2016/02/17

Õnn ja vedamine

Reedel oli emotsionaalselt pingeline tööpäev. Pidin õhtul veel kella kuueks kabevõistlustele minema. Olin üks viimaseid inimesi kontoris. Kabinetiust lukku tõmmates takerdus mu töötõendi kett sissepoole lingi külge ning uks ei läinud selle tõttu korralikult kinni. Nagu tavaliselt üritasin saatuse vihjeid toore jõuga üle lasta. Rebisin ust lukku ise samal ajal alateadvuses oma järgnevaid tegevusi läbi mängides: auto juurde, arvutikott pagasnikusse, sest pean vahepeal võistluskohas mitu tundi parkima - keegi võib salongist koti ära rottida (pekki, miks see uks juba kinni ei lähe?!), enne kotist rahakott ja fotokas välja - tahtsin võistlust pildistada - siis pole vaja neid pärast pagasnikust välja kohmitsema minna, telefonid peab mantlitastkust pükste taskusse tõstma (mis sellel uksel ometi viga on?!!!), töötõend tuleb autos armatuurlaua alla sahtlisse tõsta - seda pole mõtet terve õhtu taskus ringi tassida (küll ma seda ust veel õpetan!), võtmed võivad selleks ajaks jääda sinna samasse autosahtlisse, kus nad ka praegu on, nagunii võtab autovõti taskus palju ruumi ära. Võtmed... võtmed? Assa nuga! Autovõti jäi ju töölaua sahtlisse! Siis avastasin ka, et töötõendi kett oli see, mis uksel sulguda ei lase. Oleks mul uks kinni õnnestunud saada, oleks see lukku läinud ja mina nagu idioot kahe ukse vahele luku taha, sest autovõti oli kabinetis ja kabinetivõti autos. Mõtlesin veel omaette, kas see kaardiketi takerdumine oli nüüd hea enne või olin sellega oma saatuse poolt tolleks reedeks ette nähtud vedamisenormi ära kasutanud ning kabevõistluse asemel oleks targem kohe alandlikult koju teki alla madalat profiili hoidma roomata. Et siis äkki õnnetused ei märka mind siis või nii. Loomulikult läksin kohale. Eriti, kuna tegu oli meeskondlikku ettevõtmisega.

Kuna asendasin meesmängijat, mängisin oma mängud meeste vastu. Pärast kodus uuris mu teine pool, et kas neil meestel, kes mulle kaotasid, mark ka oli. Alguses ei saanud ma probleemiasetusest aru, aga kui mõtlema hakkasin, siis äkki isegi oli. Kui ma peale võidetud üsna võrdset partiid vastasega, kelleks oli intelligentse olemisega umbes 45-aastane meesterahvas kätlesin ning kommenteerisin, et ilus mäng oli, tegi tema vaid mingi imeliku grimassi vastuseks.


See oli minu poolt klassikaline viga. Eeldamine, et kõik inimesed suhtuvad asjadesse nagu arvaja ise. Umbes nädal tagasi, kui mu mees meile kabe-malelaua koju ostis, kaotas ta mulle esimese mängitud partii kabet. Edaspidi on ka süstemaatiliselt kaotanud, aga nüüdseks on ta sellega õnneks harjunud. Peale esimest mängu võttis ta ühe nuppudest sõrmede vahele ning turtsus seda silmitsedes tigedalt:
"On ikka jura komplekt."
"Kuule ole nüüd," arvasin mina "selle raha eest on mängu rohkem kui küll."
"Ma ei saa selliste nikatsitega korralikult mängida."
Loll on see, kes vabandust ei leia. Males võidab tema mind süstemaatiliselt ja ülekaalukalt. Malenupud sõimata ei saa.

Kui ma meie mänge vaatan, on laud nagu peegel. Tema stiil peegeldub tema sisemust ja minu oma minu iseloomu. Kui ma võidan, on see sellepärast, et ma ei karda kaotada. Kui ta võidab, võidab ta selle pärast, et ta tahab üle kõige võita. Me mõlemad elame ja mängime nagu meile antud on ja torust tuleb. Tema ei hakka kunagi mõistma, et on inimesi, kelle jaoks kaotus midagi ei tähenda. Mina ei hakka kunagi mõistma inimesi, kelle jaoks võitmine elu ja surma küsimus on.

