2016/02/05

Veri

Selle lõigu lõpus on kolm tärni. Peale neid algab lugu minu sündimata lastest. See on lugu verest ja valust. See on lugu, mille on läbi teinud miljonid naised ning teevad ka tulevikus. See lugu võib lahti kiskuda vanu haavu. See lugu võib jääda kummitama. Kui tundub, et seda kõike on liiga palju, ei pea tärnidest edasi lugema.

***

Ma ignoreerisin täiesti, et mul juba nädal otsa alkohol, kohv ja liha alla ei läinud. Selle, et ma õhtustel jooksuringidel hästi ei jaksa, panin stressi ning väsimuse arvele. Muu füüsiline oli nagu peab, ka veri. Kahtlema hakkasin alles päev enne jõule, 23. detsembril. See ei saanud olla lõunaks söödud võileib kalaga, mis mu südame pahaks ajab. Peale tööd murdsin end noorem laps kaenlas Ülemiste keskuse jõulueelsest hullusest läbi ja tõin apteegist selle pooleteist eurose pulga, millele tuleb läbi triipude tõe teada saamiseks peale pissida.

JAH!

Alguses oli rõõm. Pärast tuli lisaks hirm - kolm eelkooliealist last oleks olnud kõige pöörasem asi, mida ma elus ette olen võtnud. Järgmisel päeval, jõululaupäeval, jäi ainult hirm, sest ma sain aru, et tegelikult on kõik valesti. Verd oli liiga palju.

Pühade ajal oli arsti juurde saamine keeruline. Alguses ütlevad nad vere kohta nagunii, et vaatame. Mitu korda tuleb vaadata. Ma teadsin seda, sest see juba oli minuga juhtunud.

Tookord oli see oktoobri- või novembrikuu 2004, ma olin 21 ja viimast aastat magistrantuuris. Kevadel sündima pidanud lapse tõttu planeerisin lõputöö juba järgmise kalendriaasta alguses ära kaitsta. Ka siis sain ma ühel hetkel aru, et verd tuli liiga palju. Kuulasin tol päeval TTÜ Kopli majandusmajas loengu lõpuni ja sõitsin Pelgulinna haigla erakorralisse vastuvõttu. Ma ootasin seal umbes viis tundi. Neil oli sel hetkel liiga vähe personali ja liiga palju patsiente. Üks naine sünnitas otse erakorralise vastuvõtu kabinetis, sest sünnituspalatid olid kõik täis. Minuga koos ootas minu kunagine klassiõde. Ma ei usu, et ta mu ära tundis, sest tal olid tugevad valud. Ma lasin ta järjekorras endast ette, sest minul valusid ei olnud. Ainult veri jooksis. Tal diagnoositi emakaväline rasedus. See oli väga halb. Kolm-neli aastat hiljem nägin ma teda Järve Selveri apteegis pooleaastase lapsega. See oli väga hea.
Kui lõpuks vastu ööd minu kord tuli, viskas arst ultraheliaparaadi käest, ütles, et tema enam ei jaksa ja jooksis toast välja. Natukese aja pärast tuli teine arst ja ütles, et vaatab mu siis ise läbi.
"Siin küll kõik korras ei ole," ütles ta.
Ma olin seda ta näost juba enne näinud. Ta ei leidnud loote südametööd. Ma pidin ööseks haiglasse jääma, et hommikul saaks täpsema aparaadiga uuesti otsida. Ma küsisin, kas ma tohin kõrvale poodi minna ja endale vähemalt hambahari osta. Ei tohtinud. Südame asemel oli arst leidnud suured verevalumid, mis ähvardasid iga hetk pahaks verejooksuks kujuneda. Selle pärast ei tohtinud ma püsti olla. Helistasin oma tolleaegsele elukaaslasele, et ta mulle hambaharja ja midagi süüa tooks poest. Ta tuli kaasas kott mu lemmiktoodetega, aga kõige tähtsama, hambaharja, oli ta unustanud. Nii suur oli tema hirm minu pärast. Meie vahel oli olnud kohutavaid asju, füüsilist ja vaimset vägivalda. Tema hirmust sain aru, et ta oli mind ka armastanud. Pusake, ma olen sulle kõik andestanud. Ammu juba.

