Anonüümne tagasiside

Käisin täna eksamiga lõppeval koolitusel. Koos eksamitööga jagas lektor välja tagasisidelehed koolituse kvaliteedile hinnangu andmiseks. Ütles veel naerdes, et tagasisidelehe võite peale eksamitulemuse teada saamist ära anda. Ma natuke norisin, miks tagasiside nimeline on. Koolitaja arvas, et võime nimed kirjutamata jätta, kui anonüümsust eelistame. Ülejäänud seitse koolitatavat ütlesid, et neil ei ole küll probleemi nimi sinna lehele kirjutada. Küllap ei oleks just väga keeruline nuputada, kes see kaheksast osalejast võiks küll olla see, kes oma nime ei avaldanud. Kuna koolitaja oli huumorimeelega mees, kirjutasin siiski demonstratiivselt lahtrisse nimi: X X X

Kunagi ülikooli ajal jagas üks õppejõud sama moodi kursuse lõpus eksamitöödega koos välja hindamislehed õppejõu, ehk siis tema enda kohta. Miski ülikooli nõue vist või midagi. See leht oli küll anonüümne, aga õppejõud palus täidetud hindamislehe KOOS eksamitööga ära anda.

Mingil aastal viidi töötajate rahulolu-uuringut meil töö läbi nii, et igale töötajale saadeti e-kiri koos lingiga küsimustikule. E-kiri algas umbes nii: siin on Sinu individuaalne kasutajanimi ja parool, millega saad anonüümsel töötajate rahulolu-uuringul osalemiseks end sellelt aadressilt sisse logida.

Meid käib regulaarselt kontrollimas üks riiklik järelvalveasutus. Ühel päeval saabus mu postkasti kiri sellelt asutuselt palvega anda anonüümne tagasiside meid külastanud ametnikele ning nende pädevusele. Ega ma end tagasi ei hoidnud - anonüümne värk ju ikkagi. Muidu polnud nagu hullu, aga üks ametnikest kippus küll vinti üle keerama. Kirjutasingi, et muidu on ok, aga erinevad inimesed tõlgendavad samu nõudeid erinevalt - audiitorid võiks kuidagi ära "kalibreerida" või midagi. Viisteist minutit peale anonüümse tagasiside ära saatmist sain samalt järelvalveasutuselt telefonikõne, mida ma täpselt "audiitorite kalibreerisime" all mõtlen ja kas ma ei tahaks täpsustada, milline nende ametnikest bitch on. Ma väga ei tahtnud, aga seda oleks küll tahtnud teada, kust otsast see tagasiside nüüd anonüümne oli. Problemaatilisest kontrollist sai peale seda muide tõeline kiisu vähemalt.

Püha hajameelsus

Viisin hommikul last hoidja juurde. Hoidja elab suures mitmekorruselises majas. Lasin all uksekella ja ta tegu välisukse fonolukust lahti mulle nagu igal hommikul. Läksin lifti, vajutasin nuppu, sõitsin üles, läksin liftist välja ja siis hakkasid kummalised lood peale. Tavaliselt ootab lapsehoidja mind korteriuksel või on selle praokile teinud, kui mulle ülevalt nupust välisust avab. Täna oli uks kinni. Koputan. Ei midagi. Koputan kõvemini. Ikka ei midagi. Katsun ust. Lukus. Koputan õige kõvasti. Uksele ilmub jumala võõras mees.

Vaatan tüüpi lolli näoga.
"Ta olete vist valel korrusel," lahendab ta ühe lausega olukorra. Pekki, jah. Olin nina telefonis neljanda korruse asemel kolmandal liftist välja astunud. Kuna tegu on uue majaga, on kõik korrused ja korteriuksed täiesti äravahetamiseni sarnased, sest keegi pole neid veel lillepottide või vandaalitsemise läbi erinäolisteks teha jõudnud. Vabandasin ja sõitsin neljandale.

Seal ootas mind korteriuksel nägu nalja täis lapsehoidja, kes korrus all toimuvat pealt oli kuulnud. Ta oli eelmisel päeval sõbranna, laste ja koeraga õues olnud. Hoidja palus sõbrannal koera tuppa ära viia. Korteriuks oli ei olnud lukus, sest hoidja mees oli ka kodus. Ise jäi lastega õue. Sõbranna sõitis liftiga üles, tõmbas korteriukse lahti, lükkas koera sisse, hõikas korra üle ukse: "Taavi, tõin koera ära" ja jooksis kähku lifti tagasi. Kui liftiuks kinni läks, avastas, et oli sama moodi neljanda korruse asemel koera hoopis kolmandale ära sokutanud.

Vaene mees. Ühel päeval lükatakse suvaline koer sulle korterisse, järgmisel hommikul üritab keegi võõrast last kaela määrida.

Arvamusjuttu: koerad söögikohtades

Kord end hotellist välja registreerimiseks administraatori laua ees järjekorras seistes vastas minu ees olev keskealine mees küsimusele kas te minibaarist ka midagi võtsite nii:
"I`m not proud of it but yes I did it." (Piinlik lugu, aga võtsin küll jah).
Tänast päeva pean ma samasuguste sõnadega alustama. Piinlik värk küll, aga ma käisin just Eesti suurimas meelelahutusportaalis perekool.ee.

Sealses foorumis on ülesse kerkinud teema, mille kohta kindlasti kõigil arvamus on: Kas koerad kohvikutes on okei? Teemasse rääkisid kaasa põhiliselt järgmised huvigrupid: allergikud (koerte koht ei ole minuga ühes ruumis), koeraomanikud (MINU koer oskab küll käituda ja kuigi ma kaasinimesi austan, siis kohvikusse võtan koera ikka vahel kaasa), konservatiivid (mis mõttes koer kohvikus? ooperisse ei taha koeraga minna vä?), hipsterid (koer kohvikus? miks mitte, parem ikka kui kisav titt kõrvallauas) ja humanistid (pimedate juhtkoerad kohvikus on kindlasti okei, aga kuidas samal ajal allergikuid kaitsta, ei tea).

