Külalised

Sellest, et ma oma sünnipäeva ajaks elegantselt Pariisi põgenesin, polnud kasu midagi. Need seltskonnad, kes sünnipäeva puhul sult võõrustamist eeldavad, varem või hiljem ennast su juurde sünnipäeva ettekäändel sisse ka pressivad. Sõbrad-sugulased on mõnikord nagu Maksu- ja Tolliamet - sind saadakse igal juhul kätte.
Täna hommikul sain teada, et saabumas on mehe vend on perega. Need on need lapsed, kelle külaskäikude ajaks ma varem juba ennetavalt plastiliinid kapi otsa peitu tõstsin. Kuna sellest eriti kasu polnud, oleme me nüüd plastiliinidelt kineetilisele liivale üle läinud. Koristamist on sellega ka, aga vähemalt ei tule seinte värvimise vajadus enam peale külaliste lahkumist päevakorda.

Just siis, kui olin ennast jooksmast tulles duši alla minekuks paljaks koorinud, saabus mehe vend vanema lapsega. Mees vennaga võtsid rattad ja läksid sõitma. Ütlesid, et tunni pärast on tagasi. Laps jäeti mulle. Kui mulle minult nõusolekut küsimata võõraste laste hoidmisest midagi rohkem meeldib, siis minult nõusolekut küsimata võõraste laste hoidmine ette teatamata.
Mees palus enne telefonis vennalt poest kaks ass saver`it tuua. Ma teadsin küll, mis need umbes on. Kuna mees oma vennaga endised pool-profi jalgratturid on, sõidavad nad ilma porilaudadeta, sest need on asjatu lisakaal ja tuuletakistus. Kuna ma olen endise pool-profi jalgratturi naine, pole ka minu rattal porilaudu. Selle tõttu tunnen ma omast kogemusest liiga hästi seda kaunist poritriipu, mis selliste ilmadega, nagu täna, rattasõidul tagumikule tekib. Katsu sa vihmase ilmaga siis niimoodi rattaga poes käia, et pool küla su üle ei naeraks. Selle jaoks leiutatigi ass saver. See on väike sadula külge kinnitatav porilaualaadne toode, mida siis keskeale lähenevad mehed kasutada saavad, kui tahavad tagumikku hoida, aga samas profisportlaste moodi välja paista.

Selline ongi

Trepilt leidsin hiljem võõra prahi. Ma ei saa öelda, et mu kodus segadust ja prahti ei ole, aga pagan võtaks, sellisel juhul on see minu segadus ja praht. Võõra prahi tunnen ma kilomeetri kauguselt ära kui see üritab minu territooriumile tungida. Prahile oli kirjutatud ass saver.

 

 

Ma olin seni arvanud, et see on agregaadi kõnekeelne nimi. Ma ei teagi, kumb on totram, kas see, et inimene tahab tagumikku hoida, aga samas ei sünni ka amatööri moodi välja paista ning normaalset porilauda osta või see, millise nime all seda proteesi turustatakse.

 

Poolteist tundi peale seda kui vennad olid lubanud tunni pärast tagasi tulla, saabus mehe vennanaine noorema lapsega. Mehed olid muidugi endiselt kadunud. Vennanaine hakkas uurima, millist katet ma siis täpselt soovin. Mitte midagi ei saanud aru. Kui keegi võtab üles teema minu väidetava soovi osas, millest ma ise esimest korda kuulen, on enam kui kindel, et siin on mu mehe käpp peidus. Oligi.

Lugu ise algas juba oma seitse aastat tagasi, kui ostsime neli puidust köögitooli. Kodus mööblit lahti pakkides avastasime, et kaks tooli olid sellised, nagu tahtsime, aga kaks olid polsterdatud põhjaga. Alguses tundusid need väga koledad ja olime juba valmis poodi tagasi tormama. Siis proovisime korraks meile valesti komplekteeritud toolidel istuda. Need olid nii mõnusad ja pehmed... Kaupluse internetileht ütles, et pehme põhjaga toolid olid ka kallimad kui need, mille eest maksime. Otsustasime need endale jätta. Poole aasta pärast hakkas pehmete toolide katteks olev kunstnahk inetult tükkidena lahti kooruma. Sel hetkel oleks neid tagasi viia juba natuke naljakas olnud.
Nii me elasimegi oma narmendavate köögitoolidega. Läks õige mitu aastat enne, kui mu mees taipas, et ta vennanaine ju pehme mööbli tööstuses tehnoloogina ametis on ja meie köögitoolide teema üles võttis. Nüüd siis vennanaine viskaski korra neile pilgu peale ja arvas, et see katteriie on nohu ära vahetada. Mulle tundub see täielik tuumateadus, aga eks ta on selles osas õppinud tüdruk ka.

Mees vennaga jõudsid ka peagi koju. Mina korjasin laiali loobitud pliiatsid ning mänguasjad, nemad oma lapsed kokku, sõid kõik ahjus olnud grillribid ära, võtsid meie toolipõhjad kaenlasse ja tegid minekut.

Järgmiseks saabus külla mu ema. Ohtlik lugu. Ta on väga hajameelne naine ja meie juures alati harjunud just neil pehmetel toolidel istuma...