Mulle pakuti unerohtu. Kuigi nad olid lubanud hommikul uuesti vaadata, kas teine arst leiab ehk ultraheliga loote töötava südame, sain sellest aru, et tegelikult ei lootnud nad midagi leida. Mina lootsin ja keeldusin unerohust. See ei oleks lapsele hea olnud.

Minuga samas palatis oli veel kolm naist. See, kes minu kõrvalvoodis oli, lamas kägaras teiste poole seljaga, nuttis palju ning ei rääkinud midagi. Minu vastas oli kolmekümnendates ilus habras tumeblondide juustega naine. Ta rääkis, et tal on kaks last. Seda, miks ta nüüd haiglas on, ta ei rääkinud. Hiljem sain ma aru, et see oli vist olnud ta enda valik seal olla. Temast oli näha, et ta ei ole halb inimene. See pidi olema midagi väga halba tema elus, mis ta sellist otsust tegema pani.
"Ära nuta," ütles ta mulle, "sa oled ju nii noor veel."
Ma ei saanud siis sellest aru. Alles kolm ja pool aastat hiljem, peale oma vanema tütre sündi sain. Siis oli minu kõrvalvoodis neljakümnendate keskpaigas naine, kes minuga samal päeval oma esimese lapse sai. Laps viidi poolepäevasena südamepuudulikkuse tõttu reanimobiiliga lastehaiglasse. Siis ma sain aru küll, et kui sa oled 21 või 25, on sul veel palju võimalusi ees. Kui sa oled 44, võib see olla su ainus võimalus, kes reanimobiiliga ära viiakse.
Tookord Pelgulinnas oli minu voodist diagonaalis üle palati naine, kes võis olla sama vana, kui mina praegu. Temal ei olnud enam midagi loota. Ta rääkis, et all vastuvõtus oli arst talle pinsettide vahel näidanud väikest käekest, mis tema seest välja oli tulnud. Ta rääkis veel, et need tema mõned nädalad rasedust, mis nüüd lõppesid, olid kõige kaugem, kuhu ta peale aastaid üritamist oli jõudnud. Sedagi tänu kehavälisele viljastamisele. Enne seda oli ta üle elanud mitmeid katkenud rasedusi. Nende hulgas kaks emakavälist, mille tõttu ta mõlemad munasarjad kaotas.
Ma ei ole seda tüdrukut rohkem kohanud, aga ma mõtlen tema peale tihti.

Ka järgmisel hommikul ei näidanud ultraheli, et loote süda löönud oleks. Edasi tuli külm kliinilisus.
"Ya tak boyus," (ma kardan nii väga) kurtsin ma tüsedale vene sanitarile, kes mind liftis operatsioonisaali saatis. Tema seletas, et pole vaja karta. Paljudele pidi see isegi meeldima hakkama. Narkoos vist ei toiminud korralikult. Ma ei tundud valu, aga nagu mäletaks, mis minuga tehti. Peale seda olen ma kaks korda anestesioloogidega pidanud kokku puutuma. Mõlemal korral olen neid selle kogemuse pealt palunud, et nad ei koonerdaks, kuna nende droogid ei mõju mulle nagu peab.

Füüsiliselt taastusin ma kiiresti. Ka väliselt oli kõik korras. Lõpetasin magistrantuuri, astusin doktorantuuri, tegin karjääri, tutvusin oma praeguse mehega ja me saime lapse. Sisemiselt olin ma täiesti katki. Mul oli kodus nähtamatu laps. Ma mähkisin ta soojalt sisse ja panin enda kõrvale, kui ma diivanil telekat vaatasin või voodis lebasin. See oli nii hea. See oli kõik, mis mulle mu sündimata lapsest jäänud oli. Ma kartsin, et nad üritavad mind ravida, aga mul oli seda last vaja.  Ma sain aru, et see on hullus ja selle pärast ei võtnud ma teda kunagi väljaspoole kodu kaasa ega rääkinud sellest kellelegi. Ainult mees teadis. Ta arvas, et ma peaks arsti juurde minema ja tablette võtma või midagi. Mõnikord ta päris vihastas, kui ma oma nähtamatut last süles hoidsin. Ma ei ütelnud midagi, lihtsalt tõstsin lapse vaikselt eemale, kui nägin, et ta talle kogemata peale võib istuda. Ka siis, kui mul päriselt beebi sündis, et läinud mu sündimata laps kuhugi. Imelik oli see, et ta ei kasvanud üldse. Kui mu päris laps juba ise toolil istus, oli nähtamatu laps endiselt beebi ja lebas diivanil. Ühel hetkel sain ma sellest üle. Ma ei märganudki, millal see täpselt juhtus, aga mu nähtamatu laps kadus. See pidi olema vähem kui aasta peale mu vanema tütre sündi. Ma olin valinud selle tee, mille ma valisin ja paranesin kõrvalise abita. Võimalik, et psühholoog ja sobivad tabletid oleks olnud lühem tee, aga tegelikult ei ole see üldse oluline.