Ma olen kassi-inimene ja koera olen pidanud täpselt nii palju, kui lapsepõlves naabrite koer meil omanike ära olles nädala hoida oli. Kui koertest avalikus kohas rääkida, siis näiteks üleeile olime lastega jalutamas ja meile sööstis peale lahtine mänguhimuline noor hunt. Mulle sellised meeldivad ja ma natuke aega lollitasin temaga. Kutsikas läks nii ülemeelikuks, et üritas mu kinnast hammastega rebida ja minu najale oma poriste käppadega üles hüpata. Kuna ma olin samade riietega just rattaga sõitmas käinud, siis natuke pori ees või taga erilist tähtsust ei omanud. Selleks ajaks jõudis kohale ka looma peremees ja vabandas kenasti. Ma ütlesin, et pole midagi. Juhtum leidis aset vanadekodu ees. 50 aasta pärast ma sellise kohtumise peale äkki pole midagi enam ei ütleks.

Kui ma noorema lapsega kodune olin, lugesin väikese raha eest poolhobikorras toidukäitlejatele toiduhügieeni kursust. Selle programmi panin teema "koer toidukäitlemisruumides" täitsa sisse. Rääkisin sellest muide makrobioloogiliste ohutegurite ehk kahjurite alamteemas. Jap, toidukäitlemisruumides on koer rangelt võttes kahjur. Üldine ametlik kirjalik seisukoht asjas puudub siiani, aga kasutasin ühe Veterinaar- ja Toiduameti ametniku toodud näidet. Kui inimene tuleb kohvikusse koeraga, on see okei. Kui koer lakub kohvikus lauda, on ka see okei. Kui kohviku töötaja peale koera lahkumist lakutud lauda ei puhasta ega desinfitseeri, siis see ei ole okei. Enda subjektiivse seisukohana andsin inimestele kaasa soovituse, et kui kauplusesse-kohvikusse tuleb koer, siis tuleb lihtsalt vaadata, mida ta teeb. Kui ei tee midagi, siis on okei. Pealegi on koerad tihti puhtamad kui nii mõnigi klient. Kui aga koer teeb midagi, mis võiks toiduohutuse seisukohalt risk olla või häirib teisi kliente, tuleb peremehele märkus teha. Vajadusel neil ka lahkuda paluda. Kui tekib vaidlus teemal, kust jookseb lubatavuse piir, jääb õigus koha omaniku esindajale ehk töötajale. Minu isiklik arvamus on, et nii nagu on kliendil õigus valida toitlustuskohta, on ka söögikohal õigus otsustada, kes tema asutuses teretulnud on ja kes mitte. Sellesisuline kommunikatsioon peal lihtsalt olema selge ja viisakas.

Kui teemas koer kohvikus tavaliselt üksmeelele ei jõutagi, siis selles osas, et pimedate juhtkoerad on kohvikus-poes lubatud, valitseb enamasti konsensus. Põhjenduseks tuuakse asja inimlik aspekt ja see, et juhtkoerad on ju ikkagi koolitatud viisakad loomad. Ma olen ühel sünnipäeval ühe pimeda ja tema juhtkoeraga olnud. Tsiviilis ja mitte tööülesandeid täites oli tegu muide keskmisest üleannetuma koeraga. Eks kõik peavad rihma lõdvaks laskma vahel. Aga kuidas lahendada probleemi koeraallergik ja juhtkoer samas ruumis? Mina lähtuks siin nõrgema eesõigusest. Ma ei ole küll kumbagi, aga allergik on vist lihtsam olla kui tugeva nägemispuudega või päris pime.

Kui mul oleks oma kohvik, oleks selle uksel silt: oled teretulnud oma hästi kasvatatud lemmikuga. Loomaomanikele oleks määratud kindlad lauad, kuhu soovi korral võivad muidugi istuda ka ilma lemmikuta külastajad. Ja ma ei kardaks siseruumis haukuva koera omanikule märkust teha. Probleemiga, mis siis kui keegi võtab lehma lemmikuna kaasa, ennast ette ei vaevaks. Sellega tegeleks siis, kui loom uksest sisse ei mahu.

Vot sellised heaoluühiskonna pseudoprobleemid täna hommikul.

Bruxelles

Taluvuspiirid on nihkunud. Peale 9/11 pandi maailm seisma. Peale Pariisi värviti Facebooki profiilipildid sini-valge-punaseks. Peale Brüsselit...

Minu jaoks saab sellest üks nendest isiklikest ajaloolistest hetkedest, mille kohta alati mäletad, kus ja kuidas seda kuulsid. Tartu maanteed ja seda porist esiklaasi, läbi mille kevadpäike autosse sisse sätendas, kui raadiost see uudis öeldi.

 

Üks minu alluvatest peaks tuleval esmaspäeval läbi Brüsseli Austraaliast tagasi lendama. Ma loodan, et ta teisipäeval ikka tööle saab, kui seal lennujaam nüüd katki on. Ta on mu parem käsi ja tema puhkus on minu jaoks natuke kurnav olnud. Tema turvalisuse pärast ma ei muretse. Küll nad nüüd oskavad sellega toime tulla.

 

Meil on ülejärgmiseks nädalaks kuuepäevane perepuhkus Pariisi planeeritud. Kui ma kuu tagasi lennupileteid broneerisin, küsis mees, kas me juba otse Iraaki ei võiks sama hästi lennata. Ma ei põe. Tõenäoliselt on Pariis Euroopa paremini valvatud linnu hetkel. Rott ei saa ka üle Seine`i ujuda ilma, et keegi teda jälgiks.

