Maikuu esimesel reedel saime vanema lapsega lastehaigla traumapunktis käia. Samadel asjaoludel, mis eelmisel korralgi kolm aastat tagasi - näpp autoukse vahel. Hea, et registratuuritädi meile kuldkliendikaarti pakkuma ei tulnud. Tehti röntgen ja luu oli õnneks terve. Pöidlaküüs tuleb nüüd millalgi tõenäoliselt maha, aga see on väike mure.
Järgneval nädalal hakkasin ülemusele kurtma, et olen ikka ema küll, kaks korda järjest lapsega sama looga EMO ust kaapimas. Ülemus arvas, et see pole midagi. Tal oli omal ajal poeg ratsutamisega tegelenud ning hobuse seljast kukkudes jala murdnud ning peapõrutuse saanud. Kuus päeva olid haiglas. Esimesel päeva kodus tagasi arvas poiss, et võiks kipsis jalaga üle aia ronida. Teise jala luu murruga traumapunktis tagasi hakkasid nad emaga arutama, mis moodi ta nüüd koolis käia saab. Poiss arvas, et tuleb kargud osta. Selle peale ütles arst, et karkude jaoks peaks ikka vähemalt üks jalg töötama.
Mu ülemus on leedulanna, aga elas perega töö tõttu pikalt Rootsis. Lapsed, nelja-aastase vanusevahega poiss ja tüdruk, käisid sealses diplomaatide laste koolis. Mõlemad vanemad olid ka Rootsist tihti teistes riikides komandeeringutes. Sel ajal valvas lapsi nende ameeriklasest naaber. Korra oli tüdruk poisile tüli käigus sellise obaduse lajatanud, et viimasel sõlmeluu läks. Naaber vaatas korra poisi kätt ja arvas: "Yarrrrr! That ain`t nothing boy!"
Kui tema laps oli, olevat ta kõik viis sõrme korraga murdnud ja polevat häda kedagi. Kui ema lõpuks jaole sai, oli näpp juba valesti kokku kasvanud ja teha polnud midagi. Kuna poiss nüüd ühte kätt korralikult rusikasse pigistada ei saa, on poksijakarjäär edaspidi tema jaoks välistatud. Selle eest tundub õel küllaga eelduseid jaguvat.
Noorem laps mul veel EMO klient ei ole. Ta on muudel viisidel andekas.
 |
"Kullake, mis sa teed seal nii vaikselt?"
"Joonistan, emme"
|
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar