Südamekassid. Minu äia lugu ja kassikarvajutud

Ma olen aastaid rääkinud, et kui kassidele oleks evolutsiooni käigus mürgihammas ja tiivad kasvanud, valitseksid nad ka maailma. See ei oleks halb, sest sellisel juhul võtaks inimese asemel domineeriv liik loodusest vaid nii palju, kui tema enda, pere ja äkki mõne lähema hõimlase jaoks vaja läheb. Jääkidel laseksid nad diskreetselt looduse osaks saada. Isegi Vanas Testamendis oli üks koht, kus keegi suur bosse, oli see nüüd Mooses või Jehoova isiklikult, inimesi kasside kombel käituda käsib. Kuna Vana Testament siiski päris mahukas teos on, ei tule ma õige koha leidmisega toime, aga lühikokkuvõte on selline, et kui sõdur tunneb õhtul laagripaigas tungivat vajadust, peab tal selle tarvis valmis olema väike kühvlike. Selle kühvli abil peab ta siis laagripaigast eemale väikese augu kaevama ja peale lõpetamist kinni ajama. Täpselt nagu kassid teevad!

Ühesõna minu austus ja armastus nende täiuslikult vastupidavate ning puhaste loomade suhtes peaks olema ilmselge. Seda suurem oli mu rõõm, kui eile kerkis üles teema, et äkki võiks me mehega ämma-äia tallu ühe punase kassipoja vaadata varjupaigast. Tema punaste kasside lembus on iseenesest päris armas lugu. Pea 60 aastat oli mu mehe isa tüüpiline näen-kassi-viskan-saapaga mees. Siis, ühel külmal hommikul tuli kusagilt üle põldude tema tallu noor punaka karvaga nälginud metsik kassipoiss. Alguses oli ta nii pelglik, et ennast suurt näolegi ei andnud, sisises ainult oma peidupaikadest, kui keegi liiga lähedalt möödus. Äi hakkas teda toitma ning mõne nädalaga oli näljasurma äärel olnud tigedikust saanud läikiva karvaga end igal võimalusel sülle pressiv eluga rahulolev talukass. Muuhulgas lahendas ta sujuvalt ka majapidamise kasvuhooneid ja köögiviljakeldrit terrori all hoidnud rottide probleemi. Kass ja äi kasvasid teineteisele nii südame külge, et traktoriga põllule minnes oli kass mu meheisal kabiinis kaasas. Minu meelest ta isegi masseeris seda kassi salaja, kui kedagi nägemas polnud.
Punase kassi aeg sai aga ümber. Ta läks kiisudemaale, kust enam koju ei tulda.

Nüüd, kui äi hakkab lemmiku surmajärgsest tavapärasest ei-iial-enam-ühtegi-kassi-sest-teist-samasugust-ei-tule faasist välja tulema ning uuele punasele kassile mõtlema. Sugu ei olevatki nii tähtis, kui just punane värv. Tegelikult on enamik punaseid kasse nagunii isased. Kasside karvavärvil on omad kindlad seaduspärasused:

1. Punased/oranžid kassid on enamasti poisid. Erinevad allikad viitavad, et vaid 1/4-1/3 punastest triibikutest on tüdrukud. Puhast punast värvi karva ei esine kassidel kunagi, punasel kassil on alati tumedamad või heledamad triibud-täpid karvas sees;

 

Tüüpiline noor punane triibik. Tõenäoliselt poiss. Kas pole mitte suurepärane loom?

 

2. Kilpkonnakilbi- ja kalingurimustrilised kassid on enamasti emased. Sellise karvamustruga isaseid kasse peaaegu ei esine ja needki vähesed on tihti looduslikult steriilsed. Põhjus on DNAs. Punase/oranži värvi avaldumist või mitteavaldumist reguleeriv geen paikneb sugukromosoomides. Kilpkonnakilbi- või kalingukarva isased kassid on kromosoomidefektiga, neil on tavapärase XY kromosoomipaari asemel XXY-kromosoomistik. Sellist mutatsiooni tuntakse Klinefelter`i sündroomina ja seda esineb ka inimestel;

 

Sellist värvikombinatsiooni nimetakse kilpkonnakilbimustriks, ingliskeeles kirjanduses siis tortoise shell cat.

 

See on kalingurimuster, inglise keeles calico cat. Erinevus kilpkonnakilbikassist on valge värvi esinemine.

  



3. Erinevat värvi silmadega kassid on enamasti valged ja tihti ka kurdid, vähemalt ühest kõrvast. Valget karvavärvi määrav geen takistab melaniini, mis värvib silma vikerkesta, jõudmist ühte silma. Kui sellised kassid on ühest kõrvast kurdid, ei kuule enamasti sinise silma poolne kõrv;

 

 

4. Eesti varjupaigad ja kodutute kassidega tegelevad MTÜd kurdavad, et kõige raskem on kodu leida musta-valgekirjudele kassipoegadele. Kui on ainult musta või valget värvi kass, siis läheb kaubaks, aga musta ja valgega mitte. Põhjust ei tea.

Miks ei taheta musta-valgekirjusid kasse? Ükskõik kui kehv on olnud päev, ei ole võimalik tõsiseks jääda, kui sind kodus mõni selline ootab

 

 

 

 

Raamatuarvustus: Nicole Krauss / Suur Koda

Nicole Krauss / Suur koda
Tallinn: Varrak, 2015
ISBN: 9789985332344
296 lk, kõvakaaneline

Kui ma raamatut Varraku kontorist ajakirjandusmaja 7. korrusel ära toomas käisin, hakkas lift tagasi alla sõites jukerdama. Alguses ei tahtnud üldse liikuma hakata ja siis sõitis kuuenda korruseni ning ilma põhjuseta sama targalt seitsmendale tagasi. Minuga koos oli liftis naisterahvas, kellevanuseid ma üldjuhul tüdrukuteks nimetan. Ta ütles, et pole mõtet siin oodata ja läks teist lifti tellima nupust. Temas paistis kõnelevat kogemus ning järgisin tema eeskuju.
"Kas ta teeb nii tihti?" proovisin ma hüljatud lifti hingeelu siiski igaks juhuks tundma õppida.
"Ühe korra on varem teinud."
Alguses sõitsime uues liftis vaikides. Siis vaatas tüdruk mu käes olevat "Suurt koda" ja kommenteeris:
"See on väga hea raamat."
Mu mõtted olid tol hetkel väga olmet täis ja vastus formuleeris end kusagil seljaaju tasemel:
"On vä?"
See on vist üks lollimaid lauseid, mis eales üle mu huulte tulnud. Täna, kaheksa päeva hiljem, võin kinnitada, et on jah hea raamat.

Teos!

Alguses olin skeptiline. Kui siit muud positiivset ei tule, siis on tegu vähemalt väga

 kvaliteetse köitega, mis teeks raamatust soliidse kingitusegi, mõtlesin ma peale esimesi lehekülgi. Lugu rullis end minu rahutu loomu jaoks liiga aeglaselt  lahti. Keel oli kujundirohkusest hoolimata kergesti loetav, kuid laused roomasid laisalt nagu mõni läbi ürgmetsa liikuv eelajalooline värvikirev kameelioni esivanem. Mitmete minategelaste kasutamine tegi lugemise pisut skisofreeniliseks. Sündmused ei kulgenud ajas lineaarselt, mis mõjus hüplevalt. Nicole Krauss on viisakas kirjanik, kes ei solva oma lugeja intelligentsi ridadevahelt mõistetava eraldi lahti kirjutamisega. Mina aga ei uskunud tema potentsiaali see segadus mingi etteaimamatu köitva lõpplahenduse abil kokku siduda.

