2016/06/08

Vanad armastuslood

Ajal, mil mehega alles äsja teineteise otsa koperdanud olime, oli tema elamispind minu omast märgatavalt suurem. Selle tõttu olin mina see, kes oma tossud tema Kalamaja korteri esikukappi kolis. Sama korteri teises magamistoas elas tema vend ning elutoa tugitoolis tema õde, kogu maine vara kilekottides ümber kuhjatud. Öösiti krõbistas ta kilekottides oma asju organiseerida. Tal oli küll oma korter, aga raha kokkuhoidmiseks oli ta selle kaheks ehitanud ja mõlemad välja üürinud ning magas venna korteris tugitoolis. Aastad on mööda läinud ja nutika tüdrukuna on ta lisaks kahele Tallinna korterile endale Egiptuses kaks tükki hankinud, aga kui Eestis käimas on, magab ta kas oma vanemate tagatoas või meie elutoa diivanil. Kahe lapsega. Ja mu diivan on väike diivan. Ei ole vist vaja ütelda, et see tüdruk rotiaastal on sündinud. Ükskord, kui ta meil oli ning terve maja juba ööseks vaikseks ning pimedaks tehtud oli, hakkas mu elutoast jälle tuttavat kotikrabinat kostuma. Kui kõik magasid, asus tema oma maist vara revideerima ja organiseerima. Mõned asjad ei muutu ka kunagi.

Kalamajas oli meie magamistoa all ülevalt naabrite kelder. Naabripaari kutsuti Maieks ja Valduriks. Ühel hommikul asusid Maie ja Valdur all keldris oma moosipurke sättima. Toimingut saatis Valduri hädaldamine Maie suunas: "No mesmoodi sa need purgid seia riiuli oled pannud õige? No ei saa sinu raisaga ikka koos elada!"
Minu meelest oli see monoloog romantika tipp. Maie ja Valdur olid umbes Lembitu ajal sündinud ja enne Liivi sõda laulatatud pensionäripaar. Peab suhtes ikka kirge olema, kui peale aastakümneid kooselu peretülid sellised on, et lahutust nõutakse.

Mu vanatädi ja tema abikaasa olid samasugused. Nad olid päevapeal ühe vanused, aga omal ajal täiesti erineva sotsiaalse taustaga. Vanatädi, Lydia, hüüdnimega Liide talutütar ja tema tulevane abikaasa, Nikolai, hüüdnimega Kolla, samas talus sulane. Räägiti küll, et mõisniku sohipoeg, aga minu vanaema kirus veel 60 aastat hiljem, et kui majas on noor tüdruk, ei oleks tohtinud noori poisse tallu teenima võtta. Varsti tuli Teine maailmasõda ning silus sotsiaalsed ja materiaalsed lõhed. Kui mees Venemaale vangilaagrisse viidi, istus vanatädi rongi ja sõitis järele. Varsti oli koos Kollaga tagasi. Kuidas ta mehe laagrist kätte sai, on lugu, mida mina ei tea. Liide ei olnud igatahes mingi papist naine. Lapsi neil olnud. Väidetavalt Nikolai peale sõjakoleduste nägemist ei tahtnud, aga nende asjadega ei tea kunagi, kuidas tegelikult on. Sellest ei ole ka midagi, sest Liide oli väga seltskondlik. Ka kõrges vanuses oli nende maja alati külalisi täis. Mingitel aastatel üürisid nad oma majas ühte tuba välja ning seal elanud endisest lastekodulapsest saigi neile poeg.

Tülitsesid Liide ja Kolla vist kirglikult. Nikolai töötas kalmistuvahina ja oli neile juba varakult hauaplatsi valmis ostnud. Kui tüli majas, läks surnuaeda varju. Seal korrastas ta nende tulevast hauaplatsi, valas sellele betoonäärise ning sättis muidu.
"Vaata, et sa jumala pärast mind temaga kõrvuti matta ei lase," luges vanatädi mu emale tungivalt sõnad peale.
Elu lõpuks olid nad väga kokku kasvanud. Äkki oli neil isegi ühine vereringe. Peale Nikolai surma läks Liide talle üsna kiiresti järele. Puhkavad nad koos selle sama Kolla valatud betoonraami sees ja nimedki on ühisel hauakivil. Ma arvan, et Liide oleks meid kõiki kummitama tulnud, kui see kuidagi teisiti tehtud oleks saanud.

1 comment:

  1. Väga ilus. Lühike, aga sisukas. Seike tunne nagu oleks kohaliku niibelungide saaga läbi lugenud.

    ReplyDelete