2016/01/11

Taevas kokku seatud paaridest ja talispordist

Kuigi ma meest iga kord, kui ta oma õhtusöögitaldrikut nõudepesumasinasse ei tõsta - ja seda juhtub pea igal õhtul - lahutusega ähvardan, tundub mulle vahel siiski, et me oleme taevas kokku seatud paar.



Ma unustasin möödunud jõuludel mehele tema kingi kätte anda. Alles kolm päeva hiljem tuli meelde. Neli päeva hiljem jõudsin lõpuks selleni, et andsin üle. Kingiks oli täiskasvanute värviraamat ilusate mandalataoliste mustritega. Mehele see eriti ei meeldinud ja ta andis selle vanemale lapsele edasi. Laps leidis raamatu vahelt ostutšeki, mille sinna unustanud olin.
"Nii odava kingi ostsidki mulle või?" nõudis mees minult nördinult tšekki uurides.
Õnneks ei hakanud mul piinlik, sest tema ei olnud mulle üldse mingitki jõulukinki teinud.

Enne jõule algas lugu, mis lõppes möödunud nädala keskel sellega, et arvasin end verest tühjaks jooksvat. Ma tahaks proovida sellest kirjutada, aga see on väga raske teema. Igatahes tekkis mul haiglas ühel hetkel päris tõsiselt surmahirm. Minu teisel poolel minu pärast vist ka, sest suure armastuse märgiks viidi mind eile spordipoodi. Kui teised mehed viivad oma kaasad Mati Kullaärisse, siis mind viiakse spordipoodi. Aga noh, arvestades seda, et ma talle jõulukingi üle anda unustasin, pole siin kurta midagi.

Mulle ostis ta suusapüksid ja -kindad, endale sooja vesti, kaks paari suusakindaid ja sooja pesu. Pesu on kole nagu öö, aga hind oli nagu Victoria`s Secret´il. Ta tahtis mulle ka samasuguse naistekomplekti osta, aga ma arvasin, et ma pole sellisteks õudusteks veel piisavalt vana. Täna ütles üks minust 10 aastat noorem töökaaslane, et pikk soe pesu pidi päris hea asi olema. Tema ka kannab talvel sportides. Midaiganes. Minna enne 40 sellist asja selga ei pane. Kui, siis ainult kasvatuslikel eesmärkidel. Mu mees läheb alati pööraselt närvi, kui ma ta sokke võtan. Lapsepõlves sõdis ta pidevalt oma minuga samal aastal sündinud õega, kes tal pidevalt sokke rottis. Nüüd teen seda mina. Ma kujutan juba ette kuidas järgmisel korral, kui ta mulle lahutust keeldub andmast, ma ta uue pesu endale selga panen. Ma olen suht kindel, et selsamal hetkel tõstakse mind ihualasti kodust välja. Sokid ja pesu on siin majas pühad. Sellest, miks ma ükskord oma musta värvi spordirinnahoidja, mis mul kolm kuud kadunud oli, tema pesuriiulist sokkide vahelt leidsin, ta aga rääkida ei taha. Ega ma ei ole väga kindel, kas ma selle kohta tõde kuulda tahakski. See on aga kõnekas näide sellest, et mehe sokkide rottimine on üks õige tegu, sest muidu poleks ma oma rinnahoidjat leidnudki.

