Bikiinijuhtum

Riia on Tallinna järel teine linn, kus ma viimase kümne aasta jooksul kõige rohkem viibinud olen. Täiesti hämmastav, kui vähe ma selle juures Riiat tean. Kõik, mis teisel pool Daugavat, on minu jaoks tume maa. Ise imestan ka, kuidas Jurmalasse, Riia lennujaama või mõnda teise üle jõe jäävasse sihtpunkti sõidetud olen saanud. Ka Daugavast põhjapoole jääva osaga on tegelikult kehvasti. Hädapärast leian hommikul üles meie kontori ja õhtul hotelli, kuhu mulle sekretäri armust parajasti broneering juhtub tehtud olema. Kui viimane veel Riia tuiksoonest, Brivibas gatvest/ielast rohkem kui kahe-kolme tänavavahe kaugusel on, pean ikkagi GPSi appi võtma. Tallinna ummikuid ja Eesti liikluskultuuri võib ju kiruda, aga mu Riia kolleegid naeravad alati, et kulla eestlased, see, kui neli autot foori taga seisab, ei ole veel ummik ja iga jumala kord, kui Iklast üle piiri tagasi koju saan, tunnen, kuidas vererõhk kohe tagasi normaalseks langeb.
Hotellidega on meil tööl range kord. Kuna meil töötajad firma peale kokku aastas ikka mitutuhat ööd hotellides veedavad on see märkimisväärne kuluartikkel. Broneeringuid tohib teha vaid nendesse asutustesse, kellega meil parajasti kehtiv koostööleping ning parimad hinnakokkulepped on. Vastasel juhul võid ennast segaseks võimelda, aga arvet meie raamatupidamise bürokraatilisest koletislabüringist juba läbi ei pigista. Suur firma ja eks meil on aastate jooksul neid korruptsiooni-, karterlli- ja muid susserdamisjuhtumeid ikka ette tulnud ka.

Sellise pealkirjaga koolitusi korraldatakse Eestis rohkem, kui arvata võiks. Kõlavast pealkirjast hoolimata räägitakse koolitusel hoopis sellest, kuidas kõlvatutest pakkumistest viisakalt ja juriidiliselt vettpidavalt keelduda. Ma olen ka koolitatud, aga pakkumisi millegipärast saanud ei ole. Ma olen muidugi selline naiivitar ka, et ei pruugi aru saada, kui keegi mulle altkäemaksu toppida üritab

Enamasti on meil Riias kaks-kolm hotelli, mille hulgast valida saab. Kui ma pea kaheksa aastat tagasi oma praegusel tööl alustasin, kasutasime kesklinna Radissone, millest peagi Radisson Blud said. Väga viga ei olnudki, hommikusöögi ajal serveeritav apelsinimahl oli küll hirmus vesine, ükskord oli Elizabete Radissonis keegi lifti oksendanud ja eelviimane kord, kui seal ööbisin, üritati mind Leedu meeskolleegiga kahekesi ühe abieluvoodiga tuppa magama panna. Seda leedukat kutsume eestlastega omavahel la cucaracha`ks (prussakas). Tegu on kiilaneva keskealise meesterahvaga, kes oma olekult tõesti väga prussaka moodi on. Ilmselgelt ei olnud ma temaga toa jagamisest väga vaimustuses.
Kogu häda algas sellest, et tol ajal majandas meil hotellidega üks teine leedukas. Üldiselt on nii, et kui töötava pesumasina ja lõgismaoga ühte voodisse ronida, on probleemide tekkimine ka vähem tõenäoline, kui siis, kui leedukas sulle hotelli valib. Nii juhtuski, et see leedukas tegi Radissoni süsteemis minust millegi pärast härra Alli Kassi. Iga kord tuppa sisenedes võttis mind teleriekraanil vastu suur kiri: Welcome Mr. Alli Kass. Midaiganes, mõtlesin mina. Paljud maksavad arstidele selle eest, mida leedukas minuga ühe näpuliigutusega tegi, ränka raha. Eks ma võin siis need kümme-kaksteist ööd aastas ka Mr. Alli Kass olla. Kui palju häda sellest ikka sündida saab.
2009. aastal oli aga masu juba ka minu tööandja käivetele ning kasumitele kenasti sisse sõitnud ning otsiti kokkuhoiukohti. Lähetuskulude vähendamiseks nad siis hakkasidki inimesi hotellides kolleegidega ühte tuppa toppima. Nii ma ühel õhtul peale väsitavat tööpäeva Elizabete hotellitoa ust avades oma voodist la cucaracha eest leidsingi. Tõmbasime mõlemad end õhku täis ja valmistusime toa eest lähivõitlusesesse asuma. Olukorrale lisas vürtsi see, et olin sel ajal viimaseid kuid rase. Võtmekaarte võrreldes tegime kindlaks, et mõlemale on tõesti sama nubriga tuba lubatud. Otsustasime oma erimeelsused all administraatori juures lahendada. La cucaracha läks lifitiga ja mina trepist. Kuna olukord oli piisavalt ärritav, laskusin trepist alla umbes sama kiiresti, kui Batman taevast kassipoega läheneva auto eest päästma. All võttis la cucaracha kohe noorukese registratuuripoisi ette ning karjus vene keeles mu kõhule osutades midagi, mis leebes tõlkes võiks kõlada umbes: "Kas sa, raibe, arvad, et ma olen temaga abielus või?"
Administraatoril hakkasid käed nii värisema, et meie uksekaarte ümber kodeerides kukkusid need tal mitu korda käest maha. Mul hakkas tast päris kahju kohe. Meile mõlemale la cucaracha`ga anti eraldi toad. Alles pärast panin tähele, et receptionipoisi rinnasildile oli TRAINEÈ kirjutatud. Lätit tabas masu väga raskelt ning töökohtadega, eriti sellistega, kus õigeaegselt ametlikku palka maksti, ei olnud juba tol hetkel väga priisata. Noorele poisile oli sel ajal töökoht suure hotelli administraatorina tegelikult väga hea stardiplatvorm.
Lapsehoolduspuhkuselt tagasi tulles juhtusin veel korra Elizabete`s ööbima. Checkin`i tehes tundsin endise traineè ära. Nüüd oli tal juba nimeline silt rinnas. Ta oli üle elanud nii cucaracha, traineèaja, kui masu. Mul oli ta pärast hea meel. Registreerimislehele alla kirjutades mainisin veel, et ma olen nende süsteemis vist endiselt Mr. Alli Kassina arvel. "No problem, I can fix that allright for you" (pole muret, kohe parandan ära) ütles endine traineè ja mõne sekundiga tehti must jälle Ms. Alli Kass.

Peale seda tegi vist Radisson Blu Daugava Elizabete Radissonist meile parema pakkumise ning rohkem meil Elizabetes ööbida ei lastud. Asukoht oli Daugaval küll kehvem, aga selle eest oli seal saun ning väike bassein, mida ma õhtuti ikka tänulikult kasutasin, niiet ma väga ei pahandanud.
Viimasel korral enne teise lapsega koju jäämist Daugavas ööbides unustasin peale õhtust basseinis lobistamist oma bikiinid vannituppa kuivama. Need olid pagana hea komplekt bikiine. Õnneks oli nädal hiljem üks mu kolleeg paariks päevaks Riiga minemas. Ta oli nõus mu bikiinid ära tooma küll. Kirjutasin hotelli viisaka kirja, kus alguses bikiiniotsimiseks vajaliku motivatsiooni tekitamiseks sealse teeninduse taevani kiitsin, siis oma kadunud komplekti mahlakalt kirjeldasin ning lõpuks palusin need võimalusel oma selle ja selle nimelisele kolleegile, kes paari päeva pärast nende suurepärasesse facility`sse saabumas on, üle anda. Minu meil teemaga bikini case (bikiinijuhtum) - no et asjaga tegeletaks, tuleb e-kirjad kõlavalt pealkirjastada - oli hotellis ühest postkastist teise tsirkuleerinud. Järgmisel päeval jõudis see ringi ja võiduka teatega "WE HAVE FOUND YOUR BIKINI!!!!!!" (me leidsime teie bikiinid üles!) minu postkasti tagasi. Kui mu töökaaslane Riiast tuli, olid need tal kenasti kaasas. Admin olevat bikiinid talle checkin`i tehes laia naeratusega esimese asjana pihku pistnud. Ma kujutan hästi ette, kuidas pool Radisson Daugava personali mu bikiinijuhtumi üle irvitas.

