Töötavate emade lapsed

Maikuu esimesel reedel saime vanema lapsega lastehaigla traumapunktis käia. Samadel asjaoludel, mis eelmisel korralgi kolm aastat tagasi - näpp autoukse vahel. Hea, et registratuuritädi meile kuldkliendikaarti pakkuma ei tulnud. Tehti röntgen ja luu oli õnneks terve. Pöidlaküüs tuleb nüüd millalgi tõenäoliselt maha, aga see on väike mure.

Järgneval nädalal hakkasin ülemusele kurtma, et olen ikka ema küll, kaks korda järjest lapsega sama looga EMO ust kaapimas. Ülemus arvas, et see pole midagi. Tal oli omal ajal poeg ratsutamisega tegelenud ning hobuse seljast kukkudes jala murdnud ning peapõrutuse saanud. Kuus päeva olid haiglas. Esimesel päeva kodus tagasi arvas poiss, et võiks kipsis jalaga üle aia ronida. Teise jala luu murruga traumapunktis tagasi hakkasid nad emaga arutama, mis moodi ta nüüd koolis käia saab. Poiss arvas, et tuleb kargud osta. Selle peale ütles arst, et karkude jaoks peaks ikka vähemalt üks jalg töötama.

Mu ülemus on leedulanna, aga elas perega töö tõttu pikalt Rootsis. Lapsed, nelja-aastase vanusevahega poiss ja tüdruk, käisid sealses diplomaatide laste koolis. Mõlemad vanemad olid ka Rootsist tihti teistes riikides komandeeringutes. Sel ajal valvas lapsi nende ameeriklasest naaber. Korra oli tüdruk poisile tüli käigus sellise obaduse lajatanud, et viimasel sõlmeluu läks. Naaber vaatas korra poisi kätt ja arvas: "Yarrrrr! That ain`t nothing boy!"

Kui tema laps oli, olevat ta kõik viis sõrme korraga murdnud ja polevat häda kedagi. Kui ema lõpuks jaole sai, oli näpp juba valesti kokku kasvanud ja teha polnud midagi. Kuna poiss nüüd ühte kätt korralikult rusikasse pigistada ei saa, on poksijakarjäär edaspidi tema jaoks välistatud. Selle eest tundub õel küllaga eelduseid jaguvat.

Noorem laps mul veel EMO klient ei ole. Ta on muudel viisidel andekas.

"Kullake, mis sa teed seal nii vaikselt?"

"Joonistan, emme"

Laborilood

Eelmisel nädalal juhtusin üle hulga aja ühte tootmislaborisse. Katseklaase nähes hakkasid näpud kohe sügelema. Minu esimene haridus on keemia ning olen päris mitu aastat oma elust tööl valget kitlit ja kummikindaid kandnud. Kui kusagil on oma taustast vaja rääkida ning ma parajasti pikka juttu teha ei viitsi, ütlen ikka, et olen keemik. See on minu enesetutvustus ja vabandus samal ajal. Vabandus selle pärast, et mõned asjad tunduvad ainult keemikutele normaalsed. Panen mõned enda ja oma ametiõdede ning -vendade laborilood kirja.

 

***

 

Ükskord läks mul tööl paarimees põlema. Töötasin siis kütuselaboris. Ühe katse jaoks oli lahtist tuld vaja. Paarimees pani parajasti katset üles ja rääkis juttu. Kummikinda peale oli atsetooni või mingit muud lahustit sattunud. Kui tikku tõmbas, oli käsi leekides. Ta jutustas edasi ja raputas kätt, kuni leegid kustusid. Õhtul alles hakkas mõtlema, et oot-oot, ma läksin ju põlema täna. Kinnas oli korralik, ei hakanud sulama ega midagi.

 

***

 

Katse, mida mu paarimees ette valmistas, kannab nime leekpunkt. Väga lihtsustatult öeldes määratakse selle abil diislikütuse süttimistemperatuuri. Ma täpselt enam ei mäleta, aga see peaks olema umbes 70°C kandis. Bensiinil leekpuntki ei määrata, sest see süttib lahtise leegi lähenedes juba miinuskraadide juures või üldse tikutopsi näitamisest. Ükskord saime tellimuse leekpunkti määramiseks. Klient ei öelnud, et ta oli kogemata diislit mahutisse, kuhu bensiini põhja jäänud oli, peale pumbanud. Kütsime proovi 50°C üles ja hakkasime testima. Pauk oli vägev.
Õppetund lastele: ära kunagi diislikütust ja bensiini kokku sega ning eriti ära ürita sellist segu põlema panna. Ära palu seda ka teistel teha. Isegi raha eest mitte.

 

Muide, kui diiselmootoriga autosse kogemata üks kord natuke bensiini tankida, ei ole sellest suuremat tüli, sest bensiin diiselmootoris ei sütti. See on ka kogemata praktikas kinnitust leidnud minu ühe doktorikraadiga keemikust hea tuttava poolt. Kui aga vastupidi teha, on targem auto kiiresti maha müüa. Selleks, et diislipüstol bensiinipaaki suruda on muidugi elevandi jõudu ja sipelgakaru aju vaja, sest targad autotootjad ning tanklabossid on need asjad siin maailmas nii korraldanud, et diislikütuse tankuri püstol bensiini omast suurem on.

 

Sellega seoses tuli mul kohe üks teine, Saaremaal juhtunud lugu meelde. Noormees rentis oma tüdruksõbraga matkabussi ja sõitis tuttava pulma. Järgmisel päeval saatis tüdruku tanklasse kütust võtma. Tüdruk tankis rõõmsalt umbes 60 liitri diislit auku, kuhu „WASSER“ peale oli kirjutatud. Lisaks kütusele raisatud rahale läks matkabussi veesüsteemi puhastus vanas rahas mitutuhat krooni maksma.

 

***

 

Laboris lähevad asjad üldse üsna tihti põlema. Kui mu orgaanilise keemia õppejõud veel noor oli, hakkas tal laboris mingi reaktor üle ajama. Laisk nagu ta oli, mõtles, et mis seal ikka, koristaja peseb õhtul põranda nagunii ära. Ainult, et see oli mingi naatriumit sisaldav mögin, mis põrandale üle oli keenud. Labori koristaja oli selline tüüpiline nõukaaegne tegelane ja põrandapesu käis nii, et esiteks kallatakse ämbritäis vett maha. Naatriumil on see viga, et ta põleb vees. Varsti põleski laboripõrand põlvekõrguse leegiga. Noor teadlane rahustas koristajat, et kui naatrium lõpuni reageerib, siis kustub tuli ise ära. Vahepeal jõudsid leegid aga puidust tõmbekapini...

Koristajast ei tea, aga firestarterist sai aastaid hiljem Teaduste Akadeemia peasekretär.

