2016/04/17

Suvalised hetked ja pildid Pariisist

Kevadiseks linnapuhkuseks Pariisi lennukipileteid broneerides sain need enda meelest päris hea hinnaga - otselend Tallinnast üks ots üks inimene 75 eurot. Kui see nüüd nelja inimesega korrutada - jah, isegi mu noorema, alla meetrise ja umbes 15-kilose lapse eest tuleb airBalticu lendudel sisuliselt täishind maksta - ja edasi-tagasi faktor lisada, see lugu enam nii odav ei tundu. See selleks. Lõpuks said neist ühed nendest vähestest lendudest, kus mul midagi hilinenud või muul viisil pekki läinud pole.
Tallinna lennujaamas võeti mu 2-aastaselt lapselt lõhkeaineproov. Sinna oleme me siis nüüd välja jõudnud.
Tagasi lennates saime aga Charles de Gaule`i lennujaama turvakontrollist fenomenaalse 10 minutiga läbi ja meie lastega Pariisist nii lennukisse, et ei pidanud kordagi passe ega ID-kaarte ette näitama. Ainult saapad paluti mul röntgenaparaadist läbi lasta. See on esimest korda elus, kui mind turvakontrollis buutsadest välja tõstetakse. Ma reisin alati saabastes, millesse on umbes sama palju narkootikume või pomme võimalik peita kui varbavaheplätudesse.

Minu kõige noorema lennukiuni
Elamiseks olime endale üürinud korteri üsna jõe kaldale otse Jumalaema kiriku taga. Ma naiivselt arvasin, et kesklinnas elades ei pea kohutuslike vaatamisväärsustega tutvumiseks siis liiga palju metrooga seiklema ning ringi kõmplina. Metrooga saime sõita siiski üksjagu ja mu mehe GPSiga käekella andmetel kõndisime viie päeva jooksul minimaalselt 12 ja maksimaalselt 18 kilomeetrit päevas. Noorem laps sellest suurema osa mehe või minu süles, aga vanem, 6-aastane, selle eest viimase kui meetri omal jalal. Tema distantsile tuleb juurde arvutada veel need kilomeetrid, mis ta õega mänguväljakutel-parkides maha jooksis sel ajal, kui me mehega murul või pinkidel vedelesime. Mitte kordagi ei virisenud ta, et ei jaksa või on väsinud. Iga jumala toidukorra üle võis ta küll vinguda, et see talle ei sobi ja iga suvalise suveniiriputka ees luniva hala lahti lasta, aga kõndimise osas tuli küll null pretensiooni.
Kusjuures ta ronis mööda treppe ise Eiffeli torni teisele korrusele ja jõudis meist kõigist veel enne üles. Teine korrus kõlab haledalt, aga Eiffeli torni puhul on see 115 meetrit ehk umbes nii 35-korruselise tavapärase maja katus. Enne Pariisi sõitmist hoiatas töökaaslane mind, et Eiffelisse tasub järjekordade vältimiseks pilet ette broneerida. Kui ma paar päeva enne reisi seda tegema asusin avastasin, et esimesed vabad ajad olid saadaval kuu aja pärast... Läksime kohale. Eiffelil on teatavasti neli jalga. Mees vedas mind otsustavalt sinna jala juurde, kus piletisaba sisuliselt ei olnudki. Ma olin enne reisi natuke Prantsuse keelt õppinud ja teadsin, et piletikassa kohal olev silt escalier tähendab treppe. Mees ei lasknud end kõigutada öeldes, et näed, lift ju sõidab sealt. Kui juba trepipiletid näpus seisime, saime teada, et see oli lift, millega ainult alla sai sõita. Kuna Eiffeli selle jala valik oli puhtalt mu mehe projekt, siis surusin noorema lapse talle julmalt sülle. Teiselt korruselt edasi tippu minekuks pidi veel ühe pileti ostma ja siis oli valikus juba ainult lift, ole sa enda meelest nii kõva mees kui tahes.

Treppidega meil üldse vedas. See pilt on tehtud triumfikaare sisemisest poolest - vaatest, mis on küll efektne, kuid mida millegi pärast üldse ei presenteerita. Nagu tellitud, oli triumfikaare lift katki ja nii me trepid ära nägimegi
Meie Seine`i-äärne korter oli vist umbes sel ajal ehitatud kui inimkond ühte kivi teise peale tõstma õppis. Põrandaid ei olnud igatahes kordagi vahetatud. Need nagisesid nii, et kui keegi öösel tualetis käis, teadis sellest kolm korrust. Mu mees luges kohusetundlikult läbi rendikorteri kodukorra. Selle põhjal võis järeldada, et majas elab vähemalt üks keskmisest nõrgema närvikavaga inimene. Et naabreid mitte häirida, ei tohtinud näiteks poekotti mööda treppe lohistada või peale kella kaheksat pesu pesta. Me siis üritasime nende antiiksete põrandate peal võimalikult hääletult hiilida. Kuni ühel õhtul koju tulles avastasime trepikoja välisukse pärani lahti. Kahtlane lugu, sest ka see oli maja sisekorrareeglite räige rikkumine. Trepikojas võttis meid vastu vali muusika. Kellelgi oli pidu. See ei olnud mingi naljapidu, vaid hommikuks oli kenasti maja ette oksendatud ja muusika oli nii vali, et me oleks võinud oma korteris tankiga ringi sõita ja seda poleks kuulda olnud. Peale seda julgesime ka meie voodist tõustes täistaldu maha hakata toetama.


