2016/01/31

Bikiinijuhtum

Riia on Tallinna järel teine linn, kus ma viimase kümne aasta jooksul kõige rohkem viibinud olen. Täiesti hämmastav, kui vähe ma selle juures Riiat tean. Kõik, mis teisel pool Daugavat, on minu jaoks tume maa. Ise imestan ka, kuidas Jurmalasse, Riia lennujaama või mõnda teise üle jõe jäävasse sihtpunkti sõidetud olen saanud. Ka Daugavast põhjapoole jääva osaga on tegelikult kehvasti. Hädapärast leian hommikul üles meie kontori ja õhtul hotelli, kuhu mulle sekretäri armust parajasti broneering juhtub tehtud olema. Kui viimane veel Riia tuiksoonest, Brivibas gatvest/ielast rohkem kui kahe-kolme tänavavahe kaugusel on, pean ikkagi GPSi appi võtma. Tallinna ummikuid ja Eesti liikluskultuuri võib ju kiruda, aga mu Riia kolleegid naeravad alati, et kulla eestlased, see, kui neli autot foori taga seisab, ei ole veel ummik ja iga jumala kord, kui Iklast üle piiri tagasi koju saan, tunnen, kuidas vererõhk kohe tagasi normaalseks langeb.
Hotellidega on meil tööl range kord. Kuna meil töötajad firma peale kokku aastas ikka mitutuhat ööd hotellides veedavad on see märkimisväärne kuluartikkel. Broneeringuid tohib teha vaid nendesse asutustesse, kellega meil parajasti kehtiv koostööleping ning parimad hinnakokkulepped on. Vastasel juhul võid ennast segaseks võimelda, aga arvet meie raamatupidamise bürokraatilisest koletislabüringist juba läbi ei pigista. Suur firma ja eks meil on aastate jooksul neid korruptsiooni-, karterlli- ja muid susserdamisjuhtumeid ikka ette tulnud ka.

