2016/12/30

Kuidas aastatepikkune töö oma obsessiv-kompulsiivse küljega ühe hetkegavastu taevast võib lennata

Ei saa nüüd päris ütelda, et ma sundkäitumismustreid põeksin, aga eks mingid kiiksud on igal ühel. Lapsest saadik ei ole ma irvakil sahtleid talunud. Kui ma ükskõik kus nägin mõnda paar millimeetrit lahti jäetud sahtlit, pidin selle kohe kinni lükkama. Ikka nii, et kõik sahtlid sahtlitornis või riiulis ühetasa oleks. Ükskord nägin kuidas mu kunagine ülemus meie toanaabri pool sentimeetrit lahti jäänud sahtli vaikselt tagantkätt kinni libistas. Uskumatult südantsoojendav hetk - sain aru, et ma pole siin maailmas üksi.
Mulle meeldib oma nõrkade külgedega, peale viisipidamatuse siis, tööd teha ja tänaseks olen ma nii kaugele saanud, et registreerin silmanurgast küll kõik oma läheduses olevad irvakil sahtlid, aga näpud enam sügelema ei hakka.

Minu sõpruskonnas kõige legendaarsem kiiks on kahtlemata tualetiukse lukustamine. Isegi omas kodus. Vahepeal kahtlustasin isegi, et ma olen võimatu lukustamata uksega WCs pissima. Pidudel kontrollisin alguses, kas tualetiuks käib lukku ja kui ei käinud, keerasin vedelikutarbimise minimaalseks ja lihtsalt ei läinud WCsse.
Kooliajal hoidsin kabiinides igaks juhuks ühe jalaga kabiini ust alt ka veel kinni. Uskumatu, kui hea tasakaalutunnetuse ühel jalal poolkükkis teise jalaga ust kinni hoides võib saada!
Mu sõbrannad naeravad siiani, kuidas ma meie reedeõhtustel kodustel veini ja teejoomistel tualetti minnes kõigepealt toatäiele naistele teatasin, et ma lähen nüüd - selleks et keegi ei tuleks üritama ust avada, siis keerasin ukse valju klõpsatusega lukku, kontrollisin kaks korda, kas uks jäi ikka lukku ja alles siis tegutsema asusin.
"Kuule siin oleme ainult viis, mida sa õige kardad?" nokkisid nad mind ikka.
Mis siis, et ainult nemad, aga iial ei tea. Elus tuleb kõigeks valmis olla. Lukus tualetikabiin ei ole kunagi liiast.

Kaks sündmust on meelekindlust tunduvalt murendanud. Peale esimese lapse sündi kukkus mu hemoglobiinitase 80 piirimaile. Kuna kartsin üksi vannituppa ära minestada nagu mu mehe venna eksnaine peale sünnitust - mehevend pidi ukse maha murdma, et duši alla minestanud naine kätte saada - siis jätsin ukse lukust lahti mõnda aega.
Teine juhtum ei ole midagi, mille üle uhke olla, aga see oli juba nii palju aastaid tagasi, et saan selle osalt nooruse rumaluse arvele panna. Olime sõbrannadega ööklubis ja sinna juhtus ka ühe sõbranna, kes täiesti lambist kusjuures oli otsustanud just sel õhtul koju jääda, eksabikaasa. Poiss saatis alguses meie lauda pudeli vahuveini ja pärast mitu ringi tekiilat. Kuna teised tüdrukud tekiilat ei joonud, siis jõin kõik ise ära. Edasi mäletan ma kahte asja: üks Läti või Leedu noormees kõrvallauast kommenteerimas: "I have never seen anyone drinking tequila like that" ja mina ööklubi WC-s kabiinilukku vaatamas ning kalkuleerimas, et ma parem ei pane seda kinni, sest ma ei pruugi seda pärast enam lahti teha osata.
Tekiila on saatanast. Nüüd, kus ma selle häbiväärse loo ära rääkinud olen, et taha ma, et keegi teine sellest enam kunagi räägib ja palun edaspidi teeselda, et keegi sellest midagi kuulnud ei ole.

Kuna mul õnnestus avalikus kohas lukustamata uksega pissida ilma, et mõni kabiini tunginud müstiline koletis minu abitut olekut ära kasutades mind ära oleks söönud või Facebooki üles pildistanud, tõmbasid hirmud tagasi. WC-lukustamise vajadus taandus kuhugi seljaajutasandile. Ma isegi ei tea, kui palju ma seda edaspidi tegin. Tõenäoliselt ikka tegin, aga mitte enam nii hoolikalt kui varem. Möödus mitu rahulikku aastat. Kuni eelmise nädalani. Mu sõbranna pidas ühes Tallinna kesklinna pubis jõulureedel sünnipäeva. Sealne tualett on legendaarne. Nimelt on narkomaanide eemal hoidmiseks selle uksele koodlukk paigaldatud. Kood on peidus ukse kõrval seinal rippuvas muinasjutus.
Kolm munka nägid nelja luike kuuel korral ja sama inglise keeles.



Tõstatasin meie lauas korra probleemi, kuidas purjus soomlased seal WC käivad, aga tüdrukud arvasid, et loevad ingliskeelset muinasjuttu. Mina arvan, et purjus soomlased pissivad seal lihtsalt püksi.

Meeste ja naiste WC-d on pubis trendikalt koos. Mind uniseks tualetimajandus ei häiri. Põhiline, et kabiiniuksed ikka lukku käiksid, eksole. Trükkisin mungad, luiged ja muud asjaosalised sisse, läksin kabiini, lukustasin ukse ja asusin tegutsema. Siis see juhtus. Uks läks lahti ja mulle vaatas vastu valges särgis kikilipsuga noormees. Pah! Hetkega said nullitud kõik need aastad, mis mu hirmude taandumiseks kulunud olid. Poiss vabandas ja pani ukse kinni tagasi. Õnneks olin ma juba jõudnud käed pesta ja tegutsesin püksiluku kallal, aga ikkagi. Kikilips oli näinud mind lahtise püksilukuga, mina teadsin, et ta oli näinud ja juba seda oli liiga palju. Aga lisaks oli WC eesruumis samal ajal kolm kikilipsu sõpra, kes täpselt ei teadnud, mida ta nägi või ei näinud, aga selle võrra naljakam neil oli. Kraanikausside juures pidi naerukrampidesse surema mu sõbranna, kes kavatses hoolitseda selle eest, et järgneva 12 tunni jooksul kogu meie tutvusringkond teada saaks, kui haledalt, mulle, tuntud tualetilukumaniakile, elu ära oli teinud. Ma ei tahtnud sealt kabiinist välja minna. Kaalusin võimalust ennast veega äravoolutorust alla lasta, aga vist ei oleks mahtunud. Siis tuli mulle meelde, et kraanikausside taga on maast laeni aknad ja ma saan sealt välja hüpata. Kui ma seda tegema hakkasin nägin, et ka mõne meetri kaugusel vastasmajas on veel üks maast laeni akendega pubi, rahvast täis. Lisaks kikilipsule, tema kolmele sõbrale ja minu sõbrannale olid ka nemad näinud. Ilmselgelt ei saanud ma ka sinna põgeneda. Kuhugi ei olnud põgeneda. Terve pagana maailm oli näinud, kuidas ma WC-s käin.

Kuidas kikilips lukustatud WC-ukse lahti sai? Ma olin selle küll kenasti lukku pannud, aga mitte kontrollinud, kas lukk peab. Keegi tubli inimene kunagi enne mind oli lukustatud kabiinist ennast niimoodi välja murdnud, et ukse metallraam luku juurest kõver oli ja see enam midagi ei pidanud. Mis pagana asi sunnib inimesi toore jõuga lukus ust lahti väänama? Mis pagana pärast on vaja inimestel katsuda, äkki see tualetilukk, mis küll väljast punast värvi näitab, on ikkagi lahti? Vahel, näed, on jah lahti, aga kujuta pilti, punane on see selle pärast, et keegi pissib sees.

Ma saan seda kikilipsu veel elu lõpuni mäletama. Foobiad, sundkäitumine ja muu taoline ei ole mitte juhuslikult saatuse poolt mõnele kaasa antud. See on elu mehhanism inimesest kõikvõimaliku häbi ja alanduse eest kaitsta. M.O.T.T.

PS. Huvitav, kas kodusele WC-le oleks ka võimalik selline koodlukk saada? Seest lukustamiseks, ma mõtlen.

2016/12/25

Maksimaalsed piparkoogid

Me tegime lastega täna jälle piparkooke. Vist umbes viiendat korda sellel aastal. Kuna mul oli käsil projekt leia 1001 põhjust, miks Pokèmon GO on parem mäng kui uus moekas Super Mario Run, siis kaunistamiseosa jätsin puhtalt laste õlgadele ning pühendusin samal diivanil istudes oma lapsepõlvekangelasele Super Mariole. Ma olen telekamängupõlvkond.
_______________

Jeerum, ma peaaegu, et kuulsin seda klõpsatust, mida telekamängukassett teeb, kui see masinasse panna ja tundsin Kadaka turu lõhna.
Nüüd, kus ma olen lõpupaha elegantselt mättasse löönud ning Mario printsessi päästnud, võin ütelda, et on vaid üks põhjus, miks Pokèmon GO on parem mäng,kui Super Mario Run: Pokemonis saab erinevalt Mariost täisfunktsionaalsuse ilma sentigi pärisraha investeerimata kätte. Kuna Pokèmon GO on ülikõva mäng, tähendab see üks eelis, et Super Mario ei just halb.
Need, kes ei jaga minuga kiindumust pokemonidesse ega muudesse sarnastesse intellektuaalsetesse meelelahutusviisidesse, võivad siinkohal omaette avaldada arvamust teemal, kas ma olen normaalne inimene või mitte.
_______________
Vahepeal said lapsed piparkookiite glasuurimisega kenasti toime. Tulemuseks oli piparkoogitud glasuur, sest viimast oli rohkem kui esimest.
Põhjust ei ole vaja kaugelt otsida. Suurusehullustus on meie peres meesliinipidi päritud. Näiteks tegime eelmisel talvel perega lumememme. Mees juhatas töid ja tulemus sai kolmemeetrine.
Kuidas on võimalik kolmemeetrist lumememme teha? Keskmine pall veeretati mööda minu selga üles. Ma pakun, et kui ma meest tema järgmisel juubelil peaks songalõikusele saatma, siis tuletan ma talle just selle memme ülemist palli meelde.
See on küll õige, et kui antakse talve või jõulu, tuleb seda ka TÄIEGA võtta. Maksimaalseid jätkuvaid pühi kõigile!


2016/12/18

Alusetud süüdistused

Mu vanem laps kardab pimedust. Seoses sellega tekkis nooremal rumal komme vanema kiusamiseks tualeti tuld kustu panna, kui vanem seal toimetab. Kui lapsest kahju ei oleks, oleks ta reageering tegelikult üsna naljakas. Ükskord, kui vanem laps pissil oli, läks elekter ära. Tüdruk tormas püksid põlvede ümber WC-st välja ise kriisates nagu pühvlit silmanud indiaanlane ja asus õde klohmima. Enne jõudsime mehega vahele minna, kui ta märkas, et lisaks vannitoale on pime kogu maja ning põhjus on globaalsem, kui väike õde.