Põrand
Korteriga seoses saime omal nahal tunda ka seda kurikuulsat Prantsuse arrogantsi. Kuna meie lennuk pidi Pariisi umbes 18:00 maanduma, kirjutas mees korteri välja üürijatele ja uuris, kas hiline checkin oleks võimalik. Järgmisel päeval sai ta Prantsusmaalt selle riigi kohta ebatüüpiliselt ingliskeelse kõne:
"Kas te teate, et hiline checkin on lisatasu eest?"
"Eee... ei... eee... ei teadnud"
"Noh, nüüd siis tead"
Kuni kella 20:00 +30 eurot ja peale seda +50. Jõudsime napilt odavama tariifi sees. See tuli ära maksta sularahas. Kõik muu arveldus käis krediitkaaridiga läbi portaali, kust korteri rentinud olime. See oli vist ka põhjus, miks nad läbi portaali tehtud elektroonilisele päringule telefoni teel vastasid.
Lahkudes olime sarnase probleemi eest. Kuna lennuk läks pealelõunal, oleks tahtnud hilist checkouti. Mees tegi viisaka päringu, et kas on võimalik paar tundi hilisem checkout ja kui, siis millise hinnaga. Selle peale tuli vastus: tahad kaks tundi hiljem, maksa lisapäeva eest.
Selle asemel veetsime enne lennujaama sõitmist ennelõuna Pariisi botaanikaaias. Täitsa tasuta.

See ei ole puuriit vaid putukate hotell Pariisi botaanikaias
30 eurot ei ole Pariisi kesklinna elukalliduse juures muidugi midagi. Järgmisel hommikul peale saabumist läksin kõrvaltänava pagariärisse värskeid croissant'e tooma. Tükihind oli 2.20 eurot. Teised saiakesed olid veel kallimad. Paar tänavat edasi leidsin värskeid croissant`e vist ka 1.80. Esimest korda poodi sisse astudes pidin hindu nähes pikali kukkuma. Umbes kolm päeva Pariisi olnuna maksin keskmise suurusega Latté kohvi (prantslased räägivad vist au lait?) eest 5 eurot juba nii, et silm ka ei pilkunud enam. Odavamates restoranides läks meil perega umbes 40 eurot. Arvestasin, et ise apartemendis süüa tehes tuleb toidukorra hind umbes poole odavam kui restoranis. Nii sõimegi umbes pooled korrad väljas, pooled kokkasin ise. Kokku leidsin toidupoest kolm asja, mis odavamad kui Eestis: vein, naturaalselt kääritatud siider ja artišokk. Toit ja toidukaup on Pariisis muidugi üle prahi.

Kevad oli Pariisi Eestis umbes kuukese ees. Kui Eestis ära lendasime, oli siin-seal veel lumelaike. Pariisis oli kõik juba õitsemas ja muru tahtis niita. Ilm oli soojem, aga mitte soe. Seine`il puhuv tuul oli ikka võrdlemisi jäine. Üks päev oli selline, kus sain lühikeste varrukatega olla natuke.

Champ-Elysees` Disney poest sai endale uue t-särgi. Jalutasime triumfikaare juurest Concordi väljakule. Igasugused teemaalgatused Pariisi Disneylandi suunas olin ma suutnud juba eos ära nullida. Disney poest möödudes ma sinna sisenemist siiski vältida ei saanud.
"Aga ainult siis, kui me midagi ei osta. Ainult vaatame," ütlesin ma nõusse jäädes.
Kaubamajade ustel, nagu ka vaatamisväärsuste juures otsiti muide kotid läbi. Ka laste väikesed seljakotid. Vaatamisväärsuste juures olid lisaks metallidetektorid.
Poes leidsin endale 17-eurose Miki pildiga t-särgi. Mitte väga kvaliteetsest kangast, aga 17 eurot on Pariisis nagu tasuta saadud. Oma eelmise Miki särgi olin mõned nädalad tagasi kui läbi kantu ära visanud. Kui ma oma ainult vaatamest hoolimata endale Disney poest särgi ostsin, pidin loomulikult ka lastele ostma.
Järgmisel päeval uue särgiga jalutades endal Prantsuse meeste pilke nähes tundsin ennast ikka päris kuuma tükina. Pärast sain aru, et äkki vaatasid nad hoopis selle pärast, et ma olen 30+ naine, kes kannab Miki Hiire pildiga t-särki...

Lõpetuseks kaks videot Pariisi metroorongide muusikutest. Tasustamine toimus ka nende puhul sama vabatahtlikkuse printsiibi alusel, nagu tänavamoosekantidelgi.

 
 

No comments:

Post a Comment