 

***

 

Esimesel kursusel sissejuhatavas keemiapraksis ajas mu Saaremaalt pärit kursavend rauast ja vasest kirjaklambrid segamini ning viskas esimese asemel teise väävelhappesse. Kui rauda mõõdukalt lahjendatud hape suurt ei huvita, siis vask reageerib kiirelt efektse tiheda suitsu saatel. Lisaks eraldub selle käigus korralikult soojust. Mu ehmunud kursavend jooksis kuumeneva katseklaasiga mööda laborit halades ringi suitsupilv taga: „Öööpetaja, öööpetaja, see kööörvetab!“
Katseklaasid on ümara põhjaga, niiet neid ei saa käest ka maha panna. Kui õppejõud naerukrampidest üle sai, tõi poisile statiivi ning pani põrgukatla tõmbe alla lõpuni suitsema. Too saarlane oli muidu tark poiss, lihtsalt laborites keeras pidevalt mingi jama kokku. Täna töötab ta ühes ministeeriumis üsna kõrgel kohal. Ma ei taha olla õel, aga iga kord, kui ma teda Aktuaalses Kaameras rääkimas näen hakkab mul „Öööpetaja, öööpetaja, kööörvetab!“ stseen jälle silme eest jooksma.

 

***

 

Üks teine kursavend oli jälle looduselt uskumatult täpse keemikukäe pärinud. Ise ta sellest väga ei hoolinud ja kui uus õppetoetuste seadus tuli arvas ta, kui nii edasi läheb, võib ülikool veel joomist segama hakata. Kolmandale kursusele jõudes usaldati meid juba keerulisemaid katseid tegema kui kirjaklambri happesse viskamine. Esmaspäeva hommikuti oli meil analüütilise keemia praktikum. Ükskord tuli too jumaliku keemikuanniga poiss kooli nädalavahetusel saadud veritseva kaklusehaavapeale verejooksu peatamiseks tampoon pähe kinni õmmeldud. Päris rõve vaatepilt oli. Analüütilise keemia praktikumid olid ka ühed neetud leiutised. Sealsed ülesanded oli nii püstitatud, et õppejõud segas mingist ainest sulle mögina kokku ja sina pidid kindlaks tegema, kui palju ta seda ainet sinna sisse pani. See võttis mitu tundi aega ja eksida tohtis maksimaalselt 3%. Sel ajal, kui teised segasid, kuumutasid, filtreerisid, kaalusid ja muid imevigureid tegi, magas kursavend tampooniga peal laual puhkamas. Tunni lõppedes tõusis üles, loksutas korra katseklaasi ja ütles numbri. Viga oli 0%. Õppejõud kiitis ta head tööd taevani ja hea, et ta kingi veel suudlema ei hakanud.

Tänaseks olen ma selle kursavenna jäljed kaotanud, aga vähemalt mõni aasta tagasi töötas ta Lõuna-Eestis keskkonnainspektorina.

 

***

 

Biokeemia praktikumid on veel pikemad. Mu ema lapsepõlvasõbranna õppis arstiks ja istus päevade kaupa biokeemia laboris katseid tehes. Ühe katse eduka läbi viimise tunnuseks oli see, et katseklaasi pidi tekkima sade. Tal ei tekkinud. Mitu päeva raisus ja vaja uuesti otsast alata. Suurest vihast sülitas ta katseklaasi. Kus selle peale tuli alles kopsakas sade klaasi põhja!

 

***

 

Minu üks teine tuttav, see, kes mõned lõigud ülal diisli asemel bensiini tankis, spetsialiseerus ka ühele biokeemia harule. Tal tuli loomkatseid teha. Temal käis doktorantuuris laborielu nii, et hommikul võeti esimese asjana vivaariumist mõni toekam jänes ja pandi kuivatuskappi küpsema. Kuivatuskapp on seade, kus muidu laborinõud kuivavad, aga seda annab ka kõrgemale temperatuurile sättida. Lõunaks sa jänes valmis ja kõrvale oli laboripiiritus. Tartlaste värk.

 

Katseloomadega pidi muide selline lugu olema, et eelistatud on isased hiired, rotid ja jänesed. Emastel olevat hormoonidest tulenevad käitumise muutused nii suured, et objektiivseid tulemusi on raske saada.

 

Jänesepraadija rääkis ka loo, kuidas kunagi olid Eesti teadlaste rotid stressiuuringutel võrreldes teistega veidraid tulemusi saanud. Lõpuks selgus, et koristajal, kes õhtuti laborit kraamimas käis, oli kass kaasas. Sel ajal, kui perenaine töötas, lõbustas kiisu end katseloomade puuridesse käpa toppimise ja muudel viisidel terroriseerimisega. Loomulikult ei olnud peale seda ükski stressisallikas enam rottide jaoks piisavalt suur.

 

 

 

Daipoh, kui keegi rääkima tuleb, et loodusteadused igavad on.

Lugeja küsib: kolme jalaga lehm ja tasakaalutu kana

Mingi uus seadus olevat, mis muudab kohustuslikuks korteriühistute moodustamise. Sellega seoses tuleb meil teist korda ajaloos maja koosolek kokku kutsuda. Esimene ja siiani ainus toimus kolm ja pool aastat tagasi. Oleme naabritega siiani ka ilma ühistu ja koosolekuta asjad aetud ning rahus elatud saanud, nii palju, kui see keskmiste eestlaste puhul üldse võimalik on. Nüüd nädala alguses käis naabrimees seoses ühistuteemadega korra meie juures asju arutamas. Meil on kolm kortermaja-ridaelamut sama aia sees. Üks võimalus oleks ühistu kolme maja peale kokku panna. Samasugused majad, samal ajal ehitatud, samad mured. Kui ühel on vaja hekki pügada, aeda värvida või muru niita, on need kõigi kolme jaoks samas hoovis. Kui üks maja mingist otsast lagunema hakkab, hakkavad tõenäoliselt ka teised kaks. Kolmele majale korraga tellides saaks kõik teenused-tööd odavamalt. Naabrimees arvas, et pole mõtet, sest teise kahe maja maksekäitumist ei võivat teada. Piirkonda arvestades ma selles osas nii murelik ei oleks, aga hea küll.
Peale seda hakkas naabrimees oma rasket elu kurtma. Lühike kokkuvõte võiks olla: olid ajad, olid majad. Suht okei autod seisavad tal siiani ukse ees. Ainuke jama on, et Eesti riik, vaata saatanat, ei lubavat tal eraisiku pankrotti välja kuulutada. Ridade vahelt või lugeda, et finantsseiklustega seoses on teda piltlikult öeldes nii mõnigi kord auto pagasiruumis Männiku karjääri sõidutatud. Seda rääkides vehkis ta käega, millel pool nimetissõrme puudu on. Üsna puhas lõikega tundus maha olevat võetud. Mul hakkas mõte kohe Jaapani maffia traditsiooniliste karistusviiside suunas jooksvat, aga ma seal edasi ma enam ei mõelnud. Üldiselt polevat muret, sest elamine on tal kas naise või advokaadi nimel, täpselt ei saanudki aru. Naine on tal ametlikult üldse teise mehega abielus. Niiet ära ei saavat talt vähemalt midagi võtta. Selline mees muretseb meil siis naabrite maksekäitumise pärast. Ma edasi enam ei viitsinud ja ütlesin, et pean pesu ära korjama minema.