***

Meil on koos kassiga sellel aasta majja saabunud uus tore jõulutraditsioon: jõulukuuse ümberlükkamine. Viimased aastad oleme kuused maalt mehe vanemate talu juurde kuuluvast metsast toonud. Need põlispuude all kiratsevad ja valgusenälga suremisele määratud kuusehakatised ei ole küll nii lopsakad kui müügiplatside kasvandusekuused, aga mida hõredam kuusk, seda vähem on pärast ka okkaid kokku pühkida. Ka lapsed on lisaks elutoakuusele endale väikesed, nii 40-sentimeetrised kuusekesed valinud. Vanema lapse kuuske ongi kass meil nüüd detsembri algusest saadik järjekindlalt igal öösel lapse toas ümber käinud lükkamas. Tänasel ööl juhtus ime - lapse kuusk jäi püsti! Hommikul alumisele korrusele jõudes nägin aga, et selle eest on maja üle 2-meetrine peakuusk elutoas tugevalt viltu. Lisaks oli kuuse all väike kasehalg. Tänitasin natuke kassi ja siis läksin mehele kaebama:
"Jipp lükkas suure kuuse viltu!"
"Ma panin selle öösel juba otseks," teatas mees uhkelt.
Sel ajal, kui mina öösel magusat und magasin, oli mees kella ühe paiku jõulupeolt tagasi tulnud ning talle oli tundunud, et kuusk oleks nagu natuke viltu ning ta oli seda pisut sättinud. Nii palju siis kassi süüdistamisest. Kasehalu kohta ma ei küsinud, aga küsisin hoopis, kui palju ta jõulupeol jõi, et see tema meelest kuuse otseks panemine on ja kuusk üldse vildakil tundus olevat. Tervituseks oli joonud vahuveini, siis pardi kõrvale pool klaasi valget, lamba kõrvale klaasi punast ja pärast ühe rummikokteili. Kuusk on ilmselge näide selle kohta, miks on hea mõte erinevaid alkohoolseid jooke segamini tarvitada.
Kusjuures see kasehalu teema on päris põnev. Praegu vaatan, et kuusk on jälle otseks pandud, aga halg on alt kadunud.

2016/12/16

Abiks googeldajatele: kassi streriliseerimine ehk kuidas meie poisist naine sirgus

Meie kass Jipp käis täna suurte kassitüdrukute operatsioonil ära. Ta on nüüd igavene neitsi. Siin on meie kogemus.

Mis on kassi steriliseerimine ja milleks seda vaja on?

Dialoog lastega hommikul autost:
"Emme, miks Jipp arsti juurde peab minema?"
"Talle tehakse üks operatsioon"
"Milline operatsioon?"
"Selline, et tal kassipoegi ei tuleks"
"Miks?"
"Sest maailmas on väga palju kassipoegi ja kõigile ei jätku kodu"
"Mis talle tehakse?"
"Lõigatakse kõhust üks asi välja, kus sees pojad kasvavad"

Minu eelmine elukaaslane oli omal ajal väga meie kassitüdruku steriliseerimise vastu. Nii kaua, kuni kassil esimene jooksuaeg algas. Paar päeva surus ta alla pidevat sisemist soovi kass pesumasinasse sulgeda ning käskis mul siis kliinikus kassile operatsiooniaja kinni panna. Ise veel muretses: "Oled sa kindel, et ta peale seda ikka jälle normaalseks muutub?"
Võin kinnitada, et jah. Steriliseerimine ei muutnud ta iseloomu ning kadusid kõik jooksuajaga seotud vaevused.

Kuidas see kõik käis?

Üldiselt soovitatakse emaste kasside steriliseerimine ning isaste kastreerimine ette võtta siis, kui kass on oma suuruse enam-vähem täis kasvanud, see on vähemalt 6 kuu vanuselt. Erinevalt levinud arvamusest ei pea steriliseerimiseks-kastreerimiseks ära ootama looma esimest jooksuaega. Kasside kevadine jooksuaeg algab tavaliselt siis, kui päev vaikselt pikemaks hakkab minema.
Meie saime oma Jipi kui ta oli 2,5 kuud vana. Jipp on pärit tänavalkasside perest. Jipi üles korjanud hulkuvate kassidega tegeva organisatsiooni vabatahtlikud määrasid tema oletatavaks sünnikuupäevaks 15. mai. Jippi pesakonnas oli veel üks kassitüdruk, kes ristiti vabatahtlike poolt Jannekeseks. Jipp ja Janneke nagu lasteraamatus. Jippi peeti nimelt alguses millegi pärast poisiks.
Õige pea peale Jippi meile saabumist hakkasid mul tema soolise identiteedi osas kahtlused vaheldumisi tekkima ja kaduma. Muidu on ta väga rahumeelne kiisu, aga kui ma täpsemalt vaadata proovisin, löödi mulle hambad robustselt käsivarde. Kui naabrite kass meie terrassiukse taga hiilimas käis, pidas Jipp ennast väga mehelikult üleval ning üritas talle läbi klaasi tappa anda. Nii helistasingi paar nädalat tagasi loomakliinikusse ja panin Jipile kui poisile tänaseks kastreerimisaja kinni. Nädal hiljem helistasin uuesti ja teatasin, et on siiski kaks võimalust: kas on Jipil kahepoolne peitmunandilisus (ühepoolset esineb alla 1% kassidest, kahepoolse esinemise tõenäosuse võib mõni statistik ise arvutada) või on Jipp tüdruk. Eile õhtul surusin lõpuks kassi endale kaenla alla ja vaatasin. Täna hommikul kliiniku uksest sisse jalutades teatasin kohe võidukalt:
"Jipp on jah hoopis tüdruk! Vist..."
Arst vaatas ka ja ütles, et kindlasti on tüdruk.
Kiibi andmetel on Jipp lemmikloomaregistris endiselt isasena kirjas. Pean edaspidi uurima, mis selle teemaga teha. Võiks muidugi ka hullemini. Minu endise töökaaslase isane labradorikoer oli lemmikloomaregistrisse kantud kui teises Eesti otsas elav emane kass. Hea, et ta ise oma kiipi lugeda ei osanud, sest muidu oleks vist nädala aega vaikselt laua all häbenenud.

Hommikul viisime kassi kliinikusse. Seal öeldi, et kõige varem saaksime kassi kella ühe paiku kätte, aga kui soovime, võime talle ka tööpäeva lõpus järele tulla. Nagu kassi lasteaed või midagi. Kui kass kliinikus märatsema peaks hakkama, siis kutsutakse ainult varem järele. Jipp ei märatsenud ja sai üldse pärast kiita, et väga hästi käituv kass on.
Steriliseerimisoperatsioon ise toimub üldnarkoosis. Kassi alakõhule tehakse väike sisselõige, võetakse sealt poegade saamiseks vajalik aparaat kõige täiega välja ning õmmeldakse kõik mis vaja uuesti kinni. Lõikekoha ümber aetakse karvad ka ära, aga need kasvad paari kuuga tagasi. Erinevalt eemaldatud aparaatusest. Tänapäeval enam kliinikud narkoosis kasse omanikele kätte ei anna ning jälgivad kohapeal, et loom kenasti ka narkoosist välja tuleks.
Peale narkoosi võib loom olla kergelt uimane. Minu kogemuse kohaselt reageerivad kassid narkoosile erinevalt. Jipp on täitsa adekvaatne, aga näiteks üks mu kunagine isane kass pissis peale kastreerimist oma transpordipuuri täis ning koju saades istus terve õhtu laup nukralt vastu seina toetatud.
Operatsiooni järel ei tohi kassi ka eriti rahmeldada lasta. Kodus läks Jipp kohe oma toidukausside juurde toimetama. Kliinikus oli talle süüa-juua pakutud, aga seal ta ei tahtnud. Järgmiseks hüppas ta meetri kõrgusele tasapinnale ja sealt alla. Nii palju siis mitte rahmeldamisest. Parem ikka, kui mu eelmine kass, kes peale steriliseerimist koju saades samal õhtul õndsalt ringi tuikudes teise korruse trepiavast esimesele kukkus. Enne, kui me alla kassi juurde jõudsime, oli see juba jooksuga trepist üleval tagasi.

Kuidas vältida operatsioonijärgselt lõikushaava lahti minekut?

Kassidel on rumal instinkt operatsioonihaava liiga intensiivselt lakkuda ja puhastada. Nii võib ta kogemata niidid välja tõmmata ja haav võib lahti minna. Minu kassidega seda õnneks juhtunud ei ole, aga kunagi kasside varjupaigas vabatahtlik olles pidin korra koristama ruumi, kus kass oma operatsioonihaava oli suutnud lahti kiskuda. Tuba nägi välja nagu oleks ISIS seal siga tapnud ja tükeldanud. Kass lapiti kliinikus kenasti uuesti kokku ning temaga sai kõik korda, aga meeldiv kogu see lugu ei olnud. Niiet tasub vaadata, et kass oma operatsioonihaavale liiga ei teeks. Minul on kogemus kolme võimalusega:
1. Operatsioonijärgne krae. See on lambikuplit meenutav torbik, mis loomale ümber kaela pannakse. Kraed saab osta loomakliinikutest. Neid on erivevaid suuruseid - kohapeal osatakse nõu anda, millist valida. Krae puhul tuleb jälgida, et looma joogi- ja söögikausid oleks väiksema läbimõõduga, kui krae avaram ots. Muidu ei saa kass kaussidest midagi kätte. Kui krae on kausist suurem, tõstab kass selle üle kausi ja sööb-joob nagu väikeses telgis. Kuuldavasti olevat krae kõige kindlam lahendus, aga kassi jaoks kahtlemata kõige ebamugavam. Kass ei pääse end kraega puhastama. Äärmisel juhul ulatab ainult sabaotsa pesema. Kuna kassid on puhtad loomad, on sellise olukord neile väga ebameeldiv;
2. Varrukas. Tuleb võtta mõni oma vana pikkade käistega puuvillast või muust hingavast materjalist riideese, selle varrukas maha lõigata, neli auku käppade jaoks sisse teha ning torukujuline kassikostüüm ongi valmis. Jipp kannab praegu ka ühte sellist. Kostüümi talle selga ajamine oli väike draama, aga Jipp harjus sellega kiiresti. Endise töökaaslasega juhtus aga nii, et pani kassile varrukakostüümi üll, kass jalutas sellega korra tugitooli taha ja siis teiselt poolt tugitooli ilma välja. Nii mitu korda järjest. Lõpuks nokkis oma haava ka lahti ja tuli kasutusele võtta punktis 1. kirjeldatud lahendus.
Jipp oma kostüümiga võitlemas. Ütlen sama, mis ma lastele ütlesin: naerda ei tohi. Kostüüm solvab nii kassi kui minu eneseväärikust. Teen muidu päris palju käsitööd, aga ikka tuli selline käkk välja
Nippe kassi operatsioonijärgse kostüümi valmistamiseks:
-lõika toru pigem pikk kui lühike. Meie loomaarsti sõnu kipuvad inimesed oma kassi pikkust kostüümi valmistamisel tihti alahindama;
-Tagumiste käppade jaoks tee august tublisti suuremad, kui esimestele. Kassi reielihas on üks vägev sink ja ei mahu muidu august läbi.

Täiendus: Jipp jalutas just ilma kostüümita tugitooli alt välja.

3. Peidetud õmblused. Mõnedes kliinikutes õmmeldakse haav nii kinni, et selle servad ning niidiotsad jääva sisse peitu. Nii ei ole kassil midagi nokkida. Loomulikult tuleb ka peidetud õmblustega haava korral vaadata, et kass sellesse liigse agressiivsuse ja huviga ei suhtuks. Minu eelmisele emasele kassile tehti just sellised steriliseerimisjärgsed õmblused. Paranes kenasti.

Millises kliinikus me käisime ja kui palju lõikus maksis?

Käisime Jipiga Viimsi Loomakliinikus ja protseduuri hind oli 90 eurot. See sisaldas visiiditasu, narkoosi, lõikust, antibiootikumi ja valuvaigisteid sh kaks koju kaasa antavat doosi. Kui oleksime kassile soovinud ka kraed, oleks selle eest eraldi maksta tulnud. Tõenäoliselt on Viimsi Loomakliiniku hinnad pigem kõrgemapoolsed. Meie valisime kliiniku kui kodule kõige lähema, et Jipp ei peaks peale lõikust pikka autosõitu taluma. Jäime rahule. Viimsi Loomakliiniku personal oli sõbralik, suhtusid Jippi väga hoolitsevalt, viitsisid minu küsimustele ilusti vastata ja ei naernud mu üle seoses Jipi soo segadusega. Avalikult vähemalt mitte.
Tuttavate kogemusest tean Viimsi kliiniku kohta oma töökaaslase oma, kes seal sama moodi oma emased kassid steriliseerida lasi. Üks neist kassidest on sellise iseloomuga, et võiks vabalt loomaarstidesse kui hommikusööki suhtuda. Said metslasega seal hakkama küll.