Aastaid ootasin ma inimest, kes oleks olnud valmis minuga leinama mu kõige vanemat sündimata last. Seda inimest ei tulnudki. Minu kõige noorem laps, kes oleks pidanud selle aasta suve kõige kuumemal ajal sündima, saab olema ainult minu isiklik traagika iga päev kuni mu elu lõpuni.

Viimased jõulud ja vana-aasta õhtu läksid ning uus aasta tulid ja minu hirm ning veri olid sel ajal kogu aeg minuga. Kui jaanuari alguses lõpuks arsti juurde sain, pidid nad mind jälle mitu korda ultraheliga vaatama otsustamiseks. Kõik oli jälle nii valesti. Nüüd oli kaks võimalust: mind narkoosi all korda teha nagu kümme aastat tagasi või aidata mu kehal tablettide abil sellega toime tulla. Minuga tegelenud autoritaarne ja -teetne meesarst soovitas tungivalt teist võimalust. Ma ei vaielnud.

Ööl vastu haiglasse minekut nägin und. Mahajäetud vana puumaja kõrval oli luitunud punane kuur. Kuuri pööningul elas üksinda kahe- või kolmeaastane laps. Maja ümber liiva sees olid laiali tema mänguasjad. Kuuri pööningul oli vana tolmune peegel ning räbaldunud vatitekid, kuhu sisse laps end mässis. Ta tõmbas jopevarrukaga peegli keskele tolmusse poolkaare ja ütles:
"Kõik lapsed sünnivad ja tahavad, et neid armastama hakataks."
Ta oli nii üksi.
Ärkasin. Kell oli 7:20 ja äratuseni oli veel 10 minutut.
Kõik lapsed sünnivad ja tahavad, et neid armastama hakataks. Sellest pidi saama minu uus hullus nagu minu esimene sündimata laps kunagi mitu aastat nähtamatuna mu kodus elas. Ma mõistsin, et ei saa teisiti, kui pean läbi käima kõik mahajäätud puumajade kõrval olevate luitunud kuuride pööningud, kuni leian sealt oma sündinud sündimata lapse, keda keegi armastama pole hakanud.

Eelmisel päeval oli mu verejooks juba väga tugevaks muutunud. Rääkisin sellest mind haiglasse registreerivale ämmaemandale.
"Kui tugev on tugev?" tahtist ta teada.
"Kui tugev on tugev?" küsisin mina vastu.
Ta ütles, et kui tunnis rohkem kui üks kõige suurem ööside kulub, on seda liiga palju. Öösidemed oli juba eelmise päeva ennelõunal minu jaoks naljanumbriks muutunud. Olin kasutusele võtnud nooremast lapsest järele jäänud mähkmed, mida tuli iga 40 minuti järel uue vastu vahetada. Kui mu noorem laps potil käima hakkas, ei jõudnud ma end ära kiruda, et just uue suure paki mähkmeid olin ostnud. Kui ma vastu jõule rasedustestil positiivse tulemuse olin saanud, et jõudnud ma end ära kiita, et üleliigset pakki veel beebidega tuttavatele jagada ei olnud jõudnud. Kõik pidi juhtuma põhjusega. Kes oleks võinud arvata, et see pakk hoopis sellisel viisil lõpuks asja ette läheb.
Minu jutu peale kutsus ämmaemand arsti mind läbi vaatama. Arst käskis mulle tuua ratastooli ja tilguti. Mu hemoglobiinitasemeks mõõdeti 105, mis ei olnud midagi hullu, ja mulle anti mu rohud. Mõned tunnid hiljem tohtisin koju minna.

