Vanadus

Tõmbasin eile endale ka selle moodsa Pokemon GO mängu alla. Ma olen küll sõltuvustele võrdlemisi aldis, aga selle mängu fenomen jääb mulle arusaamatuks. Esimese Pokemoni leidsin maja tagant hekist. Pärast jalutasime nagu ikka perega randa ujuma ning korjasin mõned teele jäänud elukad ka üles. Peale ühe neid spetsiaalselt taga ajada ei viitsinud. See üks oli teest paarkümmend meetrit eemal põõsas. Mõtlesin, et hea küll ja ragistasin läbi võsa Pokemoni ära tooma. See kükitas võpsikus koos kolme sinna peidetud rattaga. Ühtegi inimest lähedal ei olnud. Väga fishy. See mäng tundub üldse ääretult kahtlane.

Täna otsustasin, et tuleb siiski püüda natuke rohkem ajaga kaasas käia. Pool tahtmatul on tihti minu päevas mitu palvetundi. Ma saan päris sageli tööalaseid e-kirju, peale mille lugemist langetan pea kätele ja hakkan kuuldavale tooma hüüatusi nagu "ISSAND JUMAL!" või "JEESUS KRISTUS!". Nüüd sain jälle ühelt riigiasutuselt sellise kirja, et see on ikka uskumatu, kui kaugel planeedil bürokraatia reaalsest elust asub.
"Kuulake, kui poppe ja noortepäraseid sõnu ma täna kasutan," hoiatasin töökaaslaseid peale kirja lugemist ja kukkusin halama:
"No JOMAIJOO, see [nimetus on kirjutajale teada]amet siin vabariigis on kirjum kui Issanda loomaaed."
Ma istun kahe vene tüdrukuga ühes toas. Mõlemad on umbes minu vanused. Üks tõstis arvutilt pilgu ja vaatas mind üllatunult: "Noh, ё-моё, on jah selline väljend vene keeles. Täitsa normaalne tavaline sõna on. Babulyad kasutavad seda enamasti."
Nii palju siis minu noortepärasest sõnavarast.

Meil on kontoris tõsine ruumipuudus. Isegi tegevjuhi kabinetti kasutatakse tema äraolekul nõupidamiseteruumina. Minu toas istub ka üks 24-aastane tüdruk. Kui ma ta tööle võtsin, oli ta 22. Sinna maani olin olnud arvamusel, et 90. aastatel sündinud inimesed on alles mähkmetes või hakkavad heal juhul esimesse klassi minema. Nüüd aga hoopis värbasin ühe.
Väike lohutus on muidugi see, et kui ma vahel mõnele 60. või 70. sündinule oma vanuse ütlen, on nad üllatunud, et 80. aastatel sündinud juba lugeda oskavad.

Kõige kohutuvam on see, et varsti sisenevad tööturule kahetuhandetal sündinud lapsed. Tekib tahtmine endale kirst ära tellida ja vaikselt mulda peale hakata kaapima. Jomaijoo, kui noored mõned ikka olla võivad.

Uba

Meil on tööl kaks kohviaparaati: suur ja väike. Suurt keeldun ma kasutamast, sest seal sees on kunstlehm, kes taimerasvaga kunstpiima annab. Väikese viga on see, et ta on väike. Pidevalt on mingi häda. Kord jäätmekast täis, kord uba otsas, kord vesi otsas. Vett tuleb aparaati kannuga tuua. Kraan on aga hoopis kaugemal. Vesi saab minu meelest masinast alati just siis otsa, kui mina kohvi tahan võtta. Sel nädalal juhtus väike ime ja aparaat hakkas hoopis siis paaki vett küsima, kui meie turvajuht kohvi oli tellimas. Vaatasin imestunud, kuidas ta veekannuga kraani ja aparaadi vahel siblis.
"Ega sa juhuslikult veebruaris pole sündinud?" uurisin oodates, millal ta aparaadi töökorda sätib.
"Ei, novembris olen," vastas tema.
"Imelik. Siis oled vist skorpion hoopis. Ma mõtlesin, et veevalaja."
"Miks sa nii arvasid?" muutus nüüd turvajuht uudishimulikuks.
"Noh, tavaliselt pean mina seda tegema," seletasin ja imiteerisin, kuidas ta masinasse vett kallab.
Turvajuht hakkas naerma, aga ütles, et tüüpilise skorpionina on ta endas siiski natuke pettunud, et kohe läbi ei hammustanud, kuhu ma oma jutuga sihin.
"Pole hullu," lohutasin mina ja jutustasin, kuidas kohvimasina juures annab hoopis hullemini marki täis teha.

