2016/04/26

Täna möödus 30 aastat Tšernobõli tuumakatastroofist

Täna möödus 30 aastat Tšernobõli tuumakatastroofist. Ma olin siis kaheaastane. Ema ei andnud mulle veel pikalt pärast piima juua. Lehmad olid sel ajal karjamaal otse radioaktiivse pilve all vabapidamisel. Kas tema hirmud ka füüsikalis-keemiliselt põhjendatud olid, ei ole ma uurinud. Ühe mu lapsepõlvesõbranna onu oli likvidaator. Ta suri asjaoludel, mida võib saadud doosiga seostada. Enne surma läks ta hulluks.
Otseselt jättis Tšernobõli kiirgav sõrm minu ja minu lähedased puutumata. Ometi vaatan ma iga aasta 26. aprillil korduskaadreid 4. reaktori kalgi kiirguse käes toimetavatest meestest ja nutan.

Eestile kõige lähemad tuumaelektrijaamad on Loviisa üle lahe Soomes ja Sosnovõi Bor 80 kilomeetri kaugusel Eesti piirist Venemaal. Liigub linnalegend, et Tšenobõli katastroofi põhjustanud eksperiment taheti algselt Sosnovõi Bori tuumajaamas läbi viia. Sealne direktor olevad aga selgrooga mees olnud ja keeldus. Lõpuks tehti asi Tšernobõlis ikka ära. Tõsi või mitte, aga lugu näitab, miks ei tohi süsteemi nõmedustega oma pagunite nimel kaasa minna. Ka Natsi-Saksamaa koonduslaagrite valvurid ütlevad, et mida ma siis teha sain ja kui mitte mina, oleks seda keegi teine teinud. Oleks saanud midagi teha küll: ei ütelda. Kui keelduda ühe võimukompleksides hullu ideedega kaasa minemast, veeretatakse ülesannet küll järgmistele ja järgmistele.  Kui ka need keelduvad, jõuab järjekord varem või hiljem mõne selliseni, kellel on piisavalt karismat, argumenteerimisoskust või taiplikust alternatiivsete lahenduste pakkumiseks, et hullus algselt planeeritud kujul teostamata jääks.
Minu südamelinnas Paldiskis asub Eesti tuumajäätmete ladustamisettevõte A.L.A.R.A. As Low As Reasonably Achievable – nii madalale kui mõistlikult saavutav. Elegantse akronüümi tähtede vahele on peidetud viide radioaktiivse kiirguse kontrollimise majanduslikule kulule. Radiatsioon on julm, julm asi. Elusrakk aga imeilus ja habras. Kohutav on siin viidata mõistlikult saavutatavale kiirgustasemele. Radioaktiivsuse puhul tohiks rääkida vaid madalaimast võimalikust teadaolevate vahenditega savutatavast tasemest.

3 kommentaari:

  1. Meie rahval on mitmeid sündmusi, mis on jätnud jälje enam-vähem igasse suguvõssa. Sõjad, küüditamised, ka Tšernobõl käib sinna alla. Noil päevil sai mu ema äkilise allergia, tollest ajast on ta paljude asjade (lillede, toitude jms allergeenide) vastu tundlik. Ja ämm kaotas noil päevil sündimata lapse. Mu kallim räägib, kuidas ta mitu nädalat autos elas, koju ei julgenud minna, sest muidu oleks tedagi õnnetust likvideerima viidud. Lõpuks olid tädipojaga teineteisel korraga väiksed sõrmed puruks löönud, luumurruga õnnetuskoldesse ei saadetud. Tema eakaaslased, kes siiski läksid, on aga surnud. Ma ise polnud veel kümnenegi, aga mäletan seda õudu ja ümbritsevate hirmu. Uduseid kollakaid sombuseid kõrgeid pilvi, mida kahtlustavalt vaadati ja lapsed igaks juhuks tuppa kamandati...

    VastaKustuta
  2. seal ei tehtud mingit katset, tavaline inimlik eksimus oli, mis lasi reaktoril ülekuumeneda ja toimus plahvatus. Enne kirjutamist võiks endale vähemasti faktid selgeks teha.

    VastaKustuta
  3. Tänan teistsuguse vaatenurga esitamise eest! Paljud dokumentaalid ja teised allikad viitavad siiski, et kontrolli alt väljunud reaktsioonini viis katse, kus simuleeriti turbiinide toimimist elektrikatkestuse korral. Küllap ei olnud ülal tekstis toodud viide, et soovi korral võib neid allikaid linnalegendina käsitleda, piisavalt selgelt sõnastatud.

    VastaKustuta