2016/06/27

Leib

Kuna oluline osa minu tööajast kulub toiduainetööstuse varjukülgedega tegelemisele, uuritakse mult päris tihti, kuidas ma üldse midagi süüa suudan. Poes tooteid vaadates tuleb ikka meelde, milline lihatööstus Poolast seajuppe ning Aafrikast külmutatud veist tõi ja siis nendest ehtsat "Eesti" vorsti teha treis, millisel pagaritööstusel jahupunkris koid olid, kellel töötajad käsi ei armastanud pesta, millise kombinaadi piim kõige hallimat värvi on, kellel suvel kastmete jaoks jahutusvõimsust ei piisa jne.
On tõesti tooteid ja tootjaid, mida ma erinevatel, enamasti mikrobioloogilistel põhjustel väldin, aga nälga ma veel surnud ei ole ning laua ääres suurt draamat üldjuhul üles ei tõmba. Ma ei tea, kas sellest, et ma toitu võrdlemisi kliiniliselt suhtun, aga üsna veidrad on mu toidueelistused sellegi poolest. Minu hetke lemmik on näiteks kitsevõiga ja avokaadoga võileib.

Avokaado peab olema Hass, kitsevõid on nendes kahes ketimarketis, mida ma kõige enam külastan kahjuks ainult üks nimetus saada, niiet kasutan seda, mida võtta on ja leib peab olema Muhu pagarite oma. Toidu nimel ma ennast narrida ei lase, aga vot Muhu leiva nimel küll.

Võiku!
Aasta oli siis 2014 ja kuuldused Muhu leivast olid juba mandrile jõudnud. Olime suvel Saaremaal trippimas. Praamilt tulles läksime Muhu kalarestorani sööma - teine legendaarne koht. See oli veel see hirmus suvi, kus herilasi nii palju oli, et need pool toitu sinu eest taldrikult nahka panid. Restoranis oli ka Muhu leiba müüa. Kenasti rahvusmustritega pakendis ja puha. Kusagilt, ma isegi ei mäleta enam kuidas, õnnestus mul välja nuhkida, et seda leiba kalarestoranist otse üle tee natuke nurga taga pagari küpsetuskojas tehakse. Jalutasin sinna ja mis sa kostad, sama leib, ainult ilma hipsterpakendita, aga poole odavam. Täitsa hämmastav kohe, kuidas üle tee toomine tootele pool hinda võib otsa panna. Lisaks sain veel kaks pikka saia, mida nad muidu ainult HoReCa`le toodavad. Need olid nii head, et tõmbasime nagu tolmuimejad need perega rannas kividel kükitades ühe hingetõmbega makku.

Varsti avas Muhu leib ka Telliskivis oma küpsetuskoja. Kui ma Kopli-Kalamaja kandis tuiamas olin, siis käisin ka leiba toomas, kui vähegi oli. Väga tihti ei olnud. Nüüd tegid nad ühe pagaripunkti ka Piritale, üsna kloostri külje alla. Puhas Jumala õnnistus, ma ütlen! Mul on kodust sinna natuke alla kümne kilomeetri ja nii mõnelgi õhtul peale tööd sõtkusin rattaga sinna, et iga hinna eest enne pagariäri sulgemist oma pätsike veel kätte saada. Isegi, kui kirjade poolest pood veel lahti oleks pidanud olema, jäin tihti tühjade kätega. Leiba lihtsalt ei ole. Nagu sõjaaeg või midagi.

$#*!