Mu endine kolleeg sai paar aastat tagasi ametikõrgendust ja on nüüd meie emafirmas suur boss. Juhib keskostuosakonda. Ükskord oli ta Eesti kontoris käimas ja juhtus minuga samal ajal kohvi võtma ning tahtis teada, kas väikeses masinas on parem kohv, et ma suure asemel seda kasutan. Ma ütlesin, et natuke parem, aga siiski mitte hea. Mõlemas aparaadis on mingi jälk ebaühtlase röstiga, kohati isegi ülekõrvetatud uba sees. Ostudirektor hakkas mõtlema, et meil peaks kontoris ju tegelikult keskostu poolt hangitav uba kasutuses olema. Tõmbas varude kapi lahti ja olidki tema osakonna ostetavad pakid seal kenasti ootel. Tahtsin piinlikusest ubade juurde kappi ronida ja ukse enda järel kinni tõmmata. Siis pobisesin midagi teemal kuidas kõik oleneb ikka tegelikult sellest, kas masin on oa jaoks õigesti paika timmitud ja ega iga uba igasse aparaati sobigi. Vaevalt, et see midagi päästis. Kindel mats, et mind järgmise 30 aasta jooksul emafirmasse ei edutata.

"Proovisid Toomaselt süü masina peale veeretada, jah?" muigas turvajuht, kui ma loo lõpetanud olin.
Ma ei saanud aru, mis pagana Toomase. Meil ei ole keskostus ühtegi Toomast tööl, vähemalt kuivainete peal mitte. Alles hiljem nokkisin lahti, mis Toomase. Täitsa juhe noh.

Ema

Kui mu vanem laps umbes nädalane oli, helistas ema, et meie kohta uurida.
"Kas ta magab ka sul?"
"Mitte eriti," vastasin mina. Sel hetkel hakkas laps taustal nutma.
"Issand jumal," ohkas ema "ta on samasugune kohutav raske laps nagu sina omal ajal olid."
Ma panin telefoni ära. Minu lapsed ei ole kohutavad. Mul on nende kummagagi raske olnud täpselt ühel korral. Siis, kui nad sündisid. See on kõik.

Ma kasvasin kuuldes, milline kohutav laps ma olen. Kohutav magaja. Kohutavalt isepäine. Kohutav, kohutav, kohutav. Ma sain suureks teadmisega, et olen kohutav inimene. Teekond normaalse enesehinnanguni on olnud täis isiklikku traagikat ja jutustamiseks liiga pikk. Minu suhted emaga viisakad, aga ei midagi enamat.
"Su emal oli sind lihtsalt keeruline kasvatada," arvas üks mu kogenud sõber.
Minu lapsepõlv jäi suures osas 90. aastatesse. Ma olen kultuuritöötajast üksikvanema laps. Tänapäeval on minu meelest kergem vaene olla kui siis. Teavet, kuidas ennast odavalt ära majandada, leidub nüüd rohkem. Me elasime linna lähedal maal. Kõigil olid aiamaad, aga seda, et ema mõne seemne vahel mulda oleks pannud, seda ei olnud. Mul oli toitainete krooniline puudus. Tuba oli külm, aga raamatuid osteti ja teatris käisime sellegi poolest. Nüüd on mul kinnisidee ainult söödavaid vitamiinirikkaid taimi kasvatada, raamatuid ostan harva ning vaid allahinnatuid ja teatris ei suuda käia.
"Vanemaid tuleb võtta sellistena nagu nad on," ütles mu elutark sõber veel.
Ma tean seda. Ma tean, et kui ma seda ei tee, hakkab see kõik ühel päeval peegelduma minu ja minu laste suhetes. Ma ei oska oma leppida oma emaga sellisena, nagu ta on, sest ma ei oska leppida iseendaga sellisena, nagu ma olen. Ma kardan hirmsasti, et ma võiksin kogemata oma lastest enda sarnased inimesed kasvatada. Ma olen ju kohutav.
Hirmuga näen ma ennast kordamas ema käitumismustreid. Ma kuulen oma ema häält kui ma oma tütart hambaid pesema saadan või tal teised kingad jalga panna käsin. Ma kuulen oma ema häält kui ma oma last raamidesse surun.

