Väikesed mured ja sularahaenergeetika

Võtsin vastu otsuse, et iga kord enne seda, kui ma midagi, mis sisaldab rohkem kaloreid kui hambapasta, suhu panen, joon klaasi vett. Ma olen seda nüüd juba kaks päeva praktiseerinud ning võib esialgsetest tulemustest rääkida. Sööma ma küll vähem ei ole hakanud, aga samme tuleb vist kaks korda rohkem kui enne – iga 40 minuti tagant käin WC-s.

***
 

Seoses suvega sain täna alluvale meeldetuletava märkuse teha: „Pane palun termomeeter kintsude vahele!“
Juttu siis jahutatud kanakintsudest.  Meil keegi isegi ei naera selliste kuldmunade peale.

***

Polaarjoone külje all elamine on ikka nuhtlus küll. Katsu sa õhtul lastele selgeks teha, et aeg voodisse minna või hommikul, et ärkamiseks liiga on vara. Päike sätendab poole öö pealt taevast silma. Täna hommikul nii vara, et me suvistest oludes hoolimata veel magasime, helises uksekell. Panin pea paremini padja alla. Jälle uksekell. Ja  kolmas kordki. Oleks veel, et selline paanikas närviline tirin, et kedagi tapetakse või midagi, aga kenasti mõistlike vahedega tagasihoidlikud törtsud. Peale neljandat korda olid lapsed ka voodist väljas ja nõudsid, et me jõuluvana sisse laseksime. Hakkasin meest togima, et see vaataks, kes ukse taga on. Lõpuks sain talle kargu alla, aga helistaja ei olnud mitte meie ukse, vaid värava taga. Värav ise on nurga taga. Ilma nägemata ei julge tiristajat poole öö pealt hoovi ka lasta. Pakkis siis mees ennast riidesse ja vantsis need pea 60-70 meetrit väravani. Vara hommikul on see ikka huippu pikka maa minna. Värava taga olid kaks vene keelt kõnelevalt kerges joobes kuldkettidega meest, kes tahtsid hoopis ühte teise korterisse. Õnnetuseks sellesse, mille uksekella nupp meie oma kõrval on. Mees ütles, et vale puu all haugute, keeras otsa sirgelt ringi ja jalutas neid väravast sisse laskmata tuppa tagasi. Kusjuures ma olen neid isegi korra varem värava taga kaapimas näinud. Tol korral tutvustasid nad end kui 4. korteri plemjanniki Peterburist. Seal elab meil Soome pensionär venelannast abikaasaga, niiet võivad olla küll. Ma ei tea, plemjannikutel on viimane aeg üle värava ronima õppida või midagi.

Lapsepõlves elasin kaheksa korteriga majas neljakorterilises trepikojas. Meie oma oli kõige väiksema numbriga ja selle tõttu oli uksekell lukustatud välisukse kõrval kõige ülemine. Enamasti oli inimestel meeles, millises maja ja millises trepikojas nende tuttavad elasid, aga korterinumber mitte. Mobiile sel ajal ei olnud ning selle tõttu katsuti esiteks alati õnne kõige ülemise kellanupuga. Ma nägin aastate jooksul vist kõigi naabrite suguvõsad ära nii.
Mu töökaaslane kolis äsja ühte Lasnamäe uude kortermajja. Täitsa pekkis, mida tänapäeval uued Lasnamäe korterid maksavad. Hingehinnast hoolitama on neil on maja suitsuandurite süsteemiga midagi tuksis. Kui keegi teeb suitsu, siis terves majas üürgab. Kui keegi praeb liha, siis terves majas üürgab. Kui mu töökaaslane tahab laupäeva hommikul magada, siis 4:45 terve maja üürgab. Maja saab vaigistada vaid tehnik. Tehniku väljakutse maksab 30 eurot. Nädalavahetustel 45. Töökaaslase mees sundis maja suitsuandurid poolvägivaldselt vait ja ütles, et enne esmaspäeva tehnikut süsteemi resetima ei kutsu. Põhimõtteliselt ei maksa seda 15 eurot juurde.

Ma oleks soovitanud pigem sularaha maagiat katsetada. Paar aastat tagasi läks mul väravapult tuksi. Kirjutasin värava paigaldanud firmale. Sain uuele puldile koos kodeerimise ja selleks vajaliku kohale tulemisega hinnapakkumise 110 eurot. Jeerum. Selle raha eest võin ma küll ja veel üle värava ronida. Isegi autot seljas tassida ronimise ajal. Siis tuli mulle meelde, et mingi aeg tagasi oli meie maja haldur seda pulti 50 euro eest müüa pakkunud. Kirjutasin haldurile, aga see ütles, et pult olevat juba läinud. Ilmselgelt mitte 4. korteri plemjannikutele. Veel soovitas haldur väravamehi natuke sularahaga meelitada.
Ma jäin teemat vaikselt seedima, kui juba järgmisel päeval väravafirmast helistati ja uuriti, kas ma tahan siis uut pulti või mis. Ma ütlesin, et tahaks küll, aga mitte 110 euro eest ning pärisin vastu, kas neile sularahas ka tasuda saab. Pool minutit hiljem oli mul 70-eurone pult soolas. Kui väravamees kohale tuli, pistsin talle igaks juhuks oma vana puldi ka pihku. Tuligi välja, et minu tol ajal 8-kuune üligeniaalne noorem lapsuke oli selle kodeeringule reseti teinud. Lõpuks sain teema 110 asemel vist mingi 40 euroga lahendatud.

Mu endine klassiõde peab nüüd loenguid tulnukatest ja mingitest astraalvärkidest. Maksavad need 10-20 eurot kord ja kuulajaid on mitukümmend. Pekki küll, kui ma ühe õhtuga 500+ eurot kokku lükkaks, võiks isegi tulnukatest rääkima hakata. Loengud toimuvad ruumides, kus muidu tegutseb võlurite kool. Jah, Eestis tegutseb võlurite kool. Koha kohta on eraldi kirjas, et kaardimakset ei ole, kuna nad „usuvad sularaha energeetikasse“. Olgu nende tulnukatega kuidas on, aga energeetika on sularahal küll vägev, kui 110-eurosest asjast neljakümnese teeb.

Kusjuures mulle pakuti ka paar nädalat tagasi pistist. Ma alguses ei saanud arugi, mis „alternatiivsele lahendusele“ teine pool vihjab, aga kui lõpuks sain, olin sokkideni solvunud. „Alternatiivset lahendust“ sooviti teemale, mis alla 1000 euro maksis. See tähendab, et kasumisse jäämiseks oleks mulle kolmekohaline summa tulnud visata.

 

Pekki küll, kui odavaks mind õige peeti? Kui ma ennast ära osta laseks, peaks see raha mul vähemalt kolm aastat muretut elu Hispaania lõunarannikul võimaldama...