Tallinnas olevat kõige odavam Viljandi maanteel Loomade Hoiupaiga juures olev kliinik, ka olevat sealsed loomaarstid väga pädevad. Ma täitsa usun seda, sest need arstid on seal vist aegade jooksul nii probleemseid loomi näinud kui üldse näha saab.
Oma eelmise emase kassi lasin steriliseerida Õismäel asuvas Zoovet keskuses. Sellest on nüüd möödas üle 10 aasta ja tol ajal kiideti seda kui Tallinna kõige paremat kassikliinikut. Seal tehti kassile nö peidetud õmblused, mille korral ei niite väljaspoole ei jää ning kass ei pea ebamugavat kraed ega varrukakostüümi kanda.

Mida kassi steriliseerimisel veel arvestada?

- 12 tundi enne lõikust ei tohi kass süüa, vesi võib ainult eest olla;
- 7 kuni 10 päev peale lõikust võib haav kergesse tursesse minna. See tuleb allergilisest reaktsioonist haavaniitidele. Meie veterinaar ütles, et kui haavas põletiku tunnusena palavikku ei teki, muretsema ei pea;
- eelmiste kassidega on loomaarstid meile soovitanud kassi peale lõikust soojas hoida, tehes talle ase näiteks põrandaküttega ruumi soojadesse kohtadesse. Kuna narkoosi tõttu on loomal natuke aega häiritud perifeerne vereringe, võib ta muidu külmetada. Küsisin Jippi veterinaarilt ka selle kohta, aga tema midagi sellist ei ütelnud;
- saime kliinikust kaasa kaks doosi valuvaigisteid, mida talle 24-tunniste intervallidega suukaudselt manustada. Minu jaoks on see uus asi, sest eelmistel kordadel midagi sellist kliinikust isegi pakutud ei ole. Loomaarst kommenteeris, et loom ei oska ju valu kurta. Loodetavasti tuleb valuvaigisti andmisest väiksem sõda kui ussirohu manustamisest. Eks ma homme hommikul proovin ära;
- loomulikult tuleb kassiga operatsioonijärgselt õrnalt käituda ning lasta tal rahus olla. Minu soovitus: kujutage ette oma elu kõige hullemat pohmelli ja kohelge kassi nagu oleksite tahtnud, et teid siis koheldakse.

2016/12/14

Jõulukingid

Eile oli e-kooli kogu klassile saadetud selline sõnum:

Lasteaia uksel ootas aga selline silt:


Ei oskagi valida, kumba jõuluks koju rohkem tahta võiks.

Kass on suutnud ennast kalaluu või kuuseokkaga alahuulde/-lõuga niimoodi torgata, et see on nüüd paistes ning kass näeb välja nagu mõne Aafrika põlishõimu venitatud huulega liige. Loodetavasti ei ehmata mõnda päkapikku öösel surnuks.
Reedel lähme loomaarstile, aga tundub, et paraneb ise ka ära. Kui kass just selleks ajaks uut kuuseokast hammaste vahele torgata ei suuda. Ta paistab olevat arvamusel, et kuusk nagu kogu muu jõulukamagi on ainult tema rõõmustamiseks tuppa toodud.


2016/12/12

Kogu tõde pühapäevastest jumalateenistustest

Kirikutega on Viimsi vallas imelikud lood. Sel ajal, kui igas kolmandas Eesti üle 25 elanikuga külas kipub olema muinsuskaitse all olev vägevate paemüüridega igivana, vähemalt Neitsi Maarja noorusaegadest pärit kirik, on Viimsi poolsaarel kirikuhooneid vaid kolm. Nendest kaks on hoopis kaasaaegsed ehitised, mis asuvad teineteisest mõnesaja meetri kaugusel ning minu kodust mitte väga kaugel. Kuigi ma Jumalasse rohkem kui poliitikute valmislubadustesse uskuma kaldun, kirikute puudumine või olemasolu mind pikalt väga palju siiski ei morjendanud. Välja arvatud siis, kui mu noorem laps veel beebi oli. Kehva unega lapsena jäi ta vankris magama umbes siis, kui ma kilomeetrikese-poolteist maha olin kõndinud või uisutanud ja kahest uuest kirikust ühe juurde jõudsin. Ja iga jumala kord hakkas kiriku kell just siis lööma, kui ma magava lapsega kellatorni all olin.
Sel suvel jõudis läbi kirikute siiski õnnistus ka minu õuele. Juulikuus seati tarkvaraarendaja ja mängulooja Niantic`u armust mõlemasse kirikusse Pokemonide võimlad sisse, mis tegi Viimsi Vabakoguduse kiriku omast mulle kõige lähema võimla. Oleks ma taibanud iga kord, kui ma telefon käes kirikute uste taga küürutan ja oma pokemone treenin mütsi kõrvale maha panna, võiks ma sinna kogenenud raha eest vist juba pensionile minna.
Suurema osa ajast elavad mu Pokemonid kirikute võimlates üsna rahuliku elu ning keegi neid seal suurt ei torgi. Välja arvatud pühapäeviti. Kus siis läheb kirikus alles madin lahti! Harvad on need pühapäevad, mil minu kirikust välja löödud monikene haledalt läbi pekstuna mu telefoni tagasi ei maandu. Vot siis, millega pühapäevastel jumalateenistustel aega sisustatakse.

2016/12/01

Kas kassid söövad päkapikke?

Ei ole asja, mida lapsed ei oskaks uutesse dimensioonidesse viia. Meil on autos lastelauludega plaat, mis kahe lapsega on nii palju kuulamist saanud, et auk hakkab vaikselt sisse kuluma. Sellest inspireerituna hakkas vanem laps umbes kolmeaastaselt ka toas laulma:
Tiiu talutütrekene, raske, raske,
sest saab tobe neiukene, raske, raske.
 
Neli aastat hiljem on noorem õde järje üle võtnud:
TV-puldi liigutaja, laske, laske.
 
***
 
Meie majas hakkavad päkapikud alles 1. detsembrist käima isegi siis, kui esimene advent juba pooles novembris olema juhtub. Osaliselt selle pärast, et laste elus niigi liiga palju nänni on, aga põhiliselt selle pärast, et meie maja päkapikud on väga laisad. Kuna vanema lapse klassis on tüdrukuid, kellele päkapikud juba koos esimese advendiga tulevad, tekitab see paratamatult küsimusi. Leidliku lapsena leidis ta ise kiirelt seletuse:
"Emme, kas kassid söövad päkapikke?"
"Äää, emme, Jipp on meie päkapikud ära söönud!" pani ka noorem kohe sireeni käima.
Üritasin küll seletada, et kui kass oleks öösel mõne rammusa päkapiku nahka pannud, siis ei vahiks ta hommikuti nii sugestiivselt vaheldumisi inimesi ja külmkappi ning tõenäoliselt oleks esikus näha valgeid karvatuuste, kassi vurrudes punaseid niidijuppe või muid reetlikke märke, aga minu meelest ei jäänud nad eriti uskuma.
Täna  jõudsid siis õnneks päkapikud meile ka kohale ja kass on nüüd laste silmis jälle rehabiliteeritud.
 
 
***
 
Piinlikke jutte ka. Mida tunneksite, kui 3-aastasele meeldiks teie talvejope kapuutsi karvane äär ja sellega seoses esitaks ta küsimusi stiilis "Emme, millal ma endale samasugused karvad saan nagu sinul?".
Mida tunneksite siis, kui ta seda valju häälega poejärjekorras küsiks?

2016/11/29

Kui laps läheb kooli jätkulugu

Täna peale tunde helistas laps ja uuris, kas ta kaks sõbrannat võivad külla tulla. Poole tunni pärast hakkas õuest kostma valju itsitamast ja veel viis minutit hiljem vajusid tüdrukud tuppa. Panin neile kaks maitsevõiga poolpikka baguette`i lauale ja läksin jooksma. Paarkümmend minutit veetsin veel Pokemonide võimlasse, kust paar päeva tagagi minu Pokemon alatult välja oli pekstud, oma draakonikest sisse tagasi võideldes. Siis astusin läbi poest, kuhu vanem laps eile väidetavalt õpilaspileti kaotanud oli.
Vaatasin saali läbi, aga tundus, et nad on vahepeal isegi põrandat pesnud ja õpilaspiletit küll kusagil ei paistnud. Küsimise peale võttis üks sõbralikuma olemisega müüja leti alt välja karbi, milles oli umbes viskiklaasi kõrgune hunnik kauplusesse unustatud kaartidest. Minu lapse õpilaspiletit nende hulgas ei olnud. Kaardihunnikust 95% olid pangakaardid, mõned erinevate kaupluste kliendikaardid ja kaks valla ühe teise kooli õpilaspiletit. Tuleb välja, et täiskasvanud kaotavad lastest ikka tunduvalt enam kaarte ära. Neil on muidugi rohkem kaarte ka.

Hoovis tulid tüdrukud mulle vastu. Nad sättisid ennast nüüd ühte sõbrannadest koju saatma. Jälgisin neid natuke ja ausõna, see, mida olin enne eeldanud lapse kõige uimasem teoreetiline liikumiskiirus olevat, oli tegeliku kõrval ikka puhas vormelisõit. Lapsed, eriti, kui nad kambas koos on, võivad venida nagu teod siirupis. Tund hiljem oli laps kodus tagasi nagu kästud.

Kunagi autokooli sissejuhatavas tunnis lubas õpetaja meil alustuseks kogu grupile, et kui karud jalgrattaga sõitma õpivad, siis küll me kõik ka autosõidu selgeks saame. Võttis aega mis ta võttis, aga tundub, et ka mu väikesel lõvikutsikal hakkavad asjad vaikselt seitsmest sekundist kauem meeles püsima.

Täiendus 30/11/216: Hommikul teatas laps, et sõbranna oli õpilaspileti hoopis enda juurest üles leidnud. Ta eile unustas lihtsalt ütelda mulle.

2016/11/28

Kui laps läheb kooli

Minu vanem laps läks sel sügisel esimesse klassi, noorem lasteaeda. Paar päev koolis käinud, hakkas vanem halama, kui ebaõiglane elu on, et tema peab lasteaia asemel koolis käima.
"Sa vihkasid ju lasteaeda," tuletasin ma selle peale meelde.
"Jah, aga ma ei teadnud siis veel, mis asi kool on!" sain vastuseks.
Koolis hakkas talle meeldima mõne nädalaga. Sellega olid kooli minekuga seotud draamad läbi. Koolist tulekuga seonduvad ei ole seevastu siiani lõppenud.