Mitu aastat läksin ma sisemiselt krampi, kui ema mu lastel isegi käest kinni võttis. Ammugi ei ole ma suutnud lapsi talle hoida pakkuda. Viimased paar aastat on ema aga ise lasteaia suvise kollektiivpuhkuse ajal vanemat last päeval enda juurde küsinud. Ja tüdruk küsib vanaema juurde. Mina viin teda hommikuti järjest kergema südamega.
"Mis te täna sõite?" uurisin ma ühel õhtul lapselt.
"Ühepajatoitu," vastas tema.
"Maitses ka või?"
"Jaaa!" kiitis laps.
Küsitlesin teda igaks juhuks veel toidu koostise kohta. Jah, tõesti sama õudus, mida mind lapsepõlves sööma sunniti. Minu tütrele näed, aga meeldib hoopis.
Eile last ema juurest ära tuues hakati minult autos uurima: "Emme, miks see nii on, et tänane päev nii kiiresti läbi sai?"
Mul oli seda oma ema, lapse kui iseenda pärast hea meel kuulda.

Kultuur ja kirjandus

See on õigupoolest juba mitu aastat vana lugu. Juhtus see rohkem kui üks kultuuriminister tagasi. Mu ema juhatas sel ajal ühte väikest rahvaraamatukogu. Tema ülesandeks oli ka lugemisvara komplekteerimine. Ühel hetkel tuli teade, et kultuuriminister ei luba perioodikast enam Kroonikat tellida. Las inimesed loevad parem Loomingut. Looming ja Kroonika olid siiani aastaid väikeses raamatukogus kenasti kõrvuti hakkama saanud muidu. Teist loeti lihtsalt tunduvalt rohkem kui esimest. Kurjadele lugejatele, kes Kroonikat nõudsid, ei tohtinud loomulikult ütelda, et tellimise lõpetamine on ministri korraldus. Kästi mingi muu põhjus välja mõtelda. Muidu oleks rahvas võinud mässama hakata. Lõppude lõpuks peetakse rahvaraamatukogu üleval kohaliku omavalitsuse eelarvest, mille maksutulust moodustab olulise osa selle sama rahva üksikisiku tulumaks.

Järgmisena määras kultuuriminister kultuurilehe Sirp peatoimetajaks skandaalse kirjaniku Kaur Kenderi. Protesti märgiks võttis küljendaja selle peale haiguslehe. Ilma küljendajata ei ilmu mitte üks leht. Mõned vanemad ja stoilisemad olijad panid suitsud ette ja jäid äraootavale seisukohale. Hakkajamad hakkasid küljendajat organiseerima. Mis seal ikka, kultuurilehte sai teha ka sügaval nõukaajal. Ajalehe nimi oli küll Sirp ja Vasar, aga ega nimi sisu riku. Ei pea kohe arvama, et uus peatoimetajagi võiks rikkuda.
Inimesel, kes mulle küljendajaloo rääkis, oli uue peatoimetajaga tema esimesel tööpäeval hommikul kell 10:00 kohtumine kokku lepitud. See jäi ära, sest Kender ei olnud lõunaks veel tööle jõudnud.

Siis hakkasid liikuma jutud, et kultuuriminister tahab järgmiseks raamatukogudest Barbara Cartlandi raamatud ära keelata. Barbara Cartland treis pehmekaanelisi naistekaid. Kirjanduse Nobelit selliste eest ei jagata, aga raamatukogude laenutuse tabeli tipus olid need küll ikka päris mitu aega. Oleks rahvalt Cartland ära võetud, oleks rahvas raamatukoguhoidjad tõrvatünni kastnud ja pärast kanasulgedega üle puistanud. Võimalik, et paari põlve jooksul oleks osa eestlastest lugemisoskuse ka unustanud. Õnneks jõudus kultuuriminister enne Sirbi toimetuses tehtuga seoses tagasi astuda.