Siit hakkab muide välja kooruma teine põhjus, miks me mehega ideaalne paar oleme: tema on keskmist kasvu mees ja mina olen keskmisest pisut pikem naine. Kokkuvõttes tähendab see, et ta on minust vaid paar sentimeetrit pikem. Ideaalne kombo! Lisaks sellele, et autos juhti vahetades ei pea me esiistet edasi-tagasi sõidutama ning peegleid kruttima, saame me spordivarustust ning -riideid jagada. Me oleme vist üsna aktiivse eluviisiga perekond, sest seda on meil palju:
1. Mehe kaks ratast: maastiku oma ja maantekas. Rattakingad ka. Ja mingid katted, mis sinna peale käivad;
2. Minu ratas. Sõidan samaga nii maastikul kui maanteel. Sõidan spetskingadeta. Võtan hoogu, et mehe maantekas ära proovida;
3. Vanema lapse kaks ratast. Isa kinkis talle 3. sünnipäevaks ultraedeva roosa ratta igasuguste peenete aksessuaaridega. Talle see ei meeldi. Sõidab hoopis täpselt sama suure raamiga naabritelt tasuta saadud kasutatud panniga. Kallis roosa tibiratas seisab niisama. Lootus on, et äkki noorem laps hakkab sellega sõitma. Jumal tänatud, et meid samast soost lastega on õnnistatud - poisslast küll selle roosamanna otsa ei sünniks sundida. Oma üüratus kokkuhoidlikuses oleks ma selleks kahtlemata võimeline;
4. Noorema lapse kolmekas. See on üks meid truult teeninud loom. Suvel võib see vabalt igal aastal kolmekohalise arvu kilomeetreid olla läbi sõitnud. Kõigepealt vanema, nüüd siis noorema lapse tagumiku all;
5. Vanema lapse tõuks ja noorema lapse tõuks. Noorema lapse tõuks on küll mõttetud asi. Sellega ei õppinud ei vanem omal ajal sõitma ega nüüd nooremgi. Järgmisel või järgmisel suvel tuleb nagunii nooremale uus korralik tõuks osta. Kahest tõuksist tundub, et meil pääsu enam ei ole;
6. Minu kahed rulluisud. Uued ja siis vanad. Vanad on mind iseenesest truult pea kümmekond aastat teeninud ning need võiks auga konteinerisse viia, aga ma igaks juhuks pole seda teinud. Noh, et äkki vahel vihmase ilmaga sõidan turule nendega või midagi;
7. Vanema lapse rulluisud. Ostetud kasutatult väga odavalt ning on väga korralikud. Järgmisel suvel on talle uusi vaja. Eelmised jäävad nooremale õele. Edaspidi saab meie majas olema siis kokku neli paari rulluiske - minu tütardel lihtsalt peavad need olemas olema;
8. Minu jääuisud. Õnneks ainult üks paar. Ka ühed mind talvest talve truult teeninud asjad;
9. Vanema lapse jääuisud. Lugu on sama, mis punktis 7. Viimane hooaeg tal nendega. Edaspidi jäävad nooremale. Vanemale on uusi vaja. Oh õnne, jälle ühed lisavidinad. See on nüüd see koht, kus meie panipaik täis sai. Järgnevalt loetletud esemete sinna paigutamise õnnestumine on toimunud kõiki maailmas tuntud füüsikaseadusi rikkudes;
10. Mehe kahekohaline arv paare tosse. Ma ei taha sellest õnnetusest pikemalt rääkida;
11. Minu kolm paari tosse. Uued tossud on uued tossud. Siis on veel vanad tossud. Nendega, ma mõtlen, et äkki lähen metsa jooksma mõnikord. Kuna olen nendega umbes 1000 km jooksnud, siis asfaldil nendega enam joosta ei saa, võib jala ära põrutada. Maastikul sünniks küll, aga kuna ma käin jooksmas enamasti õhtuti pimedas, siis metsa ei julge minna. Tosse ära vista pole ka tahtnud. Kolmas paar tosse on ebaõnnestunud ost. Need on nii jäiga tallaga, et nendega ei saa üldse joosta. Kuna nad on suht uued, siis ei saa neid ära ka visata. Nii ma lihtsalt ootan, et jumala välk või saatana sõrm nad riiulis põlema paneks, sest teha pole nendega ka midagi. Mees naeris kohe, kui ma nendega koju tulin, et maha visatud raha. Pekki, kui ma tosse ostma läksin ja küsisin ta käest, millist tossu ta soovitab, siis ütles ainult, et vaata ise. Ükskord paneerin ma kättemaksuks need sõna otseses mõttes tallanahad talle õhtusöögiks ära. Naised, oma halbades otsustes tuleb alati mehi süüdistada!
12. Mehe neli paari suuski. Üks paar on klassika, teine uisustiili jaoks. Mingi määrdeteema on nende suuskadega vist veel. Kaks ülejäänud paari on sellised, millest ma midagi ei tea, sest mina neid katsuda ei tohi. Kui mees nad ostis, hoidis ta neid nädala aega magamistoas voodi kõrval. Hea, et mind samal ajal elutoa diivanile ei pagendatud, et ma oma pilguga suuskade süütust ei rüvetaks;
13. Kahed suusakepid. Ma ei tea, miks neid kaks paari on, aga ühed on teised mõni sentimeeter lühemad;
14. Vanema lapse suusavarustus. Sama teema mis uiskudega. Viimane hooaeg ja siis nooremale. Edaspidi on majapidamises siis veel üks komplekt juures;
15. Mehe kahed suusasaapad ja minu ühed. Mehel on ühed uisu, teised, madalad, klassika jaoks. Mul on ainult uisusaapad. Mehevend arvas, et kui ma klassikat tahan sõita, siis saan ülemise krõpsu lihtsalt lahti teha. Mu oma mees sõitis kunagi vaeses tudengipõlves samasuguste poollahtiste universaalsaabastega kaks Tartu suuramaratoni läbi. Pärast ostis ikka klassikasaapa ka. Õnneks mina väga klassikat sõita ei taha;
16. Mehe rullsuusad. Pidevalt tahavad mulle pähe kukkuda, kui ma panipaiga riiulist midagi otsida üritan. Ühel päeval ma tänu nendele veel sinise silmaga tööle lähen;
17. Mehe kallipso ajast, kui ta veel triatloniga tegeles. Tuli välja, et see lekkis talle tagumikuvahele ning mina pidin seda niidi, nõela ja küünelakiga lappima. Jumal kui noored ja naiivsed me siis veel olime...
18. Kelgud ja muud taolised värgid. Järmise suve projekt on rulaost. Vabandus on, et vanemale lapsele, aga tegelt tahame me mehega mõlemad ise sõitma õppida;
19. Spordiriided. Palju spordiriideid. Suusapüksid (õhukesed ja paksud), jooksupüksid (lühikesed ja pikad), särgid, sokid, fliisid, tuulekad, mütsid, kindad, neoonvärvides vestid-jakid, joogipudelivööd, ujumismütsid ja -prillid, seda kõike on selgelt liiga palju. Enamik kuulub mu mehele. Kuna ma temaga sama kasvu olen, siis saan ma tema riideid väga edukalt kasutada. Püksid ja jalanõud peavad lihtsalt erinevad olema, need on mulle lootusetult suured. Kui me kõiki muid asju ka topelt peaks ostma, plahvataks esiteks meie garderoob ja teiseks peaksime ühe lapse kulude katteks mustlastele müüma.