Siis see tuli, eile õhtul, umbes raamatu viimase kolmandiku ja veerandi vahel. Autori enda võrdlust kasutades nagu läbi seina magamistuppa sissesõitev rong. Pilt muutus tervikuks. Umbes nagu mõni Brueghelite maalidest: uskumatult detailiderohke, lummav, täiuslik ja kohutav samal ajal.

Raamatu selgrooks on kirjutuslaud ning inimeste elud, keda see puudutanud on. Imelik, kuidas õnnelikult elavad vaid need, kelles see mööblitükks ebatervet uudishimu või omandiiha esile pole jõudnud kutsuda või nendest tunnetest vabaneda suudavad. Imelik, kuidas tõeliselt ilusatest asjadest jutustavad hästi vaid neid isiklikult kogenud. Imelik, kuidas tõeliselt kohutavaid luguseid ei jutusta kõige paremini kunagi need, kes need vahetult läbi on elanud, vaid nende inimeste lähedal seisnud.

Kõik raamatud ei ole kõigile inimestele kirjutatud. Nicole Krauss`i "Suur koda" on kirjutatud neile, kes ei pelga kvaliteetset ilukirjandust ja hea raamatu taga nii lihtsalt juba magama ei jää.

Kurat elab Viimsis: viies lugu

Muinasjututsükli Kurat elab Viimsis esimest nelja lugu saab lugeda siit: http://alleykass.blogspot.com.ee/2015/11/kurat-elab-viimsis.html

Suur tükk teeb kõhu täis

Käesoleval aastatuhandel on Viimsisse üksjagu uusi maju kerkinud. Ka elanike arv kasvab jõudsalt. Teinekord on nii, et koppagi ei ole veel jõutud maasse lüüa, kui ehitatavas majas juba kõik korterid müüdud saavad. Seda hämmastavam, kuidas ettevõtjatel-kaupmeestel selle rikkuse väljalüpsmiseks Viimsisse jõudmsiega nii kaua aega läks. Veel kaks aastat tagasi oli nii, et kui normaalsemat paari sokke tarvis oli, tuli ikka Tallinnasse sõita. Muust meelelahutusest rääkimata. Vanapaganale ei olnud see kuigi meeltmööda. Peale seda, kui Ivo Schenkenbergi mehed Vanapagana tema musta karvastiku tõttu Liivi sõja ajal Pirita kloosti kandis peaaegu tatarlase pähe maha oleks löönud, ei võta ta Tallinna teed kuigi meelsasti jalge alla.
Lõpuks hakkasid asjad siiski liikuma. Viimsis avati jälle kino, laienes veekeskus, Lubjamäele hakati mäesuusakeskust rajama, Haabneeme ringil on nüüd mõnesaja meetri sees viis kaubanduskeskust-poodi. Kui viimane kaubanduskeskus bowlinguradadega valmis sai, märkis Kaval-Ants vaid irooniliselt:
"Nojah, nüüd on Viimsist küll veel ainult vulkaan puudu."

Vulkaaniehitust nad Vanapaganaga siiski ootama ei jäänud vaid läksid sinnasamasse keskusesse teisele korrusele Ameerika burgerirestorani sööma. Sealsete portsude suurused olid legendaarsed. Vanapagan suure mehena tellis endale siiski kaks burgerit ja liitri pilsnerit. Selleks ajaks, kui Kaval-Ants alles maitsevõid saiale määrida ja kahvliga natuke salatit nokkida jõudis, oli Vanapagan õlle ja mõlemad burgerid juba nagu tolmuimejaga sisse tõmmanud.
"Mis kugistad nii?" hurjutas Ants Paganat. "Kas sa ei tea, et suur tükk ajab suu lõhki?"
Korraga läks tööle tuletõrjealarm ja restoran täitus kirbe suitsuga. Köögis oli uue kombiahju juhtmeisolatsioon tehase praagi tõttu kärssama läinud. Terve kaubanduskeskus evakueeriti inimestest tühjaks.
Peagi lubas Päästeamet inimesed küll ülejäänud majja tagasi, kuid restoran jäi selleks päevaks suletuks. Plastiku kõrbevingu välja saamiseks tuli seda pikemalt tuulutada. Kaval-Antsul jäigi burger söömata.
"Suur tükk ei aja mitte suud lõhki vaid teeb kõhu täis," ütles Vanapagan rahulolevalt oma vatsa silitades.

Nälja tõttu pidi Kaval-Ants nüüd üle tee Maximasse soojaletist grillkana ostma minema. Sellest saadud kõhuhäda tõttu saalis ta terve öö mitu korda tunnis tualetivahet nagu 1A buss Viimsi ja Viru keskuste vahel.

Kõik muutub. Teinekord võivad ka Viimsis asjad areneda ka nii, et muidu pisut kohtlaseks peetud Vanapaganal õigus on.

Õnn ja vedamine

Reedel oli emotsionaalselt pingeline tööpäev. Pidin õhtul veel kella kuueks kabevõistlustele minema. Olin üks viimaseid inimesi kontoris. Kabinetiust lukku tõmmates takerdus mu töötõendi kett sissepoole lingi külge ning uks ei läinud selle tõttu korralikult kinni. Nagu tavaliselt üritasin saatuse vihjeid toore jõuga üle lasta. Rebisin ust lukku ise samal ajal alateadvuses oma järgnevaid tegevusi läbi mängides: auto juurde, arvutikott pagasnikusse, sest pean vahepeal võistluskohas mitu tundi parkima - keegi võib salongist koti ära rottida (pekki, miks see uks juba kinni ei lähe?!), enne kotist rahakott ja fotokas välja - tahtsin võistlust pildistada - siis pole vaja neid pärast pagasnikust välja kohmitsema minna, telefonid peab mantlitastkust pükste taskusse tõstma (mis sellel uksel ometi viga on?!!!), töötõend tuleb autos armatuurlaua alla sahtlisse tõsta - seda pole mõtet terve õhtu taskus ringi tassida (küll ma seda ust veel õpetan!), võtmed võivad selleks ajaks jääda sinna samasse autosahtlisse, kus nad ka praegu on, nagunii võtab autovõti taskus palju ruumi ära. Võtmed... võtmed? Assa nuga! Autovõti jäi ju töölaua sahtlisse! Siis avastasin ka, et töötõendi kett oli see, mis uksel sulguda ei lase. Oleks mul uks kinni õnnestunud saada, oleks see lukku läinud ja mina nagu idioot kahe ukse vahele luku taha, sest autovõti oli kabinetis ja kabinetivõti autos. Mõtlesin veel omaette, kas see kaardiketi takerdumine oli nüüd hea enne või olin sellega oma saatuse poolt tolleks reedeks ette nähtud vedamisenormi ära kasutanud ning kabevõistluse asemel oleks targem kohe alandlikult koju teki alla madalat profiili hoidma roomata. Et siis äkki õnnetused ei märka mind siis või nii. Loomulikult läksin kohale. Eriti, kuna tegu oli meeskondlikku ettevõtmisega.

Kuna asendasin meesmängijat, mängisin oma mängud meeste vastu. Pärast kodus uuris mu teine pool, et kas neil meestel, kes mulle kaotasid, mark ka oli. Alguses ei saanud ma probleemiasetusest aru, aga kui mõtlema hakkasin, siis äkki isegi oli. Kui ma peale võidetud üsna võrdset partiid vastasega, kelleks oli intelligentse olemisega umbes 45-aastane meesterahvas kätlesin ning kommenteerisin, et ilus mäng oli, tegi tema vaid mingi imeliku grimassi vastuseks.

