Täna möödus 30 aastat Tšernobõli tuumakatastroofist

Täna möödus 30 aastat Tšernobõli tuumakatastroofist. Ma olin siis kaheaastane. Ema ei andnud mulle veel pikalt pärast piima juua. Lehmad olid sel ajal karjamaal otse radioaktiivse pilve all vabapidamisel. Kas tema hirmud ka füüsikalis-keemiliselt põhjendatud olid, ei ole ma uurinud. Ühe mu lapsepõlvesõbranna onu oli likvidaator. Ta suri asjaoludel, mida võib saadud doosiga seostada. Enne surma läks ta hulluks.
Otseselt jättis Tšernobõli kiirgav sõrm minu ja minu lähedased puutumata. Ometi vaatan ma iga aasta 26. aprillil korduskaadreid 4. reaktori kalgi kiirguse käes toimetavatest meestest ja nutan.

Eestile kõige lähemad tuumaelektrijaamad on Loviisa üle lahe Soomes ja Sosnovõi Bor 80 kilomeetri kaugusel Eesti piirist Venemaal. Liigub linnalegend, et Tšenobõli katastroofi põhjustanud eksperiment taheti algselt Sosnovõi Bori tuumajaamas läbi viia. Sealne direktor olevad aga selgrooga mees olnud ja keeldus. Lõpuks tehti asi Tšernobõlis ikka ära. Tõsi või mitte, aga lugu näitab, miks ei tohi süsteemi nõmedustega oma pagunite nimel kaasa minna. Ka Natsi-Saksamaa koonduslaagrite valvurid ütlevad, et mida ma siis teha sain ja kui mitte mina, oleks seda keegi teine teinud. Oleks saanud midagi teha küll: ei ütelda. Kui keelduda ühe võimukompleksides hullu ideedega kaasa minemast, veeretatakse ülesannet küll järgmistele ja järgmistele.  Kui ka need keelduvad, jõuab järjekord varem või hiljem mõne selliseni, kellel on piisavalt karismat, argumenteerimisoskust või taiplikust alternatiivsete lahenduste pakkumiseks, et hullus algselt planeeritud kujul teostamata jääks.

Minu südamelinnas Paldiskis asub Eesti tuumajäätmete ladustamisettevõte A.L.A.R.A. As Low As Reasonably Achievable – nii madalale kui mõistlikult saavutav. Elegantse akronüümi tähtede vahele on peidetud viide radioaktiivse kiirguse kontrollimise majanduslikule kulule. Radiatsioon on julm, julm asi. Elusrakk aga imeilus ja habras. Kohutav on siin viidata mõistlikult saavutatavale kiirgustasemele. Radioaktiivsuse puhul tohiks rääkida vaid madalaimast võimalikust teadaolevate vahenditega savutatavast tasemest.

Pariisi armastajad

Pariisi nimetamine hakkab romantika lõhna kohe mitme kilomeetri kaugusele levitama. Eiffeli tornis olid suudlemiseks lausa spetsiaalsed kohad maha joonitud. Minu mees aga keeldus mind seal suudlemast, sest enne seda oli ta seal just ühte geipaari suudlemas näinud. Ma pean ennast kohati küll üsna konservatiivseks inimeseks, aga issver-jessver, mis vahet seal on, tõepoolest. Tema jaoks, näed, oli musinurk aga rüvetatud. Triumfikaare otsas olin hoopis mina see, kes romantikat blokkima hakkas. Kui me Triumfikaare treppe mööda üles ronisime, oli iga nurga peal teksti ja piktogrammidena kirjas, et üleval väljas ei tohi mingil juhul vihmavarju lahti teha. Nii kui uks lähenema ja õues tibutav uduvihm paistma hakkas, hakkas tema muidugi juba vihmavarju kallal kohmitsema.
"EI TOHI!" röögatasin mina "Silti ei lugend vä?"
"Ära sisise. Mis silti?" vastas mees ja vajutas vihmavarju lahti.
Pah! pööras vihmavari end pool sekundit peale avanemist üleval puhuva tuule käes kukeseeneks. Meie koos oldud aastate jooksul on ta minu hoiatusi ignoreerides piltlikult öeldes umbes 2000 vihmavarju lehtriks lasknud, aga kuulama pole mind siiani hakanud. Ausõna, tol hetkel oleks ta võinud selle vihmavarjunäruga minu poolest üle Triumfikaare serva tuule käes lendu minna.