Järgmised päevad möödusid nagu udus. Nädal hiljem sõidutas mees mind läbi selle aasta jaanuari keskpaiga pimeda lumetormi eelmisel päeval taasalanud tugeva verejooksuga Keskhaigla Naistekliiniku erakorralisse vastuvõttu.
Ma pidin ootama tunduvalt vähem kui 10 aastat tagasi Pelgulinnas, kõigest pisut üle tunni vist. Minu kõrval ootasid oma järjekorda sünnitama tulnud naised. Mul oli meeles, kuidas ma kaks ja pool aastat tagasi nagu nemad seal oodanud olin ning samal õhtul esimest korda oma nooremat tütart süles hoida sain. Ta oli nii ilus. Ma olin siis nii õnnelik.
Nüüd istusin ma nende naiste kõrval, pisarad voolasid ja voolasid, südame all oli suur tühi auk ning selle kohal ainult otsatu hirm.

"Ma määrin teil kõik ära," hoiatasin ma enne lahti riietumist arsti, kes mind läbi vaatama asus.
Ta naeratas vaid ma töötan erakorralises vastuvõtus, ma olen kõike näinud naetatust ja laotas toolile ühekordse kilelina. Tavalised linad tavalistele inimestele, mulle oleks tol hetkel juba midagi tööstuslikku vaja olnud.
"Oi," arvas arst pool minutit hiljem, "seda verd on tõesti palju."
Jällegi oli mul kaks võimalust: lasta neil mind narkoosi all kokku lappida või proovida aidata mu kehal ravimite toel ise toime tulla. Kuna ma juba kord teise tee olin valinud, tahtsin proovida seda lõpuni käia. Selle õnnestumise võimaluse protsenti arst prognoosida ei soovitanud. Ütles ainult, et ma igaks juhuks ei sööks ega jooks, sest kui verejooksu tugevus üle kriitilise piiri ületab, tuleb ikkagi kirurgiliselt sekkuda. Olin ka ise sellest riskist teadlik ning selle tõttu polnud juba viimased 12 tundi söönud. Tegelikult oli mu keha ka kriitilise verejooksu tugevuse piirist juba kaksteist tundi tagasi juba üle läinud.

Edasi pidin oma riided haigla omade vastu vahetama. Mul ei olnud susse kaasas ja garderoobitöötaja ütles, et ma siis saabastes üles läheksin ning need palatis voodi alla paneks. Tema jaoks tundus paljajalu minek tõeline eneseületus olevat, mis tegi heaks isegi sellise pühadusetõotuse nagu saapad palatis. Imelik, kui ükskõik tegelikult sellistel hetkedel olmelised asjad nagu paljajalu kõndimine tegelikult on. Ma ei hakanud seda seletama ja jätsin sõnakuulelikult saapad jalga.
Lift ei tulnud ega tulnud. Kaalusin võimalust trepist minna ja uurisin end saatvalt haiglatöötajalt:
"Kakoy etazh?" (mis korrusele?)
Ta vastas, et neljandale. Seda oleks mööda treppe minu jaoks liiga palju olnud. Istusin lifti ette põrandale, sest ka seismine oli minu jaoks liiga palju. Kui lift lõpuks tuli, oli see pungil täis noori õdesid. Nad naersid ja rääkisid omavahel igapäevastest asjadest nagu pesu triikimine ja õhtune poeskäik. Minu meelest tulid nad sööklast einestamast, kuigi sel kellaajal oleks see täiesti ebaloogiline tegevus olnud. Imelik, mõtlesin ma jälle. Nad elavad oma igapäevaseid elusid ja tulevad oma tööd tegema siia majja, mis on täis sündi ja surma, rõõmu ja meeleheidet. Selle kõige keskel elavad nad igas hetkes paralleelset ka oma tavalisi elusid lõunapauside ja argimõtetega.

