2016/01/03

Ema teab

Üks minu töökaaslane on viimastel nädalatel korraliku hambaarstikadalipu läbinud. Esiteks lasi välja tõmmata tarkusehamba (või äkki isegi mitu?). Sinna otsa veel mingid sada protseduuri, mis lõppesid vana-aasta eelviimasel päeval breketite installeerimisega. Minu meelest oli ta naeratus niigi kena ja neid klambreid poleks tarvis olnudki, aga eks suur tüdruk ise teab. Viimasel päeval enne breketeid, krõmpsutas mul üle laua arvuti taga igatahes mõnuga beebiporgandeid. Ise kommenteeris, et ega nüüd ei teagi ju, kaua see toore porgandi klambritega sööma õppimine aega võiks võtta.

Tema hambaarsti epopöaga tulid mul korduvalt oma ema tarkused meelde. Mu ema on selline fantastiline raamatukoguhoidjast udupea, kes võib suvalise raamatukokku sisse astunud inimese hinge paari minutiga läbi puurida ning siis konkreetses ajahetkes tema jaoks SELLE ÕIGE raamatu pihku pista. Ja ta teab vist peast kõiki raamatuid, mis kunagi Eestis ilmunud on. Vahel tundub mulle, et ta on neid kõiki lugenud ka. Mu mees kiidab alati, kuidas ämm suudab talle ning lastelastel alati tähtpäevadeks kõige õigemad kingid osta. Minule pole ta jälle kunagi kinke osanud valida. Aastaid kinkis ta mulle järjepidevalt seinakalendreid ning potililli. Ma vihkan seinakalendreid ja kingitud potililli. Seinakalendrid on nii ebapraktilised. Praktilised on need kalendrid, mida saab kaasas kanda. Telefonis näiteks. Äärmisel juhul minikalendermärkmikud, aga mitte seinakalendrid.
Potililli kasvatada meeldib mulle küll, aga neid, mida ma ise valinud olen. Soovitavalt selliseid, mis on praktilised - kõik, millelt midagi söödavalt saab koguda või on vähemalt teoreetiline lootus, et nad kunagi saaki võiksid andma hakata ja taimed, mis muul viisil endast mingit lisandväärtust võiksid kujutada. Siis veel mingi subjektiivne x-faktor, mis ütleb, kas taim on minu jaoks ok või mitte.
 
Minu köögiaknalaua potililled. Vasakul loorber - sobib nii suppide kui lihatoitude maitsestamiseks. Paremal rosmariin - väga hea lambaga, tihti lisan ka ahjukartulitele. Keskel on oma juuremugulat laadimas ära õitsenud hüatsint. Kui ta oma sibula toitaineid täis pumpab, lehed ära kuivatab ning õues maa üles sulab, lähen istutan ta üles terrassile kasti. Seal tuleb sellest sibulast mitu uut hüatsindiõit. Kas juba kevadel või alles sügisel, seda otsustab taim ise. Ja nii veel mitu aastat. Neist kolmest on hüatsint küll kõige ebapraktilisem, aga mingi lisandväärtus vähemalt ikka.
 
Lõikelilli meeldib mulle saada küll, aga mitte minu jaoks mõttetuid potililli. Need surevad niiiii aeglaselt. Sinnani tuleb neid kasta ja ümber istutada ja siis veel uus ümbrispott osta ja siis nad ei mahu kuhugi, sest kõige paremad taimekohad on juba mu majas kinni ja siis... oeh!
Mulle potilillede kinkimise lõpetas ema ära siis, kui ma talle ükskord julmalt sünnipäevaks toodud gerberapoti kohta küsisin, et noh, tõid mulle jälle uue lapse. Ma olen vist kohutav tütar, aga ausus ka elus ühtteist väärt.
Kalendrikomme kadus tal õnneks kuidagi iseenesest ära. Nüüd kingib ta mulle duššigeele ka kreeme, selliseid kalleid kohe. Jama on selles, et ma ei kreemita ennast suurt ning need kreemipotsikud lähevad hapuks lihtsalt. Pesen ma ennast küll korralikult, aga mul on täiesti ükskõik millega. Minu jaoks läheb kalliste duššigeelide väärtus küll kaduma, sest ma võiks ennast ka Arieli pesugeeliga seebitada ning vahest mitte aru saada. Praktilisem muidugi ikka, kui seinakalender või potilill.
Mul ema on üldse selline uskumatul laia silmaringi ning sügavate üldkultuuriliste teadmistega tegelane, kellel elu praktilise poolega vahel päris keeruline toime on tulla. Kui tal telekapult nii maha kukub, et patareid sealt välja veerevad, pean ma nende tagasi panemiseks talle külla sõitma, sest ta ise ei oska. Tema jaoks ei ole see probleem, sest nii kaua loeb ta teleka vaatamise asemel raamatut.