Sel päeval, kui ilm parem oli, käisime Seine`il paadikruiisil. Paadituur algas Pont Neuf`i silla alt. Tõlkes tähendab see uut silda, aga on Pariisi sildadest kõige vanem. Selle külge on armastajapaarid umbes miljon tabalukku riputanud. Protsess käib vist umbes nii, et kirjutatakse oma nimed lukule, pannakse see klõps silla külge ja visatakse võti jõkke. Jõgi voolab muudkui nagu elu luku alt läbi, aga paar on igaveseks kokku aheldatud. Lahutuse korral pole muud kui ketassaag võtta.

Kõige ettenägelikumad olid aga ketassae võimaluse vältimiseks hoopis koodluku ostnud. Kui koodiks mõni hästi meeldejääv number valida, saab selle vajadusel iga kell lahti ja närvide rahustamiseks jõevoogudesse heita. Parem ikka, kui köögis vanaema portselan kildudeks visata.

Paadituuri giid rääkis, et varem olid paarid tabalukke hoopis ühe teise silla külge pannud. Neid sai lõpuks aga nii palju, et sild nende raskuse all kokku hakkas kukkuma. Nii lõigati need kõik lahti ja rohkem selle silla külge lukke enam panna ei tohi. Mõned panevad endiselt, aga see ei pidavat enam head õnne tooma - trahvi võib hoopis saada.

Sildade kokku kukkumisega on Pariisis üldse mingi värk. Üks sild olevat juba 11 korda kokku kukkunud, teadis giid rääkida. Ta oleks võinud selle jutuga umbes kaks minutit kauem oodata, sest ta rääkis seda täpselt enne seda, kui meie paat selle silla alla sõitis. Asjatu närvikõdi tekitamine ainult, ma ütlen.

Ekskursioonipaat pööras Eiffeli torni juures tagasi. Torni on iga seitsme aasta tagant vaja uuesti üle värvida. Värvimine võtab kolm aastat ja seda teeb vist umbes 25-inimeseline meeskond. Ma suudleks enne krokodilli, kui seda tööd oleks nõus tegema, sest torn on ikka kärnaselt kõrge küll.
"Küll sa juba värviksid, kui teaksid, palju need mehed palka saavad," arvas mu mees.
Tegelikult võib isegi ühte sellist meest armastada päris hull olla, raha rahaks. Igal hommikul saada meest tööle nagu sõtta.

Esoteerikast

Paar aastat tagasi noorema lapsega kodune olles tekkis mul rumal harjumus öösiti, kui ülejäänu pere magas, arvutist Vene Selgeltnägijate tuleproovi vaadata. Lõpuks vaatasin kokku vist kolm või isegi neli hooaega ära. Kaks seda hooaega, kus Eesti tüdruk osales ja ühe sellise, mille üks Pärsia päritolu väga väärika olemisega alati korrektset ülikonda riietatud šamaan ära võitis. Seejuures sõnagi vene keelt oskamata, mis Venemaa venekesksust arvestades asjale paranormaalse maitse külge annab.

Selliste saadete vaatamiseks on täpselt kaks võimalust:
a. vaadata ja uskuda;
b. vaadata ja mitte uskuda.
Mulle meeldib ikka rääkida, et kui Vene Selgeltnägijate tuleproovi saatejuhtideks on kolm venda, kes ennast ise illusionistideks nimetavad, siis annavad saate tegijad juba ise ette, kuidas seda vaadata tuleks. Kell kolm öösel, kui terve maja magab ja oled äsja kolm osa Selgeltnägijate tuleproovi järjest ära vaadanud, on selle vaatamise ja mitte uskumise rakendamise teinekord ikka päris raske. Mul on kabinetist, kus arvuti seisab, magamistuppa umbes seitse meetrit pimedat koridori. Esimestel öödel peale poltergeistide, kummituste ja muude deemonite maratoni üritasin seda vahemaad vapralt skeptitsismimõõgaga relvastatuna läbida. Umbes kaks meetrit sain minna, kui kõht krampi tõmbas ja ma paanikas kõige lähema lambilülitini tormasin enne, kui kõik äsja arvutist nähtud pimeduseelajad mulle nurkadest kallale sööstavad. Pärast hakkasin niimoodi magama minema, et jätsin kabinetis tule põlema, siis jooksin vannituppa, mis meil täpselt kabineti ja magamistoa vahel on, panin seal tule põlema, läksin tagasi kabinetti, kustutasin seal tule ära, jooksin vannituppa, vannitoast magamistuppa, et magamistoas öölamp põlema panna, siis kustutasin vannitoas tule ära ja jooksin kiiresti voodisse. Parematel öödel kustutasin teki alla saades öölambi ära, aga mõnikord, peale mõnda eriti võika osa nägemist, jätsin ööseks igaks juhuks tule põlema. Algul mees ainult naeris mu üle, aga pärast urises juba päris kurjalt, et mis ma vaatan sellist jama, kui närvid ei kannata.
Mina muidugi pidin ikka värisema ja vaatama. Minu vabandus oli see, et lapsega kodus olles üritasin oma vene keele kallal tööd teha ja vaatasin selliseid asju keeleõppe eesmärgil. Ma ei tea, kas see mu grammatikat kuidagi aitas, aga sõnavara poolest olen ma nüüd küll võimeline erinevat tüüpi kurjadest vaimudest ja hauatagusest elust vestlema. Iial ei või teada, mida elus vaja võib minna!