Õnneks jäin siis peagi teise lapsega koduseks ning ei pidanud paar aastat oma nina Riiga pistma. Lapsehoolduspuhkuselt naastes avastasin, et Riia hotellimaastik oli meie jaoks vahepeal avardunud. Meie töötajatel on hea võimalus Stockholm School of Economics Riia filiaalis teatud moodulites osaleda. Riias koolis käijate jaoks oli meil nüüd leping kooli läheduses asuva PK Riga Hotel nimelise asutusega. Koolis käimiseks oli see muidugi ideaalse asukohaga ja pargipingiga võrreldes vist ka päris mugav lahendus, aga muidu... Hotelli kodulehel oli kirjas, et parkida võib kas hotelli kinnises sisehoovis või kui seal kohti ei jätku, siis kohe hotelli kõrval asuvas tasulises parklas ning parkimise maksumuse saab mugavalt hotelliarvele lisada. Kool pidi algama esmaspäeva hommikul vara. Ma jõudsin hotelli pühapäeva õhtul. Seda salapärast sisehoovis olevat parklat ma üles ei leidnud. Jätsin auto siis sinna teise, tasulisse parklasse. Seal oli mingi automaat, aga ükskõik kui palju ma seda ka uurisin, mina süsteemile pihta ei saanud. Parkla kõrval, st siis hotelli kõrvalmaja ukse ees oli kamp noori, kellelt ma nõu väga küsima minna ei tahtnud, sest neil olid käed kanepi- vmt müügiga tööd täis. Marsissin hotelli, sain oma uksekaardi kätte ning hakkasin adminnilt parkimiskorralduse kohta infot sõna otseses mõttes välja pressima. Parajasti oli käes eelmise suve kõige kuumem aeg ja ta oli ikka küps mis küps.

Minu küsimusele, mis ma autoga teen, vastas ta ainult, et hotelli hoovis on parkimiskohad, aga need on kõik täis. Kuna ma leti eest ära ei läinud, seletas ta ohates edasi, et kõrval on ka tasuline parkla, kus peaks kohti olema küll. Ma ütlesin, et ma jätsingi auto sinna, aga sellest, mis valemiga seal parkimise eest maksta ning seda registreerida tuleb, sellest ma küll aru ei saanud. Administraator vastas, et tema ei ole ka sellest süsteemist aru saanud. Kuna see oli minu auto, mis ära oleks veetud, siis kahjuks ma teemasse nii stoiliselt suhtuda ei saanud. Ütlesin, et hotelli kodulehel oli kirjas, et seal parklas parkimise maksumuse saab hotelliarvele lisada. Tema ütles, et ei tea sellest midagi. Mina ei läinud ikka veel ära. Selle peale ütles ta ohates, et ma mingist 2 sentimeetri laiusest kangialusest ennast hotelli tagahoovi nihverdaksin, sest ühe koha ta siis leiab mulle seal ikkagi. Hoovis lasi ta mul kinni parkida ukse, mille eest oli vihane kollane jutt maas ja mille kohta osutasid sildid, et tegu on evakuatsiooniväljapääsuga. Mõtlesin, et nii julm see elu ikka olla ei saa, et järgmise kolme päeva jooksul, mil ma seal olema pean, see urgas põlema läheb. Etteruttavalt võin ütelda, et ei läinud ka. Hommikusöök oli seal kõige kohutavam, mida ma elus mõnes hotellis saanud olen ja ma olen neid elu jooksul ikka igasuguseid saanud. Õõh! Õnneks ma vist lähitulevikus rohkem Riiga kooli minema ei pea.

Järgmisel korral, kui mul rohkem kui päevaks Riiga asja oli, ütles sekretär, et nüüd võime lisaks Radisson Daugavale ka Riia Tallinki hotelli kasutada. Kuna minu motoks on parem proovida ja pettuda, kui üldse mitte proovida, siis proovisin ära. Mõned teadjamad kolleegid võdistasid küll minu valikust kuuldes õlgu ja rääkisid mingeid segaseid jutte autost ja autoliftist, aga ega ma suurt kuulata ei viitsinud. Õhtul kohale jõudes sain aru, et oleks pidanud paremini kuulama. Hotelli seinas oli kitsas värav. Silt näitas, et parkimiseks tuleb ennast sellest väravast sisse rääkida. Vajutasin värava kõrval olevale nupule, kust mulle vastuseks midagi läti keeles seletati. Tõmbasin auto sinna tänava kõrvale ja marssisin reception`isse ise mõeldes, et kui kui eelmine kord hotell põlema ei läinud, peab mul elus ometi nii palju õnne olema, et seekord nad veerand tunniga mu autot vast ära ei vea. Tegin oma checkiniprotseduurid ära, hingasin sügavalt sisse ning valmistusin järjekordseks lunimismaratoniks teemal mul on vaja auto hotelli parklasse saada. Pidin ainult poole sõnaga parkimist mainima kui mul juba kästi vana tuttava värava juurde minna, kus siis hotelli töötaja mind edasi pidi juhatama. Kui ma arvasin, et see värav on kitsas, siis edasi läks veel kitsamaks, nüüd tuli ennas autoga manööverdada lifti, mis meid hotelli keldriparklasse viis. Lift oli umbes nii suur, et igast küljest jäi auto ja seinte vahele kümme sentimeetrit ruumi. Ma ei imesta üldse, et lift ka iga külje pealt ära mõlgitud oli. Parka oli küll umbne, kui kohti selle eest jätkus.
Hommikul läks parklas parajaks madinaks, sest kõik hotellikülalised tahtsid samal ajal oma autodega keldrist üles saada. Kogunesime kahe teise pretendendiga nagu näljased šaakalid autoninadega vastu liftiust ning üritasime üksteist silmadega grillides paika panna, kes esimesena lifti võib sõita, kui see alla keldrisse jõuab. Kuna keldris oli mitu töötava mootoriga autot, oli seal õhku nii vähe, et mul oli tõsine tegemine, et sinna mitte ära minestada. Siis tuli lift, aga juhtus see, mida keegi oodata ei osanud - seal oli juba üks auto, mis tahtis alla parklasse saada, sees. Meie kolme selja taha oli muidugi juba troppi kogunenud teisi hotellist lahkujaid ning et uus tulija liftist välja lubada, pidime me põhimõtteliselt autodega mööda seinu üles ronima.
Muus osas oli Tallink Riga suht talutav. Toas ei olnud ainult wifi`t, aga oli tagasiside leht. Tavaliselt ma neid täita ei viitsi, aga kuna wifi minu jaoks võrdlemisi tähtis oli, siis otsustasin seda teha. Küsimustikus polnud wifi kohta jälle midagi teada tahetud. Nojah, kuidas sa küsid ka millegi kvaliteedi kohta, mida lihtsalt ei ole. Kirjutasin üle terve lehe suurte trükitähtedega "THERE WAS NO WIFI IN MY ROOM". Maailma parandamist tuleb väikestest sammudest alustada. Kas sellest ka midagi kasu oli, ma ei tea.
Ma ei saa, mul tuleb kohe meelde, kuidas ma kevadel ühes Valga hotellis ööbisin. Seal reklaamisid nad ennast lausega, et toas on tasuta fifi. Ega ma ka tagasi ei hoidnud ja kirjutasin tagasiside lehele: "Hea, et Fifi toas ei hammusta"

Eelmisel nädalal, kui jälle paar päeva Riias veetma pidin, ei viitsinud ma jälle Tallink Riga lifti ümber kemplema minna ning lasin sekretäril oma vanasse tuttavasse Radisson Daugavasse toa broneerida.

Viimasel kahel nädalal on mul hommikuti põnev ärgata olnud. Mul on mingi tuumanohu, mis ära minna ei taha ja millest kunagi ei tea, kuhu ta konkreetsel päeval ennast läbi murrab - paremale või vasakule, kõrva või põsekoopasse. Paaril päeval on mandlild ka tuld andnud. Ma ei tea, kuidas see füsioloogiliselt võimalik on, aga nüüd on minu meelest tatt mulle ka kaela- ning õlasoontesse valgunud, sest need teevad põrguvalu ja oleks nagu põletikulised. Ma teen isegi midagi, milleni ma end harva alandan. Ma ravin ennast. Kasu sellest pole muidugi olnud. Igatahes sauna ja basseinimõttest ma Radisson Daugavaga seoses loobusin ning oma kurikuulsaid bikiine kaasa vedama ei hakanud.
Neil on seal igasuguseid tube. Ma sain seekord ühe, kus oli isegi rõdu, millega praegusel aastaajal suurt teha pole ja vann, kus 120-sentimeetrised end päris hästi võiksid tunda. Hambaharja vannituppa lahti pakkides naersin omaette, kui nägin, et dušisegisti kasutamiseks olid kahes kohas kolmes keeles piltidega juhendid üles pandud. Kui ma duši alla läksin, siis enam ei naernud, sest enese pestud saamiseks pidin mõlemad juhendid läbi lugema. Jeerum, selle segisti küljes oli kange rohkem kui reaktiivlennuki juhtpaneelil. Pesemast tulles avastasin, et vannikardin ei olnud pidanud ning minu põrandale loobitud aluspesu oli läbimärjaks saanud. Toppisin oma alukad soojendusega rätikuhoidjale kuivama ning pugesin voodisse arvutist Tales from the Crypt`i vaatama. Omapärane seriaal. Kuna mu põsekoopad tuld välja lõid ning ma ei raatsinud minibaari elukalli viinaga endale kompressi teha, vahtisin poole ööni Crypt Keeperi seltsis üleval. Hommikul hotellist lahkudes tulid alukad mulle poole koridori peal meelde. Ma üldse ei viitsinud tagasi minna, sest trepist käimisel ja liftis lööb mul pea tuld välja. Eiei, mõtlesin siiski. Alukaid küll ei sünni kolleegidel ära tuua paluda. Pärast hakatakse kontoris veel Trussiku-Alliks hüüdma või midagi. Ma olen ikkagi juhtkonna liige ja nii. Läkis tagasi, aga kaarti küll sinna pilusse, mis tulede põlema panemiseks mõeldud on sisse nikerdada ei viitsinud. Mõtlesin, et leian oma püksid koridorist paistva valguse toel ka üles. Nii kui vannituppa sain, lendas uks mu selja taga paugiga kinni. Jäin üksi kottpimedasse ning ma juba tundsin, kuidas minu eileöine kaaslane Crypt Keeper mulle selja tagant ligi hiilib ning midagi Psycho vannitoastseeni taolist korraldab.

