CEO

"Nojah," mõtlesin ma peale juhtkonna kohustuslikku üks-ühele tutvusvooru järjekordse tegevjuhiga. Nojah sellepärast, et olin selleks hetkeks seal majas kolm aastat töötanud ja koos selle uuega täpselt kolme tegevjuhti näinud. Kõik kolm rootslased. CEO number 3 pidas vastu kaks aastat. Tema äramineku põhjuseks oli asi, millest ta Eestisse tulles esimesena rääkis.
"Isa, ära võta meie elusid ära," palusid tema kaks teismelist poega, kui isa neile söögilauas pere Eestisse kolimisest rääkis. Laste surve oligi see, mis ta kaks aastat hiljem tagasi Rootsi sundis. Seda toredam oli muidugi kuulda, et just poiste nõudmisel on nad hiljem Tallinnas sõpru ja endiseid õpetajaid vaatamas käinud.

Tegevjuht number 4, otse loomulikult jälle rootslane, saabus meile siis, kui ma ise noorema lapsega kodune olin. Teda nägin ma esimest korda 2015. aasta uusaastapeol. Ametlikult käisin ennast tutvustamas kuu hiljem, kui lapsehoolduspuhkuselt naasmiseks personaliosakonda avalduse viisin. Pikemalt rääkisime umbes nädal peale minu tööle tagasi tulemist. Tavaline värk, enesetutvustus teemadel minu haridus, eelnev kogemus ja isiklik juhikarisma. See vestlus jättis mulle väga ebamäärase tunde. Inimesed, keda ma läbi ei hammusta, teevad mind rahutuks. Nüüd, natuke rohkem kui aasta möödudes, ei ole ma teda endiselt päris lõpuni läbi hammustanud, aga ma ei ole enam rahutu. Ta on tõenäoliselt parim asi, mis meie ettevõttega kunagi juhtunud on. Aasta jooksul ei ole ma näinud teda tegemas ühtegi halba otsust, olen teda näinud vaid ühe korra ebaadekvaatselt ning tormakalt reageerimas ja ühe korra kedagi ründamas. Võimalik, ma ei saanud lihtsalt tema eesmärgist aru ja minu hinnang reageeringu ebaadekvaatsusele on ise ebaadekvaatne. Ka ninna kargas ta inimesele, kes oli piisavalt tugev, et sellega toime tulla.

"Tead, mis tema põhiline lause on?" uuris mu mees, peale meie tegevjuhiga ühel ühisüritusel tutvumist,""I know"".
Ta teabki. Instinkti, kogemuse ja sisemise intelligentsiga teab, tunnetab ja näeb ta asju. Ta on ainus inimene, kes on mind ennast täieliku idioodina tundma pannud nii, et mul iseenda ja tema ees piinlik ei ole.
Eelmise suve alguses ütlesin meie tootmisjuhile, et nii palju kaupa ei tohi pakendamisliini ruumis hoida – seal on liiga soe. Tootmisjuht vastas, et tal ei ole muud võimalust. Seoses tootmismahu kasvamisega on pooltoodete ja valmistoodangu ladudele on juba aastaid laiendust vaja olnud.
Käisin haldusjuhi juures, laojuhi juures, veelkord tootmisjuhi juures, joonistasime, arvutasime, arutasime. Vaidlesime. Süüvisin asjadesse, mis mind huvitama ei oleks pidanud. Olin oma järjekindluse ja põhjalikkuse üle uhke. Lõpuks oli mul joonis ja hinnapakkumine tootmise lao laienduseks. Läksin nendega tegevjuhi juurde ja ütlesin, et meil on tootmisesse jahelao pinda juurde vaja. Siin on põhjused ja siin on hind.
"Jah, hästi," vastas tema "kuna sa seda toiduohutuse pärast küsid, siis loomulikult."
Peale seda ütles ta, et tegelikult oleks enne laiendust pidanud kaaluma tootmise ümberkorraldamist, tihedamat transporti, riiulite paigaldamist olemasolevale pinnale või muid alternatiive. Pinna suurendamine on alati viimane valik. Sain aru, et ma pole mitte põhjalik ja järjekindel, vaid naiivne idioot olnud.
Kaalusin läbi kõik tegevjuhi poolt mainitud alternatiivid ja rea teisi. Mõned nädalad hiljem olin lao laienduse teemaga tegevjuhi juures tagasi.
"Ma andsin sulle juba rohelise tule," imestas tema.
"Jah, aga ma ise ei olnud rahul," vastasin mina.
Seletasin, et kuigi ruumipuudus on fakt, ei oleks ma tohtinud tootmisjuhi lao laiendamise mõttega kaasa minna lihtsalt niisama. Ütlesin, et olen nüüd lisaks juurdeehitusele ka rea teisi võimalusi läbi kaalunud ja ainult üks oleks laiendusest kuluefektiivsem. See tähendaks, et logistikaomad peavad osa tootmise funktsioone üle võtma.
"Ära asju üle komplitseeri," arvas tegevjuht selle peale.
"Seda minagi," arvasin ka mina naeratades. Me mõlemad aimasime, milline kadalipp võiks logistikaomadele olla asjade, mida nad varem teinud ei ole, õpetamine.
Pool aastat hiljem sai tootmise jaheladude laiendus valmis.