 

Kui meie tegevjuht mõni aeg tagasi rääkis oma 15-aastase tütre plaanist Keeniasse õppima minna, avaldasin arvamust, et reisimiseks on viimane aeg just nüüd ja täna. Ei tea, kas edaspidi saab. Kolm aastat tagasi käisin perega pool seljakotitripil Istanbulis. See oli aeg, kui Türgis sisepinged ja see Süüriavärk just tuure üles võtmas oli. Tänavatel sõitsid soomukid, aga tegelikult oli kõik okei veel. Täna ma enam perega niimoodi Istanbuli minna ei julgeks. Maailm muutub järjest pöörasemaks. Meie tegevjuht ütles, et uuringud näitavad, et tegelikult pidi vastupidi olema. Ma ütlesin, et see ei ole võimalik ja ta on idealist. Inimesi tuleb ju järjest juurde. See tähendab automaatselt uusi konflikte. Tema vastas, et võib-olla, aga täna on palju neid kohti, kuhu 30 aastat tagasi reisida ei saanud ka need, kes sel ajal vabas maailmas elasid. Hiina, Kolumbia, Kuuba, Vietnam. Pingekolded on lihtsalt ümber paigutunud.

 

 

Kohupiimakreem

Lihtsuse ja anonüümsuse huvides kirjeldame mu tööandja tegevust kohupiimakreemide tootmisena(kohupiimakreemi tõeline olemus on kirjutajale teada. Sarnasus mõne reaalse kohupiimakreemiga on juhuslik). Erinevatel põhjustel on need kohupiimakreemid pideva inimeste ja ajakirjanike huvi orbiidis. Pressiteateid anname me vist välja mitu tükki nädalas ja skandaalihimus reportereid kaabib ka igapäevaselt ukse taga. Aastate jooksul on välja joonistanud teatud mustrid.

Kui anname välja pressiteate, et oleme turule paiskamas uut kohupiimakreemi, siis:
a. veerand tunniga tuleb uudisele 20 kommentaari. Kõik negatiivsed. Pooled kommenteerijad arvavad, et nad ei hakka seda kohupiimakreemi kunagi ostma, sest see on p***. Teine pool kuulutab, et nad on seda juba ostnud ja on tõesti p***. Toode veel tehasest välja jõudnudki. Kui toode lõpuks poelettidel on, müüb see nagu loom. Kui keegi räägib või kirjutab, et midagi on p***, siis iga eestlane tahab jumala pärast ise ju ka proovida, kui p*** see täpselt on, et saaks siis naabrile, emale, sõbrannale, töökaaslasele ja kogu maailmale rääkida, kui hullud siin maailmas asjad on. See, kas toode tegelikult ka p*** on, pole siinkohal isegi oluline;
b. "Jaa!!! Just seda toodet Eesti turg oodanud! Ma hakkan seda kohupiimakreemi iga jumala päev viis topsi sööma!" rõkkavad kommentaatorid. Kahe nädala pärast tuleb uus toode kehvade müükide tõttu tootmisest maha võtta;
c. Kommentaarid on neutraalsed. Esimesel nädalal on müügid taevas. Kõik tahavad seda uut toodet proovida. Siis on kaks kuud madalseisu.
Kuigi inimestele võis uus kohupiimakreem isegi meeldida, arutlevad nad endamisi umbes nii: "Noh, see on küll päris maitsev, aga ma olen ju terve elu seda teist kohupiimakreemi ostnud, mida selle uue kõrval müüakse. Minu ema ostis seda, minu vanaema ostis seda ja minu vanavanaema ka. Eestlasele ei sünni ikka kohe päris nii uute asjadega kaasa minna. Ma söön seda kohupiimakreemi edasi, mida mu esivanemad juba viimasest jääajast saadik söödud on."
Mõne kuu pärast võetakse uus toode siiski piisavalt omaks, et seda uuesti ostma hakata. Jagame konkurentidega sõbralikult turuosad ümber.

Tarbija leiab vaarikamoosiga kohupiimakreemist vaarikaussi:
a. lootuses veel mõnda ussi leida, ostab ta kaks kasti seda kohupiimakreemi. Teist ussi ei tule, aga ikkagi räägib ta kogu suguvõsale, kuidas teda korduvalt traumeeritud on. Järgmisel päeval kirjutab meile tarbija šokeeritud vanaema, sest tema lapselaps neelas meie tootest tulnud boamao alla;
b. tarbija pöördub esiteks meie poole. Kaebuse sisuks on boamadu kohupiimakreemis. Selgitame viisakalt, et nii suur asi siiski kohupiimakreemi topsi ei mahu ja küllap oli see vaarikauss. Kuigi tal toodet enam alles ei ole ega tšekki ka mitte, maksame me selle talle meeleldi kinni ning lisame omalt poolt kingitusena kaks kasti tasuta tooteid. Tarbija nõuab traumeeriva kogemuse kompensatsiooniks kahenädalast puhkusereisi ja ähvardab ajakirjandusse, Veterinaar- ja Toiduametisse, Tarbijakaitsesse ja vanajumala enda poole pöörduda. Vastame ohates, et see on tema õigus. Nädal hiljem on ta Tarbijakaitseametilt teada saanud, et kaks kasti tasuta kohupiimakreemi on tegelikult hea diil sellistel juhtudel ja tuleb toodetele järgi;
b. tarbija pöördub otse meediasse. Mingid eetikareeglid õnneks meie ajakirjandusmaastikul siiski veel toimivad ja ajakirjanik küsib enne artikli avaldamist meie kommentaari. Seletame, et kahetsusväärne juhtum jah, aga nii on, et vaarikates elavad teinekord ussid. Erinevalt nii mõnestki teisest keedame me vaarikamoosi päris vaarikatest, mis on kasvatatud putukamürke kasutamata, mitte plastmassist ja nii need ussikesed teinekord tulevad vaarikakestesse. Tund hiljem on portaalis artikkel, et klient leidis kohupiimakreemist boamao. Vastavalt tootja kommentaarile see juba on kord nii, et neid marjapõõsaste vahel palju on.

