Leib

Kuna oluline osa minu tööajast kulub toiduainetööstuse varjukülgedega tegelemisele, uuritakse mult päris tihti, kuidas ma üldse midagi süüa suudan. Poes tooteid vaadates tuleb ikka meelde, milline lihatööstus Poolast seajuppe ning Aafrikast külmutatud veist tõi ja siis nendest ehtsat "Eesti" vorsti teha treis, millisel pagaritööstusel jahupunkris koid olid, kellel töötajad käsi ei armastanud pesta, millise kombinaadi piim kõige hallimat värvi on, kellel suvel kastmete jaoks jahutusvõimsust ei piisa jne.
On tõesti tooteid ja tootjaid, mida ma erinevatel, enamasti mikrobioloogilistel põhjustel väldin, aga nälga ma veel surnud ei ole ning laua ääres suurt draamat üldjuhul üles ei tõmba. Ma ei tea, kas sellest, et ma toitu võrdlemisi kliiniliselt suhtun, aga üsna veidrad on mu toidueelistused sellegi poolest. Minu hetke lemmik on näiteks kitsevõiga ja avokaadoga võileib.

Avokaado peab olema Hass, kitsevõid on nendes kahes ketimarketis, mida ma kõige enam külastan kahjuks ainult üks nimetus saada, niiet kasutan seda, mida võtta on ja leib peab olema Muhu pagarite oma. Toidu nimel ma ennast narrida ei lase, aga vot Muhu leiva nimel küll.

Võiku!

Aasta oli siis 2014 ja kuuldused Muhu leivast olid juba mandrile jõudnud. Olime suvel Saaremaal trippimas. Praamilt tulles läksime Muhu kalarestorani sööma - teine legendaarne koht. See oli veel see hirmus suvi, kus herilasi nii palju oli, et need pool toitu sinu eest taldrikult nahka panid. Restoranis oli ka Muhu leiba müüa. Kenasti rahvusmustritega pakendis ja puha. Kusagilt, ma isegi ei mäleta enam kuidas, õnnestus mul välja nuhkida, et seda leiba kalarestoranist otse üle tee natuke nurga taga pagari küpsetuskojas tehakse. Jalutasin sinna ja mis sa kostad, sama leib, ainult ilma hipsterpakendita, aga poole odavam. Täitsa hämmastav kohe, kuidas üle tee toomine tootele pool hinda võib otsa panna. Lisaks sain veel kaks pikka saia, mida nad muidu ainult HoReCa`le toodavad. Need olid nii head, et tõmbasime nagu tolmuimejad need perega rannas kividel kükitades ühe hingetõmbega makku.

Varsti avas Muhu leib ka Telliskivis oma küpsetuskoja. Kui ma Kopli-Kalamaja kandis tuiamas olin, siis käisin ka leiba toomas, kui vähegi oli. Väga tihti ei olnud. Nüüd tegid nad ühe pagaripunkti ka Piritale, üsna kloostri külje alla. Puhas Jumala õnnistus, ma ütlen! Mul on kodust sinna natuke alla kümne kilomeetri ja nii mõnelgi õhtul peale tööd sõtkusin rattaga sinna, et iga hinna eest enne pagariäri sulgemist oma pätsike veel kätte saada. Isegi, kui kirjade poolest pood veel lahti oleks pidanud olema, jäin tihti tühjade kätega. Leiba lihtsalt ei ole. Nagu sõjaaeg või midagi.

$#*!

Teine asi on laupäev. Siis on Muhu pagarite Pirita koda ainult kella neljani lahti. Ühel laupäeval pedaalisin jälle nagu loll mööda Randvere ja Merivälja teed kloostri poole, kui mulle korraga neli sakslast teepeale ette kargasid ja nõudsid, kuidas Narva minna. Kõik kallites ülikondades ning väga viisaka Mercedesega. Jutu käigus tuli välja, et nad üldse Wesenbergi tahtsid, aga vähemalt suuna osas oli nende loogika õige. Muus osas oli see puhta mäda. Kõigil neil olid iPhone viied või kuued, aga normaalse GPSi asemel kamba peale üks väga närune paberil Baltimaade kaart hoopis. Esiteks palusid nad, et ma neile kaardil näitaksin, kus nad parajasti on. Ma kahjuks ei saanud, sest seda teed ei olnud nende kaardile isegi märgitud. Nad olid vist mõtelnud, et hakkavad aga mööda mere äärt Tallinnast itta sõitma ja küll nad nii ükskord Rakvere külje alla jõuavad nii. Ainuke jama, et üsna ruttu rikkus Viimsi poolsaar selle plaani ära. Hakkasin neile siis seletama, et nüüd sõidke üle raudtee, siis ringristilt teist väljasõitu mööda, siis järgmiselt jälle teist väljasõitu mööda ja kolmandalt ka, siis peale asula lõppu mäest üles paremale, siis 7 kilomeetrit otse ja siis vasakule, siis elektrijaama juurest paremale ja siis ma sain aru, et see on lootusetu. Palusin neilt pastakat ja paberit ning kirjutasin neile kõik ristmikud koos pööretega üles. Tänutäheks andsid nad oma pastaka mulle. Väärikas pastaks oli. Ma mitu korda tahtsin sellel olevat nime googeldada, aga nüüd on see kuhugi laste pliiatsikarbi sügavustesse kadunud.
Kuna sakslastega oma paarkümmend minutit maha jahmerdasin, jõudsin leivapoodi veerand tundi peale sulgemist.