Mida kõike inimene oma aluspükste nimel läbi elama peab.
Järgmine kahepäevane Riiatripp on mul märtsi algusesse plaanitud. Gdamn it! Ükskord kaheksa aasta jooksul pean ma ennast nii palju kokku võtma, et ometi Riia ooperis ära käia.

Ennatlikud järeldused

Füüsiline truudus ei pea nüüd siin elus see kõige olulisem asi olema, ma arvan. Kuigi küllap su enda tagumiku lohku tõmbamisel on päris keeruline nii mõtelda muidugi.

Kolm-neli aastat tagasi ilmus mu mehe tagumikule nii umbes kahesentimeetrine kitsas piklik verevalum. Viimastel kuudel on ta mõnikord töölt väga magusalt lõhnates koju tulema hakanud. Ilmselge võõra kassi lõhn! Minu vabameelsest mõtteviisist hoolimata võiks see olla piisav, et korralik skandaal üles tõmmata ning äkki isegi küüned käiku lasta.

Kõigele on olnud hoopis lihtsamad seletused. Verevalumi taga oli minu mehe tol ajal umbes pooleteistaatane egiptlasest õetütar (jah, seesama, kelle kommetest oli põgusalt juttu SIIN). Kui ise poleks pealt näinud, ei oleks uskunud ka. See tüdruk pole mingi lihtne putukas. Ta oli parajasti üht järjekordselt sigadust korraldamas, kui mu mees teda keelama asus. Jeerum, kus tüdrukul lõid ta ilusad pruunid silmad kättemaksuhimust põlema. Kaval on ta põrguline ka. Iga teine sama vana laps oleks ennast röökides põrandale pulgaks visanud. Tema jäi aga vaikselt oma aega luurama. Aeg tuli. Kui mu mees selja keeras, võttis too koridori teisest otsast hoogu ning lõi oma vähesed nõeltervad hambad jooksu pealt niimoodi onu kannikasse kinni, et see oleks peaga lakke augu hüpanud. Veel paar kuud hiljem oli hammustuskoht näha.
Pool aastat tagasi sai mu mees klieniks ühe pespektiivika tootmisettevõtte. Nad teevad väga okeisid kosmeetika ja aroomitooteid. Isegi nende kontor on seda lõhna täis. Sealt mu mees võõra parfüümipilvega siis tulebki. Ma ei kurda, sest vahel toob ta mulle tasuta testreid kaasa.

Esmamulje põhjal tehtavad järeldused on libedam tee kui Tallinna tänavad suure sula ajal peale seda, kui Savisaar on killustiku pealt kokku hoidma hakanud.

Käisin täna seminaril. Viimaseks esinejaks oli Kristjan Port, phd Tallinna Ülikoolist. Teema võiks lühidalt kokku võtta pealkirja Ületöötamise ebamoraalsus alla. Mulle jäi aga eelkõige meelde lugu põhjustest, miks üks Austraalia randades elutsev putukaliik Heinekeni õlut ei armasta.
Neile meeldivad rohelistest enam pruunid õllepudelid. Kui nad mõne rannas vedelemas leiavad, suudavad nad ainult mõleda: "Nii pruun! Nii suur! Ja veel nii läikiv! Paarituma!!!!!"
Seda hakkavad nad tegema nii ennastunustavalt, et ei märka isegi kajakate eest peitu minna enne, kui nad ära nokitakse.

Foto: http://news.discovery.com/animals

Arengupeetus

Minu gümnaasiumiaegse poiss-sõbra ema rääkis kunagi sellise loo:
Erkki - nii oli selle noormehe nimi - lasteaias käis ükskord logopeed laste koolieelset küpsust hindamas. Erkkil juhtus vist kehv päev olema. Logopeed jõudis järeldusele, et laps on arengupeetusega ning suunas nad psühhiaatri või psühholoogi vastuvõtule. Ema võttis lapse käekõrvale ja läkski siis.
"Laps tuleb üksi sisse," ütles doktor ja jättis Erkki ema kabineti ukse taha istuma.
Kabinetis tormas Erkki raamaturiiuli juurde ja hakkas seletama, millised sealsetest raamatutest neil kodus on ja milliseid ta lugenud on. Riiulis ei olnud seejuures lasteraamatud.
Arst andis lapse üle ukse emale tagasi ja ütles, et poisiga on kõik korras, aga logopeedil on küll arengupeetus.

Ma olen lastega arvel pereastikeskuses, mis viimastel aastatel alati edetabelis esikolmikus on olnud, tihti lausa esikohal. Seal on kõik Eesti meditsiinisüsteemile ebatüüpiliselt juti peal küll, aga sellel on oma hind. Nad on seal tüütult põhjalikud. Kuna ma vanema lapse õe sündides lasteaiast ära võtsin, käis ta meiega beebi esimese eluaasta igakuistel profülaktilistel ülevaatlustel kaasas. Vanem laps on mul maru tugeva tervisega ning arsti juures temaga käia vaja ei ole olnud, niiet see kasutas kohe juhust ja ajas ka talle küüned taha. Lasi ühe jala peal hüpata ja paberile igasuguseid asju joonistada. Muidu jäi arst rahule, ainult lapse segamini juukseid vaadates nentis, et emal on hommikul vist kiire olnud. Jube piinlik.
Järgmise kuu visiidil võttis arst peale beebiga lõpetamist minu ette. Vaatas mu ajalugu ning leidis, et nende perearstikeskuses ei olegi mind kunagi uuritud. Selle vea parandamiseks lasi ta mulle kohe üldverepildi jaoks nõela ka muidugi veeni torgata. Näitajad olid korras ja mul läks juba põnevaks, mis meiega edaspidi ette hakatakse võtma.
No ja ühel hetkel leidiski arst, et mu noorem laps ei hoia pead päris nii nagu raamatus kirjas on. Eks tal oli see pea muidugi üle keskmise suur ka ja nagu perearst kommenteeris "väga huvitava kujuga". Ma ütlesin selle peale ainult: "Kui te veel ta isa näeksite..."
Tõsijutt, meid võiks vabalt perekond Kolbaks kutsuda. Vanemal lapsel on minu koljukuju. Mulle meeldiks ütelda, et tegu on Egiptuse iluideaalile vastava pikliku peaga, aga reaalsus on see, et kui järgmist Alieni filmi hakatakse tegema, võib meil dublantideks palgata küll.

Lisaks on ta minult kaasa saanud ka Alieni pikad nõtked liikmed ja plastilisuse. Kui tal hambad tulid, oli süljevool ka nagu Alienil, aga see läks õnneks mõne nädalaga üle. Nooremal lapsel on seevastu isa pealuu. See on ka nagu Alienil, aga peale kukalt oleks tagumine osa nagu kirvega sirgelt maha võetud. Meie perearst arvas, et asjaolud väärivad neuroloogi tähelepanu ja andis saatekirja.
Neuroloog pani last selili ja kõhuli, vaatas, kuidas ta mänguasjadega tegutseb ning kiitis, et õlavöö on pisut nõrk, aga muidu tubli laps ilusad suured sinised silmad (minult!). Ma läksin juba päris puhevile. Ma tean loomulikult niigi, et mu lapsed on kõige ilusamad ja targemad, aga vahel on seda siiski hea ka teistelt kuulda. No ja siis viimase lausena ütles neuroloog, et laps tuleb aju ultraheliuuringule saata. Pah!