Kui ma üritan vaarikatarnijale rääkida, et ta võiks oma kasvanduses natuke usse ohjeldada, ähvardatakse mind laimu eest kohtusse kaevata. Jumal, kuidas ma mõnikord oma tööd armastan.

CEO

"Nojah," mõtlesin ma peale juhtkonna kohustuslikku üks-ühele tutvusvooru järjekordse tegevjuhiga. Nojah sellepärast, et olin selleks hetkeks seal majas kolm aastat töötanud ja koos selle uuega täpselt kolme tegevjuhti näinud. Kõik kolm rootslased. CEO number 3 pidas vastu kaks aastat. Tema äramineku põhjuseks oli asi, millest ta Eestisse tulles esimesena rääkis.
"Isa, ära võta meie elusid ära," palusid tema kaks teismelist poega, kui isa neile söögilauas pere Eestisse kolimisest rääkis. Laste surve oligi see, mis ta kaks aastat hiljem tagasi Rootsi sundis. Seda toredam oli muidugi kuulda, et just poiste nõudmisel on nad hiljem Tallinnas sõpru ja endiseid õpetajaid vaatamas käinud.

Tegevjuht number 4, otse loomulikult jälle rootslane, saabus meile siis, kui ma ise noorema lapsega kodune olin. Teda nägin ma esimest korda 2015. aasta uusaastapeol. Ametlikult käisin ennast tutvustamas kuu hiljem, kui lapsehoolduspuhkuselt naasmiseks personaliosakonda avalduse viisin. Pikemalt rääkisime umbes nädal peale minu tööle tagasi tulemist. Tavaline värk, enesetutvustus teemadel minu haridus, eelnev kogemus ja isiklik juhikarisma. See vestlus jättis mulle väga ebamäärase tunde. Inimesed, keda ma läbi ei hammusta, teevad mind rahutuks. Nüüd, natuke rohkem kui aasta möödudes, ei ole ma teda endiselt päris lõpuni läbi hammustanud, aga ma ei ole enam rahutu. Ta on tõenäoliselt parim asi, mis meie ettevõttega kunagi juhtunud on. Aasta jooksul ei ole ma näinud teda tegemas ühtegi halba otsust, olen teda näinud vaid ühe korra ebaadekvaatselt ning tormakalt reageerimas ja ühe korra kedagi ründamas. Võimalik, ma ei saanud lihtsalt tema eesmärgist aru ja minu hinnang reageeringu ebaadekvaatsusele on ise ebaadekvaatne. Ka ninna kargas ta inimesele, kes oli piisavalt tugev, et sellega toime tulla.

"Tead, mis tema põhiline lause on?" uuris mu mees, peale meie tegevjuhiga ühel ühisüritusel tutvumist,""I know"".
Ta teabki. Instinkti, kogemuse ja sisemise intelligentsiga teab, tunnetab ja näeb ta asju. Ta on ainus inimene, kes on mind ennast täieliku idioodina tundma pannud nii, et mul iseenda ja tema ees piinlik ei ole.
Eelmise suve alguses ütlesin meie tootmisjuhile, et nii palju kaupa ei tohi pakendamisliini ruumis hoida – seal on liiga soe. Tootmisjuht vastas, et tal ei ole muud võimalust. Seoses tootmismahu kasvamisega on pooltoodete ja valmistoodangu ladudele on juba aastaid laiendust vaja olnud.
Käisin haldusjuhi juures, laojuhi juures, veelkord tootmisjuhi juures, joonistasime, arvutasime, arutasime. Vaidlesime. Süüvisin asjadesse, mis mind huvitama ei oleks pidanud. Olin oma järjekindluse ja põhjalikkuse üle uhke. Lõpuks oli mul joonis ja hinnapakkumine tootmise lao laienduseks. Läksin nendega tegevjuhi juurde ja ütlesin, et meil on tootmisesse jahelao pinda juurde vaja. Siin on põhjused ja siin on hind.
"Jah, hästi," vastas tema "kuna sa seda toiduohutuse pärast küsid, siis loomulikult."
Peale seda ütles ta, et tegelikult oleks enne laiendust pidanud kaaluma tootmise ümberkorraldamist, tihedamat transporti, riiulite paigaldamist olemasolevale pinnale või muid alternatiive. Pinna suurendamine on alati viimane valik. Sain aru, et ma pole mitte põhjalik ja järjekindel, vaid naiivne idioot olnud.
Kaalusin läbi kõik tegevjuhi poolt mainitud alternatiivid ja rea teisi. Mõned nädalad hiljem olin lao laienduse teemaga tegevjuhi juures tagasi.
"Ma andsin sulle juba rohelise tule," imestas tema.
"Jah, aga ma ise ei olnud rahul," vastasin mina.
Seletasin, et kuigi ruumipuudus on fakt, ei oleks ma tohtinud tootmisjuhi lao laiendamise mõttega kaasa minna lihtsalt niisama. Ütlesin, et olen nüüd lisaks juurdeehitusele ka rea teisi võimalusi läbi kaalunud ja ainult üks oleks laiendusest kuluefektiivsem. See tähendaks, et logistikaomad peavad osa tootmise funktsioone üle võtma.
"Ära asju üle komplitseeri," arvas tegevjuht selle peale.
"Seda minagi," arvasin ka mina naeratades. Me mõlemad aimasime, milline kadalipp võiks logistikaomadele olla asjade, mida nad varem teinud ei ole, õpetamine.
Pool aastat hiljem sai tootmise jaheladude laiendus valmis.