Jumala arm on piiritu ja enne jaani avati Pärnamäel, see on minu kodust natuke alla kümne kilomeetri teisele poole, veel üks Muhu pagarite filiaal. Sinna suunda satun ma aga hoopis hommikuti. Kui Pirital on õhtul leib enamasti otsas, siis Pärnamäel ei ole hommikul veel valmis, kuigi kirjade järgi peaks asutus lahti olema. Ühest küljest saan ma aru, et ka pagarid on inimesed ning tahavad normaalsel ajal tõusta, mõistlikul ajal koju saada ning nädalavahetustel vahel peretki näha, aga pekki küll, mina tahan Muhu leiba saada. Nälg, ikaldus, nutt ja hala ühekorraga.

Kui ma Muhu leivast järjekordselt ilma olen, siis teise valikuna lepin teise saarelt pärit ettevõtte, Karja pagari toodanguga. Kõige parem on porgandileib. See on selline kolmnurkne heleroosas kotis. Teised Karja leivad sünnivad ka. Ühe erandiga ainult: meie varsti ekspresidendi eksabikaasa Evelini leib.

Pilt on internetist

Piisab juba koostisosade lugemisest, et aru saada, kui võltsi tootega tegu on. Esiteks ei ole seal poole sõnagagi pärmi-juuretist mainitud. Sellist tüüpi leiba on aga pärmiseenekeste-juuretisebakterita võimatu teha. Pärmi jätavad tootjad aga vahel täitsa kaalutletult pakendilt ära, sest inimesed millegi pärast tihti hirmsasti kardavad seda. Aluseta hirm, sest peale ahjuks küpsetamist ei jää pärmist muud, kui õige natuke valku alles. Lisaks võiks pärm olla kõigi tervisesõprade sõber, sest ta sööb suhkrut. Mis saaks kaalualandajatele olla parem kui see, kui keegi sinu eest suhkru ära sööb? Ok, pärm küll kakab selle üldjuhul alkoholina välja, aga see on juba teine jutt. Muide, veini käärimine lõppebki sel hetkel ära, kui pärmid ennast suhkrust täis on õginud ja omaenda väljaheite sisse ära surevad.
Lisaks on Evelini leivas mooniseemned. Mooniseemnete lisamisel on ainult üks eesmärk - tootele krõmpsuvat struktuuri saada. Enamasti tehakse seda kanepiseemnetega, aga kuna need ühed kallid asjad on, siis on odavam vähemalt osa analoogi vastu ära vahetada. Petuvärk ühesõnaga. Ja ärgu üritagu keegi rääkima tulla, et mooniseeme leivas parem kui kanepiseeme on. Ei ole. Mooniseeme sünnib ainult saia peale. Lisaks jääb see hammaste vahele kinni ning peale mooniseemnete söömist võib narko kiirtestis valepositiivse tulemuse saada.
Korra juhtus töökaaslane mulle ka Evelini leiva turundusteksti ette lugema:
Sinu käes on Lõuna- Eesti kõrgete metsade süles sündinud leiva poeg, tehtud vanaemade iidsete tarkuste järgi, tembitud minu südame armastuse energiaga, silitatud Saaremaa Karja Pagarite kätega... jne

Nagu misasja? Kogu mu austuse juures Lõuna-Eesti looduse vastu, aga vähemalt mulle õpetati juba algkoolis, et kõrged metsad kasvavad meil eelkõige Alutagusel, niiet pigem Põhja-Eestis. Ning küpsetatakse see leib üldse Saaremaal jumal teab kust pärit jahust. Lisaks mis pagana viljapõld see keset metsa on? Miks leib meessoost peab olema? Miks pagarid leib niisama silitavad ja näperdavad? See on vormileib, valagu vormi, koputagu välja peale jahtumist ja äärmisel pangu käega pakendisse. Ma loodan, et siis ka kinnastatud käega.
Üldiselt on nii, et ma teinekord täitsa austan seda, kui keegi inimestel elegantselt nahka üle kõrvade oskab tõmmata, aga vot toiduga, eriti leivaga, küll kedagi lollitada ei tohiks.

Linnud

Sellega, kuidas üks suleline kevadel mu herned üles kaapis ning nüüd keegi igast vähegi punasemaks minevast maasikast nokatäie on võtnud, ei taha ma ennast isegi masendada. Tuleb lindude atakk sel aastal kuidagi üle elada ja turumüüjaid nuumata, mis seal ikka. Aga nüüd on lisaks veel mingi musträstas mulle poole öö pealt lahtisesse aknasse röökima hakanud. Tema jaoks on vist hommik, aga linnuhommik on inimestele siiski magamiseks. Mõned nädalad tagasi oli mulle ühe ürituse raames Läänemaal linnuvaatlus organiseeritud. Selle lõpetas meid juhendanud ornitoloog sõnadega: "Noh, hakkame nüüd külalistemajja tagasi jalutama. Teil oli kell kaheksa lõunasöök vist planeeritud"

Kui ornitoloogid kell kaheksa hommikul lõunat söövad, võib isegi arvata, mis kell linnud päeva alustavad. Ausõna, kui see musträstas juba teist päeva järjest mulle kell neli öösel aknasse alarmi lasi, olin ma valmis üles tõusma ja relvaloa taotlusse sealsamas sisse andma. Arutasime mehega ja jõudsime järeldusele, et seda äkki on teine publiku lemmik, hernekaevur vares, ta pojad ära viinud ning selle pärast lõugab musträstas nii ärritunult ümber maja.