See oli minu poolt klassikaline viga. Eeldamine, et kõik inimesed suhtuvad asjadesse nagu arvaja ise. Umbes nädal tagasi, kui mu mees meile kabe-malelaua koju ostis, kaotas ta mulle esimese mängitud partii kabet. Edaspidi on ka süstemaatiliselt kaotanud, aga nüüdseks on ta sellega õnneks harjunud. Peale esimest mängu võttis ta ühe nuppudest sõrmede vahele ning turtsus seda silmitsedes tigedalt:
"On ikka jura komplekt."
"Kuule ole nüüd," arvasin mina "selle raha eest on mängu rohkem kui küll."
"Ma ei saa selliste nikatsitega korralikult mängida."
Loll on see, kes vabandust ei leia. Males võidab tema mind süstemaatiliselt ja ülekaalukalt. Malenupud sõimata ei saa.

Kui ma meie mänge vaatan, on laud nagu peegel. Tema stiil peegeldub tema sisemust ja minu oma minu iseloomu. Kui ma võidan, on see sellepärast, et ma ei karda kaotada. Kui ta võidab, võidab ta selle pärast, et ta tahab üle kõige võita. Me mõlemad elame ja mängime nagu meile antud on ja torust tuleb. Tema ei hakka kunagi mõistma, et on inimesi, kelle jaoks kaotus midagi ei tähenda. Mina ei hakka kunagi mõistma inimesi, kelle jaoks võitmine elu ja surma küsimus on.

Järgmise päeva, see on laupäeva hommikul läksime tarbimisühiskonna eesrindlike esindajatena kaubanduskeskusesse perega aega veetma. Kuna oli tegu valentinipäeva eelse päevaga, kasutasin juhust ja vedasin mehe juveelipoodi. Ma ehteid ei kanna, aga mul on nõrkus omapäraste hõbedast kaelaripatsite vastu. Ma vist väikestviisi kogun neid isegi. Nüüd jäigi mulle üks kotkakujuline ripats silma. Kõlab natuke kummaliselt, aga tegu oli siiski elegantse viimistletud detailidega linnuga, mitte mingi sinise läraka raipesööjaga, mida vene filmides meremeeste õlgadele tätoveerituna näha võib. Pealegi maksis see ainult kuusteist eurot. Ütlesin mehele, et tahan seda sõbrapäeva kingiks. Kuusteist eurot kõigest ikkagi. Tema vaatas ming nagu oleks ma endale ninakarvade eemaldaja või kännufreesi palunud kingiks osta.
"Miks sul peaks mingit kotkast vaja olema?"
"Jajaa," targutas ka vanem laps kaasa, "issi ei pea sulle kohe varest ostma igakord kui sa ainult tahad."
Midaiganes. Loobusin oma varesest ja läksime toidupoodi. Seal olid kohe sissepääsu juurde välja pandud umbes meeter kakskümmend pikad punased roosid. Hind 5,99. Lähenesin lilleämbrile ja olin üks suur vihje.
"No kuhu sa sellise paned ei tea?" uuris mees. See oli üks suurd eitav vastus vihjele. Eks tal oli muidugi õigus. Seda enam, et meie peretraditsioonide kohaselt olen mina see, kes toidupoes nagunii ostude eest maksab.

Kuna me muu elementaarse hulgas laupäeval piima ja leiva ostmata unustasime, tuli pühapäeval uuesti poodi minna. Pühapäevane pood oli tulbikimpe täis. 4,99 tükk. Kaugelt vaadates täitsa ilusad värvilised teised.
"No osta endale siis üks kimp," arvas mees armulikult. Mul hakkas rahast kahju ja võtsin hoopis 1,79 eest kõrvalt külmikust kolm hüatsinti. Need nägid värskemad välja ka.

Laupäeva õhtul käisime sõbrannadega saabuva sõbrapäeva puhul väljas söömas. Restorani poole sõites oli tuju hea. Laupäeva õhtu, pooltühi linn, hea muusika. Pärnu maantee viaduktil vaatasin korra, et mis pagana ornitoloog siin oma toruga ringi sihib. Hetk hiljem jagasin lahti, et ment spidomeetriga. Ma sõitsin teises reas nii-öelda liiklusvoo kiirusega. Tallinnas siis vist 62 +/- 3 km/h. Täpselt selline kiirus, et kui läheb hästi, siis ei tehta midagi. Kui läheb halvasti, tehakse protokoll. Viadukti all nägingi, kuidas tee servast üks helkurvest otsustavalt käsi püsti teise rea suunas sammuma hakkas. See oli üks nendest hetkedest, mis aegluubis kulgeb. Politseinik tuli lähemale ja mina üritasin silmist ta kavatsusi lugeda ise juba vaikselt haleda kiisu ilmet näole manades. Siis osutas ta sõrmega minu taga sõitnud autole ja andis peatumismärguande. Mul oli vedanud, minu järel sõitis suurem patune kui mina.

Õhtu oli tore. Nelja ja poole tunniga hekseldasime läbi kolm käiku roogasid, enda, oma naabrite ja sugulaste elud. Materjali oleks jagunud kolme romaani ja 22 novelli tarvis.
Meie kõigi ühine koolivend näiteks. Joob nagu loom, aga naistele meeldib. Üks otsustas temaga lapsed saada. Sai kaksikud. Mees elatist ei maksa, lapsi vaatama ei tulnud. Laste sündimise ajaks oli juba teise naisega ka abielluda jõudnud. Tahaks küsida, mis toimub naise peas, kes abiellub mehega, kellest teine naine parajasti rase on, aga kui armastus silmad välja nokib ning aju verevarustuse kinni keerab, siis vist teisiti ei oskakski.
Igatahes kui kaksikud olid seitsmekuused, oli isa pika lunimise peale neid nõus esimest korda vaatama tulema. Täispeaga muidugi. Vaatas lapsed ära ja arvas, et ühega on kõik ok, aga teine küll tema oma ei ole.

Olgu nende 16-eurtsiste kotkaste ja varestega kuidas on, aga sellistel hetkedel hakkab mu elu mulle kuidagi väga normaalne tunduma.

Kui vanglaarsti kabinetis kohtuvad farmaatsiatööstus ja rahvameditsiin

Mu sõbranna, selline keskmisest tugevama närvikavaga tüdruk, on juba ammu oma perearsti osas pisut segaduses olnud. Algas kõik sellest, et peale beebi sündi ei tahtnud tal lapse toitmine õnnestuda. Käis läbi igasugused nõustajad, kriisinõustajad ja mingil hetkel põletike-paisudega isegi EMOs. Kui ta lõpuks lapsega perearsti juurde korralisse profülaktilisse kontrolli läks ning oma piimasaaga ära rääkis, vaatas perearst teda korra hävitavalt ja ütles:
"Kõik karud on võimelised tantsima õppima."
Sellest sa mu sõbranna aru, et tema valss on niivõrd allpool igasugust arvestust, et ei sünni isegi karude tantsuvõistlusele ja läks nuttes koju.
Lisaks pidi arst nii hirmutav välja nägema, et laps hakkas iga kord täiest kõrist röökima, kui teda nägi.
Hiljem tuli välja, et see doktor oli varem Harku naistevangla arst olnud. Niiet pole midagi imestada, kui inimesele jääb karmis keskkonnas ellu jäämiseks külge käitumismaneer, millega teisel pool trelle kõlbaks ainult tagatoas narkoosi all olevaid inimesi kokku tikkida üksinda.

Kui mu sõbranna tütar umbes pooleteist aastane oli, tabas teda mingi kummaline köha, mis ära ei tahtnud minna. Ei jäänud jälle muud üle, kui sammud jälle vanglaarsti manu seada. Laps sai retsepti antibiootikumidele ja mingile 15-eurosele (!) looduslikule köharohule. No mis teha, et eks need ravimifirmade soojamaareisid tuleb ka vanglaarstidel kuidagi välja teenida. Mu sõbranna sai lisaks soovituse last hanerasvaga määrida.