Beebi aju ultraheliuuring kõlab juba piisavalt paanikat tekitavalt. Neuroloogi juures käisime reedel ja ultraheli aja saime esmaspäevaks. Kasutasin nädalavahetuse selleks, et end igaks juhuks veel rohkem üles kütta. Doktor Google diagnoosis lapsel vesipäisuse ja vaimse mahajäämuse juba ette ära. Ultrahelis midagi normist kõrvalekalduvalt ei leitud. Käisin lapsega ülakeha tugevdamiseks viis korda võimlemas ja tegime kodus ka harjutusi, aga see on juba teine lugu.
Vahel, näiteks siis, kui ta kolme minutiga viis jääpurikat ära sööb, ma uurin ta käest ka praegu: "Laps, oled sa normaalne?"
Tema vastab selle peale enamasti: "Ise oled normaalne!"
Minu väike arengupeetusekene saab ülehomme kaks aastat ja kuus kuud vanaks. Ta paneb iseseisvalt algusest lõpuni iseseisvalt üle saja tükiga puzzlesid kokku.

Egiptuse relvad

Oktoobri alguses olime seitsme töökaaslasega Helsingis kahepäevasel seminaril. Peale õhtusööki tekkis arutelu, kuidas me restoranist hotelli läheme. Google maps ütles, et vahemaa on umbes kolm kilomeetrit. Viis inimest tahtsid minna jala, kolm taksoga. Kell oli juba pool üksteist õhtu, me kõik hommikul kella viiest-kuuest üleval ning reiskohvrid näpu otsas. Ma olin nende viie hulgas, kes jala läksid. Kuna olime kõik päev läbi seminaril poole silma ja ühe käega telefonis meile lugeda ja tööasju teha toksinud, siis otsustasime, et nutiseadmed jäävad seekord taskusse ning ei mingit GPSi. Hotell ise oli mere ääres, seda me teatsine. No kui raske saab olla mereäärses linnas ära eksida? Hakkad lihtsalt mööda kallast minema ja varem või hiljem oledki kohal. Jalutasime restoranist mereni. Nüüd tekkis küsimus, kas peame mööda kallast vasakule või paremale minema. Näpud juba sügelesid Google maps`i järele.
"Ei mingit GPS`i, küsime parem kohalikelt teed," läks meie seltkonnas olev lätlane hirmus paiku täis.
"Excuse me!" peatas ta ühe rattal lähenenud turske kohaliku. See oleks ehmatusest peaaegu vastu posti sõitnud. Lätlane uuris, kus meie hotell on ja soomlane osutas vasakule. Hakkasime mööda mereäärt minema. Mõne aja pärast tekkis arutelu, et mis siis, kui soomlane valetas. Otsustasime igaks juhuks veel ühe kohaliku käest asja uurida. Ka järgmine küsitletu osutas kindlat suunas, kuhu liikusime ja ütles, et kohe-kohe jõuamegi hotelli. Umbes kilomeetri pärast hakkas paistma Katajanokka terminal ja ma sain aru, et asi on pekkis. Me olime siiski mööda kallast vales suunas tulnud. Ütlesin teistele ka, aga mu seisukoht ei olnud kuigi populaarne. Kaks kohalikku olid meid ju siia juhatanud. See oli üks neist ärritavatest hetkedest, kui sa tead, et sul on õigus, aga keegi ei kuula sind. Selle peale võtsin telefoni taskust välja ja üritasin  kaardi abil oma kolleegidele asja puust ja punaseks teha. Keegi oli peatanud ka kolmanda kohaliku, kes ütles, et jah, olete jumala vales suunas tulnud.
Teised tahtsid mööda mere äärt tagasi jalutama hakata. See oleks tähendanud 6-kilomeetrist matka. Läbi linna minnes oleks 4 kilomeetriga hakkama saanud. Nüüd olid kõik korraga hirmu täis, sest korra olime juba ära eksinud ja nad tahtsid merest kui ainsast kindlast orietiirist kinni hoida nagu kajakas tasuta pitsalõigust. Sel hetkel hakkasin ma sisisema. Nii kõvasti, et nad nõustusid lõpuks mööda otseteed tulema. Jumal, kui raske see oli. Iga kord, kui majade vahelt natuke merd välgatast, tahtsid nad kohe kalda poole tormata, sest see kärnane hotell pidi ju ometi mere ääres olema. Ühel hetkel jäi meie seltskonna poistel samm kuidagi väga aeglaseks. Me möödusime stripiklubist. Ma pole elus vist nii kõvasti sisisenud.
"Alli, miks sa nii tige oled?" tahtis üks kolleegidest teada. Daa, kell oli kaksteist läbi öösel, ma olin hommikul kell viis ärganud ja vedasin nelja tõrkuvat eeslit ning oma kompse läbi võõra linna. Õige pea jõudsime õnneks hotelli ka. Muidu oli ok koht, ainult minu toas ei olnud wifit.

Kuidas sai siis nii juhtuda, et koguni kaks kohalikku meid vales suunas juhatanud olid? Selle nimi on Egiptuse fenomen. Mu meheõel on seiklusterohke elu tulemusena kahe Egiptuse mehega kaks kahe ja pooleaastase vanusevahega last. Vanem on tõeliselt ilus ja andekas väike tüdruk. Laulab, tantsib, joonistab ja pudistab eesti, inglise ning araabia keelt rääkida, aga kombed on ehtsa egiptlase omad. Isegi mu ämm, kelle teine nimi muidu diskreetsus on ütleb, kus on vähegi võimalik midagi musta valgeks rääkida või varastada, seal see laps seda ka teeb. Ükskord 2-aastasena käis ta vanaisaga põllutöötehnika poes kaasas. Pärast tuli tal pissihäda ning vanaisa läks teda poe kõrvale kombaini taha pissitama. Jeerum, kus siis tüdrukul alles hakkas kleidi alt igasugu poest sisse vehitud mutreid ja kombainide ning traktorite juppe välja pudenema. Selles vanuses tuli ta alati toidupoes käies sama moodi enne kassasid korra teistpidi keerada, et üllatusmunad kõik välja veereksid.
Minu meheõde ja tüdruku Egiptuse isa lugu lõppes nagu need klassikalised moslemi ja valge naise lood ikka lõppevad. Poiss jahtis teda mööda tervet Hurghadat ja õhtul ähvardas Skype`is, et nagunii leiab üles. Ta olevat nimelt tänaval naise pilti näidanud ja viis inimest ütles end teadvat, millises majas too peidus on! Kõik viis näitasid küll erinevate hoonete peale, aga mis sellest. Naine oli sel ajal juba lapsega ammu turvaliselt Eestis.
Egiptlaste mentaliteet on lihtsalt selline, et kui keegi abi palub, siis nad peavad aitama. Vahet pole, kui nad ei tea, kus see objekt, mida küsija otsib, on, aga aitama peab igal juhul.

Meie Helsingi seiklusest oli vähemalt nii palju kasu, et mul on nüüd salarelv. Kui mul koosolekul selle "Alli, miks sa nii tige oled?" kolleegiga mingi vaidlus tekib, kallutan ma pea viltu ja uurin:
"Allar," ning korra kiirelt teistele ruumisolijatele suunas selgitades, "-see ei olnud nüüd päris nii nagu see kõlab - mäletad, kes su tol ööl lõpuks Helsingis hotelli viis?"
Küsimuse kahemõttelisuse ning oma tookordse rumaluse pärast punastades antakse mulle peale seda järele. Kui sul on korra õigus olnud, on teisi kerge veenda, et sul on alati õigus.

Selle aasta kuuseloo lõpetuseks

Seda, kuidas jõulukuused meie majja on tulnud, on jutustatud siin ja siin. Seda, kuidas meie kuused majast lahkuvad, räägin ma nüüd kohe.

Esimesel meie siin elatud kolmekuningapäeval juhutus meile külla tulema mu mehe naabruses elav sõber. Eks ma olin mehe kallal päeval enne norinud ka natuke, et mismõttes kolmekuningapäev, meil kuusk ikka välja viimate ja sina kutsud siin sõpru külla. Mina läksin ümbes südaöö paiku magama ja nemad jäid minust veel alla korrusele köögilaua äärde pooliku rummipudeliga istuma. Hommikul ärkasin üles, mees oli kenasti olemas, aga kuusk oli kadunud. Elutoast algas okkarada, mis läks uksest välja, edasi ühe hoovi väravani ja väravast välja mööda kergliiklusteed nii kaugele, kuni silm ulatus. Mees ärkas rahulolevana - umbes öösel kell kaks oli neil tulnud idee kolmekuningapäeva puhul kuusk välja viia. Lisaks mehe sõbrale elab meil naabruskonnas veel mu mehe ekssõbranna. Peale pudelit rummi tundus neile väga hea mõttena kuusk selle tüdruku trepikoja ukse taha viia. Nii nad siis kahekesi seda kuuske poolteist kilomeetrit läbi poole Viimsi lohistasid, okkarida järel. Adressaadi hoovis panid kuusele veel mehe sõbranna nimega suure sildi ka külge. Kui neiu hommikul koeraga jalutama läks, pidi ta šoki saama. Rebis oma nime kiirelt kuuselt ja tegi näo, et ei tea ööd ega mütsi. Neil oli kindlasti parajasti käsil mingi kortermajadele tüüpiline jõulujärgne skandaal seoses prügikasti juurde jäätavate kuuskedega, mille ära viimise eest prügivedaja lisatasu tahab ja siis need, kelle kuuske polnud ei taha maksta ning need, kellel oli, eitava kõike. Oeh, ma olen kunagi ühe sellise läbi teinud. Seekord ei oleks reetliku okkajälje abil just väga keeruline kindlaks teha olnud, kes kuuse omanik on. Õnneks keegi ei viitsinud.