Täna hommikul, see on kellaaja mõistes normaalsel hommikul, tuiasin teetass käes esimese korruse terrassil ringi ja voilà, kes mulle minu istutuskasti Tootsi peenrast vastu vaatab? Väike musträstatibu.

 

Sealsamas, kressi ja mingi ime läbi ellu jäänud hernetaine vahel. Fun fact ka: musträstas pidavat Rootsi rahvuslind olema

Kui prügi välja viimas käisin, teadis aknal suitsu tegev naabrimees rääkida, et kui ta öösel kell neli aknal suitsetamas on - jeerum, selles mehes on eluviiside poolest küll ornitoloog kaotsi läinud - pidid meil rebasekutsikad ümber maja luusima. Pole siis ime, et rästavanemad paanikas on.

 

Kui tund aega hiljem vaatama läksin, oli beebi õnneks mu peenrast välja kolitud. Vist mitte väga kaugele. Musträsta mamma keksis seal samas lähedal uss nokas ringi ning papa röökis täiest kõrist mu peale nagu plaaniks ma ta lapsel peab maha hammustada või midagi. Selle eest oli taimedele ohtralt väetist  jäetud. Tundub, et vähemalt ühel olin ma hommikul kammimata juustega kõhu korralikult lahti ehmatanud.

 

Oleks, et ma siis neile lindudele midagi halba kunagi teinud oleks või midagi. Juba mitu talve on mul kenasti linnumaja väljas. 90% ajast valitseb seda üks suur ülbe lind - isane musträstas. Paks nagu tuvi ja ülbe nagu prantslane. Kõigepealt sõi maja tühjaks ja siis magas seal tiib üle serva rippu. Mitte ükski teine lind ei mahtunud einestama. Puhtuse pidamisest ei olnud ka kuulnud. Mõni talv veel ja mul tuleb linnumaja all terrassilauad ära vahetada.

 

Kahjuks sellest, kuidas musträstas tänutäheks toitmise eest mu terrassilauad ära rüvetas, pilti ei leidnud. Selle eest jäi näppu selline tänavu kevadel Pariisis tehtud foto. Umbes nii nägi välja ka minu linnu tänu toitmise eest

Ühesõnaga aitad musträsta üle talve, kevadel võtab naise, saab pesakonna ning märatseb ja reostab perega ümber maja. Linnud pidi veel alati samasse paika pesitsema tulema ka veel. Järgmisel suvel võib meil tõenäoliselt Hitchcock`i Lindudele järge filmima hakata. Ka varesel paistab vähemalt kolm poega pesas olevat...

Voodi

Ma olen juba aasta otsa mehele rääkinud, et meil tahavad katuseterrassil põrandalauad vahetamist või muidu on need iga hetk läbi lae magamistuppa sisse mädanemas. Mees ajas vastu, et need on head küll ja sünnivad veel lastelastelegi pärandada. Eelmisel nädalal sain ta lõpuks nii kaugele, et ta uued lauad ära tellis. Laupäevane projekt oli vanade laudade teisaldamine. Kui mu mees midagi ette võtab, üritab ta seda alati koos suguvõsa kokkutulekuga teha. Juba reede õhtul saabusidki meile ämm ja äi, kellel kaasas mu mehe Egiptusest kodus käimas olev õde koos oma poolegiptlasest 5-aastase tütre ja 3-aastase pojaga. Magamiseks oli meil neile pakkuda alumine korrus koos kahekohalise täispuhutava madratsi, väikese diivani ja kahe tugitooliga. Lapsed pumpasid madratsi täis, ma viisin tekid ja muu voodipesu alla ning edasi enam süveneda ei viitsinud. See on igasuguste füüsikaseaduste vastane, aga kuidagi nad sinna magama mahtusid.

Ma ei olnud laupäeval veel karkugi alla võtnud, kui ka mehe vend akutrell näpus oma vanema, 6-aastase lapsega meil ukse taga oli, vaim terrassilammutuseks valmis. Mu mehel on arukordne anne mulle oma õe ja venna lapsi minult küsimata hoida organiseerida. Teinekord ka ööseks. Hommikusöök kuidagi üle elatud, otsustasin, et lõunat ma sellele sõjaväele vaaritama ei hakka. Võtsin oma noorema ja mehe õe vanema lapse ning jalutasin pitsat ostma. Minu noorem tütar on välimuselt nagu otse Rootsi laevalt maha astunud - blondid lokid ja helesinised silmad. Egiptuse tüdrukul jälle mustad lokid ja mustad silmad. Kuna nad alles äsja Eestisse saabusid, siis nahk lõunamaa päikesest veel üsna tõmmu. Mõlemad väga ilusad, aga täielikud vastandid. Poole tee peal tuli üks töökaaslane meile vastu. Ta teab küll, et mul kaks eelkooliealist tütart on, aga seekord jäi ta meid natuke pika pilguga vaatama.

