Kaardid, kabe ja kellad

Eelmisel kolmapäeval oli minu vana sõber Swedbank mulle e-kirja saatnud. Kirjaga informeeriti mind, et mu deebetkaard on peagi aegumas. Kenade inimestena uuendavad nad selle automaatselt ning saadavad uue kaardi mulle lausa postiga koju kätte. Väga mugav. Ka saadavad nad endise tavalise deebeti asemel mulle nüüd lausa deebetkaart plussi, millel olevat niiiiiii palju lisafunktsioone. Fakt on see, et Swedbank ilma põhjuseta mingeid upgrade`e juba ei tee.

Umbes aasta tagasi tahtsid nad mul tagumikku sama moodi krediitkaardiga lohku tõmmata. Siis asendati mu aegundud Visa minult midagi küsimata MasterCardiga. Kui ma kisa tegin, siis sain õnneks Masteri Visa vastu tagasi vahetada. Kui MasterCard mulle kenasti koju saadeti, siis Visale pidin ma pangakontorisse ise järele minema.
Lähemal lugemisel osutusid deebetkaart plussi hüpersupermegalisavõimalused tavalisteks krediitkaardi funktsioonideks, mille jaoks ma äsja ometi neilt vere maitse suus oma Visa olin välja võidelnud. Loomulikult oli deebetkaart plussi kuuhooldustasu ka 32 eurosenti kõrgem, kui tavalisel deebetkaardil. 32 senti kuus millegi eest, mida ma isegi küsinud ei ole ning ei vaja!

Selles mõttes on Swedbank aus mängija, et hoiatas vähemalt e-kirjaga ette, et mul nahka üle kõrvade tõmbama on asunud. Mitte nagu Maximas, kus vaatad riiulis, et oh, mis mõttetu toode, aga niiii hea hinnaga. Tuleb ära osta! Kodus tšekki uurides avastad, et oled hoopis kolme euroga tünga saanud.

Kaardid on hea võimalus ka teistele tünga teha. Ma ühe sellise võimaluse avastasin täiesti juhuslikult Tallinnas, Norde Centrumi parklas. Seal on tõkkepuuga parkla ja poes käimiseks vist mingi tunnike tasuta parkimisaega. Pole ka ime, keskuse asukoht on ülimagus. Kui seal piiramatult tasuta parkida saaks, jätaks pool Eestit oma autod Nordesse ja läheks ise viieks tunniks nurga taha CC Plazasse kinno. Novot. Ükskord ma tormasin Nordes surm silme eest mööda poode, et jumala eest tasuta tunniga oma asjad aetud saaks. Parklast välja sõites neelas tõkkepuupost mu kaardi alla nagu kaks nädalat nälginud madu kassipoja, aga tõkkepuud üles ei tõstnud. Äkki lootis, et ma teda veel mõne kaardiga toidan või midagi. Pekki, no kust ma ta meelest veel neid parklakaarte välja oleks pidanud võluma? Minu taha kogunes juba teisi autosid, kellest mõned geeniused isegi närviliselt signaali lasid. Pekki, kuhu ma nende meelest sõitma pidin, kui tõkkepuu ees oli? Otsustasin neid natuke tagurdustulega hirmutada. Assa mait, kus nad selle peale alandlikult mul selja tagant suure hirmuga minema roomasid. Parkisin auto uuesti ära ning marssisin tigedalt Norde Centrumi Ühisteenuste laua juurde selle kärnase posti peale kitule.
"Pekki!" ütlesin ma vaikselt omaette. Siis jätkasin valjusti: "Post sõi mu parkimiskaardi ära."
Arvasin, et järgneb pikem madin teemal, kuidas tõestada, et tõkkepuupost mulle tõesti tühja koha pealt näkku pani ja ma ei ole pool päeva mööda linna jalutanud ning nüüd ei taha parkimise eest maksta. Mulle anti aga pikema jututa uus kaart, millega ma probleemideta parklast välja sain sõita.
Ühesõnaga, kui nüüd on keegi, kellel Swed salaja läbi kaardihooldustasude viimased eurot kontolt on nöördinud, aga sõbrapäeval tahaks tüdruku ikka kinno viia, siis "post sõi mu kaardi ära" on parool, millega Nordes tasuta parkida saab.