Täna, kui netis uudistest mingit Eesti lipu kohta käivat "lugeja küsimust" lugesin, tuli meelde, et oleks pidanud maja koosoleku päevakorda meie kolme maja ühise lipuvarda mastivimpli teema laskma lisada. See tahaks välja vahetamist saada, ots juba lausa narmendab inetult.
Portaalis tahtis üks lugeja aga teada, kas katusele tohib kividest Eesti lipu värvides mustrit laduda. Küsimusele vastas keegi, kelle ametinimetus on sümboolikanõunik. Minu jaoks oli see ametimees ka vastus küsimusele mis pagana moodi on võimalik semiootikuharidusega leiba teenida, aga see on juba teine teema arutamiseks. Ebatüüpiliselt lühike ja selge vastus oli, et jah, tohib küll katusele Eesti lipu värvides mustrit laduda. Enamasti vastavad igasugused eksperdid neile "lugeja küsimustele" nii, et hakkavad vastama ja vastavad ning on juba vastamisega pea lõpuni jõudnud kui vastuse alguse juurde tagasi jõuda et siis vastus kokku võtta ning vastamine lõpetada, aga lõpuks on küll palju mula, aga vastust nagu ei ole. Väheste eranditega siis.
Minu vaieldamatu lemmikvastus "lugeja küsimusele" läbi aegade pärineb Tallinki pressiesindajalt. Küsimus oli selline, et miks Tallink enam Tallinna maratonil osalejatele tasuta Rootsi laevapileteid ei jaga, vaid mingeid mõttetuid sooduskuponge. Tallink ütles, et kupongiga on lugu nii, et see on nende heast tahtest tehtud kingitus kõigile jooksjatele ning nad ei näe vajadust põhjendada, miks kingitus sellel aastal enam nii magus pole, kui eelmisel. No täpselt! Selles mõttes, et see sooduskupong on muidugi hale küll, aga kingiks saadud asja kohta on ikka inetu kinkijale virisema minna, et mis mõttes ma enam nii head nänni ei saa, kui vanasti jagati.

Üldiselt kipuvad need "lugeja küsib" artiklid meie meedias siiski kõik samasse auku minema: lollile küsimusele loll ja hämav vastus. Ainuke väärtus nende lugude juures on vahel kommentaarid. Ka siin on mul läbi aegade mõned pärlid meelde jäänud. Näiteks selle sama riigilipu teemal. Lugeja tahtis teada, kuidas hävitada kulunud riigilippu. Vastus oli, et tuleks värvide kaupa lahti lõigata, siis eri värvid  eraldi väikestes kilekotikestes maha matta või prügikonteinerisse viia või mitteavalikult põletada. Selle peale uuris üks kommentaator, kas Ameerika Ühendriikide lipp tuleks ka värvide kaupa lahti lõigata.

Või Alma piim. Lugeja tahtis teada, miks Alma lehmal kolm jalga on. Valio Alma esindaja vastas, et neljas jalg olevat lihtsalt peidus teise taga. Kommentaatorid teadsid aga ka paremaid põhjuseid: kolme jalaga lehm ei jookse nii kiiresti eesti ära ja ei saa lüpsikut ümber lüüa.

Alma lehm

Kusjuures mind häirib selle lehma juures hoopis üks teine asi. Mõtteliselt viitab kõrs ja kruus sellele, et lehm joob piima. Kui asja sisulisele küljele mõelda, oleks see sama, mis et lehm on omaenda jala ära söönud. Ma vist üldse mõtlen seoses tööalase kretinismiga tootedisainiteemadel pisut üle. Juba mitmendat korda vaatan mõned kuud tagasi turule tulnud seeria kujundust ja imestan oma ette, mis pagana valemiga see kana seal pakil püsti püsib.

Tasakaalutu kana

Kas ma olen imelik või see kana on lisaks loti kaotamisele kohe tagumikuli kukkumas?

Muutused

Kaks asja siin maailmas on samavõrra piinarikkad kui kasulikud: õppimine ja muutused. Ma olen samas ettevõttes samal ametikohal juba 7 1/2 aastat. Kohati hakkas juba masendavaks minema. Lähed hommikuti tööle, uus päev, aga ikka samad jamad, mis eile või viis aastat tagasi. Viimasel ajal on olukord uuel viisil frustreeriv. Lähed hommikul tööle, vanad jamad on ka, aga juurde tekivad mingid täiesti uut tüüpi probleemid. Vanad tunduvad uute kõrval nagu ammused head tuttavad, kellega kohtumine isegi rõõmu valmistab.

Gotlandile!

Mõned kuud tagasi jäi mulle kusagilt kuklasse tiksuma, et Tallink on ka sel aastal Ojamaale eriväljumistena päevakruiise korraldamas. Selleks ajaks, kui ma ükskord ärkasin ja broneerimissüsteemi jaole sain, olid osad reisid kas üldse välja müüdud või neljale inimesele saadaval vaid sisuliselt masinaruumis asuvad 8-ruutmeetrised aknata kuut-kajutid või über-kallid perekajutid. Kui mulle sobival kuupäeval maksis kuut 360 eurot ja kahetoaline perekajut 760, siis 400 euro eest olen ma nõus kaks ööd mootori otsas magama küll.
Probleem on mu kallis teises pooles. Ise maapoiss, aga vot reisidel on nagu printsess herneteral. Kui ma ta kunagi aastaid tagasi esimest korda Tallinkiga Rootsi kaasa võtsin, siis kajuti ust avades tuli ta selg ees välja tagasi ning tahtis laeva infolauda normaalset tuba nõudma tormata. Õnneks ma jõudsin talle enne selgeks teha, et laevas ongi normaalne, et kajut on 9 ruutmeetrit ja naridega ning just selle eest me maksnud olimegi. Peale asjaoludega leppimist nõuab ta nüüd igal suvel uuesti Stockholmi kruiisile viimist.

Ma ise kutsun seda kassi mentaliteediks. See on ellusuhtumine, kus eeldatakse, et elu hüved koos teenindusega on maailmakorra loomulik osa. Et koguaeg on saadaval kassikrõbinad, värske vesi ja puhas liivakast. Kui ei ole, siis on nutt, hala ja nördimus kümnel eri viisil. Seda, et inimesed ei ole siia ilma mitte kasside teenindavaks personaliks sündinud, kassitoit puhtalt gravitatsiooni abil kaussi ei liigu, liivakasti puhastamine ei ole meeldiv töö või et toidukausid vahel ka pesemist vajavad, nad ei teadvusta ega hakkagi teadvustama.