Teine asi on laupäev. Siis on Muhu pagarite Pirita koda ainult kella neljani lahti. Ühel laupäeval pedaalisin jälle nagu loll mööda Randvere ja Merivälja teed kloostri poole, kui mulle korraga neli sakslast teepeale ette kargasid ja nõudsid, kuidas Narva minna. Kõik kallites ülikondades ning väga viisaka Mercedesega. Jutu käigus tuli välja, et nad üldse Wesenbergi tahtsid, aga vähemalt suuna osas oli nende loogika õige. Muus osas oli see puhta mäda. Kõigil neil olid iPhone viied või kuued, aga normaalse GPSi asemel kamba peale üks väga närune paberil Baltimaade kaart hoopis. Esiteks palusid nad, et ma neile kaardil näitaksin, kus nad parajasti on. Ma kahjuks ei saanud, sest seda teed ei olnud nende kaardile isegi märgitud. Nad olid vist mõtelnud, et hakkavad aga mööda mere äärt Tallinnast itta sõitma ja küll nad nii ükskord Rakvere külje alla jõuavad nii. Ainuke jama, et üsna ruttu rikkus Viimsi poolsaar selle plaani ära. Hakkasin neile siis seletama, et nüüd sõidke üle raudtee, siis ringristilt teist väljasõitu mööda, siis järgmiselt jälle teist väljasõitu mööda ja kolmandalt ka, siis peale asula lõppu mäest üles paremale, siis 7 kilomeetrit otse ja siis vasakule, siis elektrijaama juurest paremale ja siis ma sain aru, et see on lootusetu. Palusin neilt pastakat ja paberit ning kirjutasin neile kõik ristmikud koos pööretega üles. Tänutäheks andsid nad oma pastaka mulle. Väärikas pastaks oli. Ma mitu korda tahtsin sellel olevat nime googeldada, aga nüüd on see kuhugi laste pliiatsikarbi sügavustesse kadunud.
Kuna sakslastega oma paarkümmend minutit maha jahmerdasin, jõudsin leivapoodi veerand tundi peale sulgemist.

Jumala arm on piiritu ja enne jaani avati Pärnamäel, see on minu kodust natuke alla kümne kilomeetri teisele poole, veel üks Muhu pagarite filiaal. Sinna suunda satun ma aga hoopis hommikuti. Kui Pirital on õhtul leib enamasti otsas, siis Pärnamäel ei ole hommikul veel valmis, kuigi kirjade järgi peaks asutus lahti olema. Ühest küljest saan ma aru, et ka pagarid on inimesed ning tahavad normaalsel ajal tõusta, mõistlikul ajal koju saada ning nädalavahetustel vahel peretki näha, aga pekki küll, mina tahan Muhu leiba saada. Nälg, ikaldus, nutt ja hala ühekorraga.

Kui ma Muhu leivast järjekordselt ilma olen, siis teise valikuna lepin teise saarelt pärit ettevõtte, Karja pagari toodanguga. Kõige parem on porgandileib. See on selline kolmnurkne heleroosas kotis. Teised Karja leivad sünnivad ka. Ühe erandiga ainult: meie varsti ekspresidendi eksabikaasa Evelini leib.

Pilt on internetist
Piisab juba koostisosade lugemisest, et aru saada, kui võltsi tootega tegu on. Esiteks ei ole seal poole sõnagagi pärmi-juuretist mainitud. Sellist tüüpi leiba on aga pärmiseenekeste-juuretisebakterita võimatu teha. Pärmi jätavad tootjad aga vahel täitsa kaalutletult pakendilt ära, sest inimesed millegi pärast tihti hirmsasti kardavad seda. Aluseta hirm, sest peale ahjuks küpsetamist ei jää pärmist muud, kui õige natuke valku alles. Lisaks võiks pärm olla kõigi tervisesõprade sõber, sest ta sööb suhkrut. Mis saaks kaalualandajatele olla parem kui see, kui keegi sinu eest suhkru ära sööb? Ok, pärm küll kakab selle üldjuhul alkoholina välja, aga see on juba teine jutt. Muide, veini käärimine lõppebki sel hetkel ära, kui pärmid ennast suhkrust täis on õginud ja omaenda väljaheite sisse ära surevad.
Lisaks on Evelini leivas mooniseemned. Mooniseemnete lisamisel on ainult üks eesmärk - tootele krõmpsuvat struktuuri saada. Enamasti tehakse seda kanepiseemnetega, aga kuna need ühed kallid asjad on, siis on odavam vähemalt osa analoogi vastu ära vahetada. Petuvärk ühesõnaga. Ja ärgu üritagu keegi rääkima tulla, et mooniseeme leivas parem kui kanepiseeme on. Ei ole. Mooniseeme sünnib ainult saia peale. Lisaks jääb see hammaste vahele kinni ning peale mooniseemnete söömist võib narko kiirtestis valepositiivse tulemuse saada.
Korra juhtus töökaaslane mulle ka Evelini leiva turundusteksti ette lugema:
Sinu käes on Lõuna- Eesti kõrgete metsade süles sündinud leiva poeg, tehtud vanaemade iidsete tarkuste järgi, tembitud minu südame armastuse energiaga, silitatud Saaremaa Karja Pagarite kätega... jne