Seda esoteerikat sõidab ikka järjest rohkem sisse. Reedel sain lõpuks kõige viimase satsi sünnipäevakülalisi ära võõrustatud. Tegu oli mu lapsepõlvesõbrannade-kooliõdede-naabritüdrukutega. Tordi kõrvale tuli üks kooliõde ja tuttav jutuks, kelle tegemised meie kõigi Facebook`ide uudisvoogudesse aeg-ajalt  jooksevad. Ta läks juba aastaid tagasi vaimsemaid radu tallama. Alustas taimetoitlusega, siis hakkas delfiinidega rääkima ja nüüd olevat inglitega suhtlemist alustanud. Selle nimi olevalt kanaldamine ja tal on nüüd isegi oma vastav lehekülg internetis. Seal on kirjutatud, et ta olevalt juba lapsena väga vaimne ning inglitega pidevas kontaktis olnud. Selle peale nentis üks tema endistest klassiõdedest, et nii palju kui tema mäletab, tegeles ta ajal, mil me ülejäänud alles nukumajade ees aega viitsime, joomise, suitsetamise ja suurte poistega põhiliselt. Mina tean veel nii palju lisada, et mul õnnestus temaga aasta otsa esimeses klassis käia, kui ta ühe teise kooli esimesest klassist välja visati. Pärast jäi ta istuma, siis veel korra istuma, aga lõpuks tegi vist isegi gümnaasiumi lõputunnistuse õhtukas ära. Samas kui inimene, kes juba esimeses klassis koolist välja lendab ning hiljem kõige sellega, millega üks alaealine tegeleda ei tohiks tegeleb ning lõpuks ikkagi järje peale saab, lihtsalt peab vähemalt ingli puudutus mängus olema.

Neid ümbersünde või "ümbersünde" on hämmastavalt palju. Meil käis eelmisel nädalal üks sama moodi vaimsemaid radu tallama läinud endine töökaaslane kontoris külas. Ta oli varem ostuosakonnas tööl. Väga meeldiv inimene ja ilus naine. Viimast on praegugi, aga nüüd tegeleb millegagi, mida ma kristalliäriks nimetaks. Kui ta nüüd kontorisse tuli, oli tal ka neid kivikesi mitu kohvritäit kaasas. Vaimne värk eeldab ka väga treenitud füüsist, sest neid kive sai ikka terve 8-ruutmeetrine nõupidamiste ruum täis. Ma piilusin ainult ukse vahelt sisse ja kivikesi näppimas ei käinud, sest ma tean juba varasemast, et minu tähemärgi õnnekivimiks on teemant. Enne, kui ma lotoga ei võida, siis mina endale oma õnnekivist talisman-kulinaid lubada ei saa, aga kui kulinaid ei ole, siis lotoga vist ka ei võida. Surnud ring.

Eesti on väike. See minu endine töökaaslane on kristallibisnesis koos minu endise elukaaslase uue elukaaslasega. See tüdruk omakorda kirjeldab ennast oma kodulehel umbes samade sõnadega nagu mu esimese klassi klassiõde. Vaimsus, inglitega rääkime, kristallid jne. Samas on ka tema minu eksist tänaseks lahku läinud. Nagu läbi Facebook`i minuni jõudavad võnked ütlevad, vist umbes samadel asjaoludel, nagu mina omal ajal sellest mehest lahku läksin. Ühesõnaga kuhja neid kristalle voodi alla palju kuhjad ja kutsu ingleid appi palju kutsud, troppi meest ei muuda miski.

Aga minu eksi esimene elukaaslane on hoopis põnevam juhtum. Ka tema asus juba nende kooselu lõpus vaimsemaid radu tallama. Nende lahku kolides sai ta endast 30 aastalt vanemalt Poola päritolu hüpnotisöörilt lapse. Selle kohta ei oska muud seletust leida, et kui 30 - kena tüdruk 60 + gnoomiga siiski lapse otsustab saada, peab see mees üks kuradi hea hüpnotisöör olema. Niiet tuleb nende estoteeriliste teemade kallal ironiseerimisega siiski pisut ette vaadata.