Sellise pealkirjaga koolitusi korraldatakse Eestis rohkem, kui arvata võiks. Kõlavast pealkirjast hoolimata räägitakse koolitusel hoopis sellest, kuidas kõlvatutest pakkumistest viisakalt ja juriidiliselt vettpidavalt keelduda. Ma olen ka koolitatud, aga pakkumisi millegipärast saanud ei ole. Ma olen muidugi selline naiivitar ka, et ei pruugi aru saada, kui keegi mulle altkäemaksu toppida üritab
Enamasti on meil Riias kaks-kolm hotelli, mille hulgast valida saab. Kui ma pea kaheksa aastat tagasi oma praegusel tööl alustasin, kasutasime kesklinna Radissone, millest peagi Radisson Blud said. Väga viga ei olnudki, hommikusöögi ajal serveeritav apelsinimahl oli küll hirmus vesine, ükskord oli Elizabete Radissonis keegi lifti oksendanud ja eelviimane kord, kui seal ööbisin, üritati mind Leedu meeskolleegiga kahekesi ühe abieluvoodiga tuppa magama panna. Seda leedukat kutsume eestlastega omavahel la cucaracha`ks (prussakas). Tegu on kiilaneva keskealise meesterahvaga, kes oma olekult tõesti väga prussaka moodi on. Ilmselgelt ei olnud ma temaga toa jagamisest väga vaimustuses.
Kogu häda algas sellest, et tol ajal majandas meil hotellidega üks teine leedukas. Üldiselt on nii, et kui töötava pesumasina ja lõgismaoga ühte voodisse ronida, on probleemide tekkimine ka vähem tõenäoline, kui siis, kui leedukas sulle hotelli valib. Nii juhtuski, et see leedukas tegi Radissoni süsteemis minust millegi pärast härra Alli Kassi. Iga kord tuppa sisenedes võttis mind teleriekraanil vastu suur kiri: Welcome Mr. Alli Kass. Midaiganes, mõtlesin mina. Paljud maksavad arstidele selle eest, mida leedukas minuga ühe näpuliigutusega tegi, ränka raha. Eks ma võin siis need kümme-kaksteist ööd aastas ka Mr. Alli Kass olla. Kui palju häda sellest ikka sündida saab.
2009. aastal oli aga masu juba ka minu tööandja käivetele ning kasumitele kenasti sisse sõitnud ning otsiti kokkuhoiukohti. Lähetuskulude vähendamiseks nad siis hakkasidki inimesi hotellides kolleegidega ühte tuppa toppima. Nii ma ühel õhtul peale väsitavat tööpäeva Elizabete hotellitoa ust avades oma voodist la cucaracha eest leidsingi. Tõmbasime mõlemad end õhku täis ja valmistusime toa eest lähivõitlusesesse asuma. Olukorrale lisas vürtsi see, et olin sel ajal viimaseid kuid rase. Võtmekaarte võrreldes tegime kindlaks, et mõlemale on tõesti sama nubriga tuba lubatud. Otsustasime oma erimeelsused all administraatori juures lahendada. La cucaracha läks lifitiga ja mina trepist. Kuna olukord oli piisavalt ärritav, laskusin trepist alla umbes sama kiiresti, kui Batman taevast kassipoega läheneva auto eest päästma. All võttis la cucaracha kohe noorukese registratuuripoisi ette ning karjus vene keeles mu kõhule osutades midagi, mis leebes tõlkes võiks kõlada umbes: "Kas sa, raibe, arvad, et ma olen temaga abielus või?"
Administraatoril hakkasid käed nii värisema, et meie uksekaarte ümber kodeerides kukkusid need tal mitu korda käest maha. Mul hakkas tast päris kahju kohe. Meile mõlemale la cucaracha`ga anti eraldi toad. Alles pärast panin tähele, et receptionipoisi rinnasildile oli TRAINEÈ kirjutatud. Lätit tabas masu väga raskelt ning töökohtadega, eriti sellistega, kus õigeaegselt ametlikku palka maksti, ei olnud juba tol hetkel väga priisata. Noorele poisile oli sel ajal töökoht suure hotelli administraatorina tegelikult väga hea stardiplatvorm.
Lapsehoolduspuhkuselt tagasi tulles juhtusin veel korra Elizabete`s ööbima. Checkin`i tehes tundsin endise traineè ära. Nüüd oli tal juba nimeline silt rinnas. Ta oli üle elanud nii cucaracha, traineèaja, kui masu. Mul oli ta pärast hea meel. Registreerimislehele alla kirjutades mainisin veel, et ma olen nende süsteemis vist endiselt Mr. Alli Kassina arvel. "No problem, I can fix that allright for you" (pole muret, kohe parandan ära) ütles endine traineè ja mõne sekundiga tehti must jälle Ms. Alli Kass.

Peale seda tegi vist Radisson Blu Daugava Elizabete Radissonist meile parema pakkumise ning rohkem meil Elizabetes ööbida ei lastud. Asukoht oli Daugaval küll kehvem, aga selle eest oli seal saun ning väike bassein, mida ma õhtuti ikka tänulikult kasutasin, niiet ma väga ei pahandanud.
Viimasel korral enne teise lapsega koju jäämist Daugavas ööbides unustasin peale õhtust basseinis lobistamist oma bikiinid vannituppa kuivama. Need olid pagana hea komplekt bikiine. Õnneks oli nädal hiljem üks mu kolleeg paariks päevaks Riiga minemas. Ta oli nõus mu bikiinid ära tooma küll. Kirjutasin hotelli viisaka kirja, kus alguses bikiiniotsimiseks vajaliku motivatsiooni tekitamiseks sealse teeninduse taevani kiitsin, siis oma kadunud komplekti mahlakalt kirjeldasin ning lõpuks palusin need võimalusel oma selle ja selle nimelisele kolleegile, kes paari päeva pärast nende suurepärasesse facility`sse saabumas on, üle anda. Minu meil teemaga bikini case (bikiinijuhtum) - no et asjaga tegeletaks, tuleb e-kirjad kõlavalt pealkirjastada - oli hotellis ühest postkastist teise tsirkuleerinud. Järgmisel päeval jõudis see ringi ja võiduka teatega "WE HAVE FOUND YOUR BIKINI!!!!!!" (me leidsime teie bikiinid üles!) minu postkasti tagasi. Kui mu töökaaslane Riiast tuli, olid need tal kenasti kaasas. Admin olevat bikiinid talle checkin`i tehes laia naeratusega esimese asjana pihku pistnud. Ma kujutan hästi ette, kuidas pool Radisson Daugava personali mu bikiinijuhtumi üle irvitas.