Me elame koolist 1.2 kilomeetri kaugusel. Kaks korda tuleb üle tee minna. Üks kahest on halb ülekäigurada. Hommikul saab laps autoga. Esimesel nädalal läksin talle peale tunde ise vastu. Teisel nädalal võttis mu ema puhkuse ja käis tal vastas. Kolmandal nädalal teatasin lapsele, et nüüd on ta piisavalt suur, et iseseisvalt koju hakata tulema. Lugesin veel sõnad peale, et ta mulle või isale kindlasti helistaks, kui koju on jõudnud.
20 minutit peale seda, kui laps uimase tempoga kõndides kodus oleks pidanud olema, ei olnud veel keegi helistanud. Helistasin ise, aga telefoni ta ka ei võtnud. Ega 10 minutit peale seda. Ega veel 10 minutit hiljem. Helistasin mehele. See helistas lapsele, et siis mulle helistada ja teatada, et tõesti keegi ei vasta. Nüüd oli aeg otsimis- ja päästeoperatsioon käivitada. Sõitsin koju. Laps istus teleka ees ja mängi Minecraft`i. Sõitsin tööle tagasi. Õhtul lubas mees lapse telefonile positsioneerimise peale panna. Lapsele pidasin loengu teemal helista, kui koolist koju jõuad.
Järgmisel hommikul kordasin autos loengut. Pealelõunal, 20 minutit peale seda, kui laps uimase tempoga kõndides kodus oleks pidanud olema, ei olnud veel keegi helistanud. Telefoni ei võtnud. Helistasin mehele.
"Jaa, pole probleemi, ma kohe positsioneerin ja helistan sulle tagasi."
15 minutit hiljem ei olnud ta tagasi helistanud. Telefoni ka ei võtnud. Ma saa aru, kas neil on see asi geneetiline või nakkuslik. Pool tundi hiljem võttis mees lõpuks telefoni. Lapse asukoht oli endiselt teadmata, sest teda positsioneerida sai vaid koduarvutist. Seekord lubas mees otsimis- ja päästeoperatsiooni ise läbi viia. Lapse leidis ta elutoast Minecraft`i mängimas. Mees lubas, et positsioneerimine töötab nüüd kindlasti. Pidasin loengu koju jõudes helistamisest.
Hommikul kordasin loengut. Pealelõunal, 20 minutit peale seda, kui laps uimase tempoga kõndides kodus oleks pidanud olema, ei olnud veel keegi helistanud. Telefoni ei võtnud. Helistasin mehele.
"Jaa, pole probleemi, ma kohe positsioneerin ja helistan sulle tagasi."
15 minutit hiljem ei olnud ta tagasi helistanud. Seekord võttis õnneks telefoni vähemalt vastu.
"Ma ei saa teda enne positsioneerida, kui ta oma telefonist selleks loa on andnud."
Johhaidii. Seekord me otsimis- ja päästeoperatsiooni ei käivitanud. Natuke aega hiljem helistas mees, et laps on vist kodus, sest tema meilile oli tulnud teade, et keegi soovib Minecraft`ile uut skin pack`i tellida.
Kuna laps ilmselgelt koolist koju tulekuga hakkama sai, siis loobusin loengust.

Varsti kerkis üles uus teema. Keegi klassiõdedest oli ta endale külla kutsunud. Kus klassiõde elab, seda ta muidugi ei teadnud. Peagi kirjutas mulle selle sama klassiõe ema ja kutsus meie last külla. Tuli välja, et nad elavad meist vaid paar tänavavahet edasi. Ütlesin lapsele, et võib sõbrannadel külas käia küll, ainult enne peab mulle helistama ja sõbranna vanemad peavad ka lubama. Loomulikult ta ei helistanud, aga vähemalt teise tüdruku ema oli enne nõusoleku andnud. Kordasin loengut teemal palun helista, kui sa peale kooli kohe koju ei lähe.
Mõni päev hiljem helistas laps peale tunde ja küsis, kas võib seekord ühe teise klassiõe juurde minna. Lõpuks oli mu kasvatustöö vilja hakanud kandma. Olin nii rahul, et loomulikult lubasin lapsel minna. Paar tundi hiljem helistasin ja tuletasin lapsele meelde, et aeg oleks nüüd koju hakata tulema ning uurisin, kus ta uus sõbranna üldse elab. Laps ütles mulle täiesti tundmatu tänavanime. Kui ma uurisin, kuidas ta sinna sai, siis olevat koolist valla siseliini bussiga läinud. Õnneks oli seal lähedal üks mänguväljak, kus me vahel suvel ratastega käinud olime ning mille ma ta kirjelduse järgi ära tundsin. Käskisin lapsel sinna mänguväljakule minna ja oodata. Mööda teed on meie juurest sinna umbes 7 kilomeetrit, linnulennult 5. Olin nüüdseks kodune ja ilma autota. Mees telefoni ei võtnud. Valla ühistranspordist ei ole mul õrna aimugi. Kuna äsja oli korralik kogus värsket lund maha tulnud, siis rattaga minna ei saanud. Panin oma kõige soojamad eskimosaapad jalga ja rühkisin kõige otsemat teed läbi võsa, üle panga ja paksu lumega aasa 5 km mänguväljakule minna. Võtsin lapse ja läksime lähimasse Hiina restorani sooja ootama, kuni mees telefoni võttis ja meid töölt tulles peale korjas.
Kordasin loengut, et külla minnes või kedagi külla kutsudes tuleb enne helistada, et teise lapse vanemad peavad asjast teadma ning lisasin reegli, et sõbra aadress tuleb enne külla minekut välja uurida.

Reedel käsin tööintervjuul. Koju tulles ootas esikus mind kaks koolikotti. Külaline oli muidugi mõlema osapoolega kooskõlastamata. Ma ei viitsinud enam isegi loengut pidada. Tegin lastele hoopis mõned vorstivõileivad.

Täna käisin hommikupoole jooksmas, aga muidu olen terve päeva kodus olnud. 30 minutit peale seda, kui laps oleks uimase tempoga kõndides kodus pidanud olema, ei paistnud teda kusagilt. Telefoni ka ei võtnud. Helistasin mehele.
"Jaa, pole probleemi, ma kohe positsioneerin."
Seda oleme me varem ka kuulnud. Seekord tal toru ära panna ei lasknud. Natuke klõbistamist ja mees teatas, et GPSi andmetel on meie tütar kodus, niiet küllap ta kusagil lähedal peab olema. Läksin üles lapse tuppa ja leidsin ta telefoni laua pealt laadimast.
Laps ise laekus kaks tundi hiljem koos sõbrannaga. Olevat alguses sõbranna juures käinud, siis koos poes ja nüüd tulid meie juurde. Ma ei ütelnud midagi ja tõstsin lastele ühepajatoidu ette. Pärast läks sõbrannat koju saatma. Ütles, et tuleb pärast otse koju. See sõbranna elab vähem kui kilomeetri kaugusel. Ta on juba üle tunni ära olnud.

Huvitav, mis vanuses neil vastutustunne tekib? Või läheb see asi ajaga veel hullemaks? Kas lastele elektrilise piirajaga kaelarihmu tehakse? Samas mina tema vanuses ronisin sõpradega pooleliolevatel ehitustel, tegin lõket ja teisi asju, mida ma siiani emale rääkida ei julge. Niiet sõbranna juures või poes käimise pärast oleks imelik hüsteeriasse minna.



Täiendus: laps jõudus koju. Õpilaspileti olevat ainult ära kaotanud. Poodi, krõpsuriiuli vahele.

2016/11/20

Veel lugusid minu muusast

Hommikul, kui mees koos lastega juba 40 minutit Tšehhi multikat Mat & Pat vaadanud ning samal ajal naerukrampides maas väänelnud oli, tahtsin küsida, kas ta ikka on juba täiskasvanuks saanud. Mat ja Pat on kaks venda või sõpra, kes ei suuda nina ka nii nokkida, et neile maja kaela ei kukuks või nad end mõnda muusse idiootsusesse ei mässiks. Kuna ma samal ajal umbes sama intellektuaalse meelelahutuse - oma Pokemonide organiseerimisega - tegelesin, jätsin siiski küsimata.
Lõpuks, kui mu mehe "Kass, Kass, vaata nüüd! Vaata, mis nad nüüd teevad! Täitsa lõpp! Kass, vaata ükskord! Kass, miks sa ei vaata?" üle viskas, tegin mürgise märkuse, et nii nagu ei saanud ma juba lapsena aru, mis kilplastes naljakat peaks olema, ei saa ma ka nüüd aru, mis huumorit Mat & Pat endast kujutama peaks. Mat & Pat ongi väga kilplaste moodi, ainult natuke uuemad, Tšehhist pärit ja nukud, mitte joonistatud animatsioon.
"Kass, see on selle pärast, et sa ise nende moodi oled," ütles mees solvunult.
"Vastupidi, inimestele meeldivad tegelased, kellega nad teadlikult või alateadlikult samastada saavad," tuletasin psühholoogiaõpikust loetut meelde.
"Lapsed, teie ema on Pokemon," võttis mees kohe mu teooria omaks ja arendas edasi.

Täiskasvanuks saamise teema on meil aktuaalne selle pärast, et mees tähistas nädalavahetusel oma sünnipäeva. Ämm rääkis, et omal ajal olid arstid lapse oletatava sünnikuupäeva hoopis oktoobri, mitte novembri keskpaika ennustanud. Oktoobri keskel pidigi mehe ema haiglasse minema ja seal kuu aega ootama, kuni mu mees lõpuks siia maailma otsustas tulla. Nõukaaegse meditsiini rutiinid. Ämm spekuleeris, et ju siis arstid panid sünnikuupäeva määramisel midagi väga mööda, aga minu meelest on see täpselt mu mehe moodi. Isegi omaenda sünniga kuu aega hiljaks jääda sel ajal, kui kõik teised tema järgi ootavad.

Lisaks sünnile loeb ämm poja elu oluliseks verstapostiks tema vanematekodust välja kolimist. Ta tuli siis maalt linna ülikooli. Nädala linnas koolis käinud, sõitis poiss nädalavahetuseks koju.
"Mamps, kirjuta mulle paberi peale, kuidas hakklihakastet tehakse," palus poiss ema. Tundub, et möödunud nädalal oli toiduprobleem oli tema elus esimest korda aktuaalseks muutunud.
Järgneval esmaspäeval hakkas mees linnas hakklihakastet tegema. Ema oli kirjutanud, et pool supilusikatäit jahu tuleb panna. Mees pani, aga midagi ei juhtunud. Pani siis veel pool juurde. Ja siis veel kaks või kolm. Kuhjaga. Tahtis veel panna, aga ei saanud, sest lusikas seisis kastme sees püsti. Rohkem ta hakklihakastet teha proovinud ei ole. Järgmised kolm aastat sõi praekartuleid. Siis tuli ka õde maalt linna ja nad hakkasid korterit jagama. Nüüd said nad keedetud makarone teha. Mees oskas vett keeta ja õde makaronid sisse panna. Selles, kes poti ära pesema peaks, nad kunagi ühele nõule ei saanud. Kui ma neil esimest korda külas käisin, leidsin kraanikausist nii täis hallitanud poti, et hallitusvõrgustik hakkas juba kaant üles tõstma. Selle puhastamiseks oleks leeklampi vaja olnud. Minu meelest viskasid nad poti lõpuks ära.

Mu meheõele on lisaks ohtrale julgusele ka õppimisvõimet antud. Viimane kord, kui me mehe õe ja vennaga ühise laua taga istusime ning õe tehtud kooki maitsesime, kiitis mehevend õde: "Sa oled meil siis ka lõpuks süsinikuajastust välja saanud."
Minu mees küll ei ole. Ta võttis hoopis naise. Mat & Pat, ma ütlen.

2016/11/14

Hambad ja muud esemed, mille kaasas kandmisel tasub ette vaadata

Kui me kunagi üle kümne aasta tagasi endise elukaaslasega esimest korda laevaga Rootsi sõitsime, pani mees meie nädalaseks reisiks vahetatud Rootsi kroonid rahakoti asemel pükste küljetaskusse. Seal samas hoidis ta ka passi. Tol ajal oli laevale minnes veel laus passikontroll. Mees ulatas passi piirivalvurile. Piirivalvur tegi passi lahti, võttis sealt vahelt rahapaki välja, andis passi koos valuutaga tagasi ja naeris, et me võime siiski ka altkäemaksuta laevale minna. Raha taskusse pannes oli mees kogemata selle enne passi vahele torganud. Jube piinlik oli. Sel ajal oli eestlastel veel rottidest postsovieetide lõhna tunduvalt rohkem küljes.
Mingil põhjusel juhtusin seda lugu ükskord meie rootslasest tegevjuhile jutustama. Ta arvas, et piiril võib ka hullemini minna. Peale Nõukogude Liidu lagunemist oli ta tööasjust tihti pidanud Murmanski vahet sõitma. Seal elasid nad ühes väikeses perehotellis. Ükskord läks hotellis pesumasin katki. Kui Venemaal sellel ajal midagi katki läks, siis oli ikka jama küll. Kuna hotelli pererahvas oli väga meeldiv, otsustasid rootslased neid aidata ja Rootsist pesumasinale varuosad tuua. Järgmisena oli Rootsi vahet käimas meie tulevane tegevjuht. Nii pidigi tema jupid kaasa võtma. Ta tundis veel muret, kas neid üldse tohib üle piiri tuua, aga tehnilise osakonna poisid rahustasid, et kui keegi suure koti kohta midagi küsib, siis ütle, et selle sees on riided orbudekodule. Siis kõik heldivad ja rohkem ei kontrollita midagi.
Piiril küsitigi, mis selles suures raskes kotis on.
"Riided orbutekodule," vastas rootslane nagu teda õpetatud oli. Piirivalvurid küll heldisid, aga arvasid, et vaatavad ikka kotti sisse ka.
"Need ei ole riided orbudekodule," nentisid piirivalvurid järgmiseks pesumasina juppe vaadates. Meie tegevjuht ei olnud ka noorena suu peale kukkunud ja hakkas vabandama, et oli need kangid ja mutrid üldse ära unustanud. Piirivalvurid siis natuke mõtlesid ja jõudsid otsusele, et tegu ei ole millegi ohtlikuga ning lubasid rootsale Venemaale. Pesumasin sai ka korda.
 