Korduvvisiidil hakkas arst esimese asjana uurima, kuidas selle hanerasvaga siis läinud on. Sõbranna seletas, et kuna laps tänu muudele meetmetele kenasti paranes, siis seda ta teinud ei olnud. Laps oli tõesti terveks saanud ning köha kallal polnud midagi norida. Selle peale nõudis arst, et laps täiesti lahti riietataks.
"Ha! Lapse tagumik on punane! Järelikult on ussid!" pani arst võidukalt järgmise diagnoosi. Seos möödunud köha ja ussikahtluse vahel on mu sõbranna jaoks siiani ebaselge. Punasuse osas olid nad ka muidugi eriarvamusetel, aga see selleks. Ka ei olnud mu sõbranna mähkmetes mitte ühtegi ussi näinud.

Läksid lapsega koju, tegid õhtuti kummelivanne ja igasugust muud gümnastikat. Nädal hiljem pidid jälle tagasi arstile minema. Selleks ajaks oli lapse tagumik nii pehme ja sile, et iga mähkmetootja oleks ta pikema jututa oma telereklaami palganud. Seda vist ei tasu mainidgi, et ühtegi ussi ei olnud endiselt näha olnud.
"Lapsel on ussid." jäi vanglaarst endiselt oma arvamuse juurde. "Teil on nüüd kaks võimalust: kas lähete siit omal vastutusel koju või kirjutame teile selle ussirohuretsepti ikkagi välja."
Tundub, et keegi tahtis tõesti väga sinna soojamaareisile saada. Sõbranna lasi retsepti ära vormistada. Visiidi lõpus andis arst talle veel viimase nõuande kaasa:
"Aga oodake selle rohu võtmisega paar päeva, neljapäevani. Siis on kaduneljapäev. Kui te millestki lahti tahate saada, näiteks ussidest, on seda kõige parem just kaduneljapäeviti teha."

Kaardid, kabe ja kellad

Eelmisel kolmapäeval oli minu vana sõber Swedbank mulle e-kirja saatnud. Kirjaga informeeriti mind, et mu deebetkaard on peagi aegumas. Kenade inimestena uuendavad nad selle automaatselt ning saadavad uue kaardi mulle lausa postiga koju kätte. Väga mugav. Ka saadavad nad endise tavalise deebeti asemel mulle nüüd lausa deebetkaart plussi, millel olevat niiiiiii palju lisafunktsioone. Fakt on see, et Swedbank ilma põhjuseta mingeid upgrade`e juba ei tee.

Umbes aasta tagasi tahtsid nad mul tagumikku sama moodi krediitkaardiga lohku tõmmata. Siis asendati mu aegundud Visa minult midagi küsimata MasterCardiga. Kui ma kisa tegin, siis sain õnneks Masteri Visa vastu tagasi vahetada. Kui MasterCard mulle kenasti koju saadeti, siis Visale pidin ma pangakontorisse ise järele minema.
Lähemal lugemisel osutusid deebetkaart plussi hüpersupermegalisavõimalused tavalisteks krediitkaardi funktsioonideks, mille jaoks ma äsja ometi neilt vere maitse suus oma Visa olin välja võidelnud. Loomulikult oli deebetkaart plussi kuuhooldustasu ka 32 eurosenti kõrgem, kui tavalisel deebetkaardil. 32 senti kuus millegi eest, mida ma isegi küsinud ei ole ning ei vaja!

Selles mõttes on Swedbank aus mängija, et hoiatas vähemalt e-kirjaga ette, et mul nahka üle kõrvade tõmbama on asunud. Mitte nagu Maximas, kus vaatad riiulis, et oh, mis mõttetu toode, aga niiii hea hinnaga. Tuleb ära osta! Kodus tšekki uurides avastad, et oled hoopis kolme euroga tünga saanud.

Kaardid on hea võimalus ka teistele tünga teha. Ma ühe sellise võimaluse avastasin täiesti juhuslikult Tallinnas, Norde Centrumi parklas. Seal on tõkkepuuga parkla ja poes käimiseks vist mingi tunnike tasuta parkimisaega. Pole ka ime, keskuse asukoht on ülimagus. Kui seal piiramatult tasuta parkida saaks, jätaks pool Eestit oma autod Nordesse ja läheks ise viieks tunniks nurga taha CC Plazasse kinno. Novot. Ükskord ma tormasin Nordes surm silme eest mööda poode, et jumala eest tasuta tunniga oma asjad aetud saaks. Parklast välja sõites neelas tõkkepuupost mu kaardi alla nagu kaks nädalat nälginud madu kassipoja, aga tõkkepuud üles ei tõstnud. Äkki lootis, et ma teda veel mõne kaardiga toidan või midagi. Pekki, no kust ma ta meelest veel neid parklakaarte välja oleks pidanud võluma? Minu taha kogunes juba teisi autosid, kellest mõned geeniused isegi närviliselt signaali lasid. Pekki, kuhu ma nende meelest sõitma pidin, kui tõkkepuu ees oli? Otsustasin neid natuke tagurdustulega hirmutada. Assa mait, kus nad selle peale alandlikult mul selja tagant suure hirmuga minema roomasid. Parkisin auto uuesti ära ning marssisin tigedalt Norde Centrumi Ühisteenuste laua juurde selle kärnase posti peale kitule.
"Pekki!" ütlesin ma vaikselt omaette. Siis jätkasin valjusti: "Post sõi mu parkimiskaardi ära."
Arvasin, et järgneb pikem madin teemal, kuidas tõestada, et tõkkepuupost mulle tõesti tühja koha pealt näkku pani ja ma ei ole pool päeva mööda linna jalutanud ning nüüd ei taha parkimise eest maksta. Mulle anti aga pikema jututa uus kaart, millega ma probleemideta parklast välja sain sõita.
Ühesõnaga, kui nüüd on keegi, kellel Swed salaja läbi kaardihooldustasude viimased eurot kontolt on nöördinud, aga sõbrapäeval tahaks tüdruku ikka kinno viia, siis "post sõi mu kaardi ära" on parool, millega Nordes tasuta parkida saab.

 

***

Täna sadas juristi assistent mu kabineti sisse ja uuris, kas ma kabet oskan mängida. Ma umbes aimasin, milles asi. Ta on meie ettevõtte kirja pannud mingile meeskondlikule mitmevõistlusele, kus on alad alates vibulaskmisest kuni teateujumiseni. Selleks reedeks oligi kabevõistlus planeeritud
"Kui meeleheitel sa oled?" uurisin ma temalt vastu.
Lühidalt võis meie kabemeeskonna olukorra kokku võtta sõnaga "kellad". Kuuest inimesest kaks olid kohe-kohe alt ära hüppamas ja kolmas nii ehk naa puudu. Olin nõus minema. Peale jaatavat vastust hoiatas ta mind omakorda, et seal võib isegi õhtul kella üheksani aega minna. No mis seal ikka, lubadus on lubadus. Pärast võistluse juhendit uurides tuli muidugi välja, et ametlikult kestab etapp isegi kella kümneni.
Ma ei ole enam aastaid kabet mänginud, aga mängima õpetas mind ema, kes oli omal ajal isegi Rahvusraamatukogus korraldatud majasisese kabevõistluse võitjaks tulnud. Ja kus võiks kabet armastavate nohikute kontsentratsioon olla kõrgem, kui mitte suures raamatukogus?