"Jaa, noorem laps on küll sinu nägu," vanema tüdruku kohta jättis ta diskreetselt arvamuse avaldamata. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et suurem plika on siiski laenatud laps, mitte minu jagu. Tegelikult täitsa hull lugu. Viimsis on hakanud vaikselt mingi külaefekt tekkima. Enam pole võimalik poodigi jalutada ilma, et mõni töökaaslane, eks, mehe eks või muidu asjaline sulle teele ette ei jääks. Külajutud on igal juhul garanteeritud!

Selleks ajaks, kui pitsadega tagasi sain, olid mehed terrassiga ka üks null teinud. Sõime lõuna ja mehe suguvõsa pakkis ennast selleks korraks minema.

Mehe vend tõi veel mu nooremale tüdrukule oma nooremast lapsest järgi jäänud riideid. Enne kui ma käe vahele sai oli mu 2-aastane juba riidekotid laiali tõmmanud. Mõne minutiga oli ta endale selga tõmmanud kaks alussärki ja sinna peale pahupidi suvekleidi. Kui ma ütlesin, et kleit valesti on, võttis ta selle seljast ja pani tagurpidi tagasi. Komplekti lõpetuseks tõmbas jalga uhked lukkude ja vilkuvate taldadega talvesaapad. Mehe vend ütles, et tal tütar ei võtnud neid omal kolm päeva jalast. Nüüd oli minu omaga sama seis. Lõpuks saime kokkuleppele, et ta võib nendega maja taga hoovis käia, kuigi meil on nii suvi, kui Eestimaal seda üldse pakutakse. Isegi teist kampsunit ei ole vaja praegu kanda.

Täna hommikul tahtis ta saapaid ka lapsehoidja juurde minekuks jalga panna, aga see on juba eraldi lugu.

Hommikul ütlesin veel mehele, et nooremale lapsele oleks uut, suuremat voodit vaja. Sel hetkel pani ta pardli käima ning jutu ülejäänud osa, see, kus ma rääkisin, et tegelikult on mul oma neiupõlvest täiesti korralik voodi olemas, tuleks ainult ära tuua, läks kaduma. Kuna ma arvasin, et voodivahetusprojekt umbes sama pikaks kujuneb kui terrassilaudade omagi, siis ma habemeajamisaparaadi mürinasse kaduma läinud teksti pärast väga ei põdenud. Küllap ma saan seda veel palju-palju kordi uuesti esitada.

Kell kümme saatis mees meili, et otsis lapsele uue voodi ära ja pani pildi ka kirjale juurde. Ma siis kirjutasin vastu, et ma ju hommikul rääkisin, et mul on voodi olemas. Selle peale helistas mees ja väitis, et ma pole midagi sellist ütelnud ning üldse mismoodi mul saab mingi voodi olla. Selgitasin, et tegu on minu vana voodiga. Mees arvas muidugi, et tema valitud voodi on igal juhul parem. Ma ütleks, et tema ostetud voodi eelis on ainult see, et too on samasugune nagu vanemal lapsel ning noorem tahab kõiki asju nagu suurel õel. Minu voodi on aga nii kõrge, et sellega tuleb redel kaasa. Millisele lapsele ei meeldiks redeliga voodis magada? Pealegi on ta juba selle pärast parem, et on minu oma.

Ühesõnaga nüüd on mul endiselt vaja mehele selgeks teha, et minu vana voodi tuleb meile vedada ja kokku panna. Kui ta rattaga sõitmast tagasi jõuab, tean juba kuidas seda teha: kui meil lisaks tema ostetule veel üks vaba voodi oleks, siis kujutle ainult, kui palju võõraid lapsi ning muid sugulasi meile ette teatamiseta ööseks võiks jääda!

 

Peale külaliste lahkumist. Kohe näha, et majas viis alla seitsmeaastast last oli

Raudtagumike aeg

Kui ilmad ilusad, käib meie haldus- ja kinnisvaraosakonna boss ikka mootorrattaga tööl. Tema ratta numbrimärgil on kiri Raudtagumike Ühendus (Iron Butt Association).

Eesti oma maailma kõige kõvem rattur

Selle sildi olevat ta saanud kui Soomes 24 tunniga 1000 kilomeetrit läbi sõitis. Sõidu lõpus olevat seis juba selline olnud, et laulis omaette ja karjus kiivrisse roppuseid.

Mul A-kategooria luba ei ole, aga ma tean küll, mis tunne on jõuda seisu, kui tagumik sinu elu juhib, sina oled oma tagumikku vihkama hakanud ja tagumik kõiki vähegi sadulat meenutavaid esemeid. See hetk saabub hooaja esimesele rattasõidule järgneva või hooaja sisse jääva rattamatka teise päeva hommikul. Kui siis tagumikule uuesti sadulat näidata, ütleb see: "Ei!"
Sina ütled: "Jah!"
Tagumik ütleb: "Sae pekki!"
Sina istud sadulasse, tagumik ei ütle enam midagi, aga sina röögatad ning üritad jägmised kilomeetrid väääga ettevaatlikult poolt tuharat sadulanurgale sättida.