Õnneks jäin siis peagi teise lapsega koduseks ning ei pidanud paar aastat oma nina Riiga pistma. Lapsehoolduspuhkuselt naastes avastasin, et Riia hotellimaastik oli meie jaoks vahepeal avardunud. Meie töötajatel on hea võimalus Stockholm School of Economics Riia filiaalis teatud moodulites osaleda. Riias koolis käijate jaoks oli meil nüüd leping kooli läheduses asuva PK Riga Hotel nimelise asutusega. Koolis käimiseks oli see muidugi ideaalse asukohaga ja pargipingiga võrreldes vist ka päris mugav lahendus, aga muidu... Hotelli kodulehel oli kirjas, et parkida võib kas hotelli kinnises sisehoovis või kui seal kohti ei jätku, siis kohe hotelli kõrval asuvas tasulises parklas ning parkimise maksumuse saab mugavalt hotelliarvele lisada. Kool pidi algama esmaspäeva hommikul vara. Ma jõudsin hotelli pühapäeva õhtul. Seda salapärast sisehoovis olevat parklat ma üles ei leidnud. Jätsin auto siis sinna teise, tasulisse parklasse. Seal oli mingi automaat, aga ükskõik kui palju ma seda ka uurisin, mina süsteemile pihta ei saanud. Parkla kõrval, st siis hotelli kõrvalmaja ukse ees oli kamp noori, kellelt ma nõu väga küsima minna ei tahtnud, sest neil olid käed kanepi- vmt müügiga tööd täis. Marsissin hotelli, sain oma uksekaardi kätte ning hakkasin adminnilt parkimiskorralduse kohta infot sõna otseses mõttes välja pressima. Parajasti oli käes eelmise suve kõige kuumem aeg ja ta oli ikka küps mis küps.



Minu küsimusele, mis ma autoga teen, vastas ta ainult, et hotelli hoovis on parkimiskohad, aga need on kõik täis. Kuna ma leti eest ära ei läinud, seletas ta ohates edasi, et kõrval on ka tasuline parkla, kus peaks kohti olema küll. Ma ütlesin, et ma jätsingi auto sinna, aga sellest, mis valemiga seal parkimise eest maksta ning seda registreerida tuleb, sellest ma küll aru ei saanud. Administraator vastas, et tema ei ole ka sellest süsteemist aru saanud. Kuna see oli minu auto, mis ära oleks veetud, siis kahjuks ma teemasse nii stoiliselt suhtuda ei saanud. Ütlesin, et hotelli kodulehel oli kirjas, et seal parklas parkimise maksumuse saab hotelliarvele lisada. Tema ütles, et ei tea sellest midagi. Mina ei läinud ikka veel ära. Selle peale ütles ta ohates, et ma mingist 2 sentimeetri laiusest kangialusest ennast hotelli tagahoovi nihverdaksin, sest ühe koha ta siis leiab mulle seal ikkagi. Hoovis lasi ta mul kinni parkida ukse, mille eest oli vihane kollane jutt maas ja mille kohta osutasid sildid, et tegu on evakuatsiooniväljapääsuga. Mõtlesin, et nii julm see elu ikka olla ei saa, et järgmise kolme päeva jooksul, mil ma seal olema pean, see urgas põlema läheb. Etteruttavalt võin ütelda, et ei läinud ka. Hommikusöök oli seal kõige kohutavam, mida ma elus mõnes hotellis saanud olen ja ma olen neid elu jooksul ikka igasuguseid saanud. Õõh! Õnneks ma vist lähitulevikus rohkem Riiga kooli minema ei pea.