Päras hakkasin oma enesekindluses siiski kahtlema. Ma olin kunagi kooliajal juba lasknud end viimase võimalusena meeskonda rääkida. See oli gümnaasiumis, kui Tallinna koolide vaheliseks malevõistluseks oli meil meeskonnas üks tüdruk puudu. Tuli välja, et ma olin terve kooli peale ainus tüdruk, kes malekäike teadis. Mängida ma ei osanud ja ei oska tänaseni, jumal hoidku selle eest. Maleklubi meeleheitel poisid ütlesid, et sellest pole midagi. Kui ma seda tean, kuidas ratsu liigub, on pool võitu juba kotis.
Osalesid vist kaheteistkümne kooli võistkonnad. Pooled võidud sain ma sõrmegi liigutamata kätte, sest kuus kooli polnud ühtegi tüdrukut suutnud välja panna. Osad mängud jäid mul vist viiki, mingid ma võitsin ja kaotasin selliste sündsate tulemustega. Siis tuli mul vastu astuda Tõnismäe Reaalkooli tüdrukule. Ma olin enne matši juba poolsurnuks hirmutatud, sest mulle sosistati kõrva, et tegu on Eesti meistriga või midagi. Teiseks olid tal nii vägevad vuntsid, et need oleks ka ilma tiitlita mul põlved värisema võtnud. Ühesõnaga jälle üks olukord kategooriast "kellad". Pikaks õnneks mu piinad ei kujunenud. Ma ei jõudnud kahte korda silmigi pilgutada, kui juba nii haledalt matistatud olin, et mul vist kaks etturit ainult lauale jäi.

Peale meie juristineiule jah sõna ütlemist hakkasin mõtlema, et äkki juhtub ka seekord mulle vastu mingi vuntsidega kabemaniakist naine, kes minust ainult lauale hingamisega hakkliha teeb? Helistasin mehele ja kurtsin oma muret. Meil oli tegelikult juba ammu plaanis koju malelaud muretseda, sest vanem laps oli kelleltki jõuludeks saanud laste maleõpiku Malekuningriik. Ühendasimegi kaks asja ning mees tõi täna poest male-kabekomplekti. Terve pere on õhinas. Playstationit me täna juba käima ei pane!

Minu veidrused

Eelmisel nädalal lasti meil koolitusel vahepalaks Belbini isiksusetesti teha. Personalijuht, kes minuga samas lauas istus, kurtis, et küsimustikus on hirmus keerulisi sõnu, millest ta isegi leksikoni abiga aru ei saa. Kusjuures ma isegi ei märganud, sest pooltundmatutest sõnadest libisesin lihtsalt üle ning liikusin edasi. Pärast, kui punkte kokku tuli arvutada, jäi lektor korra mu kõrvale seisma ning uuris, miks ma oma tulemusi tagant ettepoole arvestan ning ega mul niimoodi midagi segamini ei lähe. Ei lähe, sest ma teen asju tihti tagurpidi.

Testi tulemused ütlesidki, et ma olen kannatamatu ning raamidest väljas mõtlev. Pole ime, et ma siis keeruliste sõnade kallal pusida ei viitsi ning punkte tagurpidi loen. Isiksusetüübiks tuli shaper, kes kirjelduse järgi tegelikult üks päris paras tropp tundub olevat. Pole hullu, eks ma teistega proovin ennast tagasi hoida. Omaette tuleb aga veidrustele mõnuga järele anda:

-Kannan tihti erinevatest paaridest sokke. See on minu viis oma väikest sisemist anarhistikest kanaliseerida ning ühiskonna naeruväärse rudimentse konservatiivsuse vastu protestida. See on ka minu vaikne vastuhakk loodusseadusele, mis pesumasinas sama paari sokid lahutab, nii, et lõpuks on terve riiul üksikuid sokke täis.

Erinevast paarist sokid mu jalas peavad värvide poolest või läbi mingi elemendi omavahel siiski matchima.

 

-Mulle meeldib kohvi läbipaistvatest tassidest juua. Kui klaasist tassi ei ole, kasutan tihti kohvi jaoks päris tavalist veeklaasi. Toiduainetööstuses viibitud aastate jooksul olen ma näinud liiga palju söögi sees olevaid plaastreid, küünetükke, juuksekarvu, surnud hiiri, klaasikilde, žiletiteri - nimetage ese ja see on kunagi toidu sisse sattunud. Selle pärast meeldib mulle omada maksimaalset ülevaadet asjadest, mida ma suhu panen;

 

Latte foobikule

Peale igat tassitäit pesen jooginõu ära. Mõned kohad pakuvad võimalust kohvitass tasuta teist korda kohviga täita. Minu jaoks välistatud pakkumine! Sõbrannad alati naeravad, kui ma reede õhtuti koos veini juues iga kord enne uut klaasitäit sellega kraani juurest läbi käin. Restoranides ma muidugi nii nõudlik ei ole, kui kelner klaasi uuesti täitma tuleb. Mul ei ole seda kodanikujulgust paluda tal klaas vahepeal ära pesta, kuigi sisimas väga tahaks;

-Magan pea padja all. Kui sobivat patja ei ole, tõmban teki üle pea. Nina jätan loomulikult välja. Sellel on arvatavasti midagi turvatundega tegemist;

 

-Ma ei kanna ehteid ega laki küüsi. Juba aastaid. Tagamaad on kombinatsioon praktilistest põhjustest ning teatud sõnumist, mida läbi selle väljendan. Ehete mittekandmine võib olla samasuguseks sümboliks, nagu mõni ehe iseenesest.

 

-Käin saunas villaste sokkidega. Mulle meeldib saunalaval jalad seinal pikali vedeleda. Lae all on aga leili visates nii kuum, et varbaküüned tahavad maha tulla. Villane sokk kaitseb jalgu kõrvetamise eest. Sokid on alati mu enda kootud ning loomulikult erinevatest paaridest.

 

Veri

Selle lõigu lõpus on kolm tärni. Peale neid algab lugu minu sündimata lastest. See on lugu verest ja valust. See on lugu, mille on läbi teinud miljonid naised ning teevad ka tulevikus. See lugu võib lahti kiskuda vanu haavu. See lugu võib jääda kummitama. Kui tundub, et seda kõike on liiga palju, ei pea tärnidest edasi lugema.

***

Ma ignoreerisin täiesti, et mul juba nädal otsa alkohol, kohv ja liha alla ei läinud. Selle, et ma õhtustel jooksuringidel hästi ei jaksa, panin stressi ning väsimuse arvele. Muu füüsiline oli nagu peab, ka veri. Kahtlema hakkasin alles päev enne jõule, 23. detsembril. See ei saanud olla lõunaks söödud võileib kalaga, mis mu südame pahaks ajab. Peale tööd murdsin end noorem laps kaenlas Ülemiste keskuse jõulueelsest hullusest läbi ja tõin apteegist selle pooleteist eurose pulga, millele tuleb läbi triipude tõe teada saamiseks peale pissida.

JAH!

Alguses oli rõõm. Pärast tuli lisaks hirm - kolm eelkooliealist last oleks olnud kõige pöörasem asi, mida ma elus ette olen võtnud. Järgmisel päeval, jõululaupäeval, jäi ainult hirm, sest ma sain aru, et tegelikult on kõik valesti. Verd oli liiga palju.

Pühade ajal oli arsti juurde saamine keeruline. Alguses ütlevad nad vere kohta nagunii, et vaatame. Mitu korda tuleb vaadata. Ma teadsin seda, sest see juba oli minuga juhtunud.

Tookord oli see oktoobri- või novembrikuu 2004, ma olin 21 ja viimast aastat magistrantuuris. Kevadel sündima pidanud lapse tõttu planeerisin lõputöö juba järgmise kalendriaasta alguses ära kaitsta. Ka siis sain ma ühel hetkel aru, et verd tuli liiga palju. Kuulasin tol päeval TTÜ Kopli majandusmajas loengu lõpuni ja sõitsin Pelgulinna haigla erakorralisse vastuvõttu. Ma ootasin seal umbes viis tundi. Neil oli sel hetkel liiga vähe personali ja liiga palju patsiente. Üks naine sünnitas otse erakorralise vastuvõtu kabinetis, sest sünnituspalatid olid kõik täis. Minuga koos ootas minu kunagine klassiõde. Ma ei usu, et ta mu ära tundis, sest tal olid tugevad valud. Ma lasin ta järjekorras endast ette, sest minul valusid ei olnud. Ainult veri jooksis. Tal diagnoositi emakaväline rasedus. See oli väga halb. Kolm-neli aastat hiljem nägin ma teda Järve Selveri apteegis pooleaastase lapsega. See oli väga hea.

