Esoteerikast

Paar aastat tagasi noorema lapsega kodune olles tekkis mul rumal harjumus öösiti, kui ülejäänu pere magas, arvutist Vene Selgeltnägijate tuleproovi vaadata. Lõpuks vaatasin kokku vist kolm või isegi neli hooaega ära. Kaks seda hooaega, kus Eesti tüdruk osales ja ühe sellise, mille üks Pärsia päritolu väga väärika olemisega alati korrektset ülikonda riietatud šamaan ära võitis. Seejuures sõnagi vene keelt oskamata, mis Venemaa venekesksust arvestades asjale paranormaalse maitse külge annab.

Selliste saadete vaatamiseks on täpselt kaks võimalust:
a. vaadata ja uskuda;
b. vaadata ja mitte uskuda.
Mulle meeldib ikka rääkida, et kui Vene Selgeltnägijate tuleproovi saatejuhtideks on kolm venda, kes ennast ise illusionistideks nimetavad, siis annavad saate tegijad juba ise ette, kuidas seda vaadata tuleks. Kell kolm öösel, kui terve maja magab ja oled äsja kolm osa Selgeltnägijate tuleproovi järjest ära vaadanud, on selle vaatamise ja mitte uskumise rakendamise teinekord ikka päris raske. Mul on kabinetist, kus arvuti seisab, magamistuppa umbes seitse meetrit pimedat koridori. Esimestel öödel peale poltergeistide, kummituste ja muude deemonite maratoni üritasin seda vahemaad vapralt skeptitsismimõõgaga relvastatuna läbida. Umbes kaks meetrit sain minna, kui kõht krampi tõmbas ja ma paanikas kõige lähema lambilülitini tormasin enne, kui kõik äsja arvutist nähtud pimeduseelajad mulle nurkadest kallale sööstavad. Pärast hakkasin niimoodi magama minema, et jätsin kabinetis tule põlema, siis jooksin vannituppa, mis meil täpselt kabineti ja magamistoa vahel on, panin seal tule põlema, läksin tagasi kabinetti, kustutasin seal tule ära, jooksin vannituppa, vannitoast magamistuppa, et magamistoas öölamp põlema panna, siis kustutasin vannitoas tule ära ja jooksin kiiresti voodisse. Parematel öödel kustutasin teki alla saades öölambi ära, aga mõnikord, peale mõnda eriti võika osa nägemist, jätsin ööseks igaks juhuks tule põlema. Algul mees ainult naeris mu üle, aga pärast urises juba päris kurjalt, et mis ma vaatan sellist jama, kui närvid ei kannata.
Mina muidugi pidin ikka värisema ja vaatama. Minu vabandus oli see, et lapsega kodus olles üritasin oma vene keele kallal tööd teha ja vaatasin selliseid asju keeleõppe eesmärgil. Ma ei tea, kas see mu grammatikat kuidagi aitas, aga sõnavara poolest olen ma nüüd küll võimeline erinevat tüüpi kurjadest vaimudest ja hauatagusest elust vestlema. Iial ei või teada, mida elus vaja võib minna!

Seda esoteerikat sõidab ikka järjest rohkem sisse. Reedel sain lõpuks kõige viimase satsi sünnipäevakülalisi ära võõrustatud. Tegu oli mu lapsepõlvesõbrannade-kooliõdede-naabritüdrukutega. Tordi kõrvale tuli üks kooliõde ja tuttav jutuks, kelle tegemised meie kõigi Facebook`ide uudisvoogudesse aeg-ajalt  jooksevad. Ta läks juba aastaid tagasi vaimsemaid radu tallama. Alustas taimetoitlusega, siis hakkas delfiinidega rääkima ja nüüd olevat inglitega suhtlemist alustanud. Selle nimi olevalt kanaldamine ja tal on nüüd isegi oma vastav lehekülg internetis. Seal on kirjutatud, et ta olevalt juba lapsena väga vaimne ning inglitega pidevas kontaktis olnud. Selle peale nentis üks tema endistest klassiõdedest, et nii palju kui tema mäletab, tegeles ta ajal, mil me ülejäänud alles nukumajade ees aega viitsime, joomise, suitsetamise ja suurte poistega põhiliselt. Mina tean veel nii palju lisada, et mul õnnestus temaga aasta otsa esimeses klassis käia, kui ta ühe teise kooli esimesest klassist välja visati. Pärast jäi ta istuma, siis veel korra istuma, aga lõpuks tegi vist isegi gümnaasiumi lõputunnistuse õhtukas ära. Samas kui inimene, kes juba esimeses klassis koolist välja lendab ning hiljem kõige sellega, millega üks alaealine tegeleda ei tohiks tegeleb ning lõpuks ikkagi järje peale saab, lihtsalt peab vähemalt ingli puudutus mängus olema.

Neid ümbersünde või "ümbersünde" on hämmastavalt palju. Meil käis eelmisel nädalal üks sama moodi vaimsemaid radu tallama läinud endine töökaaslane kontoris külas. Ta oli varem ostuosakonnas tööl. Väga meeldiv inimene ja ilus naine. Viimast on praegugi, aga nüüd tegeleb millegagi, mida ma kristalliäriks nimetaks. Kui ta nüüd kontorisse tuli, oli tal ka neid kivikesi mitu kohvritäit kaasas. Vaimne värk eeldab ka väga treenitud füüsist, sest neid kive sai ikka terve 8-ruutmeetrine nõupidamiste ruum täis. Ma piilusin ainult ukse vahelt sisse ja kivikesi näppimas ei käinud, sest ma tean juba varasemast, et minu tähemärgi õnnekivimiks on teemant. Enne, kui ma lotoga ei võida, siis mina endale oma õnnekivist talisman-kulinaid lubada ei saa, aga kui kulinaid ei ole, siis lotoga vist ka ei võida. Surnud ring.

Eesti on väike. See minu endine töökaaslane on kristallibisnesis koos minu endise elukaaslase uue elukaaslasega. See tüdruk omakorda kirjeldab ennast oma kodulehel umbes samade sõnadega nagu mu esimese klassi klassiõde. Vaimsus, inglitega rääkime, kristallid jne. Samas on ka tema minu eksist tänaseks lahku läinud. Nagu läbi Facebook`i minuni jõudavad võnked ütlevad, vist umbes samadel asjaoludel, nagu mina omal ajal sellest mehest lahku läksin. Ühesõnaga kuhja neid kristalle voodi alla palju kuhjad ja kutsu ingleid appi palju kutsud, troppi meest ei muuda miski.

Aga minu eksi esimene elukaaslane on hoopis põnevam juhtum. Ka tema asus juba nende kooselu lõpus vaimsemaid radu tallama. Nende lahku kolides sai ta endast 30 aastalt vanemalt Poola päritolu hüpnotisöörilt lapse. Selle kohta ei oska muud seletust leida, et kui 30 - kena tüdruk 60 + gnoomiga siiski lapse otsustab saada, peab see mees üks kuradi hea hüpnotisöör olema. Niiet tuleb nende estoteeriliste teemade kallal ironiseerimisega siiski pisut ette vaadata.