Minu mees ja mehevend on vanad jalgratturid. Ma olen vahel võistlustel neil autojuhiks käinud. Siis nad ikka räägivad oma võikaid ratturilugusid. Näitaks kuidas keegi trenni tehes rekale tuulde võttis, aga rekal rehv katki läks või reka kahe ratta vahel teel tellis oli. Maanteerattaga on kiirused suured ja kukkumised valusad. Ka minu mees on seoses EMO pikkade järjekordadega lahtise rangluumurruga ühe öö kodus maganud. Rangluumurd on ratturite tüüpvigastus.

Sel aastal otsustasid mu mees ja mehevend väikese avantüüri ette võtta ning ühe rattaralli tandemrattal sõites ära võita. Mehevend on mul endine Eesti meister jalgrattakrossis ja puha. Minu mees oleks hirmsasti tahtnud olla, aga ei ole. Nüüd siis lootis lõpuks tandemiga rattavõistlusel poodiumile sõita. Ta on seda tüüpi, et võit on hirmus oluline. Oma noorema venna paremust ta siiski tunnistab ja rattarallil lubas venna tandemile ette istuma. Registreerimisel pidid mõlemad eraldi stardinumbrid võtta. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult oleks ju hirmus lugu, kui nad tõesti võidaksid. Kuna vend oleks enne teda üle finišijoone, saaks tema esimeseks ja minu mees teiseks. Või kui vend kolmandaks jääks, ei saaks minu teine pool üldse poodiumile, kuigi mõlemad sama rattaga sõitsid. Teoreetiliselt oleks see tandemil võimalik.
Nädalavahetusel olid siis selle hooaja suurvõistlus ära. Poole maa peal läks neil esikumm katki. Lõpuni pidid nad selles laibaautos sõitma, mis võistlejaid saadab ja kuhu korraldustiimi raisakotkad teele jäänud ratturid kokku tassivad.

Võistluseks valmistudes sõitsid nad Tartu-Viljandi gran fondo läbi. See on selline üritus, et istuvad seltskonnaga Tartus ratta selga ja sõidavad läbi Otepää Viljandisse. Ma olin jälle autojuhiks kaasas. Vaatasin Tartus gran fondo stardi ära ja hakkasin lastega vaikselt Viljandi poole liikuma. Vahepeal käisime Pühajärve Spas ujumas. Täiesti uskumatu koht! Ma sain seal lastega kolmekesi 7 euro eest piiramatult liguneda-saunatada. Tallinnas ujulates-spades saad nädalavahetusel selle raha eest heal juhul üks inimene natuke kloorilõhna nuusutada.
Pärast käisime Pangodi kalarestoranis söömas. Siis läksin Viljandi randa vedelema ja poisse finišisse ootama. Viljandisse jõudes oli minu oma täitsa okei konditsioonis, aga mehevend pisut apaatne ja üsna räsitud. Kui olime ta restorani viinud ning natuke pelmeene kordamööda suhu toppinud, muutus jälle inimeseks. Tartust Võrtsjärve alt Viljandisse on rattaga sõitmiseks ikka päris pikk ots ka. Pealegi oli tal eelmisel õhtul klassikokkutulek olnud. Raudsed mehed on need ratturid tegelikult.

Minu silmis on kõige kõvemad ratturid-raudtagumikud siiski kõik need keskealised külapostiljonidest prouad, kes ratastel raske lehekott kaasas nädalas vist mitu Tartu-Viljandi otsaga võrdset distantsi läbivad. Ma ei usu, et neile keegi pärast pelmeene kahvliga peab suhu panema. Saaremaal pidi olema üks naispostiljon, keda gabariitide, põhiliselt puusaümbermõõdu tõttu Suureks Tõlluks kutsutakse.

Minu mehevend on ühes spordivarustusega tegelevad ettevõttes tootmisjuht. Muu hulgas teevad nad ka eritellimusrattaid. Ükskord võitsid nad Eesti Posti rattahanke. Aga, oh õnnetust, üks ratas oli Suurele Tõllule mõeldud. Kui see Saaremaalt juba mitmendat korda puruks istutud sadula tõttu Tallinnasse garantiiremonti saadeti, sai mu mehevennal kõrini ja pani rattale jõusaali rattatrenažööri sadula. See on ikka korralike keevitustega lai ühes tükis rauakobakas. Peale seda pole Suure Tõllu ratast enam remonti toodud.

Ilusat jätkuvat hooaega ja raudseid sadulaid kõigile ratturitele!