Järgmisel aastal, kui mu mees kolmekungingapäeval Tarmo küllakutsumisest midagi rääkima hakkas, ültesin ma sirgelt: "Sae pekki!"
Kuuse saagisime juppideks ja kütsime kaminas ära.

Sellele järgnev aasta oli see, mil kuusk meil uue aasta saabumise puhul KÕIK okkad maha lasi.

Ma lihtsalt ei saa, ma pean selle pildi uuesti siia panema. See oli eepiline kuusk

Mina olin ka juba piisavalt rahunenud, et Tarmo kolmekuningapäeval meile külla lubada. Kordus üle-eelmise aasta stsenaarium, ainult selle vahega, et seekord pühkisid nad okkad kenasti kinkekotti kokku ja viisid jälle mu mehe eksõbranna ukse taha. Kuuseroots läks kaminasse kütteks.

Sel aastal püsisid kuusel okkad kenasti küljes ja igasugused "Tarmo tuleb" jutud nullisin ma juba eos ära. Kolmekuningapäeval kütsin meie teise väikese kuuse kaminas ära. Alumise korruse suuremal kuusel võtsime lihtsalt ehted maha. Täna saime lõpuks nii kaugele, et mees saagis ka puu kütteks. Pärast võttis veel kenasti tolmuimejaga okkad ära. Tolmukott sai õnneks samuti täis ning mees viis selle konteinerisse. Ma natuke muidu muretsesin, et kui Tarmo nüüd mõni teinekord meile peaks juhtuma, võivad neile seoses kuuseokastega tolmukotiga äkki jälle mõned head mõtted tulla keset ööd.

Tolmuimejaga on ta mul üldse tubli toimetaja. Ainult, et mina pean tal selle juures kogu aeg järel käima, mööblit nihutama ja näpuga mööda nurki näitama: "Siit ka!", "Vaata, võta siit ka!" ja "Kas sa esikust ikka tõmbasid? Aga ukse tagant?"
Ükskord, kui ma tolmuimeja ekskursioonijuhti mängida ei viitsinud, juhtus nii, et mul oli esikus arvutikott maas. Koti ümbert tõmbas mees tolmu ära, aga vot et kotti üles tõsta ja sealt alt ka imeda, selle peale ta ei tulnud.

See on väga minu mees. Eelmisel teisipäeval hakkasin noorema lapse küüsi lõikama. Hea, et aknad kinni olid. Enne, kui ma käärid korralikult kätte võtsin, oli laps juba sellise alarmi sisse lülitanud, et muidu oleks naabrid meile lastekaitse kutsunud.
"Olge vaiksemalt, ma ei saa suusatamist vaadata," oli mees pahur.
"Pekki, lõika siis ise, kui paremini oskad," olin mina ka pahur. Ta on elus kokku kaks korda meie lastel küüsi lõiganud.
"Lõikangi," ütles mees.
Lõikaski. Kaks päeva hiljem avastasin ainult, et ta oli ära lõiganud kõigest vasaku käe küüned. Parema omad hakkasid vaikselt läbi kinnaste välja tungima.
"Oled sa normaalne?" tahtsin ma mehelt vist umbes tuhandendat korda meie kooselatud aastate jooksul teada.
"Mis on siis?" ei saanud tema umbes tuhandendat korda minu probleemiasetusest aru.

Teema lõpetuseks üks täna kätte sattunud foto mu vanema lapse beebipõlvest. Sel tüdrukul on siiani minu silmad, aga isa mõistus.

Makra. Ise pani ja on veel rahul ka

Taevas kokku seatud paaridest ja talispordist

Kuigi ma meest iga kord, kui ta oma õhtusöögitaldrikut nõudepesumasinasse ei tõsta - ja seda juhtub pea igal õhtul - lahutusega ähvardan, tundub mulle vahel siiski, et me oleme taevas kokku seatud paar.

Ma unustasin möödunud jõuludel mehele tema kingi kätte anda. Alles kolm päeva hiljem tuli meelde. Neli päeva hiljem jõudsin lõpuks selleni, et andsin üle. Kingiks oli täiskasvanute värviraamat ilusate mandalataoliste mustritega. Mehele see eriti ei meeldinud ja ta andis selle vanemale lapsele edasi. Laps leidis raamatu vahelt ostutšeki, mille sinna unustanud olin.
"Nii odava kingi ostsidki mulle või?" nõudis mees minult nördinult tšekki uurides.
Õnneks ei hakanud mul piinlik, sest tema ei olnud mulle üldse mingitki jõulukinki teinud.

Enne jõule algas lugu, mis lõppes möödunud nädala keskel sellega, et arvasin end verest tühjaks jooksvat. Ma tahaks proovida sellest kirjutada, aga see on väga raske teema. Igatahes tekkis mul haiglas ühel hetkel päris tõsiselt surmahirm. Minu teisel poolel minu pärast vist ka, sest suure armastuse märgiks viidi mind eile spordipoodi. Kui teised mehed viivad oma kaasad Mati Kullaärisse, siis mind viiakse spordipoodi. Aga noh, arvestades seda, et ma talle jõulukingi üle anda unustasin, pole siin kurta midagi.

Mulle ostis ta suusapüksid ja -kindad, endale sooja vesti, kaks paari suusakindaid ja sooja pesu. Pesu on kole nagu öö, aga hind oli nagu Victoria`s Secret´il. Ta tahtis mulle ka samasuguse naistekomplekti osta, aga ma arvasin, et ma pole sellisteks õudusteks veel piisavalt vana. Täna ütles üks minust 10 aastat noorem töökaaslane, et pikk soe pesu pidi päris hea asi olema. Tema ka kannab talvel sportides. Midaiganes. Minna enne 40 sellist asja selga ei pane. Kui, siis ainult kasvatuslikel eesmärkidel. Mu mees läheb alati pööraselt närvi, kui ma ta sokke võtan. Lapsepõlves sõdis ta pidevalt oma minuga samal aastal sündinud õega, kes tal pidevalt sokke rottis. Nüüd teen seda mina. Ma kujutan juba ette kuidas järgmisel korral, kui ta mulle lahutust keeldub andmast, ma ta uue pesu endale selga panen. Ma olen suht kindel, et selsamal hetkel tõstakse mind ihualasti kodust välja. Sokid ja pesu on siin majas pühad. Sellest, miks ma ükskord oma musta värvi spordirinnahoidja, mis mul kolm kuud kadunud oli, tema pesuriiulist sokkide vahelt leidsin, ta aga rääkida ei taha. Ega ma ei ole väga kindel, kas ma selle kohta tõde kuulda tahakski. See on aga kõnekas näide sellest, et mehe sokkide rottimine on üks õige tegu, sest muidu poleks ma oma rinnahoidjat leidnudki.