Kui meie tegevjuhil Eestis kaks aastat täis sai, hoidsin hinge kinni. Nagu eelmise tegevjuhigi oma, tahtis ka tema pere koju tagasi. Naine koos kahe teismelise tütrega läkski, aga mees jäi.
"Perest on väga raske eemal olla," kurtis ta kord.
"Ma võin seda vaid ette kujutada," vastasin mina. Normaalse inimese ja mehena on ta väga oma naises ja lastes kinni.

Tal oli eelmisel nädalal sünnipäev. Oma sünnipäevaõhtu soovis ta veeta meie, oma võtmetöötajate seltsis. Õhtusöögi kõrvale rääkis ta, et tema tütar on otsustanud Nairobisse kooli minna. Mitte vahetusõpilaseks, vaid kohe päriselt. Seal olevat misjoniaegadest saadik päris hea Rootsi kool. Tüdruk on 15.
"Aga koolil ja internaadil on aed ümber," selgitas ta veiniklaasi hoides.
"Mmhm, seda aiajuttu räägitakse isale," ütlesin enda kõrval istuvale IT-juhile. Mõnikord on päris hea, kui boss rootslane on ja kohalikku keelt ei tonka.
Ma olen oma eluga umbes poolel teel selle vahel, et ise 15-aastane tüdruk olla ja olla vanemaks 15-aastasele tüdrukule. Parem on mõned asjad 15-aastasena ära teha, sest hiljem on nende tegemine tunduvalt keerulisem. Minul jäi päris palju tegemata. Nüüd unistan ma sellest, et ÜRO vabatahtlikku keemik-konsultandina Timor-Leste või muu kriisipiirkonna naftatööstusesse tööle minna. Võimalik, et ma saan seda alles 15...20 aasta pärast teha, kui lapsed suured. Võimalik, et ma ei saa seda kunagi teha.

Veiniklaaside ääres jutustasin meie tegevjuhile ühe loo. See oli natuke Eesti ja natuke Rootsi lugu. See lugu tundus talle meeldivat. Ma ei teagi, kas sellepärast, et loo peategelane on tema nimekaim või sellepärast, et loos figureerib aastaarv 2013 – tema Eestisse elama asumise aasta.
Rootsi pinnal on palju suuri mehi astunud. Mõned nendest on astunud ka Eesti pinnal. Nii mõndagi neist on Karliks kutsutud.
Kui Karl XII oma armeega ühel õhtul Põhjasõja ajal Eestimaal laagrisse oli asunud, võttis ta 12 kadakakeppi ja väänas nad seitsme keeruga kimpu. Kimbu torkas ta mulda ja ütles nii:
"Kui see  siin juured alla võtab ning kasvama läheb, tuleb pikk rahuaeg ja Rootsi võim kaob. Eestist. Kui puu kuivab, tuleb Rootsi võim Eestis tagasi."
Kadakas läks kasvama ja läks Rootsi võim. Tulid ja läksid sõjad. Kadakas kuivas lõplikult ära aastal 2013. 

See kõige olulisem olekski napilt ütlemata jäänud. Meie CEO'd vaadates olen aru saanud, et ei ole halbu töötajaid. On vaid halvasti juhitud inimesed.