2016/05/10

Mina, parkimishuligaan. Teine osa

Ma alustan sealt, kust esimene osa pooleli jäi. Rahvusraamatukogu eest. Meie PR-spetsialist oli mult natuke abi palunud seoses ühe meie ettevõttesisese konverentsi korraldamisega. Kuna ma selline  noor, sale ja terava keelega olen, pidin konverentsil pool-meelelahutuslikus osas mõned vahetekstid ette lugema. Kõlab lihtsalt, aga meie mammutfirmas tähendab see Rahvusraamatukogu konverentsisaalis laval täismajale esinemist. No nii mõnisada inimest saalis vaatamas ja valmis sind elusalt sööma. Ma olin eelnevalt terve öö magamata ja ilgelt närvis. Hommikul Rahvusraamatukogu ees autot parkides suutsin loomulikult SMSi autonumbri valesti kirjutada. Päeva lõpuks ootas mind selle eest kojamehe vahel 31-eurone parkimistrahv. Lisaks sellele oli mul konverentsi ajal mobiili aku tühjaks saanud ja sain parkimise alles pool tundi peale ärasõitu laadija juurde jõudes ära lõpetada. Pekki küll, ma ütlen.
Kuna ma parkimise eest maksnud olin ja isegi pool tundi liiga palju, vaidlustasin asja. Selle peale arvas Tallinna Linnavalitsus, et kuna sa firma autoga sõidad, siis oled sa meie silmis mitte keegi. Parkimistrahvi sünnid maksma küll, aga kui vaidlustada soovid, siis räägime me ainult su tegevjuhiga või võta temalt juriidiliselt pädev volitus. See on umbes sama hea kui Armin Karule ütelda, et kui supiköögis tasuta toitu soovid, siis küsi presidendilt luba. Kindlasti ta lubaks, aga natuke narr on küsida.
 
Kirjutasingi oma 31 eurot korstnasse. Poolteist nädalat hiljem kirjeldasin seltskonnale suvalistele kaastundlikele kolleegidele meie kohvinurgas, millisel alatul viisil MuPo minust üle oli rullinud. Lugu juhtus kuulama ka meie juristi assistent. Kuna ta mõni aeg tagasi üsna ebaõiglastel asjaoludel natuke väiksemas summas parkimistrahvi saanud oli, suhtus ta minusse ülima empaatiaga. Olin ta hiljuti seoses ühe meeskondliku kabevõistlusega hädast välja aidanud, niiet ta oli mulle väikest viisi teene ka võlgu.
"Oot-oot," sõnas ta mõtlikult. Ühesõnaga juriidilise osakonna esindajana oli talle koostatud volitus, mis võimaldas ettevõtet ka kuradi enda juures esindada, MuPost rääkimata. Leppisime kokku, et vaiet ta kirjutada ei viitsi, aga kui ma selle ise kokku panen, siis oma digiallkirja sinna alla ja ultravolituse manusesse võib ta panna küll. Mõeldud-tehtud. Järgmisel tööpäeval panin sellise vaide teele, et mulle oleks juuras magistrikraadi võinud anda. Kolm sekundit hiljem oli vastus postkastis. Kontorist väljas automaatteate näol nimelt. Teemat menetlev ametnik oli kaheks nädalaks puhkusele sõitnud.
Erinevalt mu mehe arvamuselt olen ma eeslikannatusega - ega ma muidu teda üle kaheksa aasta taluda ei oleks suutnud - ja ootasin külma rahuga ära, kuni meie Edgari käsilane tööl tagasi oli. Klassikuid tsiteerides: Great success! Kaks nädalat hiljem tühistati mu parkimistrahv täismahus.
 