Nüüd hammastest. Meie majas lendab neid nagu kuulipildujast. Vanemal lapsel on parajasti käsil endale jäävhammaste kasvatamine ja suust kukkuvaid piimahambaid ei jõua kinnigi püüda, kui just kogu aeg kätt all ei hoia. Esimene hammas tuli tal ära juba kevadel. Ühel laupäeval läks hommikul onupoja poole mängima ja pealelõunal tuli tagasi hammas pihus. See oli mul esimene kord hambahaldjast teha. Öösel pimedas ei leidnud ma muidugi ta padja alt hammast üles ja ausalt öeldes pole seda siiani näinud, kuigi voodi on ju vahepealse aja jooksul kahekohalise arvu pesuvahetusi läbi teinud. Äkki päris hambahaldjas viiski selle ära? Kus siis raha on? Kuhu ma piirkonna hambahaldja peale kaevata saaks?
 
Järgmise hamba puistas laps septembri lõpus alumise vannitoa kraanikaussi. Hingasin kergendatult, sest pole hammast, pole ka hambahaldja eurot. Kui nüüd hambahaldjas just ei otsusta münti kraanikausi äravoolutorusse panna. See oleks väga alatu, sest mu mees juba pidi äsja kraanikausialused ummistunud torud noorema lapse pärast lahti võtma. Ühel õhtul jooksmast tulles avastasin, et vesi ei taha üldse alla minna. Samal ajal kõlkus kõrval WC-paberihoidjas kõigest tühja rulli papist südamik. Hakkasin vaikselt 1+1 kokku panema. Mees ütles, et tema ei tea midagi, lapsed olid vahepeal väga ilusti vaikselt mänginud. Kui noorema lapse käest küsin, mida ta siis täpselt mängis, sain vastuseks "Basseini".
Pussitasin küll kraanikausiaugust oma kõige paksema kudumisvardaga jõuliselt äravoolutoru, aga kasu polnud midagi. See oli nii tihkelt WC-paberit täis topitud, et isegi 35-sentimeetrine nr 7.0 varras ei läinud läbi. Paberi saime peale torude lahti võtmist kätte, aga nüüd siis visati sinna hammas. Õnneks ummistust ei tulnud. Hakka või tõesti hambahaldjatesse uskuma.
Piimahambaga nr 3 oli mu vanem laps juba hoolikam. See tuli ära mõned päevad peale hammast nr 2. Peavõiduna suutis ta korraga suust puistada kaks ülemist esihammast. Hea, et vähemalt fotograaf koolis enne ära käia jõudis. Viimased poolteist kuud oleks ma võinud oma vanemat last vabalt Juku-Kalle Raidi asemel Riigikokku tööle saata. Naerab korra oma asotsiaali naeratust ja saab vabalt turvamehe juurest läbi.
Kolmas hammas sätiti õhtul kenasti padja alla haldjat ootama. Küsisin veel mehelt, kas tal eurost münti on, aga tema oma manjanasuhtumisega arvas, et küll hommikul jõuab otsida enne laste ärkamist. Midagi ei jõudnud. Me kõik ärkasime tüdruku toast kostva hala peale, et haldjas on hamba ära viinud, aga raha pole jätnud. Lohutasin last, et äkki ta lihtsalt ei leia oma eurot ja et kohe-kohe tulen aitan tal otsida. Peitsin eurose pihku ja libistasin sealt kiirelt padja alla. Vähemalt see skandaal sai summutatud. Nüüd on kõigest veel 25 hammast, millega haldjat tuleb teha. Aga hammast nr 3 ei ole ma siiani leidnud. See asi on juba rohkem kui kahtlane. Kaalun vaikselt juba lapse tuppa kaamera üles panekut. Huvitav, kas hambahaldjas infrapunakaamerast jääks näha?
 
Lisaks lapsele peaks ka meie kass vanuse poolest piimahammaste vahetust lõpetamas olema. Kassid vahetavad hambaid enamasti märkamatult. Neelavad need kas alla toiduga või on need nii väikesed, et imed nad midagi aimamata tolmuimejasse. Olen katsunud Jipile hoolega peale passida, et mõni ta pudenev piimahammas siiski kätte saada. Need esimesed pisikesed pärlite moodi lõikehambad on väga armsad. Ühel õhtul, kui mees külmkapi ees midagi asjatas, kostiski plaatpõrandalt vaikne kõlks. Nagu tavaliselt, kui keegi külmkapi ukse avab, oli ka Jipp seal samas valves. Hüppasin kohe püsti, sest arvasin, et nüüd ometi õnnestub mul mõnda Jipi piimahammast näha. Tüngavärk, sest seekord oli hoopis mu mees hamba murdnud. Seejuures veel esihamba, otse juure kohalt. Ise viskas ta nalja, et ta puistab nüüd solidaarsusest vanema lapse suhtes ka hambaid, aga minu meelest see eriti naljakas ei olnud. Selle asemel pidasin talle loengu teemal hambahügieen, tuletasin meelde, et ma käskisin tal juba viis aastat tagasi hambaarsti vahetada ja ütlesin, et ta katsuks mitte naeratada, kui mu endine osakond mulle järgmisel õhtul külla tuleb. Veel arvasin, et hoidku murdunud hammas alles, äkki saab seda tagasi panna või midagi. Kogemata maha lõigatud näppe saab ju tagasi õmmelda, asi see hammas nüüd jälle suhu keevitada. Mees vastas tigedalt, et hea, et ma teda hammas pihus EMOsse õmblema saata ei taha, aga pani hamba siiski kuulekalt tagasi rahakoti vahele. Hambaarsti vahetas ka ära. Nüüd, nädal hiljem on tal suus uus ajutine hammas, mis paari nädala pärast lõplikuga asendatakse, kui vorm valmis saab või midagi. Vana hambaga ei olnud tõesti midagi teha, aga millegi pärast jättis mees selle ikka alles.
 
Eile käisime uisutamas, kelgutamas, suusatamas ja pärast isadepäeva puhul restoranis. Peale arve maksmist palusin mehel mõned mündid ka jootrahaks lauale jätta, sest toit oli hea ja teenindus ka täitsa okei. Olime juba riides ja lahkumas, kui veel igaks juhuks korra vaatasin, kui ega mees jootrahaga ei priisanud nagu tal enamasti kombeks on. Teenindus nüüd nii hea ka ei olnud. Hea, et vaatasin, sest meel oli koos rahaga münditaskust ka oma hamba välja kallanud. Ma punastan juba mõttest, mida ettekandja arvanud oleks, kui jootrahataldrikult hamba leiab...
 
Valuuta, pesumasina osad ja hambad. Tasub enne mõelda, kus neid hoida ja kas üldse peab neid kaasas tassima.

2016/11/11

Südamekassid: meie sõber Jipp

Jipp, The


Nimi: Jipp
Liik: Kodukass (lemmiklooma passis ongi nii kirjas)
Sünnikuupäev: 15.05.2016 (oletatav)
Vanus: ca 6 kuud
Sugu: Isane. Sellega on ka erilugu. MTÜ Pesaleidja lehel oli kirjas, et Jipp on poiss. Kui me ta koju tõime, siis alguses oli ta nii väike, et väga aru ei saanud. Mõni aeg hiljem tekkisid kahtlused, sest noh, Jipp kasvas, aga midagi muud nagu ei kasvanud. Mul on kunagi isane kass olnud ja minu mäletamist mööda olid need asjad küll suuremad. Googeldasin mis hirmus kasside sabaalustest pilte välja, aga aru ikka ei saanud. Läksin natuke juba ärevaks, sest Pesaleidja loovutustingimuste kohaselt pidime kassist igavese neitsi tegema, kui ta piisavasse vanusesse jõuab, aga kuidas sa lähed veterinaari juurde ja ütled, et lõigake ära, kui see pärast vastab, et pole tal ju midagi lõigata
Nüüd on Jipp varsti poole aastaseks saamas ja võib siiski kindlalt ütelda, et on jah poiss
Karvkate: Musta-hallikirju, käppade otstest ja kurgu alt valge
Eritunnused: Musta värvi ninasõõrmed. Öösiti norskab

Eellugu

Jipi meile tuleku lugu sai alguse juba päris mitu aega tagasi. Kui me veel mehe, mehe venna, mehe õe ja teiste karvaste ja suleliste inimestega Kalamaja korteris kommuunielu elasime, siis tõotas mu teine pool mulle pühalikult, et kohe, kui me oma koju kolime, võime kassi võtta. Varsti oligi meil korter Pirital, aga mida ei olnud, oli kass. Mees arvas, et kui me suurema elamise saame, siis võime küll kassi võtta. Mõned aastad hiljem meil oli pea kaks korda rohkem ruumeetreid, neli tuba, kaks terrassi, üks rõdu ja lapike muru Viimsis. Kassi ikka ei olnud. Mees arvas, et noo... vaatame. Selle peale hakkasin mina kõiki naabruskonna kasse, kes alumise terrassi uksest lähemalt kui 25 meetrit möödusid, lahkesti meile sisse paluma. Mul oli nende tarbeks isegi kassitoitu varutud. Kahjuks väga palju neid liikumas ei olnud ja enamik olid heas toitumuses tõukassid. Viimane kui üks ilmselgelt omanikuga. Käisid kõik toad läbi, süüa ei tahtnud ja veerand tundi hiljem läksid jälle oma teed. Mees alguses tegi kurja nägu, aga kui ma ükskord varem tööle pidin minema, lasi ühe maja taga jalutanud kiisu täiesti omaalgatuslikult sisse. Pärast saatis mulle video. Ma ei ole elus näinud kedagi nii andunult ühte looma silitamas. Minu meelest tegi ta kassile isegi massaaži. Õhtul hakkas mees rääkima, et peame ikka kassi võtma. Eelkõige laste pärast. Pealegi maandavat kass stressi ja nii.
Huvitav, et kui nüüd on vaja Jipi liivakasti tühjendada, siis räägib ta hoopis, et mina tahtsin ju kassi võtta ja selle tõttu olevat sõnnik ainuisikuliselt minu vastutada.

Varjupaigas

Kui raske võib ühe kodu otsiva kassi leidmine olla, eksole? Ühel laupäevahommikul pakkisimegi end perega autosse ja sõitsime Viljandi maanteele loomade varjupaika. Algus oli paljutõotav. Hoone üks külg oli suur läbi kahe korruse ulatuv klaasaken, maast laeni kasse täis. Läksime sisse. Seletasin registratuuritädile, et me tahame kassipoega võtta. Võib ka täiskasvanud kass olla, aga sõbralik peab olema. Selle peale näidati meile ühte klaasboksis olevat kassipoega. Ta olevat ainuke kassipoeg hetkel uut kodu otsimas. Loom oli ilus, aga otsis ebaloomulikult intensiivselt inimkontakti. Kohati värises.
"Millist ravi ta saanud on?" tahtsin mina teada.
Registratuuritädi lappas oma žurnaalides ja teatas ebamääraselt: "Antibiotiki"
Ja mina sain aru, et see on ajukelmepõletik või muul põhjusel kahjustatud närvisüsteem. Ma tean katkiseid kasse. Ma olen aastaid tagasi olnud vabatahtlik ühes kasside varjupaigas. Minu süda nutab selle ja kõigi teiste õnnetute loomade pärast, aga ma taha endale kanda võtta rohkem, kui ma kanda tahan. Probleemne loom on minu jaoks liiga palju. Ma olen isekas ja halb, aga seda on liiga palju.
Küsisin teiste kasside kohta. Meid juhatati ühte täiskasvanud kasse täis ruumi. Sinna sisse minek oli nagu kosmoselaeva sisenemine. Topeltuksed. Järgmist ust ei tohtinud enne eelmise sulgemist avada. Toas oli umbes 15...20 kassi. Loomasõbralikult sisustatud ja puhas, aga haises nagu üks suur kassi liivakast.