Suvalised hetked ja pildid Pariisist

Kevadiseks linnapuhkuseks Pariisi lennukipileteid broneerides sain need enda meelest päris hea hinnaga - otselend Tallinnast üks ots üks inimene 75 eurot. Kui see nüüd nelja inimesega korrutada - jah, isegi mu noorema, alla meetrise ja umbes 15-kilose lapse eest tuleb airBalticu lendudel sisuliselt täishind maksta - ja edasi-tagasi faktor lisada, see lugu enam nii odav ei tundu. See selleks. Lõpuks said neist ühed nendest vähestest lendudest, kus mul midagi hilinenud või muul viisil pekki läinud pole.
Tallinna lennujaamas võeti mu 2-aastaselt lapselt lõhkeaineproov. Sinna oleme me siis nüüd välja jõudnud.
Tagasi lennates saime aga Charles de Gaule`i lennujaama turvakontrollist fenomenaalse 10 minutiga läbi ja meie lastega Pariisist nii lennukisse, et ei pidanud kordagi passe ega ID-kaarte ette näitama. Ainult saapad paluti mul röntgenaparaadist läbi lasta. See on esimest korda elus, kui mind turvakontrollis buutsadest välja tõstetakse. Ma reisin alati saabastes, millesse on umbes sama palju narkootikume või pomme võimalik peita kui varbavaheplätudesse.

Minu kõige noorema lennukiuni

Elamiseks olime endale üürinud korteri üsna jõe kaldale otse Jumalaema kiriku taga. Ma naiivselt arvasin, et kesklinnas elades ei pea kohutuslike vaatamisväärsustega tutvumiseks siis liiga palju metrooga seiklema ning ringi kõmplina. Metrooga saime sõita siiski üksjagu ja mu mehe GPSiga käekella andmetel kõndisime viie päeva jooksul minimaalselt 12 ja maksimaalselt 18 kilomeetrit päevas. Noorem laps sellest suurema osa mehe või minu süles, aga vanem, 6-aastane, selle eest viimase kui meetri omal jalal. Tema distantsile tuleb juurde arvutada veel need kilomeetrid, mis ta õega mänguväljakutel-parkides maha jooksis sel ajal, kui me mehega murul või pinkidel vedelesime. Mitte kordagi ei virisenud ta, et ei jaksa või on väsinud. Iga jumala toidukorra üle võis ta küll vinguda, et see talle ei sobi ja iga suvalise suveniiriputka ees luniva hala lahti lasta, aga kõndimise osas tuli küll null pretensiooni.
Kusjuures ta ronis mööda treppe ise Eiffeli torni teisele korrusele ja jõudis meist kõigist veel enne üles. Teine korrus kõlab haledalt, aga Eiffeli torni puhul on see 115 meetrit ehk umbes nii 35-korruselise tavapärase maja katus. Enne Pariisi sõitmist hoiatas töökaaslane mind, et Eiffelisse tasub järjekordade vältimiseks pilet ette broneerida. Kui ma paar päeva enne reisi seda tegema asusin avastasin, et esimesed vabad ajad olid saadaval kuu aja pärast... Läksime kohale. Eiffelil on teatavasti neli jalga. Mees vedas mind otsustavalt sinna jala juurde, kus piletisaba sisuliselt ei olnudki. Ma olin enne reisi natuke Prantsuse keelt õppinud ja teadsin, et piletikassa kohal olev silt escalier tähendab treppe. Mees ei lasknud end kõigutada öeldes, et näed, lift ju sõidab sealt. Kui juba trepipiletid näpus seisime, saime teada, et see oli lift, millega ainult alla sai sõita. Kuna Eiffeli selle jala valik oli puhtalt mu mehe projekt, siis surusin noorema lapse talle julmalt sülle. Teiselt korruselt edasi tippu minekuks pidi veel ühe pileti ostma ja siis oli valikus juba ainult lift, ole sa enda meelest nii kõva mees kui tahes.

Treppidega meil üldse vedas. See pilt on tehtud triumfikaare sisemisest poolest - vaatest, mis on küll efektne, kuid mida millegi pärast üldse ei presenteerita. Nagu tellitud, oli triumfikaare lift katki ja nii me trepid ära nägimegi