Nagu misasja? Kogu mu austuse juures Lõuna-Eesti looduse vastu, aga vähemalt mulle õpetati juba algkoolis, et kõrged metsad kasvavad meil eelkõige Alutagusel, niiet pigem Põhja-Eestis. Ning küpsetatakse see leib üldse Saaremaal jumal teab kust pärit jahust. Lisaks mis pagana viljapõld see keset metsa on? Miks leib meessoost peab olema? Miks pagarid leib niisama silitavad ja näperdavad? See on vormileib, valagu vormi, koputagu välja peale jahtumist ja äärmisel pangu käega pakendisse. Ma loodan, et siis ka kinnastatud käega.
Üldiselt on nii, et ma teinekord täitsa austan seda, kui keegi inimestel elegantselt nahka üle kõrvade oskab tõmmata, aga vot toiduga, eriti leivaga, küll kedagi lollitada ei tohiks.

11 comments:

  1. Hissand, kui hea! Viljapõld keset metsa ja meessoost leib :D
    Ma ostsin just Rõngu pagari sooja leiba. Parim siinkandis.

    ReplyDelete
  2. Minu kolleegil on Muhumaalt pärit minia, kes soovijatele muhu leiba küpsetab 😊. Ma tihti ostan, hea leib, aga pole aru saanud, miks see eriline on.vbla see "poe" muhu leib on kuidagi teistsugune, peaks proovima.

    ReplyDelete
  3. Ps. Alutagusel on kõrged metsad küll, aga meil mõõdetud metsapuudest kõrgeimad kased ja haavad, sanglepad ja pärnad asuvad Järvseljal kuused ja männid Verioral, mis jääb siiski Lõuna-Eesti alla. Paraku küll üsna kaugele Ärma talust, millele proua vihjab.

    Ps. Veriora mänd on teadaolevalt maailma kõrgeim harilik mänd, kõrguselt järgmine on Poolas :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Viimane rida pidi olema "pps"

      Delete
    2. Ei tea, palju seal puude all rukkitaimi ka näha võiks olla :)

      Delete
    3. Järvseljal ei märganud, Ootsipalu hiiglased on kahjuks külastamata, nii et nende kohta ei oska öelda :D
      Millegipärast (ei tea küll miks?) olen viljapõlde kohanud suuremalt osalt lagedatel väljadel. Võibolla presidendi(eks)proual on mingi vinge sort, mis on hoopis varjutaim?

      Delete
  4. Nii 6 aastat tagasi hankisin ma tuttavalt juuretise. Paar leivategu katsetamist ja valmima hakkas just täpselt õige maitsega leib. Poest saab ka mõnda päris head asja aga otse ajust tuleva sooja rukkileiva vastu ei saa miski.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Leivategu on jah peen kunst ning leivaküpsetajad on minu silmis andekad inimesed. Ma proovisin ühe korra ise juuretist teha. Juuretise tegemise õpetuses oli kirjas, et see tuleb sooja kohta valmima panna rätiku alla. Ma panin vannitoa nurka, sest vannitoas oli põrandaküte. Mulle meeldib soe põrand, niiet üsna põhja ka keeratud. Vahel käisin rätiku alt piilumas, mis seis juuretisega on - päris hirmus koll vaatas kausist vastu :) Sellest hoolimata sõi mu sel ajal umbes aastane vanem laps ühel hommikul salaja juuretise ära. Rohkem ei ole ma leivaprojektiga enam alustanud.