Siit hakkab muide välja kooruma teine põhjus, miks me mehega ideaalne paar oleme: tema on keskmist kasvu mees ja mina olen keskmisest pisut pikem naine. Kokkuvõttes tähendab see, et ta on minust vaid paar sentimeetrit pikem. Ideaalne kombo! Lisaks sellele, et autos juhti vahetades ei pea me esiistet edasi-tagasi sõidutama ning peegleid kruttima, saame me spordivarustust ning -riideid jagada. Me oleme vist üsna aktiivse eluviisiga perekond, sest seda on meil palju:
1. Mehe kaks ratast: maastiku oma ja maantekas. Rattakingad ka. Ja mingid katted, mis sinna peale käivad;
2. Minu ratas. Sõidan samaga nii maastikul kui maanteel. Sõidan spetskingadeta. Võtan hoogu, et mehe maantekas ära proovida;
3. Vanema lapse kaks ratast. Isa kinkis talle 3. sünnipäevaks ultraedeva roosa ratta igasuguste peenete aksessuaaridega. Talle see ei meeldi. Sõidab hoopis täpselt sama suure raamiga naabritelt tasuta saadud kasutatud panniga. Kallis roosa tibiratas seisab niisama. Lootus on, et äkki noorem laps hakkab sellega sõitma. Jumal tänatud, et meid samast soost lastega on õnnistatud - poisslast küll selle roosamanna otsa ei sünniks sundida. Oma üüratus kokkuhoidlikuses oleks ma selleks kahtlemata võimeline;
4. Noorema lapse kolmekas. See on üks meid truult teeninud loom. Suvel võib see vabalt igal aastal kolmekohalise arvu kilomeetreid olla läbi sõitnud. Kõigepealt vanema, nüüd siis noorema lapse tagumiku all;
5. Vanema lapse tõuks ja noorema lapse tõuks. Noorema lapse tõuks on küll mõttetud asi. Sellega ei õppinud ei vanem omal ajal sõitma ega nüüd nooremgi. Järgmisel või järgmisel suvel tuleb nagunii nooremale uus korralik tõuks osta. Kahest tõuksist tundub, et meil pääsu enam ei ole;
6. Minu kahed rulluisud. Uued ja siis vanad. Vanad on mind iseenesest truult pea kümmekond aastat teeninud ning need võiks auga konteinerisse viia, aga ma igaks juhuks pole seda teinud. Noh, et äkki vahel vihmase ilmaga sõidan turule nendega või midagi;
7. Vanema lapse rulluisud. Ostetud kasutatult väga odavalt ning on väga korralikud. Järgmisel suvel on talle uusi vaja. Eelmised jäävad nooremale õele. Edaspidi saab meie majas olema siis kokku neli paari rulluiske - minu tütardel lihtsalt peavad need olemas olema;
8. Minu jääuisud. Õnneks ainult üks paar. Ka ühed mind talvest talve truult teeninud asjad;
9. Vanema lapse jääuisud. Lugu on sama, mis punktis 7. Viimane hooaeg tal nendega. Edaspidi jäävad nooremale. Vanemale on uusi vaja. Oh õnne, jälle ühed lisavidinad. See on nüüd see koht, kus meie panipaik täis sai. Järgnevalt loetletud esemete sinna paigutamise õnnestumine on toimunud kõiki maailmas tuntud füüsikaseadusi rikkudes;
10. Mehe kahekohaline arv paare tosse. Ma ei taha sellest õnnetusest pikemalt rääkida;
11. Minu kolm paari tosse. Uued tossud on uued tossud. Siis on veel vanad tossud. Nendega, ma mõtlen, et äkki lähen metsa jooksma mõnikord. Kuna olen nendega umbes 1000 km jooksnud, siis asfaldil nendega enam joosta ei saa, võib jala ära põrutada. Maastikul sünniks küll, aga kuna ma käin jooksmas enamasti õhtuti pimedas, siis metsa ei julge minna. Tosse ära vista pole ka tahtnud. Kolmas paar tosse on ebaõnnestunud ost. Need on nii jäiga tallaga, et nendega ei saa üldse joosta. Kuna nad on suht uued, siis ei saa neid ära ka visata. Nii ma lihtsalt ootan, et jumala välk või saatana sõrm nad riiulis põlema paneks, sest teha pole nendega ka midagi. Mees naeris kohe, kui ma nendega koju tulin, et maha visatud raha. Pekki, kui ma tosse ostma läksin ja küsisin ta käest, millist tossu ta soovitab, siis ütles ainult, et vaata ise. Ükskord paneerin ma kättemaksuks need sõna otseses mõttes tallanahad talle õhtusöögiks ära. Naised, oma halbades otsustes tuleb alati mehi süüdistada!
12. Mehe neli paari suuski. Üks paar on klassika, teine uisustiili jaoks. Mingi määrdeteema on nende suuskadega vist veel. Kaks ülejäänud paari on sellised, millest ma midagi ei tea, sest mina neid katsuda ei tohi. Kui mees nad ostis, hoidis ta neid nädala aega magamistoas voodi kõrval. Hea, et mind samal ajal elutoa diivanile ei pagendatud, et ma oma pilguga suuskade süütust ei rüvetaks;
13. Kahed suusakepid. Ma ei tea, miks neid kaks paari on, aga ühed on teised mõni sentimeeter lühemad;
14. Vanema lapse suusavarustus. Sama teema mis uiskudega. Viimane hooaeg ja siis nooremale. Edaspidi on majapidamises siis veel üks komplekt juures;
15. Mehe kahed suusasaapad ja minu ühed. Mehel on ühed uisu, teised, madalad, klassika jaoks. Mul on ainult uisusaapad. Mehevend arvas, et kui ma klassikat tahan sõita, siis saan ülemise krõpsu lihtsalt lahti teha. Mu oma mees sõitis kunagi vaeses tudengipõlves samasuguste poollahtiste universaalsaabastega kaks Tartu suuramaratoni läbi. Pärast ostis ikka klassikasaapa ka. Õnneks mina väga klassikat sõita ei taha;
16. Mehe rullsuusad. Pidevalt tahavad mulle pähe kukkuda, kui ma panipaiga riiulist midagi otsida üritan. Ühel päeval ma tänu nendele veel sinise silmaga tööle lähen;
17. Mehe kallipso ajast, kui ta veel triatloniga tegeles. Tuli välja, et see lekkis talle tagumikuvahele ning mina pidin seda niidi, nõela ja küünelakiga lappima. Jumal kui noored ja naiivsed me siis veel olime...
18. Kelgud ja muud taolised värgid. Järmise suve projekt on rulaost. Vabandus on, et vanemale lapsele, aga tegelt tahame me mehega mõlemad ise sõitma õppida;
19. Spordiriided. Palju spordiriideid. Suusapüksid (õhukesed ja paksud), jooksupüksid (lühikesed ja pikad), särgid, sokid, fliisid, tuulekad, mütsid, kindad, neoonvärvides vestid-jakid, joogipudelivööd, ujumismütsid ja -prillid, seda kõike on selgelt liiga palju. Enamik kuulub mu mehele. Kuna ma temaga sama kasvu olen, siis saan ma tema riideid väga edukalt kasutada. Püksid ja jalanõud peavad lihtsalt erinevad olema, need on mulle lootusetult suured. Kui me kõiki muid asju ka topelt peaks ostma, plahvataks esiteks meie garderoob ja teiseks peaksime ühe lapse kulude katteks mustlastele müüma.

Suuski ja keppe kasutan ma ka mehe omi. Tavaliselt käime me nii suusatamas, et kõigepealt läheb üks rajale ja teine vaatab samal ajal lapsi ning siis vahetame. Erineva suurusega saapad kinnituvad väga edukalt samale suusale. Nii ei pea me ka mitut paari suuski autosse ajama. Endaga samat kasvu mees on üks kuldaväärt asi. Tõeline raha ja ruumi kokkuhoid, ma ütlen!
Eile juhtus aga nii, et vanemal lapsel tõusis palavik ning pidime eraldi suusatamas käima. Kõigepealt läks mees ja mina olin kodus. Siis tuli mees koju, mina tegi söögi, panin riidesse, viisin prügi välja, panin jäälaterna hakkama, koristasin natuke esikut, võtsin panipaigast kepid ja suusad - need kollase-mustakirjud Fischerid, millega me tavaliselt sõidame - ja panin autosse. Panipaiga suusakotis ma eriti ringi sobrada ei julgenud, sest seal olid need kaks püha paari uusi suuski ka sees, mis ainult vaatamiseks mõeldud on ja kuhu peale ma isegi hingata ei tohi. Sõitsin Viimsi terviseradade juurde, tõstsin suusad välja, panin alla ja läksin rajale. Ise veel rõõmustasin, et oh, seekord on need lühemad suusakepid mulle juhtunud. Muidu mees ise valib alati pikemad kaasa, sest talle sobivad need rohkem. Kuigi me muidu suht ühe pikkused oleme, koosnen ma väga olulises osas kaelast. Kõrvuti peegli ees seistes on näha, et minu õlad lõppevad umbes mehe õlavarreluu keskpaiga kõrgusel, sealt edasi algab mul kael, mis lõppeb mehe lõuaga suht sama kõrgel. Ühesõnaga pika kaela võrra on mu käed ja jalad siiski natuke lühemad ning lühemad suusakepid on paremad. Rajal oli päris raske. Viimsi suusaring ei olegi mingi lihtne rada. Ma vahel suvel, kui mind mingi masohismihoog tabab, jooksen seda ringi. See kulgeb paepanga all ja järskude tõusudega ka pisut mööda panka üles. Suuskadega oli pagana raske. Esiteks ei läinud need üldse edasi, aga tõusude peal libisesid tagasi nagu oleks kuuseoksad vastu sõidusuunda suusa all olnud. Noh, ma ei oska eriti suusatada ka ja kuna ma siin viimasel nädalal umbes 1000 liitrit verd kaotasin, arvasin, et asi on minus. Nii poole ringi pealt avastasin, et uisu asemel on hoopis klassikat kergem sõita. Kahtlaseks tegi asja see, et kui ma suusatada ei oska, siis klassikat ei oska ma kohe üldse sõita ning rajal ei olnud isegi klassikajälge sisse pressitud. Igal teisel päeval oleks ma ennast puhtalt tahtejõu, kiusu ja käelihaste toel veel natuke ringi lohistanud, aga seekord oli midagi nii ilmselgelt pekkis, et tulin peale ühte ringi löödult koju tagasi.