Pealtnägija

Täna pealelõunal kulutasin ära selle hea õnne, mida saatus mulle mõned nädalad tagasi läbi taevast õlale langenud linnusõnniku tõotanud oli. Sõitsin mööda Vana-Tartu maanteed kui umbes 100 meetrit minu ees peateel 80...90 km/h sõitnud autole kõrvalteelt teine, sama kiiresti liikuv auto, täisnurga alt kordagi pidurdamata küljelt sisse küttis. Kõmakas oli korralik ja juppe lendas taeva poole nagu vulkaanist. Vähemalt kaks autot on Kuusakoskil nüüd tänasest päevast soolas. Oleks ma töölt mõned sekundid varem tulema saanud, oleks ma ka ise sinna puntratantsu kolmandaks maandunud või kui mõned sekundid veel varem, ise selle põlluvahelt välja lennanud raketiga pihta saanud. Kõrvalteelt tulnud auto juht vedeles õnnetult rooli taga röötsakil nina lahtilöönud turvapadjas. Peateel liikunud auto, õnneks natuke toekam maastur, oli kuhugi eemale põllule maandunud ja õnneks ratastele. Kuna olin esimene auto, kes selle tandemi taga sõitis, tõmbasin tee äärde ning läksin uurima, kas on tarvis kiirabi kutsuda või muul viisil abi. Selleks ajaks, kui kohale sain olid juba mõlemad juhid omal jalal väljas ja karjusid teineteise peale. Sellest järeldasin, et pole neil häda kedagi ja läksin tagasi autosse. Kuna ka õnnetuse asjaolud üsna selged olid, siis vaevalt, et seal tunnistajat tarvis läks. Need kaks sülitasid seal sellise kirega teineteise pihta tuld ka, et kui ma sinna veel oma nina oleks toppima läinud, oleks ma kiilakaks vist põlenud.
Seda peab küll ütlema, et see oli vist üks väga suur sõnnik, mis neile kahele juhile elu jooksul lindude poolt peale kakatud oli, et nad sellisest paugust omal jalul välja jalutasid.

Umbes aasta tagasi juhtus selline lugu, et perega randa jalutades käis korraga teisel pool teed pauk. Üle autotee kergliiklusteel oli jalgrattur pikali maas. Inimesed käisid mööda, aga keegi väga sekkuda ei tahtnud. Käskisin siis mehel lapsi vaadata ja jooksin ratturit kontrollima. Tõmbasin mehel rattapluusi luku lahti ja otsisin kaelalt pulssi. Täitsa olemas oli. Verd ka ei paistnud, aga tüüp oli täiesti lõtv ja ebakontaktne. Patsutasin teda mõlemale põsele ja küsisin, kas ta kuuleb mind ja tunneb midagi. Selle peale lõi tüüp pool silma lahti ja hakkas kõva häälega norskama. Ühesõnaga täis kui tarakan, rattaga vastu posti sõitnud ja nüüd magas õndsat und. Oleks veel, et mingi bomšik Kopli liinidel või midagi, aga normaalses spordiriides normaalse rattaga normaalselt lõhnav mees Viimsi keskuses. Selleks ajal oli ka üks teine mööduv naisterahvas seisma jäänud. Võtsime magajal üks ühest, teine teisest käest kinni ja lohistasime ta tee pealt ära murule und täis magama. Keerasin igaks juhuks tüübil pea küljele, et ta enda okse sisse ära ei lämbuks juhul, kui tal midagi üles peaks tulema.
Jalutasime edasi randa. Mina kogu aeg mõtlesin veel, et kas ma ikka piisavalt palju tal pluusilukku lahti tõmbasin, et ta normaalselt hingata saaks ja tegelikult oleks pidanud lisaks peale ta terve kehaga külili magama sättima igaks juhuks.
Rannast tulles oli tüüp koos rattaga kadunud. Juba paar tänavahet hiljem sõitis meile ka uuesti vingerdades vastu.

Pealtnägija on väga keeruline olla. Täna koju jõudes lugesin Delfist, et see peateel sõitnud maasturi juht ikkagi viidi lõpuks haiglasse. Postimees täpsustas, et õnneks küll ainult kontrolli. Mul on nüüd hapu tunne sees, et oleks pidanud ikka pidanud äkki rohkem uurima, kas kõik ok ja nii. Ühest küljest on üle reageerimine nõme, teisest küljest võib pealtnägijate passiivsus jälle veel kurvemalt lõppema.

Selfid

Möödunud nädala kõige geniaalsem tsitaat sai välja öeldud kolmapäeval Tasakaalustatud toitumise konverentsil prof Mihkel Zilmeri poolt:

Selfi tegemise läbi veenab inimene ennast oma bioloogilises eksistentsis.

 

Ülim koordinatsioonitreening ever: katsu sa endast selja tagant mõni normaalne selfi teha

Vanad armastuslood

Ajal, mil mehega alles äsja teineteise otsa koperdanud olime, oli tema elamispind minu omast märgatavalt suurem. Selle tõttu olin mina see, kes oma tossud tema Kalamaja korteri esikukappi kolis. Sama korteri teises magamistoas elas tema vend ning elutoa tugitoolis tema õde, kogu maine vara kilekottides ümber kuhjatud. Öösiti krõbistas ta kilekottides oma asju organiseerida. Tal oli küll oma korter, aga raha kokkuhoidmiseks oli ta selle kaheks ehitanud ja mõlemad välja üürinud ning magas venna korteris tugitoolis. Aastad on mööda läinud ja nutika tüdrukuna on ta lisaks kahele Tallinna korterile endale Egiptuses kaks tükki hankinud, aga kui Eestis käimas on, magab ta kas oma vanemate tagatoas või meie elutoa diivanil. Kahe lapsega. Ja mu diivan on väike diivan. Ei ole vist vaja ütelda, et see tüdruk rotiaastal on sündinud. Ükskord, kui ta meil oli ning terve maja juba ööseks vaikseks ning pimedaks tehtud oli, hakkas mu elutoast jälle tuttavat kotikrabinat kostuma. Kui kõik magasid, asus tema oma maist vara revideerima ja organiseerima. Mõned asjad ei muutu ka kunagi.