Suuski ja keppe kasutan ma ka mehe omi. Tavaliselt käime me nii suusatamas, et kõigepealt läheb üks rajale ja teine vaatab samal ajal lapsi ning siis vahetame. Erineva suurusega saapad kinnituvad väga edukalt samale suusale. Nii ei pea me ka mitut paari suuski autosse ajama. Endaga samat kasvu mees on üks kuldaväärt asi. Tõeline raha ja ruumi kokkuhoid, ma ütlen!
Eile juhtus aga nii, et vanemal lapsel tõusis palavik ning pidime eraldi suusatamas käima. Kõigepealt läks mees ja mina olin kodus. Siis tuli mees koju, mina tegi söögi, panin riidesse, viisin prügi välja, panin jäälaterna hakkama, koristasin natuke esikut, võtsin panipaigast kepid ja suusad - need kollase-mustakirjud Fischerid, millega me tavaliselt sõidame - ja panin autosse. Panipaiga suusakotis ma eriti ringi sobrada ei julgenud, sest seal olid need kaks püha paari uusi suuski ka sees, mis ainult vaatamiseks mõeldud on ja kuhu peale ma isegi hingata ei tohi. Sõitsin Viimsi terviseradade juurde, tõstsin suusad välja, panin alla ja läksin rajale. Ise veel rõõmustasin, et oh, seekord on need lühemad suusakepid mulle juhtunud. Muidu mees ise valib alati pikemad kaasa, sest talle sobivad need rohkem. Kuigi me muidu suht ühe pikkused oleme, koosnen ma väga olulises osas kaelast. Kõrvuti peegli ees seistes on näha, et minu õlad lõppevad umbes mehe õlavarreluu keskpaiga kõrgusel, sealt edasi algab mul kael, mis lõppeb mehe lõuaga suht sama kõrgel. Ühesõnaga pika kaela võrra on mu käed ja jalad siiski natuke lühemad ning lühemad suusakepid on paremad. Rajal oli päris raske. Viimsi suusaring ei olegi mingi lihtne rada. Ma vahel suvel, kui mind mingi masohismihoog tabab, jooksen seda ringi. See kulgeb paepanga all ja järskude tõusudega ka pisut mööda panka üles. Suuskadega oli pagana raske. Esiteks ei läinud need üldse edasi, aga tõusude peal libisesid tagasi nagu oleks kuuseoksad vastu sõidusuunda suusa all olnud. Noh, ma ei oska eriti suusatada ka ja kuna ma siin viimasel nädalal umbes 1000 liitrit verd kaotasin, arvasin, et asi on minus. Nii poole ringi pealt avastasin, et uisu asemel on hoopis klassikat kergem sõita. Kahtlaseks tegi asja see, et kui ma suusatada ei oska, siis klassikat ei oska ma kohe üldse sõita ning rajal ei olnud isegi klassikajälge sisse pressitud. Igal teisel päeval oleks ma ennast puhtalt tahtejõu, kiusu ja käelihaste toel veel natuke ringi lohistanud, aga seekord oli midagi nii ilmselgelt pekkis, et tulin peale ühte ringi löödult koju tagasi.

