Ema

Kui mu vanem laps umbes nädalane oli, helistas ema, et meie kohta uurida.
"Kas ta magab ka sul?"
"Mitte eriti," vastasin mina. Sel hetkel hakkas laps taustal nutma.
"Issand jumal," ohkas ema "ta on samasugune kohutav raske laps nagu sina omal ajal olid."
Ma panin telefoni ära. Minu lapsed ei ole kohutavad. Mul on nende kummagagi raske olnud täpselt ühel korral. Siis, kui nad sündisid. See on kõik.

Ma kasvasin kuuldes, milline kohutav laps ma olen. Kohutav magaja. Kohutavalt isepäine. Kohutav, kohutav, kohutav. Ma sain suureks teadmisega, et olen kohutav inimene. Teekond normaalse enesehinnanguni on olnud täis isiklikku traagikat ja jutustamiseks liiga pikk. Minu suhted emaga viisakad, aga ei midagi enamat.
"Su emal oli sind lihtsalt keeruline kasvatada," arvas üks mu kogenud sõber.
Minu lapsepõlv jäi suures osas 90. aastatesse. Ma olen kultuuritöötajast üksikvanema laps. Tänapäeval on minu meelest kergem vaene olla kui siis. Teavet, kuidas ennast odavalt ära majandada, leidub nüüd rohkem. Me elasime linna lähedal maal. Kõigil olid aiamaad, aga seda, et ema mõne seemne vahel mulda oleks pannud, seda ei olnud. Mul oli toitainete krooniline puudus. Tuba oli külm, aga raamatuid osteti ja teatris käisime sellegi poolest. Nüüd on mul kinnisidee ainult söödavaid vitamiinirikkaid taimi kasvatada, raamatuid ostan harva ning vaid allahinnatuid ja teatris ei suuda käia.
"Vanemaid tuleb võtta sellistena nagu nad on," ütles mu elutark sõber veel.
Ma tean seda. Ma tean, et kui ma seda ei tee, hakkab see kõik ühel päeval peegelduma minu ja minu laste suhetes. Ma ei oska oma leppida oma emaga sellisena, nagu ta on, sest ma ei oska leppida iseendaga sellisena, nagu ma olen. Ma kardan hirmsasti, et ma võiksin kogemata oma lastest enda sarnased inimesed kasvatada. Ma olen ju kohutav.
Hirmuga näen ma ennast kordamas ema käitumismustreid. Ma kuulen oma ema häält kui ma oma tütart hambaid pesema saadan või tal teised kingad jalga panna käsin. Ma kuulen oma ema häält kui ma oma last raamidesse surun.

Mitu aastat läksin ma sisemiselt krampi, kui ema mu lastel isegi käest kinni võttis. Ammugi ei ole ma suutnud lapsi talle hoida pakkuda. Viimased paar aastat on ema aga ise lasteaia suvise kollektiivpuhkuse ajal vanemat last päeval enda juurde küsinud. Ja tüdruk küsib vanaema juurde. Mina viin teda hommikuti järjest kergema südamega.
"Mis te täna sõite?" uurisin ma ühel õhtul lapselt.
"Ühepajatoitu," vastas tema.
"Maitses ka või?"
"Jaaa!" kiitis laps.
Küsitlesin teda igaks juhuks veel toidu koostise kohta. Jah, tõesti sama õudus, mida mind lapsepõlves sööma sunniti. Minu tütrele näed, aga meeldib hoopis.
Eile last ema juurest ära tuues hakati minult autos uurima: "Emme, miks see nii on, et tänane päev nii kiiresti läbi sai?"
Mul oli seda oma ema, lapse kui iseenda pärast hea meel kuulda.