Kalamajas oli meie magamistoa all ülevalt naabrite kelder. Naabripaari kutsuti Maieks ja Valduriks. Ühel hommikul asusid Maie ja Valdur all keldris oma moosipurke sättima. Toimingut saatis Valduri hädaldamine Maie suunas: "No mesmoodi sa need purgid seia riiuli oled pannud õige? No ei saa sinu raisaga ikka koos elada!"
Minu meelest oli see monoloog romantika tipp. Maie ja Valdur olid umbes Lembitu ajal sündinud ja enne Liivi sõda laulatatud pensionäripaar. Peab suhtes ikka kirge olema, kui peale aastakümneid kooselu peretülid sellised on, et lahutust nõutakse.

Mu vanatädi ja tema abikaasa olid samasugused. Nad olid päevapeal ühe vanused, aga omal ajal täiesti erineva sotsiaalse taustaga. Vanatädi, Lydia, hüüdnimega Liide talutütar ja tema tulevane abikaasa, Nikolai, hüüdnimega Kolla, samas talus sulane. Räägiti küll, et mõisniku sohipoeg, aga minu vanaema kirus veel 60 aastat hiljem, et kui majas on noor tüdruk, ei oleks tohtinud noori poisse tallu teenima võtta. Varsti tuli Teine maailmasõda ning silus sotsiaalsed ja materiaalsed lõhed. Kui mees Venemaale vangilaagrisse viidi, istus vanatädi rongi ja sõitis järele. Varsti oli koos Kollaga tagasi. Kuidas ta mehe laagrist kätte sai, on lugu, mida mina ei tea. Liide ei olnud igatahes mingi papist naine. Lapsi neil olnud. Väidetavalt Nikolai peale sõjakoleduste nägemist ei tahtnud, aga nende asjadega ei tea kunagi, kuidas tegelikult on. Sellest ei ole ka midagi, sest Liide oli väga seltskondlik. Ka kõrges vanuses oli nende maja alati külalisi täis. Mingitel aastatel üürisid nad oma majas ühte tuba välja ning seal elanud endisest lastekodulapsest saigi neile poeg.

Tülitsesid Liide ja Kolla vist kirglikult. Nikolai töötas kalmistuvahina ja oli neile juba varakult hauaplatsi valmis ostnud. Kui tüli majas, läks surnuaeda varju. Seal korrastas ta nende tulevast hauaplatsi, valas sellele betoonäärise ning sättis muidu.
"Vaata, et sa jumala pärast mind temaga kõrvuti matta ei lase," luges vanatädi mu emale tungivalt sõnad peale.
Elu lõpuks olid nad väga kokku kasvanud. Äkki oli neil isegi ühine vereringe. Peale Nikolai surma läks Liide talle üsna kiiresti järele. Puhkavad nad koos selle sama Kolla valatud betoonraami sees ja nimedki on ühisel hauakivil. Ma arvan, et Liide oleks meid kõiki kummitama tulnud, kui see kuidagi teisiti tehtud oleks saanud.

Väikesed mured ja sularahaenergeetika

Võtsin vastu otsuse, et iga kord enne seda, kui ma midagi, mis sisaldab rohkem kaloreid kui hambapasta, suhu panen, joon klaasi vett. Ma olen seda nüüd juba kaks päeva praktiseerinud ning võib esialgsetest tulemustest rääkida. Sööma ma küll vähem ei ole hakanud, aga samme tuleb vist kaks korda rohkem kui enne – iga 40 minuti tagant käin WC-s.

***
 

Seoses suvega sain täna alluvale meeldetuletava märkuse teha: „Pane palun termomeeter kintsude vahele!“
Juttu siis jahutatud kanakintsudest.  Meil keegi isegi ei naera selliste kuldmunade peale.