Kui lõpuks vastu ööd minu kord tuli, viskas arst ultraheliaparaadi käest, ütles, et tema enam ei jaksa ja jooksis toast välja. Natukese aja pärast tuli teine arst ja ütles, et vaatab mu siis ise läbi.

"Siin küll kõik korras ei ole," ütles ta.

Ma olin seda ta näost juba enne näinud. Ta ei leidnud loote südametööd. Ma pidin ööseks haiglasse jääma, et hommikul saaks täpsema aparaadiga uuesti otsida. Ma küsisin, kas ma tohin kõrvale poodi minna ja endale vähemalt hambahari osta. Ei tohtinud. Südame asemel oli arst leidnud suured verevalumid, mis ähvardasid iga hetk pahaks verejooksuks kujuneda. Selle pärast ei tohtinud ma püsti olla. Helistasin oma tolleaegsele elukaaslasele, et ta mulle hambaharja ja midagi süüa tooks poest. Ta tuli kaasas kott mu lemmiktoodetega, aga kõige tähtsama, hambaharja, oli ta unustanud. Nii suur oli tema hirm minu pärast. Meie vahel oli olnud kohutavaid asju, füüsilist ja vaimset vägivalda. Tema hirmust sain aru, et ta oli mind ka armastanud. Pusake, ma olen sulle kõik andestanud. Ammu juba.

Mulle pakuti unerohtu. Kuigi nad olid lubanud hommikul uuesti vaadata, kas teine arst leiab ehk ultraheliga loote töötava südame, sain sellest aru, et tegelikult ei lootnud nad midagi leida. Mina lootsin ja keeldusin unerohust. See ei oleks lapsele hea olnud.

Minuga samas palatis oli veel kolm naist. See, kes minu kõrvalvoodis oli, lamas kägaras teiste poole seljaga, nuttis palju ning ei rääkinud midagi. Minu vastas oli kolmekümnendates ilus habras tumeblondide juustega naine. Ta rääkis, et tal on kaks last. Seda, miks ta nüüd haiglas on, ta ei rääkinud. Hiljem sain ma aru, et see oli vist olnud ta enda valik seal olla. Temast oli näha, et ta ei ole halb inimene. See pidi olema midagi väga halba tema elus, mis ta sellist otsust tegema pani.

"Ära nuta," ütles ta mulle, "sa oled ju nii noor veel."

Ma ei saanud siis sellest aru. Alles kolm ja pool aastat hiljem, peale oma vanema tütre sündi sain. Siis oli minu kõrvalvoodis neljakümnendate keskpaigas naine, kes minuga samal päeval oma esimese lapse sai. Laps viidi poolepäevasena südamepuudulikkuse tõttu reanimobiiliga lastehaiglasse. Siis ma sain aru küll, et kui sa oled 21 või 25, on sul veel palju võimalusi ees. Kui sa oled 44, võib see olla su ainus võimalus, kes reanimobiiliga ära viiakse.

Tookord Pelgulinnas oli minu voodist diagonaalis üle palati naine, kes võis olla sama vana, kui mina praegu. Temal ei olnud enam midagi loota. Ta rääkis, et all vastuvõtus oli arst talle pinsettide vahel näidanud väikest käekest, mis tema seest välja oli tulnud. Ta rääkis veel, et need tema mõned nädalad rasedust, mis nüüd lõppesid, olid kõige kaugem, kuhu ta peale aastaid üritamist oli jõudnud. Sedagi tänu kehavälisele viljastamisele. Enne seda oli ta üle elanud mitmeid katkenud rasedusi. Nende hulgas kaks emakavälist, mille tõttu ta mõlemad munasarjad kaotas.

Ma ei ole seda tüdrukut rohkem kohanud, aga ma mõtlen tema peale tihti.

Ka järgmisel hommikul ei näidanud ultraheli, et loote süda löönud oleks. Edasi tuli külm kliinilisus.

"Ya tak boyus," (ma kardan nii väga) kurtsin ma tüsedale vene sanitarile, kes mind liftis operatsioonisaali saatis. Tema seletas, et pole vaja karta. Paljudele pidi see isegi meeldima hakkama. Narkoos vist ei toiminud korralikult. Ma ei tundud valu, aga nagu mäletaks, mis minuga tehti. Peale seda olen ma kaks korda anestesioloogidega pidanud kokku puutuma. Mõlemal korral olen neid selle kogemuse pealt palunud, et nad ei koonerdaks, kuna nende droogid ei mõju mulle nagu peab.

Füüsiliselt taastusin ma kiiresti. Ka väliselt oli kõik korras. Lõpetasin magistrantuuri, astusin doktorantuuri, tegin karjääri, tutvusin oma praeguse mehega ja me saime lapse. Sisemiselt olin ma täiesti katki. Mul oli kodus nähtamatu laps. Ma mähkisin ta soojalt sisse ja panin enda kõrvale, kui ma diivanil telekat vaatasin või voodis lebasin. See oli nii hea. See oli kõik, mis mulle mu sündimata lapsest jäänud oli. Ma kartsin, et nad üritavad mind ravida, aga mul oli seda last vaja.  Ma sain aru, et see on hullus ja selle pärast ei võtnud ma teda kunagi väljaspoole kodu kaasa ega rääkinud sellest kellelegi. Ainult mees teadis. Ta arvas, et ma peaks arsti juurde minema ja tablette võtma või midagi. Mõnikord ta päris vihastas, kui ma oma nähtamatut last süles hoidsin. Ma ei ütelnud midagi, lihtsalt tõstsin lapse vaikselt eemale, kui nägin, et ta talle kogemata peale võib istuda. Ka siis, kui mul päriselt beebi sündis, et läinud mu sündimata laps kuhugi. Imelik oli see, et ta ei kasvanud üldse. Kui mu päris laps juba ise toolil istus, oli nähtamatu laps endiselt beebi ja lebas diivanil. Ühel hetkel sain ma sellest üle. Ma ei märganudki, millal see täpselt juhtus, aga mu nähtamatu laps kadus. See pidi olema vähem kui aasta peale mu vanema tütre sündi. Ma olin valinud selle tee, mille ma valisin ja paranesin kõrvalise abita. Võimalik, et psühholoog ja sobivad tabletid oleks olnud lühem tee, aga tegelikult ei ole see üldse oluline.

Aastaid ootasin ma inimest, kes oleks olnud valmis minuga leinama mu kõige vanemat sündimata last. Seda inimest ei tulnudki. Minu kõige noorem laps, kes oleks pidanud selle aasta suve kõige kuumemal ajal sündima, saab olema ainult minu isiklik traagika iga päev kuni mu elu lõpuni.

Viimased jõulud ja vana-aasta õhtu läksid ning uus aasta tulid ja minu hirm ning veri olid sel ajal kogu aeg minuga. Kui jaanuari alguses lõpuks arsti juurde sain, pidid nad mind jälle mitu korda ultraheliga vaatama otsustamiseks. Kõik oli jälle nii valesti. Nüüd oli kaks võimalust: mind narkoosi all korda teha nagu kümme aastat tagasi või aidata mu kehal tablettide abil sellega toime tulla. Minuga tegelenud autoritaarne ja -teetne meesarst soovitas tungivalt teist võimalust. Ma ei vaielnud.

Ööl vastu haiglasse minekut nägin und. Mahajäetud vana puumaja kõrval oli luitunud punane kuur. Kuuri pööningul elas üksinda kahe- või kolmeaastane laps. Maja ümber liiva sees olid laiali tema mänguasjad. Kuuri pööningul oli vana tolmune peegel ning räbaldunud vatitekid, kuhu sisse laps end mässis. Ta tõmbas jopevarrukaga peegli keskele tolmusse poolkaare ja ütles:

"Kõik lapsed sünnivad ja tahavad, et neid armastama hakataks."