Elutoa tugitoolis võttis mind vastu mu teine poolt irooniline muie näol.
"Noh, kas sulle ei tundunud, et midagi oli valesti?" uuris ta kavalalt.
Ütlesin, et kõik oli nagu valesti. Oligi valesti. Kuigi ma olin omameelest sama suusa võtnud, millega ma alati sõidan, olin seekord kasutanud hoopis musta põhja ja kollaste kirjadega paari asemel kollase põhja ja mustade kirjadega Fischereid. Pekki, need on jumalast ühte moodi ma ütlen. Kollase põhja ja mustade kirjadega suusad olid aga hoopis klassika, mitte uisu omad. Lisaks olid need määritud nii 0 kraadise raja jaoks. Eile õhtul oli väljas -18. Õiged suusad olid peale seda, kui ta rajalt tuli, mehe autosse jäänud.
"Kas sa mulle kohe ei võinud seda ütleda, kui sa nägid, et suusatama lähen?" tahtsin ma teada.
"Ma arvasin, et sa saad ise aru."
Ja siis öeldakse, et naised eeldavad, et mehed nende mõtteid loevad.

Ma ei saa aru, miks peab mehel olema neli paari suuski, millest kaks näevad täiesti ühesugused välja ning ülejäänud kahte paari ei kasutata kunagi ning neid ei tohi isegi katsuda? Miks ei või ma mehe sokke kanda, kui mina nagunii neid pesen? Mis pagana pärast on vaja kümmet paari tosse? Kas spordivarustuse kuhjamine on esimene ilming keskeakriisist? Või äkki ei andnud ta mulle selle pärast suuski kätte, et ta ei taha, et ma peale seda eelmise nädala haiglalugu endale liiga teeksin? Kui ma meie teist last ootasin, siis viis ta mu ratta ära, et ma rasedana sõitma ei saaks minna. Äkki ta ikkagi armastab mind ja me olemegi taevas kokku seatud paar? Miks ta siis ometi aru ei saa, et ma ei lepi kunagi sellega, mis tema meelest mulle hea on?

Ema teab: jätkulugu

Ma ei saa kohe teisiti, kui pean kirja panema ka oma isa Vene sõjaväes mitteteenimise ja ema teenimise lood.

Isa lahendas probleemi kutsega Vene armeesse väga lihtsalt - viskas selle prügikasti. Niimoodi igal aastal. Ühel hetkel tiksus vanus lihtsalt täis ning oligi teema lõpetatud.
Selle eest sai mu isapoolne vanaisa topeltsõjaväge. Teises maailmasõjas oli ta alguses sakslaste poolel radistiks. Siis ühel hetkel tõstis ta kaevikus pea ja vaatas, et oh pekki, omad ammu juba taandunud ning venelane tuleb peale. Ega muud ei olnudki teha, kui nende poolele üle minna. Nii oligi ta edaspidi ikka radist, ainult vastaspoolel. Peale sõda tuli muidugi välja, et vanaisa Saksa sõjaväes oli olnud. KGB pani ta valiku ette: hakkad nuhiks või Siber. Vanaisa ütles, et Siberisse väga ei taha. Nuhkima ta ka ei hakanud. Ühe korra kutsuti ta ainult vaibale ning nõuti, et miks sa kellegi peale kaevanud ei ole. Vanaisa siis kurtis, et hirmus raske on nuhkida. Ta on külas uus mees, keegi teda ei usalda ning midagi ei räägi. Nii see asi siis jäigi.
Küllap nendes lugudes on nii väikeseid liialdusi kui lihtsustusi, kuid ka tõde. Kuidas asjad täpselt olid, enam nende käest kahjuks ka küsida võimalik ei ole. Minu isa suri võrdlemisi noorelt. Võimalik, et tema surma asjaolud on seotud selle sama hulljulgusega, mis võimaldas tal Vene võimu külmalt üle lasta.

Ema koos teiste oma klassi tüdrukutega läbis kooliajal sõjalise algõppe. Seal pidi kursuse lõpus Kalashnikovi automaadi lahti võtma ja kokku panema. Õnneks mu ema pinginaaber oli nutikas tüdruk ning "vastas" selle teema nende mõlema eest ära. Mu ema pinginaaber on üldse põnev naine. Eesti Vabariigi algusaastatel oli ta Siberis rekajuhiks. Sel ajal oli naisrekajuht veel haruldasem nähtus kui tänapäeval. Ja no Venemaa on Venemaa, eriti mingi perifeeria keset eikusagit. Seal sai ta tuttavaks oma tulevase abikaasaga, kes oli endine hävituslendur, kuid peale Nõukogude Liidu lagunemist asus tööle tuletõrjujana. Neid olevat sel ajal tükitöö alusel tasutatud. Kui kustutasid tulekahju, said palka. Nii tuligi vahel, kui ammu enam põlenud ei olnud, ise taigale tuli otsa panna.
Siis otsid nad Nõvale korteri mu ema endise pinginaabriga. Naine läks Tallinki laevadele parfüümipoodi tööle ning mees sai armeepensioni. Rohkem polnud vaja metsa põlema panna.

Kuigi mu ema Kalashnikovi kokku ei saanud, sattus ta mingitel asjaoludel medõena Vene sõjaväereservi nimekirja. Tal on isegi sõjaväepilet ja puha. Igal aastal olid sohvoosi kultuurikeskuse saalis reserväelaste kogunemised. Ta olevat seal ainus naine olnud. Kõik aleviku reservväelased kutsuti ükshaaval laua ette ja nõuti:
"Kirsanumber? Peaümbermõõt? Vööümbermõõt? Rinnaümbermõõt?"
Kui mu ema komisjoni ees seisis, oli viimase küsimuse peale alati terve saalitäis mehi naerma pahvatanud.
Aga tema medõetarkustest on mulle ainult see meelde jäänud, et kui kellelgi lõualuud paigast ära lähevad, tuleb enne nende paika panemist alati sõrme ära polsterdada. Kui lõualuu paika läheb, siis laksatavad hambad sellise pauguga kinni, et aitaja võib oma sõrmedest ilma jääda.

Ema teab

Üks minu töökaaslane on viimastel nädalatel korraliku hambaarstikadalipu läbinud. Esiteks lasi välja tõmmata tarkusehamba (või äkki isegi mitu?). Sinna otsa veel mingid sada protseduuri, mis lõppesid vana-aasta eelviimasel päeval breketite installeerimisega. Minu meelest oli ta naeratus niigi kena ja neid klambreid poleks tarvis olnudki, aga eks suur tüdruk ise teab. Viimasel päeval enne breketeid, krõmpsutas mul üle laua arvuti taga igatahes mõnuga beebiporgandeid. Ise kommenteeris, et ega nüüd ei teagi ju, kaua see toore porgandi klambritega sööma õppimine aega võiks võtta.

Tema hambaarsti epopöaga tulid mul korduvalt oma ema tarkused meelde. Mu ema on selline fantastiline raamatukoguhoidjast udupea, kes võib suvalise raamatukokku sisse astunud inimese hinge paari minutiga läbi puurida ning siis konkreetses ajahetkes tema jaoks SELLE ÕIGE raamatu pihku pista. Ja ta teab vist peast kõiki raamatuid, mis kunagi Eestis ilmunud on. Vahel tundub mulle, et ta on neid kõiki lugenud ka. Mu mees kiidab alati, kuidas ämm suudab talle ning lastelastel alati tähtpäevadeks kõige õigemad kingid osta. Minule pole ta jälle kunagi kinke osanud valida. Aastaid kinkis ta mulle järjepidevalt seinakalendreid ning potililli. Ma vihkan seinakalendreid ja kingitud potililli. Seinakalendrid on nii ebapraktilised. Praktilised on need kalendrid, mida saab kaasas kanda. Telefonis näiteks. Äärmisel juhul minikalendermärkmikud, aga mitte seinakalendrid.

Potililli kasvatada meeldib mulle küll, aga neid, mida ma ise valinud olen. Soovitavalt selliseid, mis on praktilised - kõik, millelt midagi söödavalt saab koguda või on vähemalt teoreetiline lootus, et nad kunagi saaki võiksid andma hakata ja taimed, mis muul viisil endast mingit lisandväärtust võiksid kujutada. Siis veel mingi subjektiivne x-faktor, mis ütleb, kas taim on minu jaoks ok või mitte.

 

Minu köögiaknalaua potililled. Vasakul loorber - sobib nii suppide kui lihatoitude maitsestamiseks. Paremal rosmariin - väga hea lambaga, tihti lisan ka ahjukartulitele. Keskel on oma juuremugulat laadimas ära õitsenud hüatsint. Kui ta oma sibula toitaineid täis pumpab, lehed ära kuivatab ning õues maa üles sulab, lähen istutan ta üles terrassile kasti. Seal tuleb sellest sibulast mitu uut hüatsindiõit. Kas juba kevadel või alles sügisel, seda otsustab taim ise. Ja nii veel mitu aastat. Neist kolmest on hüatsint küll kõige ebapraktilisem, aga mingi lisandväärtus vähemalt ikka.

