Tänavune Maijooks

Ei jäänudki täna need kõõmased pildid sündimata. Kuid juhtus see hoopis teisel viisil, kui alguses eeldatud. Seisin stardikoridoris, kui korraga pihta sain. Otse õlga. Mingi tundmatu õela linnu käest. Maijooksul osaleb üle 10 000 naise ja mina pean olema see, kellele taevast sõnnikut kaela sajab. Teha polnud ka midagi, stardini oli 30 sekundit, mass juba pressis selga, mul on junn õlal ja nurga taga on torud õieli need fotograafid, kes pärast oma pildid sportfotosse ritta panevad, et need nime googeldamisel ikka kenasti välja tuleks. Kui keegi on kunagi kirunud neist spordiüritustel tehtud kohutavaid fotosid, siis pole muret - need on kindlasti puhas ilu. Tõeliselt jubedad pildid on alles need, kus sul näiteks junn õlal on. Rapsasin kähku suurema sõnniku ühe stardikoridori kõrval lehvinud sponsori lipuga maha ja läksin rajale.

Vanarahvas teadis rääkida, et linnu otsetabamus pidavat õnne tooma. Katsusin küll joostes hoolega vaadata, et ma mõnda teemantkeed või rahapada puruks ei astuks, aga ei midagi. Õhtul ostsin igaks juhuks kolm eurost loteriipiletit ka. Ühega võitsin euro. Vahetasin selle veelkord uue pileti vastu ja ei võitnud enam midagi. Kaka oli küll väike, aga pleki jättis võimsa. Üks euro oleks selle eest ilmselgelt vähe saatuse poolt saadetud. Ühesõnaga kui keegi täna lauluväljaku kandist mõne 500-eurose leidma juhtus, siis oli see sinna minu jaoks jäetud.

Üritus ise läks hästi. Kuigi ma selle aastanumbri sees vist ei olegi nii pikka maad jooksnud kui täna, oli üllatavalt kerge. Nii palju kui jooksudistantsidel olnud kolleegidega rääkisin, ütlesid kõik sama. Paistis küll lauspäike ja puhus tugev tuul, aga esimene ei grillinud ja teine tundus imelikul kombel kogu aeg tagant olevat. Trügimist oli ka nagu vähem kui eelnevatel aastatel. Sain isegi teeninduspunktis joogi kätte. Eelmistel jooksudel ei ole ma rüseluse tõttu seda isegi üritanud.