Kui meie tegevjuhil Eestis kaks aastat täis sai, hoidsin hinge kinni. Nagu eelmise tegevjuhigi oma, tahtis ka tema pere koju tagasi. Naine koos kahe teismelise tütrega läkski, aga mees jäi.
"Perest on väga raske eemal olla," kurtis ta kord.
"Ma võin seda vaid ette kujutada," vastasin mina. Normaalse inimese ja mehena on ta väga oma naises ja lastes kinni.

Tal oli eelmisel nädalal sünnipäev. Oma sünnipäevaõhtu soovis ta veeta meie, oma võtmetöötajate seltsis. Õhtusöögi kõrvale rääkis ta, et tema tütar on otsustanud Nairobisse kooli minna. Mitte vahetusõpilaseks, vaid kohe päriselt. Seal olevat misjoniaegadest saadik päris hea Rootsi kool. Tüdruk on 15.
"Aga koolil ja internaadil on aed ümber," selgitas ta veiniklaasi hoides.
"Mmhm, seda aiajuttu räägitakse isale," ütlesin enda kõrval istuvale IT-juhile. Mõnikord on päris hea, kui boss rootslane on ja kohalikku keelt ei tonka.
Ma olen oma eluga umbes poolel teel selle vahel, et ise 15-aastane tüdruk olla ja olla vanemaks 15-aastasele tüdrukule. Parem on mõned asjad 15-aastasena ära teha, sest hiljem on nende tegemine tunduvalt keerulisem. Minul jäi päris palju tegemata. Nüüd unistan ma sellest, et ÜRO vabatahtlikku keemik-konsultandina Timor-Leste või muu kriisipiirkonna naftatööstusesse tööle minna. Võimalik, et ma saan seda alles 15...20 aasta pärast teha, kui lapsed suured. Võimalik, et ma ei saa seda kunagi teha.

Veiniklaaside ääres jutustasin meie tegevjuhile ühe loo. See oli natuke Eesti ja natuke Rootsi lugu. See lugu tundus talle meeldivat. Ma ei teagi, kas sellepärast, et loo peategelane on tema nimekaim või sellepärast, et loos figureerib aastaarv 2013 – tema Eestisse elama asumise aasta.
Rootsi pinnal on palju suuri mehi astunud. Mõned nendest on astunud ka Eesti pinnal. Nii mõndagi neist on Karliks kutsutud.
Kui Karl XII oma armeega ühel õhtul Põhjasõja ajal Eestimaal laagrisse oli asunud, võttis ta 12 kadakakeppi ja väänas nad seitsme keeruga kimpu. Kimbu torkas ta mulda ja ütles nii:
"Kui see  siin juured alla võtab ning kasvama läheb, tuleb pikk rahuaeg ja Rootsi võim kaob. Eestist. Kui puu kuivab, tuleb Rootsi võim Eestis tagasi."
Kadakas läks kasvama ja läks Rootsi võim. Tulid ja läksid sõjad. Kadakas kuivas lõplikult ära aastal 2013. 

See kõige olulisem olekski napilt ütlemata jäänud. Meie CEO'd vaadates olen aru saanud, et ei ole halbu töötajaid. On vaid halvasti juhitud inimesed.

Asjalugu. Üks suvaline jälle

Kuidagi märkamatult ja elegantselt on meie noorem ihuvili end jälle oma voodist välja ja meie omasse sisse kolinud. Päris mõnus muidugi, kui sul üks tilluke külje all magada nohistab. Minu mehel on ainult loll komme voodis poole ööni telefoniga internetis passida. Kui isa kõrval telefoni vahib, et jää loomulikult ka laps magama, sest vaatab koos isaga ekraani. Siis ei saa ka mina magama jääda ning lähen lõpuks päris tigedaks.

„Pane see kuradi telefon ära ükskord,“ sisistasin ma lõpuks. Laupäeva õhtu oli vist.

„Oota, ma vaatan selle asja veel ära,“ vastas mees. Ta tegi mingid Delfist leitud tobedat testi teemal Kui vana su hing on? Natukese aja pärast teatas internet, et ta on Väga Vana Hing.

„Oota, ma teen nüüd sinu eest ka testi.“ Jeerum, täna öösel ei maga siin majas vist keegi. Peagi sain teada, et minu hing olevat 14-aastane. Keerasin selja, panin pea padja alla ja jäin magama.

Viimastel nädalatel mängime kolmel-neljal õhtul nädalas mehega paar partiid kabet. Ta on juba päris heaks läinud. Ma ei peagi tal enam lubama nii palju käike tagasi võtta ja pühapäeval mängisime mõlemad mängud viiki. Ta on varem ka minuga vahel viigistada suutnud, aga mitte kunagi nii, et nõrgemas seisus, ehk siis viiki taotlevaks pooleks mina olen.

Peale kabet läksin jooksma. Klappidest panin mängima Rahvusringhäälingu Ööülikooli sarjas salvestatud loengu Innocentius III inimelu viletsusest. Kuna minu viimase kolme ja poole kuu tervisliku seisundi võib kokku võtta sõnaga komplikatsioonid, siis eriti kaua ma joosta ei jaksanud ning loengut lõpuni kuulata ei jõudnud. See osa, mida ma ära kuulata jõudsin, oli küll väärt kraam (kuulata saab siit: LINK). Kuna olin enda äsjasest haledast viigistamisest kabelaua taga endiselt pisut solvatud, hakkasin koju jõudes meest norima:

„Kallis, ma kuulasin just loengut keskaegsete ladinakeelsete vaimulike tekstide tõlkeprobleemidest. Oleksid sa valmis minuga sellel intellektuaalsel teemal vestlust arendama.“

„Su hing on 14-aastane. Ma ei hakka sinuga mingit vestlust arendama,“ ei jäänud ka mees võlgu.

