Püha hajameelsus

Viisin hommikul last hoidja juurde. Hoidja elab suures mitmekorruselises majas. Lasin all uksekella ja ta tegu välisukse fonolukust lahti mulle nagu igal hommikul. Läksin lifti, vajutasin nuppu, sõitsin üles, läksin liftist välja ja siis hakkasid kummalised lood peale. Tavaliselt ootab lapsehoidja mind korteriuksel või on selle praokile teinud, kui mulle ülevalt nupust välisust avab. Täna oli uks kinni. Koputan. Ei midagi. Koputan kõvemini. Ikka ei midagi. Katsun ust. Lukus. Koputan õige kõvasti. Uksele ilmub jumala võõras mees.

Vaatan tüüpi lolli näoga.
"Ta olete vist valel korrusel," lahendab ta ühe lausega olukorra. Pekki, jah. Olin nina telefonis neljanda korruse asemel kolmandal liftist välja astunud. Kuna tegu on uue majaga, on kõik korrused ja korteriuksed täiesti äravahetamiseni sarnased, sest keegi pole neid veel lillepottide või vandaalitsemise läbi erinäolisteks teha jõudnud. Vabandasin ja sõitsin neljandale.

Seal ootas mind korteriuksel nägu nalja täis lapsehoidja, kes korrus all toimuvat pealt oli kuulnud. Ta oli eelmisel päeval sõbranna, laste ja koeraga õues olnud. Hoidja palus sõbrannal koera tuppa ära viia. Korteriuks oli ei olnud lukus, sest hoidja mees oli ka kodus. Ise jäi lastega õue. Sõbranna sõitis liftiga üles, tõmbas korteriukse lahti, lükkas koera sisse, hõikas korra üle ukse: "Taavi, tõin koera ära" ja jooksis kähku lifti tagasi. Kui liftiuks kinni läks, avastas, et oli sama moodi neljanda korruse asemel koera hoopis kolmandale ära sokutanud.

Vaene mees. Ühel päeval lükatakse suvaline koer sulle korterisse, järgmisel hommikul üritab keegi võõrast last kaela määrida.