Neljandal korrusel võttis mind vastu meeldiv noor naine, kellel oli rinnas silt abiõde. Ta täitis minu kohta mingi ankeedi ja me läksime protseduuride tuppa, kus ta mult analüüsideks verd võttis ja kanüüli pani. Minu veenid on narkomaani unistus. Need leiaks pimedas toas ka nõelaga kätte. Seekord läks midagi valesti, sest kanüüli panemise käigus lendas mu küünarvarrest verd mööda protseduuride seina laiali ning nirises nirises mööda käe toetamiseks mõeldud statiivi ka põrandale. Ma ei muretsenud eriti, sest ühest inimesest võibki väga palju verd välja tulla. Sellest olin ma viimaste nädalate jooksul juba aru saanud.
 
Mulle anti kaks tabletti ja arst lubas mind poole tunni pärast vaatama tulla. Neli tundi hiljem ei olnud ta seda veel teinud. Istusin oma voodis vereloigus ja vaatasin tilguti aeglast voolu. Mõtlesin, kas tõesti on minu osaks saada selleks inimeluks kaduvväikese statistilise protsendi taga, kes sellistel põhjustel halbade asjaolude kokku langemise ning inimliku unustamise tõttu verekaotusesse sureb.
"Meie Isa, kes Sa oled taevas," palusin ma omaette, "ma olen halb inimene ja oma elus teinud kohutavaid asju. Ma olen ära teenunud kogu selle õuduse, mida mulle juhtuda lastakse ning ei vääri seda head, mis mulle on antud on. Aga mul on kaks väikest last ja selle tõttu ei kuulu täna mu elu ainult mulle. Minuga ei tohi nende pärast midagi juhtuda lasta."


Minu kõrval voodis oli tüdruk, kellel peale raseduse katkemist ning samade tablettide võtmist ka verejooks tekkinud oli. Me mõlemad olime samal arvamusel, et mitte kunagi enam ei julge me last saada proovida, sest liiga jube oleks jälle see kõik uuesti läbi teha, kui midagi valesti läheb. Ta rääkis veel, et tal on juba kolm last, aga enne nende sündi oli ta sattunud autoavariise. Peale seda tulid kooma, vereülekanded, pool aastat ratastooli ning uuesti kõndima õppimine. Tänaval hoidsid inimesed temast kaugemale, sest nad arvasid, et ta selle pärast tuigerdab, et alkohoolik on. Tegelikult ei olnud ta jõudnud veel siis korralikult uuesti kõndima hakata.
Tema lugu kuulates sain ma aru, et minu olukorras on surmahirmu tunda kaunis kohatu. Sel hetkel mu sees murdus ja sai midagi terveks samal ajal. Sellest kõigest füüsiliselt tervena väljatulek muutus esimest korda tähtsamaks kui mu sündimata laps mahajäetud maja mahajäetud kuuri pööningul. Ma tahtsin ainult oma elavate laste juurde.

Õhtul tuli ka arst mind lõpuks vaatama. Kuna ma endiselt väga-väga halvasti verd jooksin, lasi ta mulle anda veel kaks tabletti, mille toimeainet ma ei tea ning tilguti füsioloogilisele lahusele oksüdotsiini lisada. Viimane oli täiesti geniaalen liigutus. Lisaks andis ta mulle teada, et mu hemoglobiinitasemeks oli hommikul 144 mõõdetud. Arvestades, kui palju ma viimaste päevade jooksul verd kaotanud olin, oli selline näit võimatu. Ka arst ütles, et ei oska seda kommenteerida. Ma ise arvan, et siin on kombineeritud kolm asjaolu:
1. Ma olen meditsiiniline ime;
2. Analüüsiviga;
3. Olin peale seda, kui mu hemoglobiiniks 105 mõõdeti, rauapreparaati tarvitama hakanud. Apteegis jäi mulle pihku toode kaubanduslikku nimetusega tot`hema. Maole küll pisut agressiivne, aga muidu täiesti geniaalne toode.