Meie Seine`i-äärne korter oli vist umbes sel ajal ehitatud kui inimkond ühte kivi teise peale tõstma õppis. Põrandaid ei olnud igatahes kordagi vahetatud. Need nagisesid nii, et kui keegi öösel tualetis käis, teadis sellest kolm korrust. Mu mees luges kohusetundlikult läbi rendikorteri kodukorra. Selle põhjal võis järeldada, et majas elab vähemalt üks keskmisest nõrgema närvikavaga inimene. Et naabreid mitte häirida, ei tohtinud näiteks poekotti mööda treppe lohistada või peale kella kaheksat pesu pesta. Me siis üritasime nende antiiksete põrandate peal võimalikult hääletult hiilida. Kuni ühel õhtul koju tulles avastasime trepikoja välisukse pärani lahti. Kahtlane lugu, sest ka see oli maja sisekorrareeglite räige rikkumine. Trepikojas võttis meid vastu vali muusika. Kellelgi oli pidu. See ei olnud mingi naljapidu, vaid hommikuks oli kenasti maja ette oksendatud ja muusika oli nii vali, et me oleks võinud oma korteris tankiga ringi sõita ja seda poleks kuulda olnud. Peale seda julgesime ka meie voodist tõustes täistaldu maha hakata toetama.



Põrand

Korteriga seoses saime omal nahal tunda ka seda kurikuulsat Prantsuse arrogantsi. Kuna meie lennuk pidi Pariisi umbes 18:00 maanduma, kirjutas mees korteri välja üürijatele ja uuris, kas hiline checkin oleks võimalik. Järgmisel päeval sai ta Prantsusmaalt selle riigi kohta ebatüüpiliselt ingliskeelse kõne:
"Kas te teate, et hiline checkin on lisatasu eest?"
"Eee... ei... eee... ei teadnud"
"Noh, nüüd siis tead"
Kuni kella 20:00 +30 eurot ja peale seda +50. Jõudsime napilt odavama tariifi sees. See tuli ära maksta sularahas. Kõik muu arveldus käis krediitkaaridiga läbi portaali, kust korteri rentinud olime. See oli vist ka põhjus, miks nad läbi portaali tehtud elektroonilisele päringule telefoni teel vastasid.
Lahkudes olime sarnase probleemi eest. Kuna lennuk läks pealelõunal, oleks tahtnud hilist checkouti. Mees tegi viisaka päringu, et kas on võimalik paar tundi hilisem checkout ja kui, siis millise hinnaga. Selle peale tuli vastus: tahad kaks tundi hiljem, maksa lisapäeva eest.
Selle asemel veetsime enne lennujaama sõitmist ennelõuna Pariisi botaanikaaias. Täitsa tasuta.

See ei ole puuriit vaid putukate hotell Pariisi botaanikaias

30 eurot ei ole Pariisi kesklinna elukalliduse juures muidugi midagi. Järgmisel hommikul peale saabumist läksin kõrvaltänava pagariärisse värskeid croissant'e tooma. Tükihind oli 2.20 eurot. Teised saiakesed olid veel kallimad. Paar tänavat edasi leidsin värskeid croissant`e vist ka 1.80. Esimest korda poodi sisse astudes pidin hindu nähes pikali kukkuma. Umbes kolm päeva Pariisi olnuna maksin keskmise suurusega Latté kohvi (prantslased räägivad vist au lait?) eest 5 eurot juba nii, et silm ka ei pilkunud enam. Odavamates restoranides läks meil perega umbes 40 eurot. Arvestasin, et ise apartemendis süüa tehes tuleb toidukorra hind umbes poole odavam kui restoranis. Nii sõimegi umbes pooled korrad väljas, pooled kokkasin ise. Kokku leidsin toidupoest kolm asja, mis odavamad kui Eestis: vein, naturaalselt kääritatud siider ja artišokk. Toit ja toidukaup on Pariisis muidugi üle prahi.

Kevad oli Pariisi Eestis umbes kuukese ees. Kui Eestis ära lendasime, oli siin-seal veel lumelaike. Pariisis oli kõik juba õitsemas ja muru tahtis niita. Ilm oli soojem, aga mitte soe. Seine`il puhuv tuul oli ikka võrdlemisi jäine. Üks päev oli selline, kus sain lühikeste varrukatega olla natuke.

Champ-Elysees` Disney poest sai endale uue t-särgi. Jalutasime triumfikaare juurest Concordi väljakule. Igasugused teemaalgatused Pariisi Disneylandi suunas olin ma suutnud juba eos ära nullida. Disney poest möödudes ma sinna sisenemist siiski vältida ei saanud.
"Aga ainult siis, kui me midagi ei osta. Ainult vaatame," ütlesin ma nõusse jäädes.
Kaubamajade ustel, nagu ka vaatamisväärsuste juures otsiti muide kotid läbi. Ka laste väikesed seljakotid. Vaatamisväärsuste juures olid lisaks metallidetektorid.
Poes leidsin endale 17-eurose Miki pildiga t-särgi. Mitte väga kvaliteetsest kangast, aga 17 eurot on Pariisis nagu tasuta saadud. Oma eelmise Miki särgi olin mõned nädalad tagasi kui läbi kantu ära visanud. Kui ma oma ainult vaatamest hoolimata endale Disney poest särgi ostsin, pidin loomulikult ka lastele ostma.
Järgmisel päeval uue särgiga jalutades endal Prantsuse meeste pilke nähes tundsin ennast ikka päris kuuma tükina. Pärast sain aru, et äkki vaatasid nad hoopis selle pärast, et ma olen 30+ naine, kes kannab Miki Hiire pildiga t-särki...

