2016/06/15

Raudtagumike aeg

Kui ilmad ilusad, käib meie haldus- ja kinnisvaraosakonna boss ikka mootorrattaga tööl. Tema ratta numbrimärgil on kiri Raudtagumike Ühendus (Iron Butt Association).

Eesti oma maailma kõige kõvem rattur
Selle sildi olevat ta saanud kui Soomes 24 tunniga 1000 kilomeetrit läbi sõitis. Sõidu lõpus olevat seis juba selline olnud, et laulis omaette ja karjus kiivrisse roppuseid.

Mul A-kategooria luba ei ole, aga ma tean küll, mis tunne on jõuda seisu, kui tagumik sinu elu juhib, sina oled oma tagumikku vihkama hakanud ja tagumik kõiki vähegi sadulat meenutavaid esemeid. See hetk saabub hooaja esimesele rattasõidule järgneva või hooaja sisse jääva rattamatka teise päeva hommikul. Kui siis tagumikule uuesti sadulat näidata, ütleb see: "Ei!"
Sina ütled: "Jah!"
Tagumik ütleb: "Sae pekki!"
Sina istud sadulasse, tagumik ei ütle enam midagi, aga sina röögatad ning üritad jägmised kilomeetrid väääga ettevaatlikult poolt tuharat sadulanurgale sättida.

Minu mees ja mehevend on vanad jalgratturid. Ma olen vahel võistlustel neil autojuhiks käinud. Siis nad ikka räägivad oma võikaid ratturilugusid. Näitaks kuidas keegi trenni tehes rekale tuulde võttis, aga rekal rehv katki läks või reka kahe ratta vahel teel tellis oli. Maanteerattaga on kiirused suured ja kukkumised valusad. Ka minu mees on seoses EMO pikkade järjekordadega lahtise rangluumurruga ühe öö kodus maganud. Rangluumurd on ratturite tüüpvigastus.

Sel aastal otsustasid mu mees ja mehevend väikese avantüüri ette võtta ning ühe rattaralli tandemrattal sõites ära võita. Mehevend on mul endine Eesti meister jalgrattakrossis ja puha. Minu mees oleks hirmsasti tahtnud olla, aga ei ole. Nüüd siis lootis lõpuks tandemiga rattavõistlusel poodiumile sõita. Ta on seda tüüpi, et võit on hirmus oluline. Oma noorema venna paremust ta siiski tunnistab ja rattarallil lubas venna tandemile ette istuma. Registreerimisel pidid mõlemad eraldi stardinumbrid võtta. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult oleks ju hirmus lugu, kui nad tõesti võidaksid. Kuna vend oleks enne teda üle finišijoone, saaks tema esimeseks ja minu mees teiseks. Või kui vend kolmandaks jääks, ei saaks minu teine pool üldse poodiumile, kuigi mõlemad sama rattaga sõitsid. Teoreetiliselt oleks see tandemil võimalik.
Nädalavahetusel olid siis selle hooaja suurvõistlus ära. Poole maa peal läks neil esikumm katki. Lõpuni pidid nad selles laibaautos sõitma, mis võistlejaid saadab ja kuhu korraldustiimi raisakotkad teele jäänud ratturid kokku tassivad.

Võistluseks valmistudes sõitsid nad Tartu-Viljandi gran fondo läbi. See on selline üritus, et istuvad seltskonnaga Tartus ratta selga ja sõidavad läbi Otepää Viljandisse. Ma olin jälle autojuhiks kaasas. Vaatasin Tartus gran fondo stardi ära ja hakkasin lastega vaikselt Viljandi poole liikuma. Vahepeal käisime Pühajärve Spas ujumas. Täiesti uskumatu koht! Ma sain seal lastega kolmekesi 7 euro eest piiramatult liguneda-saunatada. Tallinnas ujulates-spades saad nädalavahetusel selle raha eest heal juhul üks inimene natuke kloorilõhna nuusutada.
Pärast käisime Pangodi kalarestoranis söömas. Siis läksin Viljandi randa vedelema ja poisse finišisse ootama. Viljandisse jõudes oli minu oma täitsa okei konditsioonis, aga mehevend pisut apaatne ja üsna räsitud. Kui olime ta restorani viinud ning natuke pelmeene kordamööda suhu toppinud, muutus jälle inimeseks. Tartust Võrtsjärve alt Viljandisse on rattaga sõitmiseks ikka päris pikk ots ka. Pealegi oli tal eelmisel õhtul klassikokkutulek olnud. Raudsed mehed on need ratturid tegelikult.

Minu silmis on kõige kõvemad ratturid-raudtagumikud siiski kõik need keskealised külapostiljonidest prouad, kes ratastel raske lehekott kaasas nädalas vist mitu Tartu-Viljandi otsaga võrdset distantsi läbivad. Ma ei usu, et neile keegi pärast pelmeene kahvliga peab suhu panema. Saaremaal pidi olema üks naispostiljon, keda gabariitide, põhiliselt puusaümbermõõdu tõttu Suureks Tõlluks kutsutakse.

Minu mehevend on ühes spordivarustusega tegelevad ettevõttes tootmisjuht. Muu hulgas teevad nad ka eritellimusrattaid. Ükskord võitsid nad Eesti Posti rattahanke. Aga, oh õnnetust, üks ratas oli Suurele Tõllule mõeldud. Kui see Saaremaalt juba mitmendat korda puruks istutud sadula tõttu Tallinnasse garantiiremonti saadeti, sai mu mehevennal kõrini ja pani rattale jõusaali rattatrenažööri sadula. See on ikka korralike keevitustega lai ühes tükis rauakobakas. Peale seda pole Suure Tõllu ratast enam remonti toodud.

Ilusat jätkuvat hooaega ja raudseid sadulaid kõigile ratturitele!

4 comments:

  1. Tartu-Viljandi vahe on kõigest midagi 75km. See ei ole ju midagi märkimisväärset? Aja peale sõit on küll teine asi, aga 100km matkasid (ühe päeva sees) olen mina, vana spordivihkaja, teinud elu jooksul küll ja veel ja täitsa ellu jäänud.

    Siitkandi rattapoisid teevad sellist igapäevatrenni, et Elvast Tartu, sealt läbiPuhja Sanglasse, sealt läbi Rannu koju tagasi. Umbes 85 km. Peale tunde, tavaline trenn. Ma ei ole kuulnud, et keegi oleks selle kätte surnud.

    Tõenäoliselt oli asi klassikokkutulekus.

    ReplyDelete
  2. Tartu - Viljandi gran fondo oli 160 km marsruuti pidi. Järgmine on Tallinn -Tartu gran fondo 220 km distantsi pidi, muidu on vist 180 km?

    85 km amatööril iga päev trenniks sõita on palju natuke. Eriti noorel. Treenimata täiskasvanul oleks tegelikult ühekordseks trennikski liiast. Võib tunduda nohu, aga see on 3-tunnine trenn, niiet pisut peab ikka rauda olema sellel mehel tagumikule treenitud, kes selliseid distantse sõidab normaalses tempos.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Täiendasin teksti ka vastavalt ära. Lendav, tänan märkuse eest!

      Ja järgmisele gran fondole on vist veel vabu kohti: http://granfondoestonia.com/tartu/juhend/

      Delete
    2. Aitäh, aga ma seekord jätan vist vahele :D

      Mu vana vene naistekas Aist ka vist ei peaks vastu :D

      Delete