***

Polaarjoone külje all elamine on ikka nuhtlus küll. Katsu sa õhtul lastele selgeks teha, et aeg voodisse minna või hommikul, et ärkamiseks liiga on vara. Päike sätendab poole öö pealt taevast silma. Täna hommikul nii vara, et me suvistest oludes hoolimata veel magasime, helises uksekell. Panin pea paremini padja alla. Jälle uksekell. Ja  kolmas kordki. Oleks veel, et selline paanikas närviline tirin, et kedagi tapetakse või midagi, aga kenasti mõistlike vahedega tagasihoidlikud törtsud. Peale neljandat korda olid lapsed ka voodist väljas ja nõudsid, et me jõuluvana sisse laseksime. Hakkasin meest togima, et see vaataks, kes ukse taga on. Lõpuks sain talle kargu alla, aga helistaja ei olnud mitte meie ukse, vaid värava taga. Värav ise on nurga taga. Ilma nägemata ei julge tiristajat poole öö pealt hoovi ka lasta. Pakkis siis mees ennast riidesse ja vantsis need pea 60-70 meetrit väravani. Vara hommikul on see ikka huippu pikka maa minna. Värava taga olid kaks vene keelt kõnelevalt kerges joobes kuldkettidega meest, kes tahtsid hoopis ühte teise korterisse. Õnnetuseks sellesse, mille uksekella nupp meie oma kõrval on. Mees ütles, et vale puu all haugute, keeras otsa sirgelt ringi ja jalutas neid väravast sisse laskmata tuppa tagasi. Kusjuures ma olen neid isegi korra varem värava taga kaapimas näinud. Tol korral tutvustasid nad end kui 4. korteri plemjanniki Peterburist. Seal elab meil Soome pensionär venelannast abikaasaga, niiet võivad olla küll. Ma ei tea, plemjannikutel on viimane aeg üle värava ronima õppida või midagi.

Lapsepõlves elasin kaheksa korteriga majas neljakorterilises trepikojas. Meie oma oli kõige väiksema numbriga ja selle tõttu oli uksekell lukustatud välisukse kõrval kõige ülemine. Enamasti oli inimestel meeles, millises maja ja millises trepikojas nende tuttavad elasid, aga korterinumber mitte. Mobiile sel ajal ei olnud ning selle tõttu katsuti esiteks alati õnne kõige ülemise kellanupuga. Ma nägin aastate jooksul vist kõigi naabrite suguvõsad ära nii.
Mu töökaaslane kolis äsja ühte Lasnamäe uude kortermajja. Täitsa pekkis, mida tänapäeval uued Lasnamäe korterid maksavad. Hingehinnast hoolitama on neil on maja suitsuandurite süsteemiga midagi tuksis. Kui keegi teeb suitsu, siis terves majas üürgab. Kui keegi praeb liha, siis terves majas üürgab. Kui mu töökaaslane tahab laupäeva hommikul magada, siis 4:45 terve maja üürgab. Maja saab vaigistada vaid tehnik. Tehniku väljakutse maksab 30 eurot. Nädalavahetustel 45. Töökaaslase mees sundis maja suitsuandurid poolvägivaldselt vait ja ütles, et enne esmaspäeva tehnikut süsteemi resetima ei kutsu. Põhimõtteliselt ei maksa seda 15 eurot juurde.

Ma oleks soovitanud pigem sularaha maagiat katsetada. Paar aastat tagasi läks mul väravapult tuksi. Kirjutasin värava paigaldanud firmale. Sain uuele puldile koos kodeerimise ja selleks vajaliku kohale tulemisega hinnapakkumise 110 eurot. Jeerum. Selle raha eest võin ma küll ja veel üle värava ronida. Isegi autot seljas tassida ronimise ajal. Siis tuli mulle meelde, et mingi aeg tagasi oli meie maja haldur seda pulti 50 euro eest müüa pakkunud. Kirjutasin haldurile, aga see ütles, et pult olevat juba läinud. Ilmselgelt mitte 4. korteri plemjannikutele. Veel soovitas haldur väravamehi natuke sularahaga meelitada.
Ma jäin teemat vaikselt seedima, kui juba järgmisel päeval väravafirmast helistati ja uuriti, kas ma tahan siis uut pulti või mis. Ma ütlesin, et tahaks küll, aga mitte 110 euro eest ning pärisin vastu, kas neile sularahas ka tasuda saab. Pool minutit hiljem oli mul 70-eurone pult soolas. Kui väravamees kohale tuli, pistsin talle igaks juhuks oma vana puldi ka pihku. Tuligi välja, et minu tol ajal 8-kuune üligeniaalne noorem lapsuke oli selle kodeeringule reseti teinud. Lõpuks sain teema 110 asemel vist mingi 40 euroga lahendatud.

Mu endine klassiõde peab nüüd loenguid tulnukatest ja mingitest astraalvärkidest. Maksavad need 10-20 eurot kord ja kuulajaid on mitukümmend. Pekki küll, kui ma ühe õhtuga 500+ eurot kokku lükkaks, võiks isegi tulnukatest rääkima hakata. Loengud toimuvad ruumides, kus muidu tegutseb võlurite kool. Jah, Eestis tegutseb võlurite kool. Koha kohta on eraldi kirjas, et kaardimakset ei ole, kuna nad „usuvad sularaha energeetikasse“. Olgu nende tulnukatega kuidas on, aga energeetika on sularahal küll vägev, kui 110-eurosest asjast neljakümnese teeb.

Kusjuures mulle pakuti ka paar nädalat tagasi pistist. Ma alguses ei saanud arugi, mis „alternatiivsele lahendusele“ teine pool vihjab, aga kui lõpuks sain, olin sokkideni solvunud. „Alternatiivset lahendust“ sooviti teemale, mis alla 1000 euro maksis. See tähendab, et kasumisse jäämiseks oleks mulle kolmekohaline summa tulnud visata.

 

Pekki küll, kui odavaks mind õige peeti? Kui ma ennast ära osta laseks, peaks see raha mul vähemalt kolm aastat muretut elu Hispaania lõunarannikul võimaldama...