Ta oli nii üksi.

Ärkasin. Kell oli 7:20 ja äratuseni oli veel 10 minutut.

Kõik lapsed sünnivad ja tahavad, et neid armastama hakataks. Sellest pidi saama minu uus hullus nagu minu esimene sündimata laps kunagi mitu aastat nähtamatuna mu kodus elas. Ma mõistsin, et ei saa teisiti, kui pean läbi käima kõik mahajäätud puumajade kõrval olevate luitunud kuuride pööningud, kuni leian sealt oma sündinud sündimata lapse, keda keegi armastama pole hakanud.

Eelmisel päeval oli mu verejooks juba väga tugevaks muutunud. Rääkisin sellest mind haiglasse registreerivale ämmaemandale.

"Kui tugev on tugev?" tahtist ta teada.

"Kui tugev on tugev?" küsisin mina vastu.

Ta ütles, et kui tunnis rohkem kui üks kõige suurem ööside kulub, on seda liiga palju. Öösidemed oli juba eelmise päeva ennelõunal minu jaoks naljanumbriks muutunud. Olin kasutusele võtnud nooremast lapsest järele jäänud mähkmed, mida tuli iga 40 minuti järel uue vastu vahetada. Kui mu noorem laps potil käima hakkas, ei jõudnud ma end ära kiruda, et just uue suure paki mähkmeid olin ostnud. Kui ma vastu jõule rasedustestil positiivse tulemuse olin saanud, et jõudnud ma end ära kiita, et üleliigset pakki veel beebidega tuttavatele jagada ei olnud jõudnud. Kõik pidi juhtuma põhjusega. Kes oleks võinud arvata, et see pakk hoopis sellisel viisil lõpuks asja ette läheb.

Minu jutu peale kutsus ämmaemand arsti mind läbi vaatama. Arst käskis mulle tuua ratastooli ja tilguti. Mu hemoglobiinitasemeks mõõdeti 105, mis ei olnud midagi hullu, ja mulle anti mu rohud. Mõned tunnid hiljem tohtisin koju minna.

Järgmised päevad möödusid nagu udus. Nädal hiljem sõidutas mees mind läbi selle aasta jaanuari keskpaiga pimeda lumetormi eelmisel päeval taasalanud tugeva verejooksuga Keskhaigla Naistekliiniku erakorralisse vastuvõttu.

Ma pidin ootama tunduvalt vähem kui 10 aastat tagasi Pelgulinnas, kõigest pisut üle tunni vist. Minu kõrval ootasid oma järjekorda sünnitama tulnud naised. Mul oli meeles, kuidas ma kaks ja pool aastat tagasi nagu nemad seal oodanud olin ning samal õhtul esimest korda oma nooremat tütart süles hoida sain. Ta oli nii ilus. Ma olin siis nii õnnelik.

Nüüd istusin ma nende naiste kõrval, pisarad voolasid ja voolasid, südame all oli suur tühi auk ning selle kohal ainult otsatu hirm.

"Ma määrin teil kõik ära," hoiatasin ma enne lahti riietumist arsti, kes mind läbi vaatama asus.

Ta naeratas vaid ma töötan erakorralises vastuvõtus, ma olen kõike näinud naetatust ja laotas toolile ühekordse kilelina. Tavalised linad tavalistele inimestele, mulle oleks tol hetkel juba midagi tööstuslikku vaja olnud.

"Oi," arvas arst pool minutit hiljem, "seda verd on tõesti palju."

Jällegi oli mul kaks võimalust: lasta neil mind narkoosi all kokku lappida või proovida aidata mu kehal ravimite toel ise toime tulla. Kuna ma juba kord teise tee olin valinud, tahtsin proovida seda lõpuni käia. Selle õnnestumise võimaluse protsenti arst prognoosida ei soovitanud. Ütles ainult, et ma igaks juhuks ei sööks ega jooks, sest kui verejooksu tugevus üle kriitilise piiri ületab, tuleb ikkagi kirurgiliselt sekkuda. Olin ka ise sellest riskist teadlik ning selle tõttu polnud juba viimased 12 tundi söönud. Tegelikult oli mu keha ka kriitilise verejooksu tugevuse piirist juba kaksteist tundi tagasi juba üle läinud.

Edasi pidin oma riided haigla omade vastu vahetama. Mul ei olnud susse kaasas ja garderoobitöötaja ütles, et ma siis saabastes üles läheksin ning need palatis voodi alla paneks. Tema jaoks tundus paljajalu minek tõeline eneseületus olevat, mis tegi heaks isegi sellise pühadusetõotuse nagu saapad palatis. Imelik, kui ükskõik tegelikult sellistel hetkedel olmelised asjad nagu paljajalu kõndimine tegelikult on. Ma ei hakanud seda seletama ja jätsin sõnakuulelikult saapad jalga.

Lift ei tulnud ega tulnud. Kaalusin võimalust trepist minna ja uurisin end saatvalt haiglatöötajalt:

"Kakoy etazh?" (mis korrusele?)

Ta vastas, et neljandale. Seda oleks mööda treppe minu jaoks liiga palju olnud. Istusin lifti ette põrandale, sest ka seismine oli minu jaoks liiga palju. Kui lift lõpuks tuli, oli see pungil täis noori õdesid. Nad naersid ja rääkisid omavahel igapäevastest asjadest nagu pesu triikimine ja õhtune poeskäik. Minu meelest tulid nad sööklast einestamast, kuigi sel kellaajal oleks see täiesti ebaloogiline tegevus olnud. Imelik, mõtlesin ma jälle. Nad elavad oma igapäevaseid elusid ja tulevad oma tööd tegema siia majja, mis on täis sündi ja surma, rõõmu ja meeleheidet. Selle kõige keskel elavad nad igas hetkes paralleelset ka oma tavalisi elusid lõunapauside ja argimõtetega.

Neljandal korrusel võttis mind vastu meeldiv noor naine, kellel oli rinnas silt abiõde. Ta täitis minu kohta mingi ankeedi ja me läksime protseduuride tuppa, kus ta mult analüüsideks verd võttis ja kanüüli pani. Minu veenid on narkomaani unistus. Need leiaks pimedas toas ka nõelaga kätte. Seekord läks midagi valesti, sest kanüüli panemise käigus lendas mu küünarvarrest verd mööda protseduuride seina laiali ning nirises nirises mööda käe toetamiseks mõeldud statiivi ka põrandale. Ma ei muretsenud eriti, sest ühest inimesest võibki väga palju verd välja tulla. Sellest olin ma viimaste nädalate jooksul juba aru saanud.

 

Mulle anti kaks tabletti ja arst lubas mind poole tunni pärast vaatama tulla. Neli tundi hiljem ei olnud ta seda veel teinud. Istusin oma voodis vereloigus ja vaatasin tilguti aeglast voolu. Mõtlesin, kas tõesti on minu osaks saada selleks inimeluks kaduvväikese statistilise protsendi taga, kes sellistel põhjustel halbade asjaolude kokku langemise ning inimliku unustamise tõttu verekaotusesse sureb.

"Meie Isa, kes Sa oled taevas," palusin ma omaette, "ma olen halb inimene ja oma elus teinud kohutavaid asju. Ma olen ära teenunud kogu selle õuduse, mida mulle juhtuda lastakse ning ei vääri seda head, mis mulle on antud on. Aga mul on kaks väikest last ja selle tõttu ei kuulu täna mu elu ainult mulle. Minuga ei tohi nende pärast midagi juhtuda lasta."