Kõik kassid olid lahtiselt. Lapsed oleks vist kohe valmis olnud sisse kolima. Vanem laps tahtis seda kassi, kes kõige kaugemale oma magamispesa nurka taganes ja kõige kurjemalt sisises. Noorem sai toa kassibossilt käpaga. See käpp vehkis üldse väga kergelt ringi. Kui boss-kass nägi, et kellegi saba vale nurga all olema juhtus, andis kohe tou ära.
Sel ajal kui lapsed ohjeldamatult kasse silitasid ning neid mänguasjadega  meelitasid ning mees netist uudiseid luges, jälgisin mina mängu. Kõik kassid peale ühe punase olid katki. Ainult toidukausi vahet käis see punane liiga tihti. Võtsin ta sülle, vaatasin hambaid, kõrvu ja silitasin natuke. Üks kont rinnaku all oli veidralt kasvanud, aga ka füüsiliselt tundus muidu täitsa terve olevat. Psüühika oli ka ok. Näitasin kassi mehele.
"See sööb meid paljaks ju!" arvas mees. Punane kass oli jälle omadega toidukausi ääres.
Mees arvas veel, et emotsiooni pealt otsust teha ei tohiks. Tänasime varjupaiga inimesi, ütlesime, et mõtleme veel ja sõitsime koju. Lapsed halasid terve tee. Lihtsam on nad vist lastekodusse viia kui loomade varjupaika ja sealt ilma lemmikuta koju tulla.

Päev hiljem olin piisavalt mõtelnud. Ma tahtsin seda punast kassi. Helistasin varjupaika. Alguses keegi ei vastanud, aga õhtul sain teada, et päris omanik oli punast kassi juba otsinud ja tuleb talle varsti järele. Niimoodi me oma punasest rongist maha jäime.

MTÜd

Edasi hakkasin erinevate tänavakassidega tegelevate vabatahtlikke organisatsioonide kodulehekülgi läbi vaatama. Ühelt leidsingi ideaalsena tunduva kassipoja. Iseloomustuses oli veel kirjas, et on sõbralik ja puha. Helistasin ja uurisin kassi kohta. Tundus, et ongi ideaalne loom. Lõpuks küsin igaks juhuks veel üle, mida see sõbralik täpselt tähendab. Pidi olema nii, et kass kallale ei tule ega muul viisil agressiivne ei ole, ainult uriseb vaikselt voodi all. Tõeline sõbralikkuse etalon ju. Sinna paika see asi meil jäigi. Oskaja käe all pidi pea kõigist ebasotsiaalsetest kassipoegadest lõpuks asja saama, aga ma olen näinud ka selliseid, kellest ei saa. Ma ei taha riskida. Mu mees tahab kassile massaaži teha ilma, et tema peale urisetakse.

Ühel hetke jõudis minu Facebooki uudistevoogu pilt kassist, kelle tuttava tuttav  Mustamäelt üles oli korjanud. Kodukass, aga kiibistamata. Võtsin jälle paar päeva mõtlemiseks, aga kui lõpuks otsustasin, et jah, ma tahan seda jooksikut, oli ka see juba endale kodu leidnud.

Siis jäid mulle Pesaleidja lehelt silma täiesti identsed kolmekuused kaksikud kassitüdrukud Ami ja Nomi. See oli juba rohkem kui ideaalne. Mu kaks last on võimelised üksteist ka kustukummi pärast maha lööma, niiet mõlemale samasugused kassipojad oleks väga tervislik lahendus. Mees arvas küll, et ma olen natuke hull, kui ma kahte kassi võtta tahan, sest need hävitavad raudselt mõne hetkega meie maja. Ma väitsin vastu, et meil on kaks väikest last ja mitte miski ei saa sellest maja kiiremini hävitada. Etteruttavalt võin ütelda, et seekord oli mu mehel õigus ja kombinatsioon väike laps + kass hävitab maja ainult väikelapsest siiski veel tõhusamalt.

Seekord ma enam kassi maha magada ei kavatsenud ja asusin kohe tegutsema. Kui tavaliselt on nii, et inimene valib endale, kassi, siis Pesaleidjas pead sa hoopis kassi saamiseks ise kandideerima. Selleks tuleb täita pikk ankeet, milles ristküsitluse teel  proovitakse kindlaks teha, kas sa ikka kassi võtmiseks sobid. Saatsin ankeedi ja muutusin natuke ärevaks. Äkki ma ei kvalifitseerugi kassi saamiseks piisavalt heaks?
Õnneks sain juba järgmisel päeval vastuse, et võin neilt kassi saada küll. Edasi suhtlesin otse Ami ja Nomi hoiukodu perenaisega. Võtsin vanema lapse kaasa ja läksime kassikaksikuid vaatama. Nende perenaine elas vanalinna piiril puitmajas ühetoalises korteris, kus lisaks temale pesitses seitse päriskodu otsivat kassi. Kõlab nagu klassikaline hull kassitädi Simpsonite multikast, aga tegelikult oli väga tore kahe jalaga maa peal hilistes kolmekümnendates-varastes neljakümnendates naisterahvas. Kui inimene on otsustanud oma elu kodutute kasside päästmisele pühendada, siis on see tegelikult väga okei. Mõni aeg hiljem sain teada, et ta on oma tegelikult mitte ainult kasside, vaid terve maailma päästmisele pühendanud. Ma juhtusin sel suvel Arvamusfestivalil ühel väga väikesel laval esinema. Rääkisin eetilisest kaubandusest ja arengumaades inimõiguste tagamisest. Mulle juhtus publikusse see sama Jipi, Ami ja Nomi esimene perenaine. Mitte minu, vaid teema pärast, millest ma rääkisin. Pärast jäime veel juttu ajama temaga. Näitasin Jipist pilte, tema rääkis kuidas teistel sama koloonia kassidel kodu otsimisega läinud on, siis veel Lähis-Ida naiste hügieeniteadmistest ja teistest sellistest asjadest. Seejuures asjatundlikult. Tundub, et ta on tegev rohkem kui ühel heategevuspõllul. Muidu pidi ta töötama ühe välisriigi Eestis asuvas saatkonnas. Tõeliselt suure südamega meeldiv inimene.

Jipp

Ami ja Nomi koos Jipi ja veel kahe kassipojaga olid pärit ühest Romantika tänaval asunud kassikolooniast. Seal oli kaks umbes samal ajal sündinud pesakonda, kelle vanemad tundusid ka õed olevat. Ühes kolm, teises kaks kassipoega. Nii nad siis koos ja vaheldumisi kasvatasid kahekesi oma viite last.
Kui Ami ja Nomi välimuselt täiesti ühte moodi olid, siis iseloomult mitte nii väga. Üks neist, ma ausõna ei tea kumb, lasi endale enam-vähem pai teha, teine ainult sisises ja välgutas käppa. Ilmselgelt olid Ami ja Nomi siiski komplekt ja ilmselgelt ei tahtnud ma komplekti, millest 50% on tige. Mulle jäi hoopis silma Ami ja Nomi tädipoeg Jipp. Küsingi Ami ja Nomi asemel hoopis Jippi endale. Selle peale pakuti, et ma võis ju nad kõik kolmekesi saada. Mõelda vaid, ma olin veel kahelnud, kas üldse Pesaleidjast kassi saamiseks piisavalt hea olen, aga nüüd taheti mulle lausa kolm anda. Jäin siiski Jipi juurde kindlaks.
Kassile pidin järele minema nädala pärast, sest meil oli perega mõne päeva pärast planeeritud üks paaripäevane reis. Hoiukodu perenaine ainult naeris, et tal ei ole väga vahet, kas elada koos kuue või seitsme kassiga, niiet Jipp võib vabalt veel tema juures olla nädalakese.

Augusti alguses võtsime kasside transpordipuuri, et Jipp lõpuks koju tuua. Panin puuri hoiukodu põrandale. Puuri uks oli lahti. Sel ajal, kui ülejäänud kuus kassi asja kaugemalt uudistasid, jalutas Jipp esimese asjana üle toa ja ronis puuri. Vaatasime hoiukodu perenaisega veel üksteisele üllatunult otsa. Ma olin veel arvanud, et Jipi kinni püüdmine ja puuri ajamine saab paras etendus olema. Küsisin, kas ma võiks puuri ukse kinni panna. Jipi kasuema ei osanud ka midagi eriti arvata ja panin puuri ukse kinni. Vormistasime veel paberimajanduse ära ja hakkasime Jipiga koju sõitma...

Jipi lugu jätkub järgmises postituses...

2016/11/10

Isiklikud ajaloolised hetked: Trump ja muud

Jumal tänatud, et Eesti peaminister lõpuks maha on tõmmatud ja nad seal üle Atlandi presidendi valitud said. Ma olen nii apoliitiline, et tahtsin iga kord pea ahju pista, kui need asjad jutuks tõusid. Mu mees, erinevalt minust, huvitub väga poliitikast ja nii oli meie kodurahu viimasel ajal pideva löögi all. Isegi rohkem kui siis, kui ta päris tõsiselt elektriauto ostmist kaalus. Oli see alles mõte, johhaidii.

Kuna mu noorem laps endiselt kaks-kolm korda öösiti ärkab ja sussutamast vajab ning nüüd on meil lisaks kass, kes keskmiselt korra öö jooksul mulle erinevaid mänguasju lootusrikkalt näkku käib toppimas, on mu öine uni kaunis hakitud. Kuna Pokemon GO`s saab oma pokemonide poolt teenitud pokemonide raha iga 21 tunni järel sisse kasseerida, siis juhul, kui 21 tunni tsükkel parajasti öösiti täis tiksub, olen oma öiseid ärkamisi vahel ka selleks kasutanud. USA presidendivalimiste ööl panin lisaks Pokemon GO`le ka safari tööle. Kui ma 105 aastaseks elan ja keegi mult küsib, kas ma mäletan, millal ma teada sain, et Trump ära valiti, siis olen ma täiesti kindel, et ma vastan jah, mäletan küll. Telefonist keset ööd uudiseid lugedes, kass peas nurrumas.

Eile uudiseid vaadates ütles mu mees korraga, et välisest küljest sobib Trump riigipeaks. Jäin hetkeks uudisteklippi vaatama ja peab ütlema, et nii on. Kui ta nägu profiili keerata ja mõne mündi tagaküljele pressida, sobib ta ideaalselt kõigi nende Karlide, Georgide, Edwardite jmt hulka, keda aegade jooksul müntide tagaküljel näha on võinud. Ka on tema vitaalsus 70-aastase mehe kohta hämmastav. Umbes nagu Marju Lauristin. Kui Yana Toom omal ajal Europarlamenti valiti, ütles Lauristin umbes midagi sellist, et andke inimesele võimalus. Soodsatelt asjaoludel ja heade eelduste korral kasvavad inimesed edukalt oma ameti kõrguseks. Umbes sama ütles Hillary Clinton oma kaotuskõnes.
Paljud räägivad, kui pekkis selle USA uue presidendi asi on. Eesti julgeoleku seisukohalt ka ja nii. Tegelikult on maailmas tuhandeid asju, mis rohkem pekkis on. Ja on asju, mis kunagi ei muutu. Päike tõuseb ikka idast ja loojub läände ja nii on. Tõeliselt pekki läheb midagi enamasti asjaoludel, mida keegi ette pole näha osanud.
Kui keegi Trumpile kõrva sosistaks, et kui ta laseb Venemaal oma territooriumi laiendada, saab Venemaa suuremaks ja võimsamaks kui USA, ei vaataks ta sellele elus enam nii ükskõikselt. Elus ei laseks ta mõnel teisel riigil enda oma aule ja kuulsusele kandadele kasvada. Oleks vaid keegi, kes talle seda õigel ajal kõrva sosistaks.