Naistepäev

Ei ole päeva, mil naine ei viriseks. Ühel, ühel näkasel naistepäeval ajaloo jooksul võiks mu meeskolleegidel ometi nii palju praktilist mõtlemist ja originaalsust olla, et rooside-tulpide asemel vaase kinkida. Meil on majas oma 100 naist tööl. Kontori vähesed vaasid kadusid täna nagu mutiauku. Kui mu toanaaber kohe hommikul näppe tee- ja kohvikannudele taha poleks saanud, oleks ma ilmselt päeva lõpuni oma lilli WC loputuskastis leotama pidanud.

Ilusat naistepäeva kõigile asjassepuutuvaile!

Eduelamus

High sellest, et auto on kallim kui naabril,
high sellest, et maja on suurem kui naabril,
high, et puhkad kaugemal, tihedamini ja soojemas riigis kui naaber,
high, sest oled edukam kui naaber,
high sellest, et jooksed maratoni naabrist kiiremini,
high sellest, et lapsed on tublimad kui naabril,
high, et oled naabrist diibim,
high sellest, kui kingad ja kostüüm on naabri omadest trendikamad,
high, et taaskasutad, aga naaber tarbib,
high, et veedad perega rohkem kvaliteetaega kui naaber,
high, sest oled naabrist zenima ellusuhtumisega,
high, kui elad metsas ja polegi naabrit, kellest parem olla.

Meenemündid

Netis ringlevad mitmed enesedistsipliini läbi rikastumise õpetused. Et paned aasta esimesel nädalal ühe euro rahakassasse, teisel kaks, kolmandal kolm ja aasta lõpuks koguneb selline summa, et võid pensionile rahuliku südamega vastu minna. Neid kogumisskeeme on erinevaid. Enne kassasse libistamast tasub aga alati mündid korra ümber keerata, sest nagu käibetõde ütleb, on neil kaks poolt. Nimelt on ringluses mitmeid münte, mille väärtus nimisummast kordades kõrgem on. Neid nimetatakse juubelimüntideks. Kahtluse korral kontrollin mina oma kätte juhtunud kaheeuroste tõelist palet sellelt lehelt: http://myndipood.ee/et/c/2-eurosed-juubelimundid.
Kui kõige levinumaid 2-eurseid juubelimünte müüakse seal 5 euroga, siis kõige kallimate ringlusesse lastud 2-euroste eest makstakse kuni 395 eurot. Mõne sellise juhuslikult rahakotti sattumine on vist sama ebatõenäoline, kui lotoga miljonäriks saada, aga vähemalt ei pea selle jaoks piletit ostma ja keegi peab ju selle miljoni lõppude lõpuks võitma ka. Ma olen juubelimüntide suhtes viimased poolteist-kaks aastat silmi lahti hoidnud. Selle ajaga on neid minu kätte juhtunud 7 tükki. Midagi erilist ma selleks teinud ei ole. Lihtsalt olen kõik mulle vahetusrahana antud 2-eurosed korra ümber pööranud. Sularaha kasutan ma seejuures vist keskmisest pisut vähem isegi. Mul on kokku 6 Eesti ühisraha 10. aastapäevale pühendatud münti ja 1 Soome Ilmari Tapiovaara 100. sünniaastapäeva juubelimünt.

Minu kollketsioon. Kõik juhuslikult mu rahakotti sattunud.

Kokku on mul juubelimünte nominaalväärtusega 14 eurot, aga Mündipoe müügihindadesse ümber arvutatult on nad väärt hoopis 37 eurot. Numismaatikud muidugi teavad, et ega see asi nii lihtne ei ole. Mündi väärtus sõltub suuresti ka tema seisukorrast, mängu tuleb realiseeritavuse faktor ja palju muud. Kui aga tahta midagi sukasääres hoida, siis igal juhul just selliseid münte. Pealegi ei taha ma riskida võimalusega, et lasen kogemata käest Vatikani 2005. aasta juubelimündi, ükskõik, kui juustuks see kulutatud on.

Selline näeb välja kolmekohalist summat väärt 2-eurone.

 

Üks täiesti teemaväline lugu sellest, kuidas karma mind just tagumikust hammustas, ka. Iga kord, kui keegi oma pidevalt jonnivatest, kriiskavatest ja pulka viskavatest kohutavatest kahestest räägib, lükkan ma sisimas nina kohe nii kõrgele taevapoole, et vihm sajab sisse. Mismõttes laps märatseb, ei saa ma aru. Mind on õnnistatud väga varajase kõnega taltsaste lastega. Selle asemel, et end protestiks röökides põrandale heita, on nendega alati asjad selgeks rääkida võimalik olnud. Eeltingimusel, et ma selleks aega võtan muidugi.
Täna käskisin oma kahepoolesel voodisse lõunauinakule minna. Tema ei tahtnud. Kriiskamise asemel teatas ta, et ma olevat s***ratas ja läks kabinetti riiulist meelepärast puslet valima. Tõenäoliselt vanema lapse poolt lasteaiast kaasa toodud sõna. Ma reageerisin vist täiesti ebapedagoogiliselt ja hakkasin naerma. Kuidas sellistele pöördumistele korrektne reageerida oleks muidu? Või tuleks üldse mitte reageerida?

Nüüd aga kõik vutt-vutt rahakassade ja münditaskute sisu inspekteerima.