Kunagi oli aeg, mil teatrit patuseks ja vulgaarseks meelelahutuseks peeti. Kinokunsti algusaastatel arvati selle kohta sama. Nüüd peetakse inimest, kes teatrid ja kinos ei käi ebakultuurseks. Umbes pool sajandit tagasi oli sage, et lapsed pidid raamatuid vanemate eest salajas lugema. Silvia Rannamaa klassikalises noorsooteoses "Kadri" on selle kohta päris hea kirjeldus. Juturaamatuid peeti kasutuks ajaviitmiseks. Täna räägivad vanemad lastest, kes loevad, uhkusega.

Kaur Kender oli minul gümnaasiumis kohustusliku kirjanduse loetelus ühe valikuna sees. Ma lugesin teda mitte kui kirjanikku vaid kui ajastu märki ja teatud liiki fenomeni.

Alati on ja saab olema neid, kes loevad Loomingut ja neid, kes loevad Kroonikat. On neid, kes suudavad sellega elada, on neid Loomingu lugejaid, kes Kroonika ostjaid primaatideks peavad ning neid Kroonika lugejaid, kes Loomingu omasid snoobidest rottideks. Mõned loevad mõlemat, mõned ei kumbagi.

Kuidas lätlased kahe punkti vahele joont tõmbavad

Mu lähemate Läti kolleegide vahel on tööülesanded kenasti ära jaotatud. Umbes nii, et üks tegeleb jahuga, teine kartulitega, kolmas munadega. Seda nimetatakse product category split. Esmaspäeval tekkis ühel mu alluval seoses makaronidega probleem, mida ainult lätlaste abiga lahendada sai. Category split ütles, et makaronid on Dace teema.
"Dace, mul on nende ja nende makaronidega probleem," meilis mu kolleeg Eestist Riiga.
"See ei ole minu toode," vastas Dace.
"Kelle toode see siis on?" saatis eestlane uue küsimuse.
"Iveta toode," kirjutas Dace vastu.
"Iveta, mul on sinu tootega probleem," suunas eestlane teema juhatatud suuna.
"See ei ole minu toode," põrgatas Iveta kirja tagasi.
Järgmiseks kirjutas mu kolleeg Taisijale. Taisija on Dace ja Iveta ülemus.
"KELLE KURADI MAKARONID NEED ON?!"
"Noh, tavaliselt category split`i järgi on makaronid Dace toode. Kuna tegu on orgaaniliste makaronidega, siis orgaaniliste toodetega tegeleb meil muidugi Iveta. Kuna need makaronid aga juhtumisi keedetud on, siis kuuluvad nad valmistoidu gruppi (daaaaa...) ja sellega tegeleb meil Laura, nagu category split`is selgelt kirjas on. Kirjuta Laurale," vastas Taisja.
Laura võttis teema menetleda.

Dace, Iveta, Laura ja Taisja istuvad kõik samas ruumis üksteisest maksimaalselt viie meetri kaugusel. Ja siis räägitakse eestlastest, et me ei oska suhelda. Selle asemel, et korra pea tõsta ja üle toa küsida, kes keedetud orgaaniliste makaronidega tegeleb, kulus õige inimeseni jõudmiseks 9 e-kirja.

Selle peale võib endale vabalt ühe rassistliku nalja lubada:
Mida tähendab lühend LV Läti autode numbrimärgil? Lisa Varvas.

Kuidas ma rongist maha jäin

Päev, mil ma mida uut teada saanud või mõnda lugu üles korjanud pole, on minu jaoks raisatud päev. Kunagi mõtlesin, et igal aastal peaks mõne uue oskuse omandama. Paar kevadet tagasi tahtsin näiteks sukeldumiskursustele minna. Valisin isegi klubi välja, helistasin ja kuulasis maad ning olin kohe-kohe registreerimisankeeti täitma asumas, kui ajalehes ilmus uudis, et sama klubi sama astme kursusel oli üks õpilane ära uppunud. Võtsin seda kui saatuse märki ja jätsin end kirja panemata. Peale seda mu õppimistuhin natuke rauges ja nii olen vahepeal mitu talve tühja molutanud.