Mina kodus piima ei joo ega muul viisil tarbi. See ei ole mingi põhimõtteline otsus, mulle lihtsalt ei meeldi. Minu teine pool aga küll. Mina olen see, kes piima poest koju toob. Ühel hommikul oli mu mees sokkideni solvunud, et ma eelmisel õhtul poest piima ei olnud toonud. Tal ei olevat nüüd midagi müsli peale kallata. Tegin kapi lahti ja näitasin piimapakki. Enne poodi minekut olin seda veel kergitanud, et kaalu järgi kontrollida, kui palju sees on. Üle poole oli.
See piim olevat neli päeva aegunud. Ausõna, kuna mina piima ei tarbi, siis tõesti ei teadnud. Vana piim tuleb ära kallata. Kui külmikus pakki pole, siis panen piima poenimekirja ja toon uue. Kuigi moraalselt oli mul kahtlemata õigus, ei tahtnud ma ka seda, et mees näljasurma sureks ning tõin järgmisel õhtul poest värske piima. Hommikul oli uus pakk lahti tehtud, aga vana, nüüd juba viis päeva aegunud, kääris endiselt külmkapis. Minu viga muidugi ka. Ostan kilepiima. Et see püsti seisaks, tuleb pakk eraldi kannu panna. Meil on neid kaks. Üks on kilepiimale, teine kilepakis keefirile või jogurtitele, kui neid majapidamises olema peaks. Väga tihti ei ole. Seekord ka ei olnud. Mees oli vakantse kannu värske piima jaoks kasutusele võtnud. Oleks ma piisavalt taibukas olnud, et see ära köögisahtlisse ära panna, poleks ta seda kätte saanud ja kannu vabastamiseks vana piima ise ära pidanud kallama. Ainus asi, mida ta köögis avada oskab, on külmik. Sahtel on sama kindel nagu seif. Ütlesin mehele, et ta võiks vana piima siiski ära valada. Siis oleks kindel mats, et oleks hästi valatud või nii. Õhtul kääris piim endiselt külmkapis. Mõnikord on lihtsam ise teha, kui õiendada, et teine teeks. Võtsin piima ja kallasin ära.
Järgmisel hommikul oli uus skandaal. Olin hapu asemel kogemata hoopis värske piima ära valanud.
"Kui mina piima ära kallan, siis oskan ma küll kuupäeva vaadata," seletas mees tähtsalt.
Mitte, et ta just väga tihti piima ära kallaks. Nüüd võttis ta demonstratiivselt juba pea nädal üle tähtaja läinud piima ja valas kraanikausist alla. Sel ajal, kui piimaklombid plumps-plumps tegid, läks loeng edasi. Tähelepanelikkus jne. Ma ei viitsinud kuulata isegi. Minu tagasihoidlikku tagumikku üldse ei huvitagi, kas kodus on piima või mitte. See on puhtalt mu hea tahe, et ma seda mehele poest koju tassin. Rääkimata sellest, et selle eest ka maksan. Ja siis pean kuulama jutluseid teemal, et piimavarud on halvasti majandatud.

Gotlandile pileteid broneerides kaalusin oma võimalusi. 8-ruutmeetrine aknata kajut oleks mu mehe jaoks kahtlemata halvasti valitud. Kuna mina laevapiletite eest maksan, siis seda, et natuke ruumikam lahendus 400 eurot maksaks, ta endale teadvustama ei hakka. Loomulikult arvaks ta 8 ruutmeetri hinda kuuldes ka, et olen rumalalt üle maksnud. Arvestades, et lisaks kahele ööle kaheksal ruutmeetril saavad 360 euro eest neli inimest laeva buffees kaks korda hommikust ja korra õhtud süüa ning et ma olen oma bronniga viimasele hetkele jäänud, ei ole see üldse kallis minu meelest. Kui kruiisi päeval juhtuks lisaks veel vihma sadama, mis nagunii juhtub, olen ma kahtlemata ka reisiks halva päeva valinud. Aga teised Gotlandi kruiiside päevad, mis mulle sobiksid, on nagunii täis. Teoreetiline võimalus oleks ka ilma meheta minna. Ükskord, kui me perega jalutama hakkasime minema ja ta liiga palju targutas, kuidas ma lapsi valesti riietan, panin ta katlamajja luku taha ning läksime ilma temata. Õnneks sai ta ise välja, aga oli terve õhtu väga vaikne. Mõtlen sellele siiani suurte südametunnistusepiinadega.
Ka praktilisest küljest oleks mehe maha jätmine pisut keerukas. Kuna kõik autokohad laevas täis on, tuleb Gotlandil ringi liikumiseks ratas laenutada. See maksab ainult 19 eurot päev. Laste jaoks saab sama raha eest rattale järelkäru võtta. Kui ma üksi läheks, tähendaks see, et ühele rattale käib vaid üks käru. Visby rattarendi koduleht ütleb, et kaks last mahuks ühte rattakärusse küll. Minu lapsed tõenäoliselt siiski mitte. Nad on küll üsna kompaktsed, aga kui ma nad rohkem kui pooleks tunniks kõrvuti istuma panen tähendab see, et ma saan teada, kui hästi Gotlandil erakorraline meditsiin toimib. Neil on päris teravad hambad. Ma olen küll vapper naine, aga kahte last rattaga vedada on füüsiliselt vist üsna rakse ka. Niiet meil on siiski kahte ratast kahe lapsekäruga vaja.

Kusjuures Gotlandi projekti mehele tutvustamine läks üllatavalt valutult. Nagu arvata oli, ütles ta kohe, et 360 eurot laevapiletite eest on palju ja selle raha eest saaksime airBalticu soodukatega mõnda Lõuna-Euroopa pealinna lennata parem. Ma olin ka neid airBalticu pakkumisi vaadanud, aga neil on täpselt nii, et soodsate piletitega saabuvad lennuajad on enne väljuvaid lende, ehk siis ajamasinat leiutamata edasi-tagasi pileteid selle hinnaga ei saa. Kui veel nelja inimese hotellide hinnad juurde liita, sõidame me Tallinkiga puhta muidu. Peale seda selgitust jäi ta üsna rahule.

Mulle tundub, et ta on sellest Gotlandivärgist isegi natuke põnevil. Ma ise olen ka. Ja gdamnit! Kui me suudame kaks päeva kaheksal ruutmeetril niimoodi hakkama saada, et keegi merre ei hüppa või kedagi teist üle parda ei viska, saame me vist kõigega hakkama, mis elus ette tulla.

Tänavune Maijooks

Ei jäänudki täna need kõõmased pildid sündimata. Kuid juhtus see hoopis teisel viisil, kui alguses eeldatud. Seisin stardikoridoris, kui korraga pihta sain. Otse õlga. Mingi tundmatu õela linnu käest. Maijooksul osaleb üle 10 000 naise ja mina pean olema see, kellele taevast sõnnikut kaela sajab. Teha polnud ka midagi, stardini oli 30 sekundit, mass juba pressis selga, mul on junn õlal ja nurga taga on torud õieli need fotograafid, kes pärast oma pildid sportfotosse ritta panevad, et need nime googeldamisel ikka kenasti välja tuleks. Kui keegi on kunagi kirunud neist spordiüritustel tehtud kohutavaid fotosid, siis pole muret - need on kindlasti puhas ilu. Tõeliselt jubedad pildid on alles need, kus sul näiteks junn õlal on. Rapsasin kähku suurema sõnniku ühe stardikoridori kõrval lehvinud sponsori lipuga maha ja läksin rajale.