Ja nüüd räägivad nad meil astmelisest tulumaksust. Omal ajal sai Margaret Thatcheri`le saatuslikuks soov astmeline tulumaks kaotada. Aga lõppude lõpuks, mis vahet seal on. Elada tuleb osata parimal viisil nendes tingimustes, mida sul ei ole võimalik muuta.
Päike tõuseb ikka idast ja loojub läände.

2016/11/07

Tule proovi!

Elad inimesega juba tuhat aastat koos ja arvad, et tunned teda läbi ja lõhki, aga ikkagi tuleb üllatusi ette. Laupäeva õhtul hakkas meie saunakeris undama nagu tuumareaktor ja kütteelemendid tavapärase punase asemel helekollaselt hõõguma. Kuna kollaselt hõõguvad asjad punaselt hõõguvatest umbes 500 °C kuumemad on, siis ma evakueerumisega kaua ei viivitanud. Saatsin mehe uriseva  kerise juurde eeldusega, et majas, kus mees pliitigi sisse ei oska lülitada, võiks põrgukatla välja lülitamine klassikaline meeste töö olla küll. Mees oli natuke aega lavaruumis, tuli siis välja tagasi, aga keris undas ikka edasi.
"Kurat, see on vist katki," tegi mees põhjapaneva järelduse. Püha flegmaatilisus, ma ütlen. Siis ma juba röökisin, et ta selle kaadervärgi enne välja lülitaks, kui me kõik koos kassi ja kerisega läbi katuse Kuu poole lendama hakkame. Ma olen täitsa kindel, et kriiskamisvõime on naistel evolutsiooni käigus põhjusega välja kujunenud. Kui naised kriitilistes oludes ei kriiskaks, oleks inimkond ammu välja surnud. Õigel hetkel kriiskav naine iga tuumareaktori kõrvale ja sajad tuhanded elud saaks säästetud!

Keris oli tõesti sista mis sista. Arvestasin mõttes vaikselt juba võimalusega, et radiaatorile vee peale valamine on vist kõige lähem kodusele saunaelamusele, mida sellel talvel nautida saab. Aga võta näpust! Kui mu teisel poolel lambipirni vahetuseks nädalaid kuluda võib, siis 14 tundi peale meie kerise tuumaõnnetust oli ta jõudnud poest juba uue tuua ja üles monteerida. See mees juba radiaatorisse vett ei kalla. Eile õhtul panime uue kerise prooviks tööle ka. Alguses haises see nagu oleks meil hoopis skunk lavaruumi seina külge kruvitud, aga siis läks paremaks. Uus keris on ilusam ka, üleni kroomitud ja puha. Ainult taimer oli vanal parem. Uus tiksub nüüd nagu kellapomm. Samas kui on valida, kas tuumareaktori või kellapommiga saunas käia, siis on viimane jällegi parem.

Kerise koju toomime oli muidu pere ühisüritus. Pühapäeva hommikul võttis mees vanema lapsega eelmise kerise seinalt maha. Selle küttekeha oli nii läbi põlenud, et metall pudenes näppude vahel laiali nagu pliiatsisüsi. Siis viisime selle koos lapse vana turvatooli ja printeriga Viimsi jäätmejaama. Edasi sõitsime Espaki vannitoamaailma. Mees kadus kuhugi riiulite vahele ja tuli sealt väga alandliku olemisega välja. Meile sobivat kerisemudelit seal ei olnud, aga oli laias valikus kerise küttekehasid. Ka selliseid, mis oleks meie vana tuumareaktori söestunud spiraali asemele sobinud. Selle tuumareaktori, mis nüüd vist juba metallipressi lõugade vahel oli. Lõpuks ostsime teisest poest 150 euroga oma kroomitud kellapommi ära. Uus küttekeha oleks vist 40-50 eurot maksnud. Ega rikkus ei anna häbeneda, eriti lollusega kombineeritult. Ka lohutasime ennast sellega, et vana kerise muud detailid olid pööraselt oksüdeerunud, kivi- ja tuhapuru täis, niiet varsti oleks see võinud ka mingil muul põhjusel Kuu poole lendama hakata.

Sel ajal, kui mu mees riiulite vahel oma sajaeurost õppetundi vahetatavatest küttekehadest omandas, uudistasin mina teisi vannitoamaailma imesid. Üheks oli müügisaalis ja hinnasildiga tualetipott, mida suur silt "tule proovi" julgelt katsetama palus. Prill-laud oli ka kenasti üles veel tõstetud. Ma keelduks vist isegi siis, kui ma 5 liitrit teed ära oleks joonud avalikult pissimast, aga just selline silt seal oli. Alguses ma arvasin, et see ma ise olen asjast valesti aru saanud, aga ka vesi potis oli jumalast kollane, niiet nähtavasti keegi potti ka mingil viisil proovinud oli. Ja pealegi, isegi, kui mina üleskutsest "tule proovi" valesti aru sain, on suur risk, et minusuguseid on veel ja nende hulgas ka mõni, kes on äsja mõned liitrid vedelikku tarbinud ja kelle jaoks avalik pissimine okei tegevus on. Ma ei taha seda näha. Ette ka ei taha kujutada. Mul hakkavad silmad juba sellest mõttest valutama. See on üks neist toodetest, mida tuleks müüa ja osta nagu põrsast kotis. Mis mõttes tule proovi?!



2016/10/25

Minu Leedu

Nii harva, kui ma Leedus käin, pidi viimane kord muidugi just sellele päevale juhtuma, kui mingi pan-Baltic torm lahti oli lastud. Tuul oli suur, lennuk väike ja tegi nii õhkutõusul kui maandumisel kõvasti lopa-lopa-lopa. Päris hea oli kohale jõuda.

Leedu on uskumatult puhas ja uskumatutult odav. Puhas pidigi selle pärast olema, et on odav. Tööpuudus on suurem ning ka madalamalt tasustatud töökohad hinnas. Koristajad väärtustavad oma tööd rohkem ja teevad seda hoolega. Pink on ukse taga päris pikk.
Muus osas on Leedu umbes sinna kinni jäänud, kus Eesti viisteist aastat tagasi oli. Korruptsioonitase, kaubandus ja linnapilt üldse. Välja arvatud lennujaam. See on Vilniuses puhta keskaegne.
Viimasel korral Leedus käies olin hommikul just Vilniuse lennujaama pokemonide võimlat vallutamas, kui kolleeg juba helistas, et jõuab kohe autoga parklasse mulle vastu. Lõpuks lendasingi samal õhtul niimoodi koju, et Leedu võimlatesse ühtegi oma pokemoni ei jõudnudki pista. Epic.
Vilniusest välja sõites viipas mu kolleeg korraga tee äärde jääva lahmaka kasvuhooneid meenutavate angaaride kompleksi poole. See pidavat nende kõige suurem turg olevad. Nagu Kadaka turg teise vabariigi alguses meil, torkas mulle kohe pähe, aga hoidsin suu kinni. Üks autos olnud lätlastest nii diskreetne ei olnud ja ütles, et see värk on ju puhta 80. pärit. Nüüd julgesin ka mina endale ühe Adibas-Rõõbok nalja lubada.

Tagasi Vilniuse kesklinna kontorisse sõites palusin leedukatel mulle paar sellise taksofirma nime üles kirjutada või logo joonistada, mille puhul võiksin loota, et juht mind tagasi lennujaama sõites kusagil metsa vahel ära ei tükelda. Kuna mu lennuk alles õhtul kaheksast minema pidi, ei tahtnud kolleege enam enda transportimisega terroriseerima hakata peale tööpäeva lõppu. Leedukad hakkasid omavahel midagi kohalikus keeles elavalt arutama. Siis ütles üks, et peab taksode asjus natuke büroojuhiga konsulteerima. Nad siin Leedus polevat nii rikkad kui eestlased, et taksoga sõidetaks Nii polnud kellelgi halli aimugi, kuidas taksodega toimetada. Lõpuks ei teadnud ka büroojuht taksodest midagi. Ma ütlesin, et pole hullu, eks ma vaatan kesklinnast siis ise mõne kobedama takso õhtul. Selle peale arvasid leedukad, et nii ei saa. Esiteks ei ole see lihtsalt hea mõte (metsavahel tükeldamise võimalus), teiseks taksosid väga ei liikuvatki ja kohe kindlasti mitte selliseid, kelle käest ma kuluaruande jaoks tšeki võiks saada. Kunagi, kui elu parem oli, oli ka taksosid rohkem, aga siis tuli euro... Euroteemalist kirumist sain oma ühe sealviibitud päeva jooksul veel mitu korda kuulda. Lõpuks nad kuidagi sekretäriga kahepeale mulle õhtul kella kuueks kindlasse kesklinna punkti ühe masina siiski tellitud said. Palusin veel juhile oma mobiilinumbri igaks juhuks anda, aga kuna juht ei saavat välismaa numbritele helistada, siis polevat sellest kasu.

Pool viis läksid mul Leedu kolleegid koju, lätlased hakkasid ka oma autodega Riia poole sõitma ja mina jäin saatuse hooleks. Kuna olin oma viimase sularaha lõunasöögile kulutanud, läksin võtsin igaks juhuks pangaautomaadist 50 eurot. Pagan seda teab, kui taksos isegi tšekk selline tuumateadus on, siis vist kaardimaksele suurt loota ei tasu. Läksin veel marketisse lastele kingitusi ostma. Meil on selline komme, et iga kord, kui tööasjus Eestist ära käin, siis saavad lapsed endale ühe mänguasja mult tellida. Vanem laps tahtis uusi Shopkinseid ja noorem Võbelust Minu väikese poni multikast. Kodus oli mind pikalt haritud, et Võbelus on see kollane roosa lakaga poni. Katsu sa muidu poes kindlaks teha, kui leedu keeles Võbelus on. Haarasin mänguasjariiulist ühe kollaka poni. Shopkinsitega läks raskemaks. Pool tundi süsteemseid otsinguid ja asi oli selge - Leedus Shopkinseid ei müüda. Mis seal ikka.
Läksin kassasse. Üldiselt saab lähiriikides poes ka kohalikku keelt mitte osates kenasti hakkama. "Tere" ja "Kas Teil kliendikaarti on?" on üsna etteaimatavad väljendid ja neile ikka enamvähem adekvaatselt reageeritud saab.
Soovisin alustuseks umbes 20-aastasele kassapoisile kohe laba diena ära ja viskasin kliendikaardi letile. Sellega, lootsin, on asi lahendatud. Vastuseks sain aga hoopis nii pika leedukeelse jutu, et mul hakkas pea ringi käima. Palusin tal teksti inglise või vene keeles korrata. Kassapoiss vastas vene keeles. Ta tahtis teada, kas ma maksan kaardiga või sularahas. Ütlesin, et kaardiga ja omaette imestasin, mis pagana süsteemid need siin sellised on, et kassapidaja peab juba enne esimese toote skanneerimist teadma, kas klient soovib kaardiga või sulas tasuda.
"Kas sa leedu keelt üldse ei räägi?" uuris müüja toodeid läbi piiksutades.
"Ei, üldse ei räägi."
"Aga mis keelt sa siis räägid?" pinniti mind edasi.
"Eesti keelt räägin," vastasin jälle lihtlausega, et jumala eest eestlaste kinnise ja külma rahva imagot mitte purustada.
"Ja Leedus oled töö pärast?" tahtis ta mu arvutikotile osutades teada.
Ütlesin, et jah.
"Kruto," arvas poiss ja seletas siis pikalt, kui palju Eesti ikka Leedust rikkam riik on. Ma jälle ütlesin, et poed on küll siin puhtamad. Kassapoisile tundus mu vastus meeldivat.