Dear Representative of Serolf, should you stumble across this photo by googling. I suffered from a bad physical trauma in the beginning of this year. When hospitalized they measured my Hgb level 105. I continued to lose blood. I started to consume tot`hema the day after at about 2/3 of the maximum recommended daily intake. I did not recover from the trauma as I should have been and ended up at the ER with a massive bleeding a week after. In spite of the blood loss in between my Hgb measured almost 40 units higher than week before. Serolf, thank you for this fantastic product!
See pidi olema oksüdotsiin, mis oma töö tegi. Vastu ööd läks mul paremaks, verejooks vähenes. Ülejäänud kolm naist mu palatist olid koju saanud. Mina pidin ööseks jääma. Võtsin pakutud unerohu vastu. Süüa-juua ei tohtinud ma ikka peakohal ähvardava nakroosi all tehtava operatsiooni võimaluse tõttu endiselt. Janu oli tappev ja ma võtsin siiski paar lonksu vett salaja.
Hommikuks ei olnud verejooks halvemaks läinud. Arst vaatas mu ultraheliaparaadiga üle. Midagi head sealt ei paistnud. Minu sees oli lapsest, kellest mu hing juba lahti hakkas laskma, seda, millest keha siiski lahti lasta ei tahtnud, päris palju veel alles. See oli sõna otseses mõttes mu oma liha ja veri. Kuna ma enam metsikult verd ei lahmanud, arvas arst, et võin koju oma elu juurde minna. Edasi peaks umbes kuu ootama ja vaatama, kas mu keha saab selle kõigega ise toime või tuleb mind siiski operatsioonisaalis kokku lappida, arvas ta veel.
Selleks hetkeks olin 36 tundi söömata olnud. Läksin koridori toitu otsima. Sain kätte ühe naisterahva, kellel tundus tunnike tagasi laiali jagatud hommikusöögiga midagi tegemist olevat. Küsisin talt endale ka portsjonit.
"Aga operazioon?" uuris tema kahtlevalt.
"Nje budjet," (jääb ära) vastasin mina võidukalt.
Mulle lubati kauss pudruga, mis oli nii jälk, et suutsin sellest alla neelata täpselt pool lusikatäit. See, et ma ei olnud poolteist päeva midagi söönud, peaks jälkusastet eriti ilmekalt iseloomustama. Muide, ma võtsin kogu selle tralli peale ainult pool kilo alla. Ise lootsin vähemalt kahte-kolme kilo.

Sõitsin taksoga koju. Lumetorm oli lõppenud ning linn valge ja rahulik.

Imelik, kuidas elu muutub, mõtlesin ma järgmisel hommikul peale haiglast tulemist. See oli reedene päev. Kaks nädalat varem olin hommikul plaaninud õhtul 10 kilomeetrit suusatada ja pärast pikalt saunas vedeleda. Nüüd kaalusin hommikul, kas ma õhtul omal jalal poes suudan ära käia. Poodi oli vaja minna. Kapp oli nii tühi, et mul lastega hakkas juba kerge näljapaistetus tekkima.

Järgmise nädala alguses jäi mu noorem laps haigeks. Ta hoidis öösel kõvasti-kõvasti mu näpust kinni, ärkas iga 40 minuti tagant "Emme, emme!" nuttes ning uinus uuesti alles siis, kui ma tal vaikselt pead silitasin. Ta on kaks ja pool aastat vana ning selle aja jooksul ei ole ta ühtegi ööd ärkamata maganud. Siiski oli see esimene kord, kui ma tema kõrval öösel üldse magada ei saanud. Järgmisel hommikul oli mul juhtkonna kuukoosolek. See ei ole naljaüritus, vaid nelja-viietunnine maraton. Eesti 10 suurima ettevõtte hulka kuuluva firma juhtkonna laua äärde koha saamiseks peab inimesel lolli moodi õnne olema. Selle koha hoidmiseks tuleb aga olla empaatiline ja halastamatu samal ajal ning terav ja vormis igal hetkel. Aga ma ei pahandanud. See on ime, kui sulle sünnib laps, kelle eest tuleb päriselt öösiti hoolitseda. See on kingitus, kui oled võimeline hommikul omal jalal tööle minema.

