2016/05/20

Kõõmane kuulsus

Paar nädalat tagasi saatsin tööl ühele koostööpartnerile seoses lepingurikkumistega teatavat liiki juriidilise noodi. Pool minutit hiljem sain vastu kirja: kuradi [minu tööandja nimi] tõprad.
Kuna selline röögatus juriidilise vastuväitena ei kvalifitseeru, kehitasin ainult õlgu ja tõstsin meili oma vastamist ootavate e-kirjade hulgast läbi töötatud kirjade kausta. Las sõimavad, peaasi, et edaspidi kenasti endale võetud kohustusi täidaks. See koostööpartner on varemgi üsna agressiivse väljendusviisiga olnud. Ometi sain pool minutit hiljem kirja sama saatja poolt veelkord forwardiga oma postkasti. Seekord vabandusega, et mulle saadetud kiri oli nende ettevõtte sisese suhtlusena siiski mõeldud.
Ühesõnaga olen oma ameti tõttu laialdaselt armastatud. Kuigi töö mul stressi ja konflikte ikka täie raha eest pakub, on tööandja selle eest väga normaalne. Muude soodustuste hulgas toetab erinevatel spordiüritustel osalemist ka. Kuidagi on kujunenud nii, et minust on nendel üritustel meie firma fotograaf saanud. Teen tulevastele põlvedele talletamiseks grupipilti ja siis siselehe jaoks mingeid meeleolukaid pilte veel. Väga hea roll, sest fotograaf peaks olema see, kellest endast igasuguseid kõõmaseid fotosid ringlusesse ei tohiks sattuda. Hah!

Eelmise aasta Maijooksust kirjutasin veel meie sisekommunikatsioonispetsialisti palvel väikese humoorika loo ka ettevõtte lehte. Vist sai liiga hea lugu, sest paar tundi tagasi sain seoses homme toimuva selleaastase Maijooksuga äreva kõne. Tuleb välja, et seekord on meie firmast sinna nii palju naisi tulemas, et oleme Maijooksul suurima osalejate arvuga ettevõtte troonilt seal viimased neli aastat istuva Ericsoni minema kupatanud. Nüüd on kiiresti vaja kedagi, kes homme autasustamistseremooniale karikat vastu võtma tuleks. Kas ma võiks tulla ja mõned ettevõtte särkidega kolleegid ka efekti mõttes lavale kaasa võtta. Seal tehakse pilti ka meediasse ja siis oleks ilus vaadata. Selles mõttes on muidugi armas, et täna õhtul, mitte homme hommikul avastati, et meil karikas soolas on. Jõuan vähemalt särgi ära triikida äkki. Kust ma nüüd reede õhtul ja viimasel minutil kolleegid leian, kes oleks sama kehvad ei ütlejad nagu mina ning nõustuksid minuga homme peale jooksu kõõmases olekus fotograafide ette poodiumile ronima, seda ma ausõna ei tea.

Mina isegi niiväga ei põe, sest ma hakkan kõõmase kuulsusega juba harjuma. Eelmisel SEB Tallinna maratonil jäin ma finišis Delfi fotograafile enne seda, kui raisakotkad mu jooksust küpset liha nokkima lendasid, nii õnnetult ette, et minust suures plaanis tehtud pilt tükk aega Delfi galeriis üleval rippus. Kusjuures ripub vist täna ja sinna maani edasi, kuni internet veel surnud pole. Kuna seal galeriis palju pilte oli, siis ma algul arvasin, et kui paljud seda ikka läbi viitsivad lapata. Paljud viitsisid! Uskumatu, kui paljud mulle Facebooki kirjutasid, et kas ma tean, et minust SEB sügisjooksul Delfisse pilt tehti.
Kas see pilt, kus ma higiste juustega ülbelt ringi vahin? Jaa, palun, kõik sõbrad ja tuttavad, tulge ja tuletage mulle veel ja veel seda kaunist kaadrit meelde ning hõõruge nina alla...

2 comments:

  1. Ma tahaks küll AiliKassi pilti näha. Kindlasti superilus naine. Ja magneetilise auraga. Saatke link, ootan kannatamatult.

    ReplyDelete
  2. juba ette aitäh!

    ReplyDelete