Lõpetuseks kaks videot Pariisi metroorongide muusikutest. Tasustamine toimus ka nende puhul sama vabatahtlikkuse printsiibi alusel, nagu tänavamoosekantidelgi.

 

 

Külalised

Sellest, et ma oma sünnipäeva ajaks elegantselt Pariisi põgenesin, polnud kasu midagi. Need seltskonnad, kes sünnipäeva puhul sult võõrustamist eeldavad, varem või hiljem ennast su juurde sünnipäeva ettekäändel sisse ka pressivad. Sõbrad-sugulased on mõnikord nagu Maksu- ja Tolliamet - sind saadakse igal juhul kätte.
Täna hommikul sain teada, et saabumas on mehe vend on perega. Need on need lapsed, kelle külaskäikude ajaks ma varem juba ennetavalt plastiliinid kapi otsa peitu tõstsin. Kuna sellest eriti kasu polnud, oleme me nüüd plastiliinidelt kineetilisele liivale üle läinud. Koristamist on sellega ka, aga vähemalt ei tule seinte värvimise vajadus enam peale külaliste lahkumist päevakorda.

Just siis, kui olin ennast jooksmast tulles duši alla minekuks paljaks koorinud, saabus mehe vend vanema lapsega. Mees vennaga võtsid rattad ja läksid sõitma. Ütlesid, et tunni pärast on tagasi. Laps jäeti mulle. Kui mulle minult nõusolekut küsimata võõraste laste hoidmisest midagi rohkem meeldib, siis minult nõusolekut küsimata võõraste laste hoidmine ette teatamata.
Mees palus enne telefonis vennalt poest kaks ass saver`it tuua. Ma teadsin küll, mis need umbes on. Kuna mees oma vennaga endised pool-profi jalgratturid on, sõidavad nad ilma porilaudadeta, sest need on asjatu lisakaal ja tuuletakistus. Kuna ma olen endise pool-profi jalgratturi naine, pole ka minu rattal porilaudu. Selle tõttu tunnen ma omast kogemusest liiga hästi seda kaunist poritriipu, mis selliste ilmadega, nagu täna, rattasõidul tagumikule tekib. Katsu sa vihmase ilmaga siis niimoodi rattaga poes käia, et pool küla su üle ei naeraks. Selle jaoks leiutatigi ass saver. See on väike sadula külge kinnitatav porilaualaadne toode, mida siis keskeale lähenevad mehed kasutada saavad, kui tahavad tagumikku hoida, aga samas profisportlaste moodi välja paista.

Selline ongi

Trepilt leidsin hiljem võõra prahi. Ma ei saa öelda, et mu kodus segadust ja prahti ei ole, aga pagan võtaks, sellisel juhul on see minu segadus ja praht. Võõra prahi tunnen ma kilomeetri kauguselt ära kui see üritab minu territooriumile tungida. Prahile oli kirjutatud ass saver.

 

 

Ma olin seni arvanud, et see on agregaadi kõnekeelne nimi. Ma ei teagi, kumb on totram, kas see, et inimene tahab tagumikku hoida, aga samas ei sünni ka amatööri moodi välja paista ning normaalset porilauda osta või see, millise nime all seda proteesi turustatakse.

 

Poolteist tundi peale seda kui vennad olid lubanud tunni pärast tagasi tulla, saabus mehe vennanaine noorema lapsega. Mehed olid muidugi endiselt kadunud. Vennanaine hakkas uurima, millist katet ma siis täpselt soovin. Mitte midagi ei saanud aru. Kui keegi võtab üles teema minu väidetava soovi osas, millest ma ise esimest korda kuulen, on enam kui kindel, et siin on mu mehe käpp peidus. Oligi.