Minu kõrval voodis oli tüdruk, kellel peale raseduse katkemist ning samade tablettide võtmist ka verejooks tekkinud oli. Me mõlemad olime samal arvamusel, et mitte kunagi enam ei julge me last saada proovida, sest liiga jube oleks jälle see kõik uuesti läbi teha, kui midagi valesti läheb. Ta rääkis veel, et tal on juba kolm last, aga enne nende sündi oli ta sattunud autoavariise. Peale seda tulid kooma, vereülekanded, pool aastat ratastooli ning uuesti kõndima õppimine. Tänaval hoidsid inimesed temast kaugemale, sest nad arvasid, et ta selle pärast tuigerdab, et alkohoolik on. Tegelikult ei olnud ta jõudnud veel siis korralikult uuesti kõndima hakata.

Tema lugu kuulates sain ma aru, et minu olukorras on surmahirmu tunda kaunis kohatu. Sel hetkel mu sees murdus ja sai midagi terveks samal ajal. Sellest kõigest füüsiliselt tervena väljatulek muutus esimest korda tähtsamaks kui mu sündimata laps mahajäetud maja mahajäetud kuuri pööningul. Ma tahtsin ainult oma elavate laste juurde.

Õhtul tuli ka arst mind lõpuks vaatama. Kuna ma endiselt väga-väga halvasti verd jooksin, lasi ta mulle anda veel kaks tabletti, mille toimeainet ma ei tea ning tilguti füsioloogilisele lahusele oksüdotsiini lisada. Viimane oli täiesti geniaalen liigutus. Lisaks andis ta mulle teada, et mu hemoglobiinitasemeks oli hommikul 144 mõõdetud. Arvestades, kui palju ma viimaste päevade jooksul verd kaotanud olin, oli selline näit võimatu. Ka arst ütles, et ei oska seda kommenteerida. Ma ise arvan, et siin on kombineeritud kolm asjaolu:

1. Ma olen meditsiiniline ime;

2. Analüüsiviga;

3. Olin peale seda, kui mu hemoglobiiniks 105 mõõdeti, rauapreparaati tarvitama hakanud. Apteegis jäi mulle pihku toode kaubanduslikku nimetusega tot`hema. Maole küll pisut agressiivne, aga muidu täiesti geniaalne toode.

Dear Representative of Serolf, should you stumble across this photo by googling. I suffered from a bad physical trauma in the beginning of this year. When hospitalized they measured my Hgb level 105. I continued to lose blood. I started to consume tot`hema the day after at about 2/3 of the maximum recommended daily intake. I did not recover from the trauma as I should have been and ended up at the ER with a massive bleeding a week after. In spite of the blood loss in between my Hgb measured almost 40 units higher than week before. Serolf, thank you for this fantastic product!

See pidi olema oksüdotsiin, mis oma töö tegi. Vastu ööd läks mul paremaks, verejooks vähenes. Ülejäänud kolm naist mu palatist olid koju saanud. Mina pidin ööseks jääma. Võtsin pakutud unerohu vastu. Süüa-juua ei tohtinud ma ikka peakohal ähvardava nakroosi all tehtava operatsiooni võimaluse tõttu endiselt. Janu oli tappev ja ma võtsin siiski paar lonksu vett salaja.

Hommikuks ei olnud verejooks halvemaks läinud. Arst vaatas mu ultraheliaparaadiga üle. Midagi head sealt ei paistnud. Minu sees oli lapsest, kellest mu hing juba lahti hakkas laskma, seda, millest keha siiski lahti lasta ei tahtnud, päris palju veel alles. See oli sõna otseses mõttes mu oma liha ja veri. Kuna ma enam metsikult verd ei lahmanud, arvas arst, et võin koju oma elu juurde minna. Edasi peaks umbes kuu ootama ja vaatama, kas mu keha saab selle kõigega ise toime või tuleb mind siiski operatsioonisaalis kokku lappida, arvas ta veel.

Selleks hetkeks olin 36 tundi söömata olnud. Läksin koridori toitu otsima. Sain kätte ühe naisterahva, kellel tundus tunnike tagasi laiali jagatud hommikusöögiga midagi tegemist olevat. Küsisin talt endale ka portsjonit.

"Aga operazioon?" uuris tema kahtlevalt.

"Nje budjet," (jääb ära) vastasin mina võidukalt.

Mulle lubati kauss pudruga, mis oli nii jälk, et suutsin sellest alla neelata täpselt pool lusikatäit. See, et ma ei olnud poolteist päeva midagi söönud, peaks jälkusastet eriti ilmekalt iseloomustama. Muide, ma võtsin kogu selle tralli peale ainult pool kilo alla. Ise lootsin vähemalt kahte-kolme kilo.

Sõitsin taksoga koju. Lumetorm oli lõppenud ning linn valge ja rahulik.

Imelik, kuidas elu muutub, mõtlesin ma järgmisel hommikul peale haiglast tulemist. See oli reedene päev. Kaks nädalat varem olin hommikul plaaninud õhtul 10 kilomeetrit suusatada ja pärast pikalt saunas vedeleda. Nüüd kaalusin hommikul, kas ma õhtul omal jalal poes suudan ära käia. Poodi oli vaja minna. Kapp oli nii tühi, et mul lastega hakkas juba kerge näljapaistetus tekkima.

Järgmise nädala alguses jäi mu noorem laps haigeks. Ta hoidis öösel kõvasti-kõvasti mu näpust kinni, ärkas iga 40 minuti tagant "Emme, emme!" nuttes ning uinus uuesti alles siis, kui ma tal vaikselt pead silitasin. Ta on kaks ja pool aastat vana ning selle aja jooksul ei ole ta ühtegi ööd ärkamata maganud. Siiski oli see esimene kord, kui ma tema kõrval öösel üldse magada ei saanud. Järgmisel hommikul oli mul juhtkonna kuukoosolek. See ei ole naljaüritus, vaid nelja-viietunnine maraton. Eesti 10 suurima ettevõtte hulka kuuluva firma juhtkonna laua äärde koha saamiseks peab inimesel lolli moodi õnne olema. Selle koha hoidmiseks tuleb aga olla empaatiline ja halastamatu samal ajal ning terav ja vormis igal hetkel. Aga ma ei pahandanud. See on ime, kui sulle sünnib laps, kelle eest tuleb päriselt öösiti hoolitseda. See on kingitus, kui oled võimeline hommikul omal jalal tööle minema.

Sedamööda, kuidas taastub keha, on hinge hakanud tagasi tulema enesesüüdistamine, lein ja hirm. Kuidas, kuidas küll kõik juhtunu mu sisse ära mahub? Ja mismoodi on võimalik õppida elama saatjaks kaks sündimata last?

Muda

Ükskõik, mis aastaaeg, ikka viskab paar närust nädalat sisse, mil klaasipesuvedelikku kütusega pea sama palju kulub.

Käisin täna koolitusel. Jõudsin kõige hiljem kohale ja tänu sellele olin sunnitud kõige suuremasse porilompi parkima. Autost välja saamiseks varbaotsa loigu servani küünitades ei jõudnud ma end mõttes ära kiita nende mõne tunni eest, mis ma oma elus akrobaatikale pühendanud olen.

Vähemalt ei pea muretsema, kui nädalavahetusel maal või nädala keskel Riias käid ning enne järgmist tööpäeva autot ära pesta ei jõua. Nüüd pole vaja enam parkla kõige mustemat autot otsida, et selle kõrvale parkides natukenegi puhtam välja paista. Praegu on kõik autod nii mudaga koos, et hea, kui enda oma üldse ära tunneb nende hulgast.

Jajaa, kui taevast ikka täiega sõnnikut sajab, pole mõtet halada, et elu sulle vihmavarju ja kummikupaari valmis pole pannud. Tuleb tänulik olla, kui sul ükski nendest käepärast juhtub olema.