Vanarahvas teadis rääkida, et linnu otsetabamus pidavat õnne tooma. Katsusin küll joostes hoolega vaadata, et ma mõnda teemantkeed või rahapada puruks ei astuks, aga ei midagi. Õhtul ostsin igaks juhuks kolm eurost loteriipiletit ka. Ühega võitsin euro. Vahetasin selle veelkord uue pileti vastu ja ei võitnud enam midagi. Kaka oli küll väike, aga pleki jättis võimsa. Üks euro oleks selle eest ilmselgelt vähe saatuse poolt saadetud. Ühesõnaga kui keegi täna lauluväljaku kandist mõne 500-eurose leidma juhtus, siis oli see sinna minu jaoks jäetud.

Üritus ise läks hästi. Kuigi ma selle aastanumbri sees vist ei olegi nii pikka maad jooksnud kui täna, oli üllatavalt kerge. Nii palju kui jooksudistantsidel olnud kolleegidega rääkisin, ütlesid kõik sama. Paistis küll lauspäike ja puhus tugev tuul, aga esimene ei grillinud ja teine tundus imelikul kombel kogu aeg tagant olevat. Trügimist oli ka nagu vähem kui eelnevatel aastatel. Sain isegi teeninduspunktis joogi kätte. Eelmistel jooksudel ei ole ma rüseluse tõttu seda isegi üritanud.

Kõõmane kuulsus

Paar nädalat tagasi saatsin tööl ühele koostööpartnerile seoses lepingurikkumistega teatavat liiki juriidilise noodi. Pool minutit hiljem sain vastu kirja: kuradi [minu tööandja nimi] tõprad.
Kuna selline röögatus juriidilise vastuväitena ei kvalifitseeru, kehitasin ainult õlgu ja tõstsin meili oma vastamist ootavate e-kirjade hulgast läbi töötatud kirjade kausta. Las sõimavad, peaasi, et edaspidi kenasti endale võetud kohustusi täidaks. See koostööpartner on varemgi üsna agressiivse väljendusviisiga olnud. Ometi sain pool minutit hiljem kirja sama saatja poolt veelkord forwardiga oma postkasti. Seekord vabandusega, et mulle saadetud kiri oli nende ettevõtte sisese suhtlusena siiski mõeldud.
Ühesõnaga olen oma ameti tõttu laialdaselt armastatud. Kuigi töö mul stressi ja konflikte ikka täie raha eest pakub, on tööandja selle eest väga normaalne. Muude soodustuste hulgas toetab erinevatel spordiüritustel osalemist ka. Kuidagi on kujunenud nii, et minust on nendel üritustel meie firma fotograaf saanud. Teen tulevastele põlvedele talletamiseks grupipilti ja siis siselehe jaoks mingeid meeleolukaid pilte veel. Väga hea roll, sest fotograaf peaks olema see, kellest endast igasuguseid kõõmaseid fotosid ringlusesse ei tohiks sattuda. Hah!

Eelmise aasta Maijooksust kirjutasin veel meie sisekommunikatsioonispetsialisti palvel väikese humoorika loo ka ettevõtte lehte. Vist sai liiga hea lugu, sest paar tundi tagasi sain seoses homme toimuva selleaastase Maijooksuga äreva kõne. Tuleb välja, et seekord on meie firmast sinna nii palju naisi tulemas, et oleme Maijooksul suurima osalejate arvuga ettevõtte troonilt seal viimased neli aastat istuva Ericsoni minema kupatanud. Nüüd on kiiresti vaja kedagi, kes homme autasustamistseremooniale karikat vastu võtma tuleks. Kas ma võiks tulla ja mõned ettevõtte särkidega kolleegid ka efekti mõttes lavale kaasa võtta. Seal tehakse pilti ka meediasse ja siis oleks ilus vaadata. Selles mõttes on muidugi armas, et täna õhtul, mitte homme hommikul avastati, et meil karikas soolas on. Jõuan vähemalt särgi ära triikida äkki. Kust ma nüüd reede õhtul ja viimasel minutil kolleegid leian, kes oleks sama kehvad ei ütlejad nagu mina ning nõustuksid minuga homme peale jooksu kõõmases olekus fotograafide ette poodiumile ronima, seda ma ausõna ei tea.

Mina isegi niiväga ei põe, sest ma hakkan kõõmase kuulsusega juba harjuma. Eelmisel SEB Tallinna maratonil jäin ma finišis Delfi fotograafile enne seda, kui raisakotkad mu jooksust küpset liha nokkima lendasid, nii õnnetult ette, et minust suures plaanis tehtud pilt tükk aega Delfi galeriis üleval rippus. Kusjuures ripub vist täna ja sinna maani edasi, kuni internet veel surnud pole. Kuna seal galeriis palju pilte oli, siis ma algul arvasin, et kui paljud seda ikka läbi viitsivad lapata. Paljud viitsisid! Uskumatu, kui paljud mulle Facebooki kirjutasid, et kas ma tean, et minust SEB sügisjooksul Delfisse pilt tehti.
Kas see pilt, kus ma higiste juustega ülbelt ringi vahin? Jaa, palun, kõik sõbrad ja tuttavad, tulge ja tuletage mulle veel ja veel seda kaunist kaadrit meelde ning hõõruge nina alla...

Õueelu

Hakkasin end täna jooksma sättima ja mõtlesin, et viin juba prügi ka ühes välja. Tõstsin prügikoti ukse taha. Ise jäin tuppa veel riietuma ja tosse jalga kohmitsema. Sel ajal rappis meist üle tee puu otsas elav vares pool prügikotti trepile laiali. See lind elab siin vist sama kaua kui mina ja hoiab kogu ümbrust terrori all. Omal ajal ei lubanud mul mees varesehirmus isegi beebit üksi vankriga õue magama jätta. Kuigi see vist pisut üle reageeritud oli, on see lind siiski ülbuse musternäidis. Kusjuures sel korral, kui mul mehel prügi välja viies koti põhi alt niimoodi ära tuli, et meie eelmise õhtu grillkana jäägid meie kõige kurjema naabri ukse ette maandusid, polnud varest kuskil kanakorjust ära kandma sööstmas.