Järgmise päeva, see on laupäeva hommikul läksime tarbimisühiskonna eesrindlike esindajatena kaubanduskeskusesse perega aega veetma. Kuna oli tegu valentinipäeva eelse päevaga, kasutasin juhust ja vedasin mehe juveelipoodi. Ma ehteid ei kanna, aga mul on nõrkus omapäraste hõbedast kaelaripatsite vastu. Ma vist väikestviisi kogun neid isegi. Nüüd jäigi mulle üks kotkakujuline ripats silma. Kõlab natuke kummaliselt, aga tegu oli siiski elegantse viimistletud detailidega linnuga, mitte mingi sinise läraka raipesööjaga, mida vene filmides meremeeste õlgadele tätoveerituna näha võib. Pealegi maksis see ainult kuusteist eurot. Ütlesin mehele, et tahan seda sõbrapäeva kingiks. Kuusteist eurot kõigest ikkagi. Tema vaatas ming nagu oleks ma endale ninakarvade eemaldaja või kännufreesi palunud kingiks osta.
"Miks sul peaks mingit kotkast vaja olema?"
"Jajaa," targutas ka vanem laps kaasa, "issi ei pea sulle kohe varest ostma igakord kui sa ainult tahad."
Midaiganes. Loobusin oma varesest ja läksime toidupoodi. Seal olid kohe sissepääsu juurde välja pandud umbes meeter kakskümmend pikad punased roosid. Hind 5,99. Lähenesin lilleämbrile ja olin üks suur vihje.
"No kuhu sa sellise paned ei tea?" uuris mees. See oli üks suurd eitav vastus vihjele. Eks tal oli muidugi õigus. Seda enam, et meie peretraditsioonide kohaselt olen mina see, kes toidupoes nagunii ostude eest maksab.

Kuna me muu elementaarse hulgas laupäeval piima ja leiva ostmata unustasime, tuli pühapäeval uuesti poodi minna. Pühapäevane pood oli tulbikimpe täis. 4,99 tükk. Kaugelt vaadates täitsa ilusad värvilised teised.
"No osta endale siis üks kimp," arvas mees armulikult. Mul hakkas rahast kahju ja võtsin hoopis 1,79 eest kõrvalt külmikust kolm hüatsinti. Need nägid värskemad välja ka.

Laupäeva õhtul käisime sõbrannadega saabuva sõbrapäeva puhul väljas söömas. Restorani poole sõites oli tuju hea. Laupäeva õhtu, pooltühi linn, hea muusika. Pärnu maantee viaduktil vaatasin korra, et mis pagana ornitoloog siin oma toruga ringi sihib. Hetk hiljem jagasin lahti, et ment spidomeetriga. Ma sõitsin teises reas nii-öelda liiklusvoo kiirusega. Tallinnas siis vist 62 +/- 3 km/h. Täpselt selline kiirus, et kui läheb hästi, siis ei tehta midagi. Kui läheb halvasti, tehakse protokoll. Viadukti all nägingi, kuidas tee servast üks helkurvest otsustavalt käsi püsti teise rea suunas sammuma hakkas. See oli üks nendest hetkedest, mis aegluubis kulgeb. Politseinik tuli lähemale ja mina üritasin silmist ta kavatsusi lugeda ise juba vaikselt haleda kiisu ilmet näole manades. Siis osutas ta sõrmega minu taga sõitnud autole ja andis peatumismärguande. Mul oli vedanud, minu järel sõitis suurem patune kui mina.

Õhtu oli tore. Nelja ja poole tunniga hekseldasime läbi kolm käiku roogasid, enda, oma naabrite ja sugulaste elud. Materjali oleks jagunud kolme romaani ja 22 novelli tarvis.
Meie kõigi ühine koolivend näiteks. Joob nagu loom, aga naistele meeldib. Üks otsustas temaga lapsed saada. Sai kaksikud. Mees elatist ei maksa, lapsi vaatama ei tulnud. Laste sündimise ajaks oli juba teise naisega ka abielluda jõudnud. Tahaks küsida, mis toimub naise peas, kes abiellub mehega, kellest teine naine parajasti rase on, aga kui armastus silmad välja nokib ning aju verevarustuse kinni keerab, siis vist teisiti ei oskakski.
Igatahes kui kaksikud olid seitsmekuused, oli isa pika lunimise peale neid nõus esimest korda vaatama tulema. Täispeaga muidugi. Vaatas lapsed ära ja arvas, et ühega on kõik ok, aga teine küll tema oma ei ole.

Olgu nende 16-eurtsiste kotkaste ja varestega kuidas on, aga sellistel hetkedel hakkab mu elu mulle kuidagi väga normaalne tunduma.

1 comment:

  1. Huvitav jah et sellised jota-koolivennad naistele meeldivad. Aga see on vana asi. Vaapo Vaher kirjutas kord menshevik Savinkovist pika loo. Kokkuvõttev lause oli umbes selline et südametud lurjused on naiste seas alati nõutud kaup olnud.

    ReplyDelete