Järgmisel korral, kui mul rohkem kui päevaks Riiga asja oli, ütles sekretär, et nüüd võime lisaks Radisson Daugavale ka Riia Tallinki hotelli kasutada. Kuna minu motoks on parem proovida ja pettuda, kui üldse mitte proovida, siis proovisin ära. Mõned teadjamad kolleegid võdistasid küll minu valikust kuuldes õlgu ja rääkisid mingeid segaseid jutte autost ja autoliftist, aga ega ma suurt kuulata ei viitsinud. Õhtul kohale jõudes sain aru, et oleks pidanud paremini kuulama. Hotelli seinas oli kitsas värav. Silt näitas, et parkimiseks tuleb ennast sellest väravast sisse rääkida. Vajutasin värava kõrval olevale nupule, kust mulle vastuseks midagi läti keeles seletati. Tõmbasin auto sinna tänava kõrvale ja marssisin reception`isse ise mõeldes, et kui kui eelmine kord hotell põlema ei läinud, peab mul elus ometi nii palju õnne olema, et seekord nad veerand tunniga mu autot vast ära ei vea. Tegin oma checkiniprotseduurid ära, hingasin sügavalt sisse ning valmistusin järjekordseks lunimismaratoniks teemal mul on vaja auto hotelli parklasse saada. Pidin ainult poole sõnaga parkimist mainima kui mul juba kästi vana tuttava värava juurde minna, kus siis hotelli töötaja mind edasi pidi juhatama. Kui ma arvasin, et see värav on kitsas, siis edasi läks veel kitsamaks, nüüd tuli ennas autoga manööverdada lifti, mis meid hotelli keldriparklasse viis. Lift oli umbes nii suur, et igast küljest jäi auto ja seinte vahele kümme sentimeetrit ruumi. Ma ei imesta üldse, et lift ka iga külje pealt ära mõlgitud oli. Parka oli küll umbne, kui kohti selle eest jätkus.
Hommikul läks parklas parajaks madinaks, sest kõik hotellikülalised tahtsid samal ajal oma autodega keldrist üles saada. Kogunesime kahe teise pretendendiga nagu näljased šaakalid autoninadega vastu liftiust ning üritasime üksteist silmadega grillides paika panna, kes esimesena lifti võib sõita, kui see alla keldrisse jõuab. Kuna keldris oli mitu töötava mootoriga autot, oli seal õhku nii vähe, et mul oli tõsine tegemine, et sinna mitte ära minestada. Siis tuli lift, aga juhtus see, mida keegi oodata ei osanud - seal oli juba üks auto, mis tahtis alla parklasse saada, sees. Meie kolme selja taha oli muidugi juba troppi kogunenud teisi hotellist lahkujaid ning et uus tulija liftist välja lubada, pidime me põhimõtteliselt autodega mööda seinu üles ronima.
Muus osas oli Tallink Riga suht talutav. Toas ei olnud ainult wifi`t, aga oli tagasiside leht. Tavaliselt ma neid täita ei viitsi, aga kuna wifi minu jaoks võrdlemisi tähtis oli, siis otsustasin seda teha. Küsimustikus polnud wifi kohta jälle midagi teada tahetud. Nojah, kuidas sa küsid ka millegi kvaliteedi kohta, mida lihtsalt ei ole. Kirjutasin üle terve lehe suurte trükitähtedega "THERE WAS NO WIFI IN MY ROOM". Maailma parandamist tuleb väikestest sammudest alustada. Kas sellest ka midagi kasu oli, ma ei tea.
Ma ei saa, mul tuleb kohe meelde, kuidas ma kevadel ühes Valga hotellis ööbisin. Seal reklaamisid nad ennast lausega, et toas on tasuta fifi. Ega ma ka tagasi ei hoidnud ja kirjutasin tagasiside lehele: "Hea, et Fifi toas ei hammusta"

Eelmisel nädalal, kui jälle paar päeva Riias veetma pidin, ei viitsinud ma jälle Tallink Riga lifti ümber kemplema minna ning lasin sekretäril oma vanasse tuttavasse Radisson Daugavasse toa broneerida.