Lugu ise algas juba oma seitse aastat tagasi, kui ostsime neli puidust köögitooli. Kodus mööblit lahti pakkides avastasime, et kaks tooli olid sellised, nagu tahtsime, aga kaks olid polsterdatud põhjaga. Alguses tundusid need väga koledad ja olime juba valmis poodi tagasi tormama. Siis proovisime korraks meile valesti komplekteeritud toolidel istuda. Need olid nii mõnusad ja pehmed... Kaupluse internetileht ütles, et pehme põhjaga toolid olid ka kallimad kui need, mille eest maksime. Otsustasime need endale jätta. Poole aasta pärast hakkas pehmete toolide katteks olev kunstnahk inetult tükkidena lahti kooruma. Sel hetkel oleks neid tagasi viia juba natuke naljakas olnud.
Nii me elasimegi oma narmendavate köögitoolidega. Läks õige mitu aastat enne, kui mu mees taipas, et ta vennanaine ju pehme mööbli tööstuses tehnoloogina ametis on ja meie köögitoolide teema üles võttis. Nüüd siis vennanaine viskaski korra neile pilgu peale ja arvas, et see katteriie on nohu ära vahetada. Mulle tundub see täielik tuumateadus, aga eks ta on selles osas õppinud tüdruk ka.

Mees vennaga jõudsid ka peagi koju. Mina korjasin laiali loobitud pliiatsid ning mänguasjad, nemad oma lapsed kokku, sõid kõik ahjus olnud grillribid ära, võtsid meie toolipõhjad kaenlasse ja tegid minekut.

Järgmiseks saabus külla mu ema. Ohtlik lugu. Ta on väga hajameelne naine ja meie juures alati harjunud just neil pehmetel toolidel istuma...

 

Uitmõte

Teekond olevat olulisem sihtpunktist. Ometi antakse hinnang tulemusele, mitte selle saavutamiseks tehtavale tööle. Nii nagu on asjaolusid, millega lihtsalt elada tuleb, on asju, mille tõeline väärtus ilmneb ajas.

Veel bürokraatiat

Mul oli kaks-kolm nädalat tagasi Rahvusraamatukokku asja. Parkisin auto Tõnismäe tänavale. Tagasi tulles oli kojamehe vahele pistetud Ühisteenuste tervituskilekotike 31-eurose trahvinõudega viivistasu nime all põhjendusega, et mul olevat parkimistasu maksmata. Esimese reaktsioonina elasin läbi nördimuse 50 varjundit, kuna olin end kenasti parkima SMSinud. Karjuv ülekohus ja võimu kuritarvitamine. Pisut süvenemist ja selgus, et olen ikkagi ise süüdi. Parkimissõnumit saates olin auto registreerimisnumbri kaks esimest numbrit ära vahetanud. Umbes, et parkisin autot 45x xxx, aga sõidan hoopis 54x xxx-ga. Kuna see viga oli sees mustandsõnumis, mida ma parkimiseks kasutan, siis olin süstemaatiliselt ka eelnevalt valet autot parkinud, aga see selleks.
Tuli meelde hoopis üks tuttav, kes viis-kuus aastat tagasi sama vea tegi ja osa trahvirahast tagasi sai. Google aitas mul üles leida veel samas ämbris kolistanud inimeste edulugusid, kelle trahvid tühistati ja vaid närused eurod halduskuludeks sisse kasseeriti. Lõppude lõpuks on Tallinn parkimise eest raha ju kätte saanud, küsimus on tehingu vormistamises vaid. Seda kesklinnas, kus parkimine maksab nagunii sama palju, kui Hiltonis ööbimine.

Kirjutasin vaide. Vabandasin ette ja taha, et ma nii loru SMSija olen jne. Mu ingliskeele õpetaja kunagi ütles, et kui inglasele tänukirja kirjutada, siis tuleb kaks korda tänada - kirja alguses ja lõpus. Kui teine kord tänamata jätta, on see sama hea, kui üldse mitte tänada. Ma rakendan nüüd seda vabandamise puhul ka. Alati kirja alguses ja pärast lõpuks teist korda. Pisar tuleb endal ka silma, kui ilusti ma vajadusel lömitada mõistan. Trahvi maksin muidugi ka ära. Seda õpetas mulle meie eelmine jurist, et otsuse vaidlustamine ei vabasta selle täitmisest.
Vaie oli viimane meil, mille enne puhkusele minekut saatsin. Eile jõudsin puhkuselt tagasi. Parkimistrahvi teemal oli vahepeal mu postkasti laekunud kolm e-kirja. Asjasse on segatud Linnavalitsus, Traspordiamet ja Ühisteenused. Ainult üks meil kolmest oli sisuline. Sellele oli lisatud A4 kiri, kus juriidilises keeles oli kirjutatud, et kuna ma ei ole auto vastutav kasutaja, siis pole mul õigust trahvi vaidlustada. Tegu on mu tööandjale kuuluva ametiautoga. Võtku ma 10 päeva jooksul volitus firmat Tallinna Linnavalitsuses esindada või lakkugu panni.

