Linnud

Sellega, kuidas üks suleline kevadel mu herned üles kaapis ning nüüd keegi igast vähegi punasemaks minevast maasikast nokatäie on võtnud, ei taha ma ennast isegi masendada. Tuleb lindude atakk sel aastal kuidagi üle elada ja turumüüjaid nuumata, mis seal ikka. Aga nüüd on lisaks veel mingi musträstas mulle poole öö pealt lahtisesse aknasse röökima hakanud. Tema jaoks on vist hommik, aga linnuhommik on inimestele siiski magamiseks. Mõned nädalad tagasi oli mulle ühe ürituse raames Läänemaal linnuvaatlus organiseeritud. Selle lõpetas meid juhendanud ornitoloog sõnadega: "Noh, hakkame nüüd külalistemajja tagasi jalutama. Teil oli kell kaheksa lõunasöök vist planeeritud"

Kui ornitoloogid kell kaheksa hommikul lõunat söövad, võib isegi arvata, mis kell linnud päeva alustavad. Ausõna, kui see musträstas juba teist päeva järjest mulle kell neli öösel aknasse alarmi lasi, olin ma valmis üles tõusma ja relvaloa taotlusse sealsamas sisse andma. Arutasime mehega ja jõudsime järeldusele, et seda äkki on teine publiku lemmik, hernekaevur vares, ta pojad ära viinud ning selle pärast lõugab musträstas nii ärritunult ümber maja.

Täna hommikul, see on kellaaja mõistes normaalsel hommikul, tuiasin teetass käes esimese korruse terrassil ringi ja voilà, kes mulle minu istutuskasti Tootsi peenrast vastu vaatab? Väike musträstatibu.

 

Sealsamas, kressi ja mingi ime läbi ellu jäänud hernetaine vahel. Fun fact ka: musträstas pidavat Rootsi rahvuslind olema

Kui prügi välja viimas käisin, teadis aknal suitsu tegev naabrimees rääkida, et kui ta öösel kell neli aknal suitsetamas on - jeerum, selles mehes on eluviiside poolest küll ornitoloog kaotsi läinud - pidid meil rebasekutsikad ümber maja luusima. Pole siis ime, et rästavanemad paanikas on.

 

Kui tund aega hiljem vaatama läksin, oli beebi õnneks mu peenrast välja kolitud. Vist mitte väga kaugele. Musträsta mamma keksis seal samas lähedal uss nokas ringi ning papa röökis täiest kõrist mu peale nagu plaaniks ma ta lapsel peab maha hammustada või midagi. Selle eest oli taimedele ohtralt väetist  jäetud. Tundub, et vähemalt ühel olin ma hommikul kammimata juustega kõhu korralikult lahti ehmatanud.

 

Oleks, et ma siis neile lindudele midagi halba kunagi teinud oleks või midagi. Juba mitu talve on mul kenasti linnumaja väljas. 90% ajast valitseb seda üks suur ülbe lind - isane musträstas. Paks nagu tuvi ja ülbe nagu prantslane. Kõigepealt sõi maja tühjaks ja siis magas seal tiib üle serva rippu. Mitte ükski teine lind ei mahtunud einestama. Puhtuse pidamisest ei olnud ka kuulnud. Mõni talv veel ja mul tuleb linnumaja all terrassilauad ära vahetada.

 

Kahjuks sellest, kuidas musträstas tänutäheks toitmise eest mu terrassilauad ära rüvetas, pilti ei leidnud. Selle eest jäi näppu selline tänavu kevadel Pariisis tehtud foto. Umbes nii nägi välja ka minu linnu tänu toitmise eest

Ühesõnaga aitad musträsta üle talve, kevadel võtab naise, saab pesakonna ning märatseb ja reostab perega ümber maja. Linnud pidi veel alati samasse paika pesitsema tulema ka veel. Järgmisel suvel võib meil tõenäoliselt Hitchcock`i Lindudele järge filmima hakata. Ka varesel paistab vähemalt kolm poega pesas olevat...