Sedamööda, kuidas taastub keha, on hinge hakanud tagasi tulema enesesüüdistamine, lein ja hirm. Kuidas, kuidas küll kõik juhtunu mu sisse ära mahub? Ja mismoodi on võimalik õppida elama saatjaks kaks sündimata last?

5 comments:

  1. Mul ainult üks laps ja mul pole õrna aimugi kuidas on selliseid tundeid tunda või endas kanda. Aga oma poja võtsin kõvasti kaissu ja nutsin veidi kuna on nii hea, et ta meil olemas on.

    ReplyDelete
  2. Ma lihtsalt lahistan nutta, sest ma tean täitsa hästi, mida sa tunned. Ma olen seda tundnud. Küll tobe asi, mida öelda, aga see läheb mingi hetk tuimemaks ja saab see elu võimalikuks küll. Siis kui enesesüüdistamine, lein ja hirm mööda läheb, siis läheb kõik paremaks. Ma pean ütlema, et sul on imeline oskus juhtunut sõnadesse panna ja ma loodan, et isegi kirja panemine tegi ehk olekut natukene kergemaks.

    Ma tunnen sulle väga kaasa ja soovin sulle ainult kõige-kõige paremat! Be strong!

    Mallu

    ReplyDelete
  3. Sinu noorim laps on armastatud - kui Sa teda ei armastaks, ei tunneks Sa praegu seda, mida tunned. Last saab armastada ka ainult südamega, armastamiseks pole kaisushoidmist vaja.
    Kuskil Eestis on inglina sündinud laste kalmistu, seal on vist ka üks sümboolne hauake neile, kes ema kaissu sündida ei jõuagi. Äkki tahad kunagi sinna lilleviimise ja hüvastijätmise ette võtta? Olen kuulnud, et mõnd ema see aitab. Praegu on kõik muidugi liiga värske, et minu soovitus ei tunduks uskumatult taktitundetu, aga ehk ühel päeval tuleb meelde ja on kasu ... või on kasu kellelegi teisele.

    Oled tugev ja vapper naine ja oma elavatele lastele kindlasti väga hea ema. Kes teab, äkki ikkagi kunagi tuleb veel mõni elav laps Sinu juurde ilma igasuguste plaanide ja ootusteta.

    - anonüümne, kelle lootused kunagi elusat last välja kanda kahanevad iga päevaga aina olematumaks ... meie lapsendasime ja oleme väga rahul, aga Oma Mehe Last mul pole ...

    ReplyDelete
  4. Nii kahju on seda lugeda, ei oska endale sellist olukorda ette kujutada, kuid loodan, et leiad lohutust oma lastest ja nende igapäevastest tegemistest.
    Küll aga pani see lugu mõtlema enda elu ja otsuste peale, õigemini sellele, kas ehk peaks otsused ümber mõtlema.
    Loodan, et kõik saab lõpuks siiski korda

    ReplyDelete
  5. Tänan kõiki toetavate sõnade ja mõtete eest!

    Harju Risti kirikaias on tõepoolest rahupaik vaiksetele lastele. Peale esimese lapse kaotust oli mulle sellest tuge. Rahupaigast on kirjutatud siin: http://vaiksed.ee/vaikuse-laste-rahupaigast/ ja siin: http://www.ristikirik.ee/?leht=sisu&id=62.

    Veel ühe lapse saamisega on mul nüüd nii, et süda tahaks, aga mõistus ütleb ei. Hirme on palju. Ma mõtlen nii, et kui enda südame lähedale kedagi mitte lasta, et saa ka tema kaotus kunagi sulle haiget teha. Samas ei tohiks elamist karta, sest nii jääbki elu elamata.

    Kui mul paari nädala jooksul täiendavaid tüsistusi ei teki, peaksin füüsiliselt lõplikult paranenud olema. Kuna ma elan tunduvalt stabiilsemat ning tervemate lähisuhetega elu, kui 10 aastat tagasi, loodan, et hing taastub ka kiiremini, kui esimese lapsega. Eks sellega ole vist jah nii, et edaspidi ei saa olema päevagi, kui ma sellele kõigele ei mõtleks, aga lõpuks ei ole see enam nii terav. Mulle on palju antud ja elu mulle midagi võlgu küll ei ole.

    ReplyDelete