Aga tagasi hammastejutu ning ema tarkuste juurde. Ema juttudest on mulle kõige enam meelde jäänud neli õpetust:
1. Kui mul endal hambad alles kasvasid ning vahetusid, andis ema mulle nende tugevdamiseks ohtralt piima juua. Kui ma mingil perioodil lapsena joogipiima ei tahtnud, siis selle asemel keefiri. Täna on mul nii tugevad hambad, need vähesed korrad, mil hambaarst neile puuriga on lähenema pidanud, kardab puur hammast rohkem, kui hammas puuri.
Kui mõni hammas mul viltu tahtis kasvada, masseeris ema seda igal õhtul õiges suunas ning suunas ka mind iseseisvalt vabadel hetkedel nii tegema. Aitas küll. Tulemuseks oli igasuguste breketite ja klambriteta selline hambakaar, et kooliajal valiti mind mingisse nätsureklaami modelliks. Lõpuks jäi see projekt siiski katki, aga vähemalt mitte minu hammaste pärast. Kaltsium ning õigel hetkel tegutsemine hoiab palju hambajamasid ära!

2. "Kui vähegi võimalik, ära lase oma tarkusehambaid välja tõmmata ning katsu neid nii kaua säilitada, kui vähegi saab!" õpetas ta mind veel. Esiteks pidi ilma tarkusehammasteta teatud vanuses põsed kippuma sisse langema. Ka võib kõigi elus saabuda aeg, kus iga alles jäänud hammas on kulda väärt. Iga kord, kui ma oma dentisti juures regulaarses kontrollis käin, hakkab see heietama, et mul on tarkusehambad ikka poolenisti igemetega kaetud. Selle tõttu võivad nad ühel hetkel hakata põrguvalu tegema. Ka koguneb igeme alla nii toidujäätmed ja selline asi hüüab juba kaugele: hambaauk! Ta juba väikest kaariest näeb mul ühe tarkusehamba juures tekkimas. Parandada neid poolenisti igemega kaetud hambaid eriti ei saavat, niiet äkki ma kaaluks nende välja tõmbamist. Vähemalt ühe. Närimiseks neid nagunii ei kasutatavat. Nii nad on suus ainult mõttetu võimalike probleemide allikas. Selle peale vastan ma ema õpetusele mõeldes alati, et ma seekord ei julgeks veel tõmmata, mõtlen pisut, ja kui järgmiseks kontrolliks on mingi tõsiseltvõetavam auk sinna tekkima hakanud, siis äkki võiks. Nii juba aastaid. Auku ikka pole. Mind veel maetakse nende tarkusehammastega, põsed kenasti punnis nagu kolmeaastasel!

3. Ka ütles ema, et mandlid on nagu tarkusehambad - ka neid tasub võimalusel säilitada. Kuigi nad võivad igasuguseid infektsioone ning vastikuid põletikke põhjustada, aitavad mandlid vältida teisi riske. Need põletikud, mis muidu mandlitesse lähevad, võivad tonsillikeste eemaldamisel kippuda kuhugi allapoole lööma. Isegi südamesse.
Selle nõuandega on vist nii ja naa. Kõik mu tuttavad, kes on mandlit lasknud välja lõigata, kiidavad oma otsust taevani. Üks sõbranna ütles, et enne mandliopi oli ta aasta läbi ainult üks suur antibiootikum. Teine töökaaslane rääkis nii põrguvalusast angiinist, et ta oli suurest meeleheitest valmis ükskõik mida proovima. Vanaema soovituse kohaselt magas isegi paar ööd soolaheeringas ümber kaela. Sellise asja kordumise vältimiseks oleks ta vist valmis olnud jupi söögitoru laskma välja lõigata. Mandlid olid seega väike ohver.
Korra aastas ma mõne tonsillitise-angiina ikka läbi kipun põdema. Kuna need seni mõistlikus raskusastmes kulgenud on, siis pole ma siiani mandliopi kuigi tõsiselt kaalunud. Eks selles mõttes on mu emal kindlasti õigus, et igal võib olla oma hind. Ka tervel kurgul;