Puur ja vein

Teisipäev ja kolmapäev olid Läti päevad. Õnneks oli esimene tööpäev piisavalt lühike, et jõudsin Riias poest läbi käia. Kolmapäeva õhtuks seda jätta ei tahtnud.Siis on tähtis võimalikult kiiresti tulema saada, sest ma eelistan valges sõita. Pood on minu Riiatripidel kohustuslik, sest lapsed panevad mulle alati wishlisti kaasa. Võtsin marketist lastele soovitud mänguasjad, mehele mingit eksklusiivset suitsuvorsti ja endale õhtuks sushit. Läti Rimides on uskumatult odav kohapeal valmistatud sushi. Olenevalt poest võib see selle hinna kohta ka ülihea kvaliteediga olla. Kassatsooni poole liikudes jäi otsariiulis üks väga hea hinna-kvaliteedi suhtega vein silma. Panin selle ka korvi. Lätis ei jõua kunagi ära imestada, kui odavad seal asjad olla võivad.

Sushi oli tõesti hea. Panin ühe karbitäie juba roolitaga nahka. Hotelli jõudes sõin kohe teise ka ära. Siis lobisesin pool tunnikest ühe interneti lastega, käisin vannis ja panin Facebooki seinale kuulutuse, et sooviks mõnelt tuttavalt kassipuuri laenata paariks nädalaks. Renti maksaks šokolaadis. Mehe vanemad otsivad endale tallu punase karvaga noort kassi. Kuidagi sujuvalt on see projekt minu õlgadele maandunud. Lootsin juba sellel nädalavahetusel mõne leida, kes siis algul paar nädalat meie juures linnas on ja kui veterinaari juures igaveseks neitsiks lõigatud saab, maale edasi liigub.

Ühe kodutute kassidega tegeleva MTÜ lehelt olingi juba sobiva kandidaadi leidnud. Pooleaastane sõbralik punane kassipoiss oli piltide all kirjas. Esmaspäeval helistasin ja küsisin, kas on adopteerimiseks veel saadaval. Oli küll. Igaks juhuks küsisin üle, mida see sõbralik seal kuulutuses täpsemalt tähendada võiks. Pidi olema nii, et kallale ei tule, lihtsalt sisiseb. No tõeline sülekiisu, eksole. Kuna maal talus kassi sotsialiseerimiseks väga võimalusi ei ole, siis inimpelglikku looma ei julge väga sinna võtta. Läheb veel päris metsikuks kätte ära lõpuks. Otsustasime mehega, et lähme nädalavahetusel ise varjupaika kohale ja vaatame kohapeal oma silmaga kassid üle. Puuri mõtlesin igaks juhuks siiski kaasa võtta, kui juhtubki meile sobiv kiisu kohe seal olemas olema. Tänaseid toimetusi homse varna visata ei tasu, niiet teisipäev oli tulevasele kassile puuri organiseerimiseks paras aeg.

Kell oli alles kaheksa, aga mul ei olnud hotellis enam midagi teha. Kuna viimased paar nädalat on tööl väga intensiivsed olnud, saavutan õhtuks seisundi, mida saab kirjeldada ühe sõnaga: juhe. Sellises olekus õhtuti tööasjade tegemine on väga rumal mõte. Korraga tundsin, et tahan klaasi veini. Poest ostetud veini lahti teha väga mõtet ei näinud, sest ära ma seda nagunii ei jooks. Minibaari veinide väikesed pudelid oli überkallid. Vaatasin hotelli restorani toas olevat menüüd ja need veinid olid ka restoranihinnaga. Klaas enam-vähem normaalset kraami maksis 7 eurot. Poest ostetud veinipudel mu kotis maksis sama palju. Kui juhtuks, et ma kasvõi poolteist klaasi jooks sealt, oleksin restorani minekuga võrreldes juba plussis. Otsustasin poeveini lahti teha. Peale seda, kui mul Frankfurti lennujaamas taskunuga ära võeti, ei ole mul enam portatiivset korgitseri. Vaatasin toas läbi kõik sahtlid, kapid ja isegi voodi alla, aga ka seal ei olnud ühtegi. Ainult pudeliavaja oli. Minibaari veinid olid ju kõik keeratava korgiga. Receptionisse ka kuidagi korgitseri laenama minna ei tahtnud. Kui nad restoranis veini seitse eurtsi klaas müüvad, oleks toas oma veini joomine nagu nende leiva laualt võtmine.

Ma ise ka vahel imestan, kuidas mul need mõtted tulevad, aga otsustasin proovida veini mõne riidepuu riputuskonksu abil lahti teha. Kui see puidust osa seest välja keerata, on ots kenasti keermeline ning võiks veiniavajana kärada küll. Proovisin kõik 12 kapis olnud riidepuud läbi, aga konksu ei andnud ühestki välja kruttida.

Pekki küll, mõtlesin ja ajasin mantli selga, et poest korgitser tuua. Kõige lähem normaalne pood, mida teadsin, oli kahe kilomeetri kaugusel asuv Riia Stockmann. Kuna ma autoga ei viitsinud seal nikerdama hakata, otsustasin jala minna. Üle Daugava kõndides puhus jõekohal lõikav tuul nagu Alaska lumeväljadel. See neetud jõgi tundus olevat laiem kui Mississippi. Mõtlesin juba tagasi minna ja auto võtta, aga kuna üle poole silla olin saanud, väga mõtet ei näinud. Kui elul sinu jaoks põiepõletik soolas on, tuleb see meelekindlalt vastu võtta. Stockmanni jõudes oli kell 20:50 ja valjuhääldist hoiatati, et poe ülemised korrused pannakse kümne minuti pärast kinni. Võtsin ühe kodukaupade osakonna müüja sihikule ja nõudsin veiniavajat. Ta viis mu ühe riiuli juurde ja näitaks valikus oletav nelja-viite võimalust. Kõige odavam oli 17 eurot. Kõige kallimat ma isegi ei vaadanud. Kui mulle muidu tundub, et Läti poodides kõik näruselt odav on, siis vähemalt Stockmannis saab aru, et maailmas on natuke õiglust veel alles. Küsisin müüjalt, kas neil mingit täiesti tavalist metallist korgitseri ei ole. Ainult taskunugade küljes, sain vastuseks. Siin osakonnas on see 17-eurone kõige lihtsam. Kuna poe sulgemise aeg peale pressis, ei viitsinud ma mingeid nuge enam taga ajama minna ja võtsin selle müüja osutatud 17-eurose näru.