Meie ettevõttesisest volitusreeglistikku kutsutakse ingliskeelse Bill of Authority esitähtede järgi hellitavalt boaks. See ei ole ka mitte mingi lihtne madu. See on vist mingi pea 100 lehekülge paks dokument. Seal on kirjas kes, kus, mida, kui palju ja kes kontrollib. Mittestandardse volituse saamiseks peaks ma kõigepealt juristi assistendi ust kaapima, et see mulle kahes keeles volituse põhja koostaks, sest tegevjuht ei räägi eesti keelt, aga tahab siiski aru saada, millele käppa alla paneb. Siis läheks see edasi tegevjuhi lauale allkirjastamiseks. Kuna meie juristi assistent ja tegevjuht mõlemad ääretult normaalsed inimesed on, ei oleks neil probleemi mind oma parkimistrahvi vaidlustama volitada, aga selline paberimäärimine miljonilise päevakäibega firmas töötaja 31-eurose enda süül tekkinud isikliku kuluga seoses oleks ilmselgelt kohatu. Ka ei lähe meie bürokraatilisest masinavärgist see dokument elus Linnavalitsuse nõutud 10 päevaga läbi. Sellest 10 päevast olen ma 6 juba puhkuse alla nagunii hakkama pannud.

Kindlasti oleks ka meie juristi assistent piisavalt pädev, et mulle paar paragrahvi visata, mille põhjal vaide vaidlustamisest keeldumine vaidlustada. Mis mõttes selleks pole mulle volitust vaja, et eraisikuna juriidilisele isikule väljastatud viivistasu otsus ära maksta, aga vaidlustamiseks on? Pekki, aga ma ei viitsi. Las saavad oma parkimistasu ja trahviraha mõlemad.

 

Linarullijad

Laupäeval sõbranna sünnipäeval rääkisime voodijutte. Põhilistelt meeste veidratest unekäitumistest. Pea pooled minu sõbrannadest on hädas linarullijatest meestega.

 

Kui ärkad hommikul linast vorst külje all, on su mees linarullija. Ma mõtlesin asjale isegi füüsikalise seletuse välja. Linarullijad on mehed, kes öösiti koguaeg ühes suunas külge keeravad. Mitte nii, et kord vasakule või kord paremale, vaid süstemaatiliselt kas päri- või vastupäeva. Pole ime, kui lina niimoodi naise külje alla valliks ei nügita. Kohe näha, et ma inseneriharidusega olen! Karta on, et tegu on veel tugevalt aladiagnoositud sümptomiga, sest päripäeva rullijad saavad linavorsti ainult voodi vasakul ja vastupäeva rullijad parem poolel magades tekitada.

 

Valel poolel magav linarullija suudab äärmisel juhul hommikuks aluslina naise külje alt välja rullida, aga kui naine toekam tükk olema juhtub, siis mitte sedagi. Valel voodipoolel magavat linarullijat võib vist linatõmbjaks nimetada. Ühel mu sõbrannal on selline kodus. Ta paneb voodipesu vahetades alati aluslina nii, et tema poolt on serv vastu maad, aga mehe poolt katab vaevalt madratsi ääre ära. Mõne päevaga on aluslina umbes voodi keskele liikunud. Selleks ajaks, kui on aeg kapist puhas komplekt võtta, on lina juba mehe poolt mööda maad.

 

Õigele voodipoolele sattunud linarullija vastu nii lihtsaid abinõusid ei ole. Üks mu sõbranna lasi oma linarullijast mehel külmalt mitu ööd paljal madratsil magada. Nende peres oli nimelt ainult naine see, kes aluslina hommikuti paika sikutas. Lõpuks hakkas tal mehest kahju ja tõmbas lina ikka sirgu. Keegi soovitas kummiga lina osta. Ma ei tea. Meie peres olen küll pigem mina linarullijaks, aga kui oleks mees, siis ma kujutan ette, et parem igal ööl ründav aluslinatsunaami üle elada kui riskida võimalusega, et hommikuks kummiga aluslina, nagu mingi külje pealt paigaldatava kondoomi sisse tõmmatud oled.

 

 

APRILL!

Alli tehtud tüngad vs Allile tehtud tüngad - 3:0

Alli tehtud õnnestunud tüngad vs Alli tehtud ebaõnnestunud tüngad - 3:0

 

 

 

 

Mul algas täna puhkus. Selle puhul tegi mu nõudepesumasin pool tundi tagasi sellise paugu, et välja ei lennanud isegi mitte köögi elektrikork või korteri peakaitse, vaid lausa mingi tänaval maja elektrikapis olev jubin. Ikka selle nimel, et mul puhkuse ajal igav ei hakkas ja saaks käsitsi nõusid pestes kraanikausi ees küürutada.

Elu vs Alli - 1:0