 

Lõikelilli meeldib mulle saada küll, aga mitte minu jaoks mõttetuid potililli. Need surevad niiiii aeglaselt. Sinnani tuleb neid kasta ja ümber istutada ja siis veel uus ümbrispott osta ja siis nad ei mahu kuhugi, sest kõige paremad taimekohad on juba mu majas kinni ja siis... oeh!

Mulle potilillede kinkimise lõpetas ema ära siis, kui ma talle ükskord julmalt sünnipäevaks toodud gerberapoti kohta küsisin, et noh, tõid mulle jälle uue lapse. Ma olen vist kohutav tütar, aga ausus ka elus ühtteist väärt.

Kalendrikomme kadus tal õnneks kuidagi iseenesest ära. Nüüd kingib ta mulle duššigeele ka kreeme, selliseid kalleid kohe. Jama on selles, et ma ei kreemita ennast suurt ning need kreemipotsikud lähevad hapuks lihtsalt. Pesen ma ennast küll korralikult, aga mul on täiesti ükskõik millega. Minu jaoks läheb kalliste duššigeelide väärtus küll kaduma, sest ma võiks ennast ka Arieli pesugeeliga seebitada ning vahest mitte aru saada. Praktilisem muidugi ikka, kui seinakalender või potilill.

Mul ema on üldse selline uskumatul laia silmaringi ning sügavate üldkultuuriliste teadmistega tegelane, kellel elu praktilise poolega vahel päris keeruline toime on tulla. Kui tal telekapult nii maha kukub, et patareid sealt välja veerevad, pean ma nende tagasi panemiseks talle külla sõitma, sest ta ise ei oska. Tema jaoks ei ole see probleem, sest nii kaua loeb ta teleka vaatamise asemel raamatut.

Aga tagasi hammastejutu ning ema tarkuste juurde. Ema juttudest on mulle kõige enam meelde jäänud neli õpetust:

1. Kui mul endal hambad alles kasvasid ning vahetusid, andis ema mulle nende tugevdamiseks ohtralt piima juua. Kui ma mingil perioodil lapsena joogipiima ei tahtnud, siis selle asemel keefiri. Täna on mul nii tugevad hambad, need vähesed korrad, mil hambaarst neile puuriga on lähenema pidanud, kardab puur hammast rohkem, kui hammas puuri.

Kui mõni hammas mul viltu tahtis kasvada, masseeris ema seda igal õhtul õiges suunas ning suunas ka mind iseseisvalt vabadel hetkedel nii tegema. Aitas küll. Tulemuseks oli igasuguste breketite ja klambriteta selline hambakaar, et kooliajal valiti mind mingisse nätsureklaami modelliks. Lõpuks jäi see projekt siiski katki, aga vähemalt mitte minu hammaste pärast. Kaltsium ning õigel hetkel tegutsemine hoiab palju hambajamasid ära!

2. "Kui vähegi võimalik, ära lase oma tarkusehambaid välja tõmmata ning katsu neid nii kaua säilitada, kui vähegi saab!" õpetas ta mind veel. Esiteks pidi ilma tarkusehammasteta teatud vanuses põsed kippuma sisse langema. Ka võib kõigi elus saabuda aeg, kus iga alles jäänud hammas on kulda väärt. Iga kord, kui ma oma dentisti juures regulaarses kontrollis käin, hakkab see heietama, et mul on tarkusehambad ikka poolenisti igemetega kaetud. Selle tõttu võivad nad ühel hetkel hakata põrguvalu tegema. Ka koguneb igeme alla nii toidujäätmed ja selline asi hüüab juba kaugele: hambaauk! Ta juba väikest kaariest näeb mul ühe tarkusehamba juures tekkimas. Parandada neid poolenisti igemega kaetud hambaid eriti ei saavat, niiet äkki ma kaaluks nende välja tõmbamist. Vähemalt ühe. Närimiseks neid nagunii ei kasutatavat. Nii nad on suus ainult mõttetu võimalike probleemide allikas. Selle peale vastan ma ema õpetusele mõeldes alati, et ma seekord ei julgeks veel tõmmata, mõtlen pisut, ja kui järgmiseks kontrolliks on mingi tõsiseltvõetavam auk sinna tekkima hakanud, siis äkki võiks. Nii juba aastaid. Auku ikka pole. Mind veel maetakse nende tarkusehammastega, põsed kenasti punnis nagu kolmeaastasel!

3. Ka ütles ema, et mandlid on nagu tarkusehambad - ka neid tasub võimalusel säilitada. Kuigi nad võivad igasuguseid infektsioone ning vastikuid põletikke põhjustada, aitavad mandlid vältida teisi riske. Need põletikud, mis muidu mandlitesse lähevad, võivad tonsillikeste eemaldamisel kippuda kuhugi allapoole lööma. Isegi südamesse.

Selle nõuandega on vist nii ja naa. Kõik mu tuttavad, kes on mandlit lasknud välja lõigata, kiidavad oma otsust taevani. Üks sõbranna ütles, et enne mandliopi oli ta aasta läbi ainult üks suur antibiootikum. Teine töökaaslane rääkis nii põrguvalusast angiinist, et ta oli suurest meeleheitest valmis ükskõik mida proovima. Vanaema soovituse kohaselt magas isegi paar ööd soolaheeringas ümber kaela. Sellise asja kordumise vältimiseks oleks ta vist valmis olnud jupi söögitoru laskma välja lõigata. Mandlid olid seega väike ohver.

Korra aastas ma mõne tonsillitise-angiina ikka läbi kipun põdema. Kuna need seni mõistlikus raskusastmes kulgenud on, siis pole ma siiani mandliopi kuigi tõsiselt kaalunud. Eks selles mõttes on mu emal kindlasti õigus, et igal võib olla oma hind. Ka tervel kurgul;

4. "Ole ettevaatlik nende meestega, kes kohustuslikku sõjaväeteenistus läbinud ei ole," ütles mu ema veel. Selle nõuandega on ka nii, et 95% juhtudest ei pruugi mitte sõjaväes käimine midagi näidata, aga siis on see ülejäänud 5%. Minu elu tõsisemateks suheteks ning suheteks on ühe erandiga juhtunud poisid, kes erinevatel asjaoludel ajateenistuses käinud pole. Nende sõjaväest pääsemise põhjused ei ole seotud olnud selliste elementidega, mis üht naist ettevaatlikuks tegema pidanud oleks. Välja arvatud mu eelmine elukaaslane.

Tema rääkis oma sõjaväekomisjonis käimisest sellise loo: esiteks leidis ta endale mingi psühhiaatri, kes ümbriku eest vormistas paberi, et ta on selle arsti juures juba aastaid arvel onud. Siis valis ta välja mingi eriti juustu kampsuni, mida ta siis mitu nädalat kandis ilma, et seda kordagi pesnud oleks. Selle kampsuni ja ostetud psühhiaatripaberiga läks ta ajateenistuse komisjoni. Seal lasi ta pilgul ruumis sihitult ringi rännata ning pilgutas iga natukese aja tagant närvilisel silmi. Kui küsiti, kas ta mingeid rohte võtab ja milliseid, vastas ta lihtsalt: "Ema teab"

Loomulikult vabastati ta sellise etenduse peale ajateenistusest ning hea, et talle sealsamas Paldiski maantee autot järele ei tellitud.

Peale pea kolme aastat täiesti ebareaalselt õudsat kooselu, kui ma lõpuks aru sain, et mitte mina ei ole see osapool meie kahe kooslusest, kes kõigi maailma hädades süüdi on, ning tulema tulin, sain teada, et väidetav etendus sõjaväekomisjonis ei olnudki vist nii etendus. Tüüp oligi arstidiagnoosiga skisofreenik. Ostetud paber ei olnud ostetud. Võimalik, et selles ei olegi midagi nii halba. Tegelikult oli ta põnev tüüp. Musikaalne ja loov, tegi kahe aastaga TTÜs läbi viie aasta pikkuse tehnilise õppekava ja palju muud. Piinatud geenius. 21-aastasena ning igasuguste eelteadmisteta vaimuhaigustest ei olnud ma siis kindlasti selliseks suhteks küps lihtsalt.

Kusjuures kui ma oma tolleaegset väljavalitud esimest korda emale näitasin, mõtles mu ema: "Appi, see mees ei saa mu Allile õige olla. Tal on neurootiku silmad"

Mulle ei ütles ta seda alles aastaid hiljem, sest kui ta oleks mind kohe hoiatanud, et oleks sellest midagi kasu olnud. Noor ja armunud ei kuula kedagi. Võib pigem terava silmaga nõuandjad oma elust välja tõrjuda.

Ema teab.

 

Imelik lugu. Jälle üks uus aasta, aga mina pole endiselt oma elu elama õppinud. Ema, ma peaks sulle sel aastal vist tihedamini helistama hakkama.