 

Noorem laps tuli korra üle ukse prügikotihävingut vaatama ja arvas elutargalt, et lindudele tuleks hoopis seemneid anda. Seemneid! Mitte, et see kohutav lind sel aastal neid juba piisavalt saanud ei oleks. Mai alguses panin eksperimendi mõttes katusele kõige päikeselisemasse nurka kikerherned maha. Ise arvasin, et Viimsi poolsaare merelises kliimas nagunii kasvama ei lähe, aga mõne päeva pärast oli väike idu väljas ja kohe varsti teine ka. Siis jäi kõik vaikseks. Käisin poolteist nädalat hoolikalt oma kikerhernevagu kastmas, aga ikka ei midagi. Kuna kahe taime lugu ülimalt kahtlane tundus, otsustasin väikese kaevamise ette võtta, et näha, mis ülejäänud hernestest sai. Kadunud olid. Varesetõprad, ma ütlen. Kaevaku vaklu või midagi, mitte mu herneseemet üles. Kusjuures ma olen neile teinekord šašlõkijääke isegi katuse servale jätnud, aga näed, need ei sünni, ainult herneid tuhnima mul. Veganid vist.

Panin uued kikerherned likku ja hakkasin samal ajal mõtlema, et ka tavalisi herneid on mul sel aastal kuidagi kehvasti üles tulnud. Nagu kressigi. Arvasin, et lihtsalt madalakvaliteediline seeme juhtus. Väike arheoloogiline ekspeditsioon näitas siiski, et keegi on mul taimekastides kõvasti seemneid üles sonkimas käinud. Alles saime rotist lahti, nüüd sööb vares meid paljaks. Peab ikka kassi võtma või midagi. Kuigi kui see jube lind taimetoitlane ei oleks, võiks ta vabalt kassile vist ka 1:0 ära teha.

 

Tilli tuleb mul sel aastal jälle nagu mühiseb. Eelmisel aastal ei tulnud seda pea üldse üles, aga nüüd on seda nagu kõik kohad täis. Tundub, et eelmise hooaja seeme on hoopis sel kevadel idanema läinud. Ainuke jama on see, et seal, kus ma eelmisel aastal tilli külvasin, tahaks ma sel aastal hoopis redist kasvatada. Hernepeenrasse ronib eelmise hooaja till ka sisse, aga kuna vares herneid tõhusalt harvendanud on, siis see nii suur probleem ei ole.

See oli maikuu teine ehk siis emadepäeva nädalavahetus, kui kikerhernes ennast soojade ilmadega mullast välja hakkas ajama. Emadepäeva hommikul sättisin ennast emale külla minekuks kohalikust kondiitriärist rulluiskudel torti tooma. Panipaigast uiske võttes jäi mulle ka talveks ära pandud lastebassein näppu. Tõstsin ta tuppa ja mõtlesin, et kui poest tulen, panen selle katusele ja tassin vannitoakraanist natuke kuuma vett sisse. Saavad lapsed kättpidi siis oma mänguasjadega soojas vees sulberdada. Koju tagasi jõudes oli bassein katusel, mehe poolt aiavoolikust jääkülma vett ääreni täis lastud ja lapsed kaelani basseinis. Külm on suhteline mõiste muidugi. Kui jäätükke sees pole, on laste meelest ujumiseks soe küll.

Koos suve saabumisega tegin matusetalitusega kombineeritult ühe eutanaasia ka ära. See lugu algas juba kuus aastat tagasi. Olime mehe ja noorema lapsega mööda Lõuna-Hispaaniat trippimas. Ööbisime ühes oaasis keset Hispaania kurgi ja tomati agraar-industriaalpiirkonda. Omamoodi huvitav kant. Meid võõrustas üks Inglise poissmees, kellel keset seda tööstuslike kasvuhoonete möllu troopilises aias mauristiilis välja renditav elamine oli.

 

Nende valgete kilede alt Hispaania tomat ja kurk tulevadki

 

Sama teema ja mägitee. Taamal Vahemeri

 

Vesi on vist kasvuhoonetes probleemiks. Mäekülgedel oli niisutuseks näha arvukalt veereservuaare. Kas seal oli sade- või muudest allikates pärit vesi, ei teagi

 

Mängisime päikeseloojangu ajal aias kivist malenditega malet, sõime otse puust vilju ja kuigi ma siis veel hetke väärtust hinnata ei osanud, oli ikka romantiline küll. Panin puult nopitud avokaadoseemne taskusse ja tagasi Eestisse jõudes torkasin rõdul potti. Kuna eriti midagi ei toimunud, siis istutasin samasse potti hoopis tomatitaime peale ning unustasin avokaado.

Ühel hetkel hakkasin vaatama, et mingi umbrohi tikub tomati kõrvale isetsema. Välja sikutada ka ei andnud, sitke tegelane oli. Siis tuli ju meelde, et olin sinna ka avokaadokivi matnud. Sügisel, kui tomat omadega lõpetas, tõstsin poti tärkava avokaadokesega tuppa. Mõni aeg hiljem kolisime ning pott koos meiega. Peale seda istutasin ta korra suuremasse potti ümber ning panin lapse tuppa, kus on päikesepoolne maast laeni aken.

Tänaseks on asi nii kaugele jõudnud, et avokaadopuu kippus lapse toas akna ees valgust varjama ja laest läbi kasvama.

 

Probleem

Midagi polnud teha. Tegin südame külmaks ning ütlesin mehele, et aeg on see puu katuseterrassile kolida. Seal saab ta sügiseni vaba looduse tuult ja päikest nautida ning kui ilmad ükskord tema troopilise loomu jaoks liiga külmaks lähevad, on ta elanud erilist elu võrreldes kõigi teiste maailma avokaadopuudega. Tema poti pärib keegi teine.

 

Probleemi uus kodu

 

Avokaado asenduseks istutasin vanema lapse tuppa suurematesse pottidesse ümber paar datlipalmi, mille ma pool aastat tagasi sama moodi seemnest pool-juhuslikult mulda olin torganud. Kuna alles peale ümber istutamist taipasin, et olin mulla liivaga segada unustanud, mis kõrbetaimedele nagu datlipalm meeldida võiks, siis suurt edulugu siit ei oota muidugi. Samas on avokaadokogemus mind õpetanud hindama taimi, mis katust pea kohalt kergitada ei ürita.

 

Datlid enne ümber istutamist. Mingi rukkola üritab ka sama potis kasvada. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas see seeme datlite juurde potti sai. Parem ikka, kui tillimets

Juurestikupusle. Siin on liiga madala poti tõttu läbi kasvanud kahe datlipalmi juured - kõrbetaim tahab veeotsingul juurtega sügavusse minna. Kuna eesmärk oli nad kahte erinevasse potti kolida, andis teisi lahti harutada

Aga nüüd tuleks kähku jaanipäev ette ära pidada, sest iial ei või teada, millal siin jälle lörtsi tulema hakkab. Vähemalt üks on kindel: jõuludeks sulab lumi kindlasti ära!