Nüüd olen hakanud kaaluma võimalust jälle ülikooli minna. Algul vaatasin tõlkija-toimetaja eriala, aga siis jäi pilk Tallinna Ülikooli organisatsioonikäitumise magistri õppekavale pidama. Tegin kiire googeldamise ja tuli välja, et tegu olevat Eesti kõige lihtsama võimalusega magistrikraadi saada. Selle tõttu on ka konkurss muidugi päris korralikuks paisunud.

Kerge diplom on muidugi lisaboonus. Eriti, kui sul veel 35+ aastat aktiivset tööelu ees on ootamas. Tegelikult aga mind päriselt ka huvitavad organisatsioon, selle kultuur ning organisatsioonikultuuri juhtimine. Tõin raamatukogust isegi põhiõpiku, lugesin läbi ja asi hakkas veelgi enam huvitama. Leidsin endale isegi uurimustöö teema - võimudistantsi tajumine eestlaste, lätlaste ja leedukate hulgas. Või sümbolite abil valitsemine 21. sajandi Eesti kultuuriruumis. Viimane teema oleks vist liiga suur tükk mulle hammustada muidugi.

Kahtluseid oli ka palju. Mul on nüüd natuke üle aasta olnud ainult sellised lapsed, kes ise endale lusikaga toidu suhu saavad ja potile oskavad minna. Ma ei ole kindel, et ma nii ruttu jälle endale uusi lisakohustusi võtta tahaks.

Terve vastuvõtudokumentide esitamise perioodi olin nagu sütel. Läheks, ei läheks, läheks, ei läheks. Eile on vastuvõtudokumentide esitamise viimane päev. Otsustasin, et teen tööl normaalse pikkusega päeva, tulen koju, tegelen natuke olmega, siis teen veel paar asja ära, käin rattaga sõitmas ja kui siis veel aega ning jõudu on, esitan kandideerimisavalduse. Kui on näha, et ma muu elu kõrvalt jõuan koolipabereid ajada, on mõtet õppima minna. Kui ma isegi sisseastumisavaldusega viimasel minutil rabelemiseks läheb, pole mõtet endale loenguid, eksameid ning lõputööd veel lisaks selga laduma hakata.

Arvuti taha sain alles peale dokumentide esitamise lõpuaja kinni jooksmist. Sellel aastal jääb konkurss minu arvelt ühe inimese võrra nõrgemaks. Ma ei kandideeri. Väga kripeldab muidugi ja kahetsen juba praegu.

Edu kõigile sellel aastal sisse astujatele ja meelekindlust õppimisel! Kui mu elus ennast mõni asi üldse pikemas perspektiivis ära on tasunud, siis on piinarikkal viisil mõttetutena tunduvate teadmiste kogumine.

Need ei ole lastejutud

Viimasel ajal kuidagi väga inspireerivaks muutunud Hunt kirjutas täna SIIN, kui piinlik vanasti kondoome oli ostmas käia. Mulle tulid kohe mõned tänapäevased lood seoses selliste asjadega meelde.

 

***

 

Sõbranna läks mehega Maardu erootikapoodi. Igaks juhuks mainin siinkohal ära, et ma olen konservatiivne inimene ja minu süütud jalad pole elus sinna sisse astunud. Mees oli talle kunagi ühed tupekuulid kinkinud. Igaks juhuks mainin siinkohal ära, et ma olen konservatiivne inimene ja pole elus selliseid asju näinud ega käes hoidnud. Igatahes olevat need muidu sellised üsna suured kulinad, aga sõbranna mehel oli õnnestunud poole väiksemad hankida. Sõbranna oli väikestega väga rahu. Otsisid, mis nad otsisid, aga nägid nüüd poes ainult suuri müügil. Sõbranna läks siis leti juurde ja uuris müüjalt, ega neil enam neid väikeseid tupekuule pole. Selle peale hõikas müüjanna üle saali - seal pidi saal oma 300 m² olema - paarimehele:

"Au, Vova, kas meil need anaalikuulid on otsa saanud?"