Elutoa tugitoolis võttis mind vastu mu teine poolt irooniline muie näol.
"Noh, kas sulle ei tundunud, et midagi oli valesti?" uuris ta kavalalt.
Ütlesin, et kõik oli nagu valesti. Oligi valesti. Kuigi ma olin omameelest sama suusa võtnud, millega ma alati sõidan, olin seekord kasutanud hoopis musta põhja ja kollaste kirjadega paari asemel kollase põhja ja mustade kirjadega Fischereid. Pekki, need on jumalast ühte moodi ma ütlen. Kollase põhja ja mustade kirjadega suusad olid aga hoopis klassika, mitte uisu omad. Lisaks olid need määritud nii 0 kraadise raja jaoks. Eile õhtul oli väljas -18. Õiged suusad olid peale seda, kui ta rajalt tuli, mehe autosse jäänud.
"Kas sa mulle kohe ei võinud seda ütleda, kui sa nägid, et suusatama lähen?" tahtsin ma teada.
"Ma arvasin, et sa saad ise aru."
Ja siis öeldakse, et naised eeldavad, et mehed nende mõtteid loevad.

Ma ei saa aru, miks peab mehel olema neli paari suuski, millest kaks näevad täiesti ühesugused välja ning ülejäänud kahte paari ei kasutata kunagi ning neid ei tohi isegi katsuda? Miks ei või ma mehe sokke kanda, kui mina nagunii neid pesen? Mis pagana pärast on vaja kümmet paari tosse? Kas spordivarustuse kuhjamine on esimene ilming keskeakriisist? Või äkki ei andnud ta mulle selle pärast suuski kätte, et ta ei taha, et ma peale seda eelmise nädala haiglalugu endale liiga teeksin? Kui ma meie teist last ootasin, siis viis ta mu ratta ära, et ma rasedana sõitma ei saaks minna. Äkki ta ikkagi armastab mind ja me olemegi taevas kokku seatud paar? Miks ta siis ometi aru ei saa, et ma ei lepi kunagi sellega, mis tema meelest mulle hea on?

3 comments:

  1. ahhaa:) kindel, et sa minu mehega ei ela?:)

    ReplyDelete
  2. Jummel küll, spordivarustuse nimekiri on minu pealt justkui maha viksitud, ainult et meie peres kuulub see kõik mulle, mehele ei läheks selga-jalga ja ta hoiab ennast üldsegi metsatöö jm värgiga füüsilises vormis. Õnneks on mul tüdrukud juba niipalju suuremad, et osa asju on nendega "kahepeale" - st omandiõigus on minul, aga kui hipsteritel on vaja inetuid funktsionaalsest materjalist spordikodinaid, siis saavad nad minu omasid kasutada ja silmi pööritavatele eakaaslastele öelda et maitea, maitea, mingid empsi jubedused....

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures kõige hullem on see, et tal on metsatöö jaoks mootorsaag ka veel. Tahtis teist ka juurde osta. Ma ei saa aru, miks ta parem tikkida ei võiks või midagi. Palju odavam oleks ja tavaar pole ka nii suuregabariitne.

      Delete