Mina, parkimishuligaan. Teine osa

Ma alustan sealt, kust esimene osa pooleli jäi. Rahvusraamatukogu eest. Meie PR-spetsialist oli mult natuke abi palunud seoses ühe meie ettevõttesisese konverentsi korraldamisega. Kuna ma selline  noor, sale ja terava keelega olen, pidin konverentsil pool-meelelahutuslikus osas mõned vahetekstid ette lugema. Kõlab lihtsalt, aga meie mammutfirmas tähendab see Rahvusraamatukogu konverentsisaalis laval täismajale esinemist. No nii mõnisada inimest saalis vaatamas ja valmis sind elusalt sööma. Ma olin eelnevalt terve öö magamata ja ilgelt närvis. Hommikul Rahvusraamatukogu ees autot parkides suutsin loomulikult SMSi autonumbri valesti kirjutada. Päeva lõpuks ootas mind selle eest kojamehe vahel 31-eurone parkimistrahv. Lisaks sellele oli mul konverentsi ajal mobiili aku tühjaks saanud ja sain parkimise alles pool tundi peale ärasõitu laadija juurde jõudes ära lõpetada. Pekki küll, ma ütlen.

Kuna ma parkimise eest maksnud olin ja isegi pool tundi liiga palju, vaidlustasin asja. Selle peale arvas Tallinna Linnavalitsus, et kuna sa firma autoga sõidad, siis oled sa meie silmis mitte keegi. Parkimistrahvi sünnid maksma küll, aga kui vaidlustada soovid, siis räägime me ainult su tegevjuhiga või võta temalt juriidiliselt pädev volitus. See on umbes sama hea kui Armin Karule ütelda, et kui supiköögis tasuta toitu soovid, siis küsi presidendilt luba. Kindlasti ta lubaks, aga natuke narr on küsida.

(Pikem lugu on kirjas siin: http://alleykass.blogspot.com.ee/2016/04/veel-burokraatiat.html)

 

Kirjutasingi oma 31 eurot korstnasse. Poolteist nädalat hiljem kirjeldasin seltskonnale suvalistele kaastundlikele kolleegidele meie kohvinurgas, millisel alatul viisil MuPo minust üle oli rullinud. Lugu juhtus kuulama ka meie juristi assistent. Kuna ta mõni aeg tagasi üsna ebaõiglastel asjaoludel natuke väiksemas summas parkimistrahvi saanud oli, suhtus ta minusse ülima empaatiaga. Olin ta hiljuti seoses ühe meeskondliku kabevõistlusega hädast välja aidanud, niiet ta oli mulle väikest viisi teene ka võlgu.

"Oot-oot," sõnas ta mõtlikult. Ühesõnaga juriidilise osakonna esindajana oli talle koostatud volitus, mis võimaldas ettevõtet ka kuradi enda juures esindada, MuPost rääkimata. Leppisime kokku, et vaiet ta kirjutada ei viitsi, aga kui ma selle ise kokku panen, siis oma digiallkirja sinna alla ja ultravolituse manusesse võib ta panna küll. Mõeldud-tehtud. Järgmisel tööpäeval panin sellise vaide teele, et mulle oleks juuras magistrikraadi võinud anda. Kolm sekundit hiljem oli vastus postkastis. Kontorist väljas automaatteate näol nimelt. Teemat menetlev ametnik oli kaheks nädalaks puhkusele sõitnud.

Erinevalt mu mehe arvamuselt olen ma eeslikannatusega - ega ma muidu teda üle kaheksa aasta taluda ei oleks suutnud - ja ootasin külma rahuga ära, kuni meie Edgari käsilane tööl tagasi oli. Klassikuid tsiteerides: Great success! Kaks nädalat hiljem tühistati mu parkimistrahv täismahus.

 

Mu võidurõõm jäi üürikeseks. Seda lugu edasi jutustades pean ajas lausa mõned kuud tagasi minema. See oli veebruari lõpus kui meie loo algusest tuttav PR-spetsialist palus mul seoses ühe teemaga Äripäevale intervjuu anda. Lisaks eeslikannatusele on mul ääretult nigel ei ütlemise oskus, niie tegin ära. Kuna ma ajakirjanikuga head kontakti ei leidnud, läks asi mu kõhutunde järgi üsna pekki. Seda suurem oli mu üllatus, kui natuke peale ajakirjanikuga kohtumist mind samal teemal ühele Äripäeva konverentsile esinema paluti. Alguses arvasin, et see on nüüd küll viimane hetk ei ütlema õppida, aga siis viskasin konverentsi teiste esinejate nimekirjale pilgu peale. Seal figureeris ka ühe meie põhikonkurendi nimi. Assa mait! Nagu punane rätik härjale! Loomulikult olin ma nõus minema. Ikka plaaniga 101 korda parem ettekanne teha, kui konkurent. Mõned nädalat hiljem avastasin, et konkurendi nimi oli programmist kadunud. Siin on kaks seletust: kas lõid verest välja või selgus, et teema, mida algul eduloona esitada taheti, tegelikult eepiline läbikukkumine ja Äripäev ise saatis nad diskreetselt pekki. Mulle aga tundus, et sellel hetkel Äripäev ka minu poolt pikalt saata oleks juba natuke inetult hilja olnud.

 

Nii olingi aprilli lõpus oma autot Tallink Express hotell-konverentsikeskuse ette parkimas. Ma ise algul vaatasin, et mis see Äripäeva seminar ikka nii väga ära ei ole. Mõnikümmend suvalist kuulajat. Peale Rahvusraamatukogu konverentsisaalis 500-pealise publiku ees seismist peaks nohu olema. S****gi. Olin jälle terve öö halvasti maganud. Millegi pärast oli mind konverentsi viimaseks ankuresinejaks pandud. Siin on kaks võimalikku seletust. Spordis on nii, et ühtlaselt tugeva meeskonna puhul pannakse viimast, ankurvahetust, sõitma kõige tugevam, et karikas kindlalt koju tuua. Samas ühtlaselt nõrkade koosseisude puhul on viimaseks vahetuseks juba jumalast ükskõik, kes seda sõidab, sest jälgida nagunii enam keegi ei viitsi. Ma ei tea, kas Äripäeva konverentsid on Norra või Eesti laskesuusakoondis, aga seekord viimast vahetust ma seal sõitsin.

Konverentsikeskuse ees parkimiskohta nillides oli ainult üks enam-vähem koht vaba. Juhuslikult oli see täpselt kahe parimistsooni piiril. Panin auto ära ja nuputasin, kumba tsooni ma ennast parkima peaks registreesima - pool autot oli ühes, pool teises. Valisin selle, kummas pooles auto esiosa paiknes. Vale otsus. Esiosa oli odavamas tsoonis ja konverentsi lõppedes ootas mind kojamehe vahel järjekordne 31-eurone tervitus MuPolt. Kuigi tunnen endal olevat moraalse õiguse poole auto eest parkimistrahv tagasi küsida, seda teha ei kavatse. Kui saatus juba kaks korda läbi MuPo sulle signaali 31-eurosest karmavõlast saatnud on, võib selle ka ära maksta. PR-osakonnale ütlesin ka, et kui järgmine kord ajalehte või konverentsile tankisti vaja on, siis otsigu mõni edevam tegelane. See mäng ei ole minu jaoks. Parem blogin pseudonüümi all või midagi. See oli ikka päris kole foto, mis nad minust ajalehte panid lõpuks.

