2016/01/20

Egiptuse relvad

Oktoobri alguses olime seitsme töökaaslasega Helsingis kahepäevasel seminaril. Peale õhtusööki tekkis arutelu, kuidas me restoranist hotelli läheme. Google maps ütles, et vahemaa on umbes kolm kilomeetrit. Viis inimest tahtsid minna jala, kolm taksoga. Kell oli juba pool üksteist õhtu, me kõik hommikul kella viiest-kuuest üleval ning reiskohvrid näpu otsas. Ma olin nende viie hulgas, kes jala läksid. Kuna olime kõik päev läbi seminaril poole silma ja ühe käega telefonis meile lugeda ja tööasju teha toksinud, siis otsustasime, et nutiseadmed jäävad seekord taskusse ning ei mingit GPSi. Hotell ise oli mere ääres, seda me teatsine. No kui raske saab olla mereäärses linnas ära eksida? Hakkad lihtsalt mööda kallast minema ja varem või hiljem oledki kohal. Jalutasime restoranist mereni. Nüüd tekkis küsimus, kas peame mööda kallast vasakule või paremale minema. Näpud juba sügelesid Google maps`i järele.
"Ei mingit GPS`i, küsime parem kohalikelt teed," läks meie seltkonnas olev lätlane hirmus paiku täis.
"Excuse me!" peatas ta ühe rattal lähenenud turske kohaliku. See oleks ehmatusest peaaegu vastu posti sõitnud. Lätlane uuris, kus meie hotell on ja soomlane osutas vasakule. Hakkasime mööda mereäärt minema. Mõne aja pärast tekkis arutelu, et mis siis, kui soomlane valetas. Otsustasime igaks juhuks veel ühe kohaliku käest asja uurida. Ka järgmine küsitletu osutas kindlat suunas, kuhu liikusime ja ütles, et kohe-kohe jõuamegi hotelli. Umbes kilomeetri pärast hakkas paistma Katajanokka terminal ja ma sain aru, et asi on pekkis. Me olime siiski mööda kallast vales suunas tulnud. Ütlesin teistele ka, aga mu seisukoht ei olnud kuigi populaarne. Kaks kohalikku olid meid ju siia juhatanud. See oli üks neist ärritavatest hetkedest, kui sa tead, et sul on õigus, aga keegi ei kuula sind. Selle peale võtsin telefoni taskust välja ja üritasin  kaardi abil oma kolleegidele asja puust ja punaseks teha. Keegi oli peatanud ka kolmanda kohaliku, kes ütles, et jah, olete jumala vales suunas tulnud.
Teised tahtsid mööda mere äärt tagasi jalutama hakata. See oleks tähendanud 6-kilomeetrist matka. Läbi linna minnes oleks 4 kilomeetriga hakkama saanud. Nüüd olid kõik korraga hirmu täis, sest korra olime juba ära eksinud ja nad tahtsid merest kui ainsast kindlast orietiirist kinni hoida nagu kajakas tasuta pitsalõigust. Sel hetkel hakkasin ma sisisema. Nii kõvasti, et nad nõustusid lõpuks mööda otseteed tulema. Jumal, kui raske see oli. Iga kord, kui majade vahelt natuke merd välgatast, tahtsid nad kohe kalda poole tormata, sest see kärnane hotell pidi ju ometi mere ääres olema. Ühel hetkel jäi meie seltskonna poistel samm kuidagi väga aeglaseks. Me möödusime stripiklubist. Ma pole elus vist nii kõvasti sisisenud.
"Alli, miks sa nii tige oled?" tahtis üks kolleegidest teada. Daa, kell oli kaksteist läbi öösel, ma olin hommikul kell viis ärganud ja vedasin nelja tõrkuvat eeslit ning oma kompse läbi võõra linna. Õige pea jõudsime õnneks hotelli ka. Muidu oli ok koht, ainult minu toas ei olnud wifit.

Kuidas sai siis nii juhtuda, et koguni kaks kohalikku meid vales suunas juhatanud olid? Selle nimi on Egiptuse fenomen. Mu meheõel on seiklusterohke elu tulemusena kahe Egiptuse mehega kaks kahe ja pooleaastase vanusevahega last. Vanem on tõeliselt ilus ja andekas väike tüdruk. Laulab, tantsib, joonistab ja pudistab eesti, inglise ning araabia keelt rääkida, aga kombed on ehtsa egiptlase omad. Isegi mu ämm, kelle teine nimi muidu diskreetsus on ütleb, kus on vähegi võimalik midagi musta valgeks rääkida või varastada, seal see laps seda ka teeb. Ükskord 2-aastasena käis ta vanaisaga põllutöötehnika poes kaasas. Pärast tuli tal pissihäda ning vanaisa läks teda poe kõrvale kombaini taha pissitama. Jeerum, kus siis tüdrukul alles hakkas kleidi alt igasugu poest sisse vehitud mutreid ja kombainide ning traktorite juppe välja pudenema. Selles vanuses tuli ta alati toidupoes käies sama moodi enne kassasid korra teistpidi keerada, et üllatusmunad kõik välja veereksid.
Minu meheõde ja tüdruku Egiptuse isa lugu lõppes nagu need klassikalised moslemi ja valge naise lood ikka lõppevad. Poiss jahtis teda mööda tervet Hurghadat ja õhtul ähvardas Skype`is, et nagunii leiab üles. Ta olevat nimelt tänaval naise pilti näidanud ja viis inimest ütles end teadvat, millises majas too peidus on! Kõik viis näitasid küll erinevate hoonete peale, aga mis sellest. Naine oli sel ajal juba lapsega ammu turvaliselt Eestis.
Egiptlaste mentaliteet on lihtsalt selline, et kui keegi abi palub, siis nad peavad aitama. Vahet pole, kui nad ei tea, kus see objekt, mida küsija otsib, on, aga aitama peab igal juhul.


Meie Helsingi seiklusest oli vähemalt nii palju kasu, et mul on nüüd salarelv. Kui mul koosolekul selle "Alli, miks sa nii tige oled?" kolleegiga mingi vaidlus tekib, kallutan ma pea viltu ja uurin:
"Allar," ning korra kiirelt teistele ruumisolijatele suunas selgitades, "-see ei olnud nüüd päris nii nagu see kõlab - mäletad, kes su tol ööl lõpuks Helsingis hotelli viis?"
Küsimuse kahemõttelisuse ning oma tookordse rumaluse pärast punastades antakse mulle peale seda järele. Kui sul on korra õigus olnud, on teisi kerge veenda, et sul on alati õigus.

No comments:

Post a Comment