4. "Ole ettevaatlik nende meestega, kes kohustuslikku sõjaväeteenistus läbinud ei ole," ütles mu ema veel. Selle nõuandega on ka nii, et 95% juhtudest ei pruugi mitte sõjaväes käimine midagi näidata, aga siis on see ülejäänud 5%. Minu elu tõsisemateks suheteks ning suheteks on ühe erandiga juhtunud poisid, kes erinevatel asjaoludel ajateenistuses käinud pole. Nende sõjaväest pääsemise põhjused ei ole seotud olnud selliste elementidega, mis üht naist ettevaatlikuks tegema pidanud oleks. Välja arvatud mu eelmine elukaaslane.
Tema rääkis oma sõjaväekomisjonis käimisest sellise loo: esiteks leidis ta endale mingi psühhiaatri, kes ümbriku eest vormistas paberi, et ta on selle arsti juures juba aastaid arvel onud. Siis valis ta välja mingi eriti juustu kampsuni, mida ta siis mitu nädalat kandis ilma, et seda kordagi pesnud oleks. Selle kampsuni ja ostetud psühhiaatripaberiga läks ta ajateenistuse komisjoni. Seal lasi ta pilgul ruumis sihitult ringi rännata ning pilgutas iga natukese aja tagant närvilisel silmi. Kui küsiti, kas ta mingeid rohte võtab ja milliseid, vastas ta lihtsalt: "Ema teab"
Loomulikult vabastati ta sellise etenduse peale ajateenistusest ning hea, et talle sealsamas Paldiski maantee autot järele ei tellitud.
Peale pea kolme aastat täiesti ebareaalselt õudsat kooselu, kui ma lõpuks aru sain, et mitte mina ei ole see osapool meie kahe kooslusest, kes kõigi maailma hädades süüdi on, ning tulema tulin, sain teada, et väidetav etendus sõjaväekomisjonis ei olnudki vist nii etendus. Tüüp oligi arstidiagnoosiga skisofreenik. Ostetud paber ei olnud ostetud. Võimalik, et selles ei olegi midagi nii halba. Tegelikult oli ta põnev tüüp. Musikaalne ja loov, tegi kahe aastaga TTÜs läbi viie aasta pikkuse tehnilise õppekava ja palju muud. Piinatud geenius. 21-aastasena ning igasuguste eelteadmisteta vaimuhaigustest ei olnud ma siis kindlasti selliseks suhteks küps lihtsalt.

Kusjuures kui ma oma tolleaegset väljavalitud esimest korda emale näitasin, mõtles mu ema: "Appi, see mees ei saa mu Allile õige olla. Tal on neurootiku silmad"
Mulle ei ütles ta seda alles aastaid hiljem, sest kui ta oleks mind kohe hoiatanud, et oleks sellest midagi kasu olnud. Noor ja armunud ei kuula kedagi. Võib pigem terava silmaga nõuandjad oma elust välja tõrjuda.
Ema teab.
 
Imelik lugu. Jälle üks uus aasta, aga mina pole endiselt oma elu elama õppinud. Ema, ma peaks sulle sel aastal vist tihedamini helistama hakkama.

6 comments:

  1. Su ema on väga tark naine. Ainult neljanda punktiga ma ei ole nõus - terve hulk praeguseid 35-40-aastaseid vabastati sõjaväeteenistusest ülikoolis õppimise tõttu ja nad on üldjuhul suurepärased mehed, kõik mu sõbrannad on sellistega abielus, ma ise neist parimaga. :) Täiesti mehelikud mehed on, ei mingeid hullupabereid.

    Tore blogi on Sul, avastasin selle millalgi enne jõule, lugesin rõõmuga läbi ja nüüd ootan uusi kirjutisi. Mandlid ja tarkusehambad on ka täitsa alles.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänan komplimendi eest! Mul on endal ka kodus 78. aastakäigu eksemplar, kes omal ajal tänu ülikoolile armeesse ei pidanud minema. Emale mul tundub mu seekordse valikuga rahul olevat :)

      Delete
  2. Lisaks kurgumandlitele on inimestel veel ninaneelumandel, keelepäramandlid ja kuulmetõrvemandlid, kokku 7 siis. Seda nimetatakse Waldeyeri lümfaatiliseks ringiks ja kui kurgumandlid välja opereerida, võtavad teised lümfoidse koe osad nende ülesande lihtsalt üle. See, et kui mandleid pole, hakkavad põletikud mujale lööma, on suures osas linnalegend. Võid rahulikult lasta nad välja võtta, pääsed elu lõpuni valutavast kurgust :)

    Tarkusehammaste osas on põskede sisselangemine tõsi. Mul võeti kõik neli korraga välja ning vanu ja uusi pilte võrreldes on selgelt näha, et näokuju muutus täiesti märgatavalt, ümaraid põski pole enam.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma mõtlen ka, et mängud nagu kellel on surres kõige rohkem asju või kudesid ei ole mõistlikud. Ei võida mitte see, kellel on alles kurgumandlid, tarkusehambad, pimesool jne, vaid see, kes on osanud neist õigel ajal mitteloobuda või loobuda. Kas mandlite arv 7 tähendab, et üks Waldeyeri vendadest ei ole paariselund?

      Delete
    2. Jap, ninaneelumandel ehk adenoid on üksik-üritaja.

      Delete
  3. Kui uskuda legendaarset KNK tohtrit dr. Kulli, siis justnimelt pidevalt väikese põletiku all olevad mandlid on need, mis lõpuks südamesse põletiku tekitavad!

    Angiin korra aastas on niiöelda puhang, aga juba nii tihe esinemine näitab, et pinna all on koguaeg midagi vaikselt toimumas. Tasub KNK juures üle vaadata ja vereproovid teha. Südamelihasepõletik ei ole päris sama, mis sissevajunud põsed, võib hakata igapäevaelu rohkem mõjutama ;)

    ReplyDelete