Karma

 

Abiks googeldajatele: Rimi kleepsukampaania Hi-tec 4-kohaline telk

Olgu kampaania milline tahes, inimesed kipuvad ikka alateadlikult selles osas sisemiselt ühe kolmest võimalikust seisukohast kujundama:

a. ilmselge naga üle kõrvade tõmbamine ja petukaup. Las idioodid jooksevad. Ma vedelen pigem diivanil;

b. eludiil! Ma jooksen ruttu. Las idioodid vedelevad diivanil, sel ajal, kui ma pooltasuta pakkumisest kasu lõikan;

c. midaiganes. Tegelen sel ajal, kui idioodid diivanil vedelevad või jooksevad ning üksteise üle naeravad, pigem millegi asjalikuga.

 

a., b., või c., igaks juhuks tuleb oma seisukohale Google`i abil kinnitust otsida. Nende tarbeks, kes enne ostu sooritamist üritavad kindlaks teha, kas Rimi viimase kleepsukampaania Hi-Tec telk neid 60-euro eest tõepoolest tuumarünnaku ja pagulaste sissetungi eest kaitseb, või nende jaoks, kes end veenda soovivad, et tegu on 60-eurose põrandalapiga, ongi järgnev postitus

mõeldud. Neil, keda Rimi kleepsukampaaniad või telgid ei huvita, on täpselt kaks võimalust: lugeda või mitte lugeda.

 

Loo peategelane nagu lubatud. Foto: http://www.rimi-hi-tec.com/lv/home/

 

Ja päriselt. Foto tehtud täna minu tagahoovis

 

Hind: kui omad 30 Rimi kleepsu, saad telgi kätte sent odavamalt, kui 60 eurtsi.

Ostukogemus: et kõik algusest ära rääkida, pean ma alustama sellest, et meie pere minu mehe poissmehepõlvest kaasa tulnud telgi jupid mädanesid panipaigas seistes eelmisel suvel osaliselt lõplikult läbi. Kuna telk oli oma 10 aastat vana ka, polnud nutta ka suurt midagi. Hiinlase kohta oli mõistliku pikkusega elu.

Neid Rimi Hi-Tec kampaania kleepse oli mul üksjagu kogunenud. Mul olid juba soetatud pealamp (Katsetasin pimedas ja uduvihmas rattaga maastikul. Sellistes oludes olematu kvaliteet, aga 3,99 eest on lampi enam kui küll. Talvel puukuuri minekuks oleks väga hea ost), väiksem seljakott (kaalub palju, vähe sisetaskuid, aga pidevas kasutuses, niiet rahul) ja magamiskott (nii ja naa. Pigem ei), aga elektrooniliste kleepsude saldo näitas ikka 3-kohalist numbrit. Nii ma seda telki juba kuu aega silitamas käinud olingi. Kuna ma enamasti ratta või rulluiskudega poes käin, siis ei viitsinud seda telgiostu siiski ette võtta, kuna oleks selle vist hambus koju pidanud vedama. Täna juhtusin autoga poodi ja kasutasin kohe juhust.

Müüja hakkas kassalindil kleepsukampaania toodet nähes kohe mult häälekalt kleepsuvoldikut nõudma. Ma ütlesin, et mul on elektroonilised. Selle peale jäi rahule. Rohkem seikluseid siin etapis polnudki.

Kaal: Kampaaniainfo ütleb, et pidi kerge olema - 5,7 kg. Minu taatlemata mõõtevahend parem käsi ütleb, et see on pigem raske. Ratta- või jalgsimatkale küll kaasa ei võtaks. Sõbra juurde suvilasse või automatkale kärab küll.

Kokkupanek: mul läks üksinda pannes 20...30 minutit. Surnuks end vihastama ei pidanud ja pooleli jätta ei tekkinud kordagi tahtmist. Tegutsesin rahulikult, vahepeal tegin lapsele kiigel hoogu + muud kõrvaltegevused. Kokku olen nii telki elus nii 10 korda üles pannud, viimati aastaid tagasi. Instruktsioon oli tootega kaasa lakooniline, aga vajadust selle järele ei tekkinud ka. Päris mõttejõul see telk end ei püstita, aga kuna ma telgiamatöörina täitsa üksinda ta üles sain, siis vist on pigem lihtne seda kokku panna. Päris esimest korda elus telgiga kokku puutudes seda kaasas oleva juhendi põhjal ilma youtube`i abita üles ei saaks.

Suurus: Huippu suur on! Kirjade järgi on mõeldud neljale inimesele. Mahuks viis keskmise suurusega inimest.

Vettpidavus: tooteinfo ütleb 3000 mm. Vihmaga testinud ei ole, aga näpuga katsumine kinnitab väidetut.

Vastavus kirjeldusele: Üldiselt vastab. Ainus, mis erinev tundub olevat, oli kõrgus. Tooteinfos kirjas, et 1.60 m, ma enda kasvuga võrreldes ütleks, et pigem 1.70. Samas jätsin ma pingutusnöörid kinnitamata ka, kuigi see nüüd vaevalt 10 cm telki madalamaks tõmbaks.

Välimus: Neutraalne. Telkide missivõistlust ei võidaks, aga metsas karul kõhtu ka lahti ei ehmata.

Kanga ja -õmbluskvaliteet: kasutatud tundub keskmise hinnaklassi kangeid olevat. Vähemalt minu telk oli korralikult õmmeldud.

Konstruktsioon: vaiad on lühemapoolsed, aga muidu stabiilne.

Muud veidrused: inimesed on planeeritud sissepääsuga risti magama. Selline lahendus on väga anti feng shui. Ma saan täitsa aru ka miks disainerite poolt muidugi nii mõeldud oli. Kui oleks teistpidi, venitaks see telki tänu mahukale eeskojale veel pikemaks. Praegugi on nii, et nii pika telgi jaoks siledalt maalappi on keeruline leida.

Kui magajad just korvpallurid ka ei ole, siis peaks nad ka jalad ukse poole magama mahtuma muidugi. Ainult ukselukk on ümber kukkunud U-kujuliselt õmmeldud, st eeldusel, et magatakse uksega risti. Väike mure üldiselt.

Positiivsed küljed: kampaaniahind. 60 euro eest on hästi saadud uus telk neljale inimesele. Polaarekspeditsioonile minekuks ei sobi, aga suvel Eesti kliimas täitsa ok. Lootuses, et saab lastelastele pärandada riiulisse seisma ei tasu osta, aga perele, kes paar-kolm korda suvel sõprade juures suvilas või RMK lõkkeplatsil ööbida kavatseb, soovitaks küll.

 

***

 

Selle postituse kirjutamise ajal mängisid lapsed all tagaaias telgis häälekalt kolme põrsakest ja hunti. Lõpptulemusena jäi telk igatahes ümber puhumata.