2016/05/27

Laborilood

Eelmisel nädalal juhtusin üle hulga aja ühte tootmislaborisse. Katseklaase nähes hakkasid näpud kohe sügelema. Minu esimene haridus on keemia ning olen päris mitu aastat oma elust tööl valget kitlit ja kummikindaid kandnud. Kui kusagil on oma taustast vaja rääkida ning ma parajasti pikka juttu teha ei viitsi, ütlen ikka, et olen keemik. See on minu enesetutvustus ja vabandus samal ajal. Vabandus selle pärast, et mõned asjad tunduvad ainult keemikutele normaalsed. Panen mõned enda ja oma ametiõdede ning -vendade laborilood kirja.
 
***
 
Ükskord läks mul tööl paarimees põlema. Töötasin siis kütuselaboris. Ühe katse jaoks oli lahtist tuld vaja. Paarimees pani parajasti katset üles ja rääkis juttu. Kummikinda peale oli atsetooni või mingit muud lahustit sattunud. Kui tikku tõmbas, oli käsi leekides. Ta jutustas edasi ja raputas kätt, kuni leegid kustusid. Õhtul alles hakkas mõtlema, et oot-oot, ma läksin ju põlema täna. Kinnas oli korralik, ei hakanud sulama ega midagi.
 
***
 
Katse, mida mu paarimees ette valmistas, kannab nime leekpunkt. Väga lihtsustatult öeldes määratakse selle abil diislikütuse süttimistemperatuuri. Ma täpselt enam ei mäleta, aga see peaks olema umbes 70°C kandis. Bensiinil leekpuntki ei määrata, sest see süttib lahtise leegi lähenedes juba miinuskraadide juures või üldse tikutopsi näitamisest. Ükskord saime tellimuse leekpunkti määramiseks. Klient ei öelnud, et ta oli kogemata diislit mahutisse, kuhu bensiini põhja jäänud oli, peale pumbanud. Kütsime proovi 50°C üles ja hakkasime testima. Pauk oli vägev.
Õppetund lastele: ära kunagi diislikütust ja bensiini kokku sega ning eriti ära ürita sellist segu põlema panna. Ära palu seda ka teistel teha. Isegi raha eest mitte.
 
Muide, kui diiselmootoriga autosse kogemata üks kord natuke bensiini tankida, ei ole sellest suuremat tüli, sest bensiin diiselmootoris ei sütti. See on ka kogemata praktikas kinnitust leidnud minu ühe doktorikraadiga keemikust hea tuttava poolt. Kui aga vastupidi teha, on targem auto kiiresti maha müüa. Selleks, et diislipüstol bensiinipaaki suruda on muidugi elevandi jõudu ja sipelgakaru aju vaja, sest targad autotootjad ning tanklabossid on need asjad siin maailmas nii korraldanud, et diislikütuse tankuri püstol bensiini omast suurem on.
 
Sellega seoses tuli mul kohe üks teine, Saaremaal juhtunud lugu meelde. Noormees rentis oma tüdruksõbraga matkabussi ja sõitis tuttava pulma. Järgmisel päeval saatis tüdruku tanklasse kütust võtma. Tüdruk tankis rõõmsalt umbes 60 liitri diislit auku, kuhu „WASSER“ peale oli kirjutatud. Lisaks kütusele raisatud rahale läks matkabussi veesüsteemi puhastus vanas rahas mitutuhat krooni maksma.
 
***
 
Laboris lähevad asjad üldse üsna tihti põlema. Kui mu orgaanilise keemia õppejõud veel noor oli, hakkas tal laboris mingi reaktor üle ajama. Laisk nagu ta oli, mõtles, et mis seal ikka, koristaja peseb õhtul põranda nagunii ära. Ainult, et see oli mingi naatriumit sisaldav mögin, mis põrandale üle oli keenud. Labori koristaja oli selline tüüpiline nõukaaegne tegelane ja põrandapesu käis nii, et esiteks kallatakse ämbritäis vett maha. Naatriumil on see viga, et ta põleb vees. Varsti põleski laboripõrand põlvekõrguse leegiga. Noor teadlane rahustas koristajat, et kui naatrium lõpuni reageerib, siis kustub tuli ise ära. Vahepeal jõudsid leegid aga puidust tõmbekapini...
Koristajast ei tea, aga firestarterist sai aastaid hiljem Teaduste Akadeemia peasekretär.
 