Tagasi üle Daugava minnes oli külm tuul veel vinti juurde keeranud ning lisaks põiepõletikule tundus ka angiin kindel laks olevat. Hotellis avastasin, et olin lühikese ajaga juba kolm kasside traspordipuuri pakkumist saanud Facebooki. Logistiliselt kõige sobivama asukohaga oli meie lapsehoidja oma. Ta küll muretses, et see on tegelikult koera puur ja äkki jääb kassile suureks. Püha jumal, tema koer on umbes teekannu suurune ja olin siiani arvanud, et nad teda üldse kingakarbis transpordivad. Ühesõnaga hoidja lubas puuri järgmisel õhtul koos lapsega mu mehele anda. Kassi mul veel ei olnud, aga vähemalt puur oli olemas.

Hakkasin veiniavajat pakist välja võtma ja mul tekkis tahtmine kedagi hammustada. Mulle oli korgitseri pähe 17-eurone veinide vaakumkorkide süsteem müüdud.

 

Epic.

See tore komplektike oleks muidugi lahendanud probleemi, kuidas poolikut veinipudelit kaasa võtta Eestisse. Kui mul oleks korgitser, millega see näkane pudel üldse lahti saada. Võtsin arvuti uuesti lahti ja palusin Google`ilt abi. Kui sul ei ole korgitseri, otsa keeratava korgiga vein, oli esimene nõuanne. Daa. Oleks ma teadnud, et ma juba õhtul seda jooma tahan hakata, oleks muidugi keeratava korgiga ostnud. Järgmine vaste soovitas korgi pudelisse suruda. Panin pudeli lauale ja pressisin pöidlaga korgile. Ei midagi. Panin pudeli põrandale, pöidla korgile ja surusin keharaskusega pöidlale. Ei midagi. Võtsin pastaka, ladusin öökapi sahtlis olnud vana testamendi, koraani ja laual vedelenud reklaamvoldikud üksteise otsa, toetasin pastaka korgile ja tagusin paar minutit jumalasõna ja reklaamiga pastakale. Liikus! Pool sentimeetrit... Tagusin edasi. Varsti sain aru, et sellises tempos jätkates saan veini heal juhul hommikul kella viieks lahti. Pöördusin tagasi Google`i juurde. Kolmas nõuanne soovitas pudeli põhjale koputada, et veinis tekkiv surve siis korgi vaikselt välja suruks. Mässisin pudeli rätikusse, panin koraani, vana testamendi ja reklaamid seina vastu ning hakkasin pudeliga nendele koputama. Veini hoolikast polsterdamisest hoolimata tekkis põrgulärm. Naabrid kindlasti rõõmustasid. Kuna ma ei tahtnud, et mind hotellist välja visataks, võtsin pudeli põhi ülespidi vasakusse kaenlasse, paremasse kätte saapa ja hakkasin selle kannaga pudelipõhja toksima. Paari minuti pärast keerasin pudeli ümber ja kontrollisin tulemust. Ei midagi. Taastasin algasendi ja toksisin natuke tugevamini. Liikus! Aga kaks korda aeglasemalt, kui enne pastakaga korki pudeli sisse pressides. Kuna enne olin korki veel sentimeetri-pool pudeli kaela sisse peksnud, oleksin sellises tempos veini järgmiseks õhtuks lahti saanud. Siis oli kell juba 11 ka saanud, niiet läksin ära magama ning sõitsin järgmisel õhtul kinnine pudel ja vaakumkorkide süsteem kotis koju.

 

Ülejärgmisel päeval nooremalt last ära tuues hakkas hoidja uurima, kas me plaanime kassi võtta. Ma ütlesin, et ämm ja äi palusid jah endale varjupaigast ühe tuua. Selle peale vastas hoidja, et mu teine pool olevat talle rääkinud, et me plaanime kaks kassi võtta. Et üks läheks siis maale mehe vanematele ja teine jääks meile. Vaata aga, mida kõike külapealt ei kuule. See seletas muidugi ka seda, miks lapsed sellest kassiprojektist nii elevil on. Õhtul pärisin mehelt aru. Mees tegi suured silmad, et sulle ju meeldivad kassid. Meeldivad küll, aga ma ei ole kindel, aga ma endale järgmiseks kümneks aastaks teise elusolendi eest vastutust võtta tahan.

Täna käisime siis varjupaigas ära. Vist poolteist tundi vaatasime ja silitasime seal erinevaid kasse. Ma lõhnan nagu üks suur kasside liivakast nüüd. Loomi oli seal erinevaid, aga talukassiks mitte ühtegi päris seda õiget. Selle eest läks mulle endale üks suur umbes 4- või 5-aastane maru rahulik punane volask südamesse. Arvasime mehega mõlemad, et emotsiooni pealt ei tohi sellist otsust teha ja sõitsime esialgu tühja puuriga laste tahan kiisut virina saatel koju tagasi.

Aga mina mõtlen nüüd koguaeg sellest loomast.