      Delete
    2. See juuretise tegemine ongi raketiteadus. Kui saad kelleltki juuretise siis leivategu ise on ülilihtne. Nii kokku 10 minutit mäkerdamist ja vahepeal peab kauss lihtsalt soojas kohas vedelema.

      Delete
  5. Tahtsin sellist asja küsida, et mis eriala oled Sa ülikoolis õppinud? Kui see jääb sinna Maaülikooli toidutehnoloogia valda, siis äkki oskaksid sa sellest pikemalt rääkida? Ise hetkel kahtlen kas minna seda magistrisse õppima.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on endal tegelikult lõpetamata Tehnikaülikooli bakatasemel toidutehnoloogia. Mingeid asju olen ka magistrikursusest juurde kuulanud. Bakadiplom on sama kooli keemiateaduskonnast ühelt teiselt erialalt ja magister üldse ehitusteaduskonnast.

      Hariduslikku ja isiklikku taustsüsteemi teadmata on raske midagi soovitada. Toidutehnoloogia on eriala, millega nälga ei jää, aga näiteks pere ja/või töö kõrvalt on see väga raskesti õpitav. Suur osa on praktikumidel, mille jaoks peab füüsiliselt koolis kindlal ajal kohal olema. Palju magister tööturul juurde võiks anda oleneb ka täitsa asjaoludest. Mina näiteks värban töötajaid eelkõige isiksuseomaduste järgi, teiseks vaatan kogemust ja kolmandaks alles haridust. Magister on minu silmis märgiks, et vähemalt on tegu piisavalt järjekindla inimesega, kes asja lõpuni viib. Riigiametis jälle annab magister mingit palgalisa. Samas on mul ülipositiivne kogemus selle aasta ühe Tehnikaülikooli toidutehnoloogia magistri lõpetajaga. Töökogemuseta, aga erialaste teadmiste poolest väga pädev.

      Maaülikoolist tean ma 3...4 aasta tagust seisu kõrvaltvaatajana või juttude kaudu. Ei jätkunud siis seal laborites näiteks katsevahendeid. Mikrobioloogias oli kahe inimese peale üks Petri tass ja nii nad seal siis külvasid. Käisin seal ühel hetkel sensoorika seminaril ja lektor rääkis neljast põhimaitsest, kuigi juba aastaid ja aastaid on üldtunnustatud teaduslik seisukoht, et põhimaitseid on viis. Pigem tahetakse kuuendat lisada.

      Tehnikaülikoolis on ka mingis osas stagneerunud õppejõude ning -vahendeid, aga seal on ka võimalus väga hea sisustusega laborites kätt proovida ning vahel ka välisõppejõude kuulata. Niiet ma ise kalduks pigem Tehnikaülikooli kui Maaülikooli soovitama. Kuna ise esimese vilistlane olen, siis ei pruugi ma kuigivõrd objektiivne muidugi olla. Eks iga pagar kiidab ikka oma pätsi :) TTÜs on välja kujunenud ka korralik kaasaegne ülikoolilinnak, samas Tartus on jälle ajaloolist ülikoolihõngu vist rohkem. No ja oleneb muidugi, kui palju elukorralduselt Tartuga seotud oled.
      Mul lõpetas üks alluv eelmisel kevadel Maaülikooli baka sarnasel erialal ja tundub, et õppekorraldus ja sellega seonduv bürokraatia on seal samal tasemel nagu TTÜs (loe: täiesti pekkis).

      Tegelikult on igast koolist ja igalt õppekavast võimalik välja pigistada täpselt nii palju kui õppija sealt võtta soovib.

      Edu!

      Delete