Viimasel kahel nädalal on mul hommikuti põnev ärgata olnud. Mul on mingi tuumanohu, mis ära minna ei taha ja millest kunagi ei tea, kuhu ta konkreetsel päeval ennast läbi murrab - paremale või vasakule, kõrva või põsekoopasse. Paaril päeval on mandlild ka tuld andnud. Ma ei tea, kuidas see füsioloogiliselt võimalik on, aga nüüd on minu meelest tatt mulle ka kaela- ning õlasoontesse valgunud, sest need teevad põrguvalu ja oleks nagu põletikulised. Ma teen isegi midagi, milleni ma end harva alandan. Ma ravin ennast. Kasu sellest pole muidugi olnud. Igatahes sauna ja basseinimõttest ma Radisson Daugavaga seoses loobusin ning oma kurikuulsaid bikiine kaasa vedama ei hakanud.
Neil on seal igasuguseid tube. Ma sain seekord ühe, kus oli isegi rõdu, millega praegusel aastaajal suurt teha pole ja vann, kus 120-sentimeetrised end päris hästi võiksid tunda. Hambaharja vannituppa lahti pakkides naersin omaette, kui nägin, et dušisegisti kasutamiseks olid kahes kohas kolmes keeles piltidega juhendid üles pandud. Kui ma duši alla läksin, siis enam ei naernud, sest enese pestud saamiseks pidin mõlemad juhendid läbi lugema. Jeerum, selle segisti küljes oli kange rohkem kui reaktiivlennuki juhtpaneelil. Pesemast tulles avastasin, et vannikardin ei olnud pidanud ning minu põrandale loobitud aluspesu oli läbimärjaks saanud. Toppisin oma alukad soojendusega rätikuhoidjale kuivama ning pugesin voodisse arvutist Tales from the Crypt`i vaatama. Omapärane seriaal. Kuna mu põsekoopad tuld välja lõid ning ma ei raatsinud minibaari elukalli viinaga endale kompressi teha, vahtisin poole ööni Crypt Keeperi seltsis üleval. Hommikul hotellist lahkudes tulid alukad mulle poole koridori peal meelde. Ma üldse ei viitsinud tagasi minna, sest trepist käimisel ja liftis lööb mul pea tuld välja. Eiei, mõtlesin siiski. Alukaid küll ei sünni kolleegidel ära tuua paluda. Pärast hakatakse kontoris veel Trussiku-Alliks hüüdma või midagi. Ma olen ikkagi juhtkonna liige ja nii. Läkis tagasi, aga kaarti küll sinna pilusse, mis tulede põlema panemiseks mõeldud on sisse nikerdada ei viitsinud. Mõtlesin, et leian oma püksid koridorist paistva valguse toel ka üles. Nii kui vannituppa sain, lendas uks mu selja taga paugiga kinni. Jäin üksi kottpimedasse ning ma juba tundsin, kuidas minu eileöine kaaslane Crypt Keeper mulle selja tagant ligi hiilib ning midagi Psycho vannitoastseeni taolist korraldab.



Mida kõike inimene oma aluspükste nimel läbi elama peab.
Järgmine kahepäevane Riiatripp on mul märtsi algusesse plaanitud. Gdamn it! Ükskord kaheksa aasta jooksul pean ma ennast nii palju kokku võtma, et ometi Riia ooperis ära käia.

1 comment:

  1. oi Allikene sa ikka paugutad.
    Ma loen ja suren mitu korda ühe loo jooksul

    ReplyDelete