 

***

 

Kui tupekuulid tunduvad tüdruksõbrale veidra kingina, siis minu teine sõbranna sai oma poiss-sõbralt lausa vibraatori kingituseks. Igaks juhuks mainin siinkohal ära, et ma olen konservatiivne inimene ja pole elus ühtegi sellist asja käes hoidnud. Võimalik, et isegi näinud mitte. Lugu läheb veel veidramaks, sest kui nad olid suure tüliga lahku läinud ning noormees mõni aeg hiljem uue tüdruku leidis, tuli ta eksi käest seda tagasi küsima. Eks käskis tal panni lakkuda, sest nii kaua, kui poiss talle rellakat tagasi toonud pole, et saa vibraatorit ka.

 

***

 

Kunagine klassõde leidis väiksena vanema õe sahtlist kondoomid. Puhus ühe täis ja läks see näpus õe käest niiti küsima, et õhupall kinni siduda.

 

***

 

Ma igaks juhuks mainin ära, et lisaks selle, et mina konservatiivne inimene olen, on seda ka minu mees. Ükskord läks mees meie kahe tütrega poodi. Seal oli parajasti kampaania, et mingi firma hügieenitarbeid ostes saad kassast tasuta kaasa sama firma hügieenisidemed. Mees juhtus õnnetuseks taskurätte ostma. Esimene piinlik moment saabus siis, kui müüja pidi otsustama, kas kahe eelkooliealise tütrega meesterahvale on sobilik selliseid asju kaasa anda. Otsustas, et sobib küll. Autos tekkis umbes selline dialoog:

"Issi, mis need on?"

Vaikus.

"ISSI, MIS NEED ON?"

"Need on emme omad."

"Mis need on ja mis emme nendega teeb?"

"Need on unelapid. Kui emme õhtul magama läheb, paneb ta need endale silmade peale, et magada saaks."

Nii need kure ja kapsalehe lood siia maailma tekkinud on.

 

Siit edasi läheksid jutud juba liiga piinlikuks. Ma olen ikkagi konservatiivne inimene.

Hiirejutud

Sõna sünnib sõnast ja üks lugu paneb jutustama teist. Kui alati väärikal kogemuste- ja teadmistepagasil põhinevaid väljapeedud lugusid jutustav Hunt täna SIIN kirja pani, millisel alatul viisil hiired tema töö ja vaevaga majja toodud tsivilisatsiooni nabanööri - äravoolutoru - hävitada proovisid, tulid mulle kohe mu oma hiirelood meelde.

Aastaid tagasi tekkis meil ühe Eesti lihatööstusega pikem kirjavahetus, kuna nende vorstidel oli korduvalt hiire hambajälgi näha. Ühel hetkel mul siis alluv kirjutas diskreetselt, kuulge poisid, vaadake, mis teil seal toimub, sest me ei taha seda hiirte poolt näritud maha kandmisele minevat vorsti kinni maksta enam. Selle peale saime vastuse, et vaadake ise, mis TEIL seal toimub. Nii me siis pendeldasime paar nädalat neid teie hiir-meie hiir kirju edasi-tagasi. Siis lasime ühel päeval kogu vorstilava ümber lapata laos vastuvõtul. Lihatööstuse autojuht keksis küll  kõrval närviliselt ühelt jalalt teisele ning nõudis minema, aga me ei andnud alla. Äkitselt lipsaski ühest vorstikastist rott välja. Peale seda lõppes õnneks jutt nagu meie närilised võiks meie majas nende vorsti närida.
Nüüd pool aastat tagasi leiti meil sama tootmise vorstikastist surnud hakk. Ma arvasin, et pole isegi mõtet tarnijale teada anda juhtumist, sest nagunii saaksime kuulda, et see on meie, mitte nende lind. Tublid laopoisid otsisid aga välja turvakaamera salvestuse, millelt selgelt näha oli, kuidas vorstilava ülemises kastis surnud hakk varbad pulkas taeva poole meie lattu sisse sõidab. Lihatööstustel pidid hakid üldse territooriumil probleemiks olema.