 

***

Täna sadas juristi assistent mu kabineti sisse ja uuris, kas ma kabet oskan mängida. Ma umbes aimasin, milles asi. Ta on meie ettevõtte kirja pannud mingile meeskondlikule mitmevõistlusele, kus on alad alates vibulaskmisest kuni teateujumiseni. Selleks reedeks oligi kabevõistlus planeeritud
"Kui meeleheitel sa oled?" uurisin ma temalt vastu.
Lühidalt võis meie kabemeeskonna olukorra kokku võtta sõnaga "kellad". Kuuest inimesest kaks olid kohe-kohe alt ära hüppamas ja kolmas nii ehk naa puudu. Olin nõus minema. Peale jaatavat vastust hoiatas ta mind omakorda, et seal võib isegi õhtul kella üheksani aega minna. No mis seal ikka, lubadus on lubadus. Pärast võistluse juhendit uurides tuli muidugi välja, et ametlikult kestab etapp isegi kella kümneni.
Ma ei ole enam aastaid kabet mänginud, aga mängima õpetas mind ema, kes oli omal ajal isegi Rahvusraamatukogus korraldatud majasisese kabevõistluse võitjaks tulnud. Ja kus võiks kabet armastavate nohikute kontsentratsioon olla kõrgem, kui mitte suures raamatukogus?

Päras hakkasin oma enesekindluses siiski kahtlema. Ma olin kunagi kooliajal juba lasknud end viimase võimalusena meeskonda rääkida. See oli gümnaasiumis, kui Tallinna koolide vaheliseks malevõistluseks oli meil meeskonnas üks tüdruk puudu. Tuli välja, et ma olin terve kooli peale ainus tüdruk, kes malekäike teadis. Mängida ma ei osanud ja ei oska tänaseni, jumal hoidku selle eest. Maleklubi meeleheitel poisid ütlesid, et sellest pole midagi. Kui ma seda tean, kuidas ratsu liigub, on pool võitu juba kotis.
Osalesid vist kaheteistkümne kooli võistkonnad. Pooled võidud sain ma sõrmegi liigutamata kätte, sest kuus kooli polnud ühtegi tüdrukut suutnud välja panna. Osad mängud jäid mul vist viiki, mingid ma võitsin ja kaotasin selliste sündsate tulemustega. Siis tuli mul vastu astuda Tõnismäe Reaalkooli tüdrukule. Ma olin enne matši juba poolsurnuks hirmutatud, sest mulle sosistati kõrva, et tegu on Eesti meistriga või midagi. Teiseks olid tal nii vägevad vuntsid, et need oleks ka ilma tiitlita mul põlved värisema võtnud. Ühesõnaga jälle üks olukord kategooriast "kellad". Pikaks õnneks mu piinad ei kujunenud. Ma ei jõudnud kahte korda silmigi pilgutada, kui juba nii haledalt matistatud olin, et mul vist kaks etturit ainult lauale jäi.

Peale meie juristineiule jah sõna ütlemist hakkasin mõtlema, et äkki juhtub ka seekord mulle vastu mingi vuntsidega kabemaniakist naine, kes minust ainult lauale hingamisega hakkliha teeb? Helistasin mehele ja kurtsin oma muret. Meil oli tegelikult juba ammu plaanis koju malelaud muretseda, sest vanem laps oli kelleltki jõuludeks saanud laste maleõpiku Malekuningriik. Ühendasimegi kaks asja ning mees tõi täna poest male-kabekomplekti. Terve pere on õhinas. Playstationit me täna juba käima ei pane!