***
 
Esimesel kursusel sissejuhatavas keemiapraksis ajas mu Saaremaalt pärit kursavend rauast ja vasest kirjaklambrid segamini ning viskas esimese asemel teise väävelhappesse. Kui rauda mõõdukalt lahjendatud hape suurt ei huvita, siis vask reageerib kiirelt efektse tiheda suitsu saatel. Lisaks eraldub selle käigus korralikult soojust. Mu ehmunud kursavend jooksis kuumeneva katseklaasiga mööda laborit halades ringi suitsupilv taga: „Öööpetaja, öööpetaja, see kööörvetab!“
Katseklaasid on ümara põhjaga, niiet neid ei saa käest ka maha panna. Kui õppejõud naerukrampidest üle sai, tõi poisile statiivi ning pani põrgukatla tõmbe alla lõpuni suitsema. Too saarlane oli muidu tark poiss, lihtsalt laborites keeras pidevalt mingi jama kokku. Täna töötab ta ühes ministeeriumis üsna kõrgel kohal. Ma ei taha olla õel, aga iga kord, kui ma teda Aktuaalses Kaameras rääkimas näen hakkab mul „Öööpetaja, öööpetaja, kööörvetab!“ stseen jälle silme eest jooksma.
 
***
 
Üks teine kursavend oli jälle looduselt uskumatult täpse keemikukäe pärinud. Ise ta sellest väga ei hoolinud ja kui uus õppetoetuste seadus tuli arvas ta, kui nii edasi läheb, võib ülikool veel joomist segama hakata. Kolmandale kursusele jõudes usaldati meid juba keerulisemaid katseid tegema kui kirjaklambri happesse viskamine. Esmaspäeva hommikuti oli meil analüütilise keemia praktikum. Ükskord tuli too jumaliku keemikuanniga poiss kooli nädalavahetusel saadud veritseva kaklusehaavapeale verejooksu peatamiseks tampoon pähe kinni õmmeldud. Päris rõve vaatepilt oli. Analüütilise keemia praktikumid olid ka ühed neetud leiutised. Sealsed ülesanded oli nii püstitatud, et õppejõud segas mingist ainest sulle mögina kokku ja sina pidid kindlaks tegema, kui palju ta seda ainet sinna sisse pani. See võttis mitu tundi aega ja eksida tohtis maksimaalselt 3%. Sel ajal, kui teised segasid, kuumutasid, filtreerisid, kaalusid ja muid imevigureid tegi, magas kursavend tampooniga peal laual puhkamas. Tunni lõppedes tõusis üles, loksutas korra katseklaasi ja ütles numbri. Viga oli 0%. Õppejõud kiitis ta head tööd taevani ja hea, et ta kingi veel suudlema ei hakanud.
Tänaseks olen ma selle kursavenna jäljed kaotanud, aga vähemalt mõni aasta tagasi töötas ta Lõuna-Eestis keskkonnainspektorina.
 
***
 
Biokeemia praktikumid on veel pikemad. Mu ema lapsepõlvasõbranna õppis arstiks ja istus päevade kaupa biokeemia laboris katseid tehes. Ühe katse eduka läbi viimise tunnuseks oli see, et katseklaasi pidi tekkima sade. Tal ei tekkinud. Mitu päeva raisus ja vaja uuesti otsast alata. Suurest vihast sülitas ta katseklaasi. Kus selle peale tuli alles kopsakas sade klaasi põhja!
 
***
 
Minu üks teine tuttav, see, kes mõned lõigud ülal diisli asemel bensiini tankis, spetsialiseerus ka ühele biokeemia harule. Tal tuli loomkatseid teha. Temal käis doktorantuuris laborielu nii, et hommikul võeti esimese asjana vivaariumist mõni toekam jänes ja pandi kuivatuskappi küpsema. Kuivatuskapp on seade, kus muidu laborinõud kuivavad, aga seda annab ka kõrgemale temperatuurile sättida. Lõunaks sa jänes valmis ja kõrvale oli laboripiiritus. Tartlaste värk.
 
Katseloomadega pidi muide selline lugu olema, et eelistatud on isased hiired, rotid ja jänesed. Emastel olevat hormoonidest tulenevad käitumise muutused nii suured, et objektiivseid tulemusi on raske saada.
 
Jänesepraadija rääkis ka loo, kuidas kunagi olid Eesti teadlaste rotid stressiuuringutel võrreldes teistega veidraid tulemusi saanud. Lõpuks selgus, et koristajal, kes õhtuti laborit kraamimas käis, oli kass kaasas. Sel ajal, kui perenaine töötas, lõbustas kiisu end katseloomade puuridesse käpa toppimise ja muudel viisidel terroriseerimisega. Loomulikult ei olnud peale seda ükski stressisallikas enam rottide jaoks piisavalt suur.
 
 
 
Daipoh, kui keegi rääkima tuleb, et loodusteadused igavad on.

2 comments:

  1. Karm rahvas need keemikud. Kõrge sisemise keemistemperatuuriga (high-mountain boiling point).

    Mõned neist tõsi küll, aia taha läinud (Antsip)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lisaks happe- ja plahvatuskindlusele on meil sepakäed ka. Antsip ei ole kunagi mingi õige keemikumaterjal olnudki!

      Delete