Eelmise elukaaslasega elasime paar talve keset metsa mere ääres soojustatud suvilas. Igal sügisel hakkasid ka hiired majja pressima. Üks oli veel eriti ülbe. Kogu toidu tassis meil öösiti ära. Ma ei kujuta ette, kui palju tal urus lõpuks kraami olema pidi. Kui midagi enam ära tassida ei olnud, hakkas veel hommiku poole ööd närima ja lärmama, et keegi magada ei saaks. Lõpuks pidime õhtul kogu söögikraami nagisse rippuma panema nagu Siberis, et see loom meid lõplikult paljaks ei sööks. Seda raevukamalt asus ta maja närima. Et normaalselt magada saaks, oli vaja hiirele ööseks tegevust leida. Kuivatasin koorikleiva pooliku kivikõvaks ning arvasin, et see küll talle urgu ei mahu ning hiir saab sellega siis öö otsa jännata. Vaevalt olin uinuda jõudnud, kui keegi voodi taga seina ragistama asus. Käisin kontrollimas ning hiir oli koorikleiva niimoodi ära veeretanud, et silm ka ei pilkunud. Siis hakkasime hiirele ööseks päevalilleseemneid köögi põrandale puistama. Neid pidi ta ükshaaval urgu tassima. Me saime sel ajal rahulikult magada. Kui ma öösel tualetti minekuks ärkasin, oli kuulda, kuidas keegi seina sees edasi-tagasi jookseb. See väsitas hiire vist nii ära, et ta hommikul enam isegi maja närida ei jaksanud.
Lõpuks otsustasime hiire siiski kinni püüda. See oli aeg, kus ma eetilistel põhjustel isegi liha ei söönud, niiet letaalsed meetodid ei tulnud muidugi kõne alla. Toppisime tühja viieliitrise veekanistri põhja kleeplinti täis. See oli nii tugeva liimiga, et sellega oleks võinud jalakarvu eeldada. Kõrvalise abita hiir kindlasti selle küljest lahti saanud ei oleks. Kleeplindile puistasime pisut päevalilleseemneid. Kanistri panime põrandale ning selle suudmega ühendasime tolmuimeja toru, mille ühe otsa kapile tõstsime. Ka toru ette kapile panime seemotškaid. Kui hiir torusse astuks, ootaks teda seda mööda meeter vabalangemist maandumisega otse kleeplinti. Jumal, kui kavalad me enda meelest olime. Hommikuks oli kanister seemnetest tühjaks söödud,  kleeplint paigas, toru paigas, kanister terve, aga lõks tühi. Ma ei sa siiani aru, kuidas hiir sealt välja võis ronida.
Lõpuks võtsime kassi ja hiir kolis vabatahtlikult välja. Päris hea oli jälle valge inimese moodi toitu hoidma hakata.

Teismelisena olin ma suur Salatoimikute ulmeseriaali fänn. Vaatasin iga osa vähemalt kolm korda. Ema ei saanud üldse aru, mis selles nii erilist on. "Vaata üks osa ära, äkki siis saad," arvasin mina.
Ühel õhtul sättiski ema end minu kõrvale teleka ette. Juhtus tulema võrdlemisi rõve episood paelussi ja inimese hübriidist, kes mööda kanalisatsiooni ringi roomas, end tualetipottidest üles pressis ning siis inimesi ründas.
Järgmisel hommikul ärkasin WC-st kostva valju hirmukisa peale. Ema hoidis tualetiust kinni ja seletas segaselt, et meil ronib potist madu välja. Piilusin ettevaatlikult sisse ja mis sa kostad, tõepoolest sulista potis mingi rästikulaade asi ringi. Lähemal vaatamisel selgus, et tegu oli siiski märgade ludus karvadega tumeda hiirega. Vaeseke oli potti kukkunud ja nüüd üritas meeleheitlikult veest välja hüpata. Vaatepilt oligi selline nagu küünitaks rästik potist välja. Ütlesin emale, et see on ainult hiir ja tahtsin juba vett tõmmata. Õnneks oli emal siiski hea süda, püüdis hiire tühja salatikarpi kinni ning lasi põllule lahti. Rohkem Salatoimikuid ei ole ta elus vaadanud.