütar läheb iga päevaga järjest rohkem minu moodi! Kõnnak, rüht, näoilmed, soeng... Imelik on, ausalt. Vaatan teda vahepeal nagu peegeldust kahekümne viie aasta tagant. Peale tahtmatute kehahoiakute tahab lisaks teha neid samu asju, mida minagi. Nurub võimalust mootorsaega kujusid teha jms. Natuke õudne on. Ma ei ole sugusi veendumusel, et ma olen oma elu parimal viisil elanud ja oma lapsi parimal võimalikul viisil kasvatanud ja nüüd üks neist matkib mind! Teadlikult! Ju vist siis nii väga ei ole oma kasvatamisega mööda ka pannud...
VastaKustutaNeed on jah päris hirmutavad hetked, kui lapses iseenda ära tunned. Žestis, hirmudes, huvides, luustikus, milles iganes. Ikka tahaks, et lastel läheks veel paremini ja nende tee oleks lihtsam läbi käia, kui enda oma oli.
KustutaVanusega läheb ka mina järjest enam oma ema moodi. Jama värk, et ma temalt just tselluliidi, mitte väikese jalanumbri pärima pidin :) Aga mitte ainult kestalt, vaid ka sisult. Ehk lähen minagi ühel päeval jälle teatrisse. Ma kunagi mõtlesin, et peaks ema Riiga ooperisse viima. Talle meeldiks. Mõned aastad äkki veel ja ma olen selleks valmis.
Väga tuttav jutt. Meie peres oli minu vend see kes oli alati "paha laps" - ja seda imikust peale kuni poolkriminaalse teismelise-eani. Kusjuures mu ema rääkis seda "K. oli väga paha laps" juttu ka siis kui mu oma lapsed väikesed olid ja see kõlas eriti kehvasti just siis kui juttu oli beebieast. Ja siiamaani on mu ema kõige ja kõigi suhtes väga kriitiline ja pahur ja minul temaga raske suhelda. Lapsed teevad kogu aeg midagi valesti, on sobimatult riides jne jne. Oehhh... Oskaks vaid ise paremini. Mul ka suurem tütar vahest sekkub öeldes et ma "teen vanaema".
VastaKustutaSee oli suur vedamine, et ma teismelisena halba seltskonda või süstla otsa ei sattunud. Ma psühholoogiat ei tea, aga tundub tõenäoline, et enesehinnanguprobleemide korral on need asjad kerged juhtuma.
KustutaKunagi lootsin, et suudan vanemate liini pidi kulgevaid käitumismustreid ise oma kindlameelsusega murda. Nüüd olen hakanud mõtlema, et selleks on siiski mingit kõrvalist stiimulit vaja. Mul on selleks mees, kes on väga elutervest ja kokkuhoidvast perest pärit. Annaks elu ainult tarkust ennast õigete inimeste järgi kohandada.
Enne postituse kirjutamist mõtlesin päris pikalt, kas selliseid tekste tasub kõigile lugemiseks internetti ikka riputada.
VastaKustutaTänan kõiki kommenteerijaid! Teie jagatud mõtted on mõjunud väga teraapiliselt, niiet ikka vist tasus.