Mu võidurõõm jäi üürikeseks. Seda lugu edasi jutustades pean ajas lausa mõned kuud tagasi minema. See oli veebruari lõpus kui meie loo algusest tuttav PR-spetsialist palus mul seoses ühe teemaga Äripäevale intervjuu anda. Lisaks eeslikannatusele on mul ääretult nigel ei ütlemise oskus, niie tegin ära. Kuna ma ajakirjanikuga head kontakti ei leidnud, läks asi mu kõhutunde järgi üsna pekki. Seda suurem oli mu üllatus, kui natuke peale ajakirjanikuga kohtumist mind samal teemal ühele Äripäeva konverentsile esinema paluti. Alguses arvasin, et see on nüüd küll viimane hetk ei ütlema õppida, aga siis viskasin konverentsi teiste esinejate nimekirjale pilgu peale. Seal figureeris ka ühe meie põhikonkurendi nimi. Assa mait! Nagu punane rätik härjale! Loomulikult olin ma nõus minema. Ikka plaaniga 101 korda parem ettekanne teha, kui konkurent. Mõned nädalat hiljem avastasin, et konkurendi nimi oli programmist kadunud. Siin on kaks seletust: kas lõid verest välja või selgus, et teema, mida algul eduloona esitada taheti, tegelikult eepiline läbikukkumine ja Äripäev ise saatis nad diskreetselt pekki. Mulle aga tundus, et sellel hetkel Äripäev ka minu poolt pikalt saata oleks juba natuke inetult hilja olnud.
 
Nii olingi aprilli lõpus oma autot Tallink Express hotell-konverentsikeskuse ette parkimas. Ma ise algul vaatasin, et mis see Äripäeva seminar ikka nii väga ära ei ole. Mõnikümmend suvalist kuulajat. Peale Rahvusraamatukogu konverentsisaalis 500-pealise publiku ees seismist peaks nohu olema. S****gi. Olin jälle terve öö halvasti maganud. Millegi pärast oli mind konverentsi viimaseks ankuresinejaks pandud. Siin on kaks võimalikku seletust. Spordis on nii, et ühtlaselt tugeva meeskonna puhul pannakse viimast, ankurvahetust, sõitma kõige tugevam, et karikas kindlalt koju tuua. Samas ühtlaselt nõrkade koosseisude puhul on viimaseks vahetuseks juba jumalast ükskõik, kes seda sõidab, sest jälgida nagunii enam keegi ei viitsi. Ma ei tea, kas Äripäeva konverentsid on Norra või Eesti laskesuusakoondis, aga seekord viimast vahetust ma seal sõitsin.

Konverentsikeskuse ees parkimiskohta nillides oli ainult üks enam-vähem koht vaba. Juhuslikult oli see täpselt kahe parimistsooni piiril. Panin auto ära ja nuputasin, kumba tsooni ma ennast parkima peaks registreesima - pool autot oli ühes, pool teises. Valisin selle, kummas pooles auto esiosa paiknes. Vale otsus. Esiosa oli odavamas tsoonis ja konverentsi lõppedes ootas mind kojamehe vahel järjekordne 31-eurone tervitus MuPolt. Kuigi tunnen endal olevat moraalse õiguse poole auto eest parkimistrahv tagasi küsida, seda teha ei kavatse. Kui saatus juba kaks korda läbi MuPo sulle signaali 31-eurosest karmavõlast saatnud on, võib selle ka ära maksta. PR-osakonnale ütlesin ka, et kui järgmine kord ajalehte või konverentsile tankisti vaja on, siis otsigu mõni edevam tegelane. See mäng ei ole minu jaoks. Parem blogin pseudonüümi all või midagi. See oli ikka päris kole foto, mis nad minust ajalehte panid lõpuks.

Karma
 

5 comments:

  1. See postitus võimaldab Sind väga täpselt identifitseerida. Pilt Äripäevas on päris armas!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänan! Ma mõtlesin sellele kirjutades, aga siis arvasin, et kes see ikka 1 + 1 kokku panekuks netis kaevama viitsib hakata. Tuleb välja, et eeldamine on endiselt kõigi ämbrite ema :)

      Delete
  2. Ma päris oleks viitsinud hakata kaevama, aga tänu eelmisele kommentaarile tekkis sportlik huvi :D Leidsin üles kah!

    ReplyDelete
  3. Arvestades seda, kui ilus sa muidu oled, ei ole see foto seal tõesti väga õnnestunud:)) Ma alguses arvasin, et seal pildil on üks mu tuttav, kes projektijuhtimise konverentsil esines.p

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on perspektiiviküsimus tegelikult. Ma kujutan ette, et 30 aasta pärast vaatan ma seda ÄP topeltlõuaga pilti ja mõtlen, milline püss ma ikka kunagi olin :)

      Delete