Endale ostsin samast kaubanduskeskusest hõbedast inglikujulise ripatsi. Hinnasildile oli märgitud, et maksab 14 eurot, mis on tegelikult üsna odav 925-se hõbeda kohta. Minu üllatuseks klõbistas müüja veel midagi kalkulaatoriga ja kasseeris mult lõpuks selle eest hoopis alla viie euro sisse. Müstiline riik.



Rohkem väga midagi ei jõudnudki, sest takso tuli pool tundi lubatust varem. Auto oli puhas, juhiks noor, vist isegi alla 20-aastane poiss. Kirvest istme alt ei paistnud. Istusin sisse. Korraks käis peast läbi, et äkki on Leedu taksomajandus üldse kokkuleppehinnapõhine ning uurisin igaks juhuks juhilt, palju võiks maksta sõit lennujaama. Vastuseks sain, et ikka nii palju, kui taksomeeter lõpuks näitab, teel võivad veel probki olla ja nii. Mis on probki ja äkki ta oskab seda näiteks inglise keele nimetada, muutusin ma murelikuks. Asi kõlas mingi järjekordse kahtlase Leedu leiutise moodi. Inglise keelt taksojuht ei osanud, aga peale natukest mõtlemist ütles, et probki on siis, kui palju autosid on. Selleks, et teada saada kuidas vene keeles ummik on, pidin mina, kes ma ka Riia liikluses ellu olen õppinud jääma, nüüd siis hoopis Leetu sõitma.
Lennujaamas oli taksomeetrile 4.30 ette tiksunud, mootori seisma jättes ekraanil kohe sujuvalt viieks euroks ümardas. Näitasin juhile 50-eurost ja krediitkaarti ning küsisin, kumba ta eelistab. Poiss vaatas mind nagu ma oleks ühest taskus rästiku ja teisest tarantli välja võtnud ning tal valida palunud. Kaarditerminali tal ei olevat ja 50 eurost tagasi anda ka mitte. Läksin lennujaama raha lahti vahetama. Esimesena jäi ette mingi merevaigu suveniiride müügikoht. Ka seal vaadati 50-eurost nagu mürgiämblikku. Leedukate armastus Euroopa ühisraha vastu paistab ikka igal sammul silma. Suveniiripoest suunati mind valuutavahetusse. Seal olevat kindlasti piisavalt väikeseid kupüüre. Valuutavahetuse tädi võttis tarantli mu käest tigedalt vastu ja ütles, et tavaliselt nad raha lahti ei vaheta, aga hea küll.
Maksin taksojuhile ära. Tšekki ei pakutud. Kuna ka see tundus seal riigis mingi keerulisem operatsioon olevat, ei hakanud kviitungit juhilt välja meelitama ja kirjutasin 5 eurot taksoraha mõttes lähetuskuludest isiklikeks kuludeks ümber.

Õhtul lendas Vilniusest Tallinnasse kaks lendu viieminutiliste vahedega. Loomulikult oli mul pilet sellele, mille väljumine pool tundi hilines. Piloot oli tubli ja tegi tunnise lennuga tervelt veerand tundi hilinemist õhus tasa. Hoolimata sellest, et lennuk jälle tormi käes kõvasti lopa-lopa-lopa tegi.
Käisin veel Tallinna lennujaama lähedal poes vanemale lapsele Shopkinseid ostmas. Kodus ladusin kingitused letti.
"Mis see on?" tahtis noorem laps oma poni vaadates teada.
"See on Võbelus," teatasin uhkelt.
"Emme, sa oled talle Võbeluse asemel kogemata Õunarüübi toonud," seletas vanem laps kõrvalt.
Näitasin hädiselt, kui ägedalt ka Õunarüübiga koppadi-koppadi saab teha ja talle lakka patse punuda. Laps jäi õnneks rahule, niiet Leetu tagasi sõita vaja ei olnud.
Probki, probki, probki ja pagan need ponid seal multikas kõik nii ühte moodi tehakse. Tore on uusi asju õppida.

2016/10/19

Poeelamusi

Viimaste aastate trend on sinna suunas, et toidupoes peab klient saama kõiki asju ise oma käega kotti või karpi ajada. Krevette, salatit, küüslauguleiba. Kõik on hakanud pakist välja ronima ja teenindusletist iseteenindusletti kolima. Ühest küljest on see mingi psühholoogiline efekt - inimesed tunnevad ennast lõpp kunnina, kui saavad ise endale salatit kühveldada. Teisalt on see hea lahendus kroonilisele personaliprobleemile. Kuna varsti pole enam võtta ühtegi töötajat, kes kasvõi kehatemperatuuri suudaks hoida, siis pole ammugi kedagi, kes suudaks salatit kliendi soovil karpi kaaluda. Teoreetiliselt võiks iseteenindus toote hinna ka alla viia, aga ei midagi. Näiteks saab marketi soojast iseteenindusletist osta lahtiseid friikartuleid hinnaga üle 10 euro kilo. Kahtlemata odavam, kui McDonaldsist, aga samas saaks selle raha eest poest juba üsna korraliku lihafilee tüki pigem.

Viimsis oleks igasugune iseteenindus muidugi ainult teretulnud, sest igasugune kontakt poepersonaliga võib siinkandis omaette elamuseks kujuneda.
Esiteks need poed, kus võib sõimata saada. Näiteks Viimsi Decora. Meil põles ülemises vannitoas peegli kohal olev päevavalguslamp läbi. Ma olin kaks nädalat nagu metsjeesus, sest ei näinud hommikul juukseidki kammida. Lõpuks suutis mu kallis kaasa ennast nii palju mobiliseerida, et läks lähimasse ehituspoodi, Decorasse, lambi jaoks uut luminofoortoru tooma. Ta kannatab kohati suurusehullustuse all ja nii kipub alternatiivide olemasolul alati kõige kallima või suurema asja valima. Toru, millega ta nüüd koju tuli, oli oma 20 cm lambist pikem. Veel nädal metsjeesuseks olemist ja mees sai nii kaugele, et viis vale asja poodi tagasi. Et kassas jumala eest liiga vähe maksta ei tuleks, võttis ta nüüd õige suurusega torusid kaks tükk ja arvutas kiiresti välja, et peab pika toru kahe lühikese vastu vahetamisel 4 senti juurde maksma. Kassatädi jooksis asjast täiesti errorisse. Esiteks tagastus, siis uued tooted ja seda kõige tuli vormistada kassüsteemis, mis neil seal umbes sama kasutajasõbralik nagu DOS tundub olevat. Pusis ja nohises seal pikalt kuni mu mees vaikselt ütles, et peab 4 senti juurde andma.
"Teate, teie olge praegu üldse vaid!" urises müüja. Terve järjekord muigas.

Teine ohtlik koht on Viimsi Delicato. Nad teevad seal jumalikke torte, aga müüjad on nii tigedad, et käiks neid nagu lõvipuurist ostmas. Isegi perekoolis oli kunagi Delicato tigedatest kondiitritest teema.
Kõige hullem oli siis, kui mul sünnipäevaks rohkem külalisi oodata oli ning ma kolm torti osta tahtsin. Esimese tordi küsimise peale ohkas müüja südantlõhestavalt ja vaatas mind sellise näoga, nagu ma üritaks teda ära tappa. Teise tordi juures nagu tahaks tema mind ära tappa. Kui ma veel kolmanda tordi sooviga lagedale tulin, paistis ta juba enesetapu äärele viidud olevat.

Samas olen ma alati rääkinud, et parem kehv müüja kui tühi kassa.
Näiteks siis, kui mul tikud otsas olid. Ma ei saa aru, mis pagana letialune kaup see on, et neid poes müügisaalis ei ole ainult kassapidaja käest küsides saab. Lastele kättesaadavus ei ole siin mingi argument, sest kui mõni alaealine soovib midagi põlema pista, siis gaasi- ja küünlasüütajad on poes riiulis erinevalt tikkudest täiesti vabalt olemas.
Loomulikult unustan ma kassasse jõudes iga kord tikke ekstra küsida. Nii olingi jõudnud olukorda, kus õues oli korraga sügis ja mina külmetasin toas, aga kamina süütamiseks polnud poolt tikku ka kodus. Nagu mingi merehädaline ma ütlen. Pakkisin lapsed riidesse ja jalutasin lähimasse poodi. Õnnetuseks on selleks Grossi pood. Kassas istus Jekaterina.
"Palun mulle tikke."
Jekaterina kulmud tõusid algul väga kõrgele, siis tulid alla tagasi, jooksid ninakohale sirgeks jooneks kokku ning alahuul vajus õige töllakile.
"Spichki," täpsustasin oma soovi.
Jekaterina läks kassast alkoholileti taha ja hakkas selle alt mulle tikke otsima.
"Tooge terve pakk palun" jõudsin talle veel järele hõigata.
Jekaterina tuli ühe tikutopsiga tagasi. Johhaidii. Nagu siis, kui mu mees 3-aastasega üksi kodus oli, palus sellel kriitilisel hetkel endale tualettpaberit tuua alumiselt korruselt ja laps ühe WC-paberi lehega üles tuli. Huvitav, mida Jekaterina mõtles, kui ma tervet pakki tikke küsisin? Et ma arvasin, et muidu plaanib ta mulle ühe tiku tuua või? Kuna terve järjekord mind nii vaatas nagu tahaks nende tikkudega põlema panna, ei hakanud ma oma puuvene keeles seletama, et ma ei tahtnud mitte ühte kärnast topsi tikke, vaid seda kuubikut, mis mitmest kilesse tõmmatud topsist koosneb ja kas ta võiks uuesti kassast lahkuda, et alkoholileti alt mulle üks selline kuubik tuua palun. Järgmisel korral poodi minnes ostsin hoopis kamina jaoks küünlasüütaja. Imeline aparaat.

Mõni aeg tagasi avati meie lähedal uus pood. Tegin strateegilise vea ja külastasin seda kohe esimesel nädalal. Töötas üks tavakassa, mille järjekord ulatus umbes piimaletini. Kassas istus püüdlik, aga maruaeglane noormees õpilase kirjaga silt rinnas. Ebaõnn. Järjekorras piinles kohe minu taga üks paar, mille meespoolt pidevalt kommenteeris millised lambad ikka siin poes töötavad ja nii. Tahtsin talle juba nähvata, et mis sa arvad, et lambad sellest halast ennast imeväel kiiremini liigutama hakkavad, aga olin vait ja rõõmustasin selle üle, et mul vähemalt jäätist korvis pole seekord. Selle eest oli pudel Sprite`i, mille õpilane rõõmsalt kaks korda kassast läbi lõi.
"Hästi," mõtlesin ma omaette, "kui ma nüüd talle ütlen, et ta lõi toote kaks korda läbi, siis esiteks paralüseerib ta viieks minutiks ja siis läheb otsima ülemust, kellel on kassasüsteemis õigus parandusi teha. Ma pigem elan selle ühe liigse Sprite`i üle ja saan vähemalt enne järgmist sajandivahetust poest minema."
"Te lõite tal kaks Sprite`i ühe asemel läbi," kuulutas mees minu järel järjekorras. Ma tahtsin seda meest kägistada. Kassapoiss hakkas juba kassast ülemuse kutsumiseks välja ronima.
"Oodake! Ma toon parem teise Sprite`i veel," jõudsin teda veel õnneks peatada. Ma tegelikult üldse ei joo Sprite`i, aga mis sa hädaga ära teed.

Mu oma viga muidugi, et ma igal pool valedes poodides kolan. Mul on kodupoes täitsa oma kodustatud kassapidaja olemas. Helen. Kiirete käte ja sõbraliku olekuga. Kui ma produkte ostmas käin, siis räägib näiteks oma vennalastest ja teretab mind ning mu meest ka väljaspool kauplust. Vot nii.

Nagi

Minu mehe puhul tuleb millegi tehtud saamiseks teda juba aegsasti survestama asuda. Oleks ma teadnud, et vana otsad annab, oleks ma juba pool aastat varem rääkima hakanud, et vannituppa on uut rätikuhoidjat vaja. Nüüd tuli pool aastat saunalinasid sisuliselt mõttejõul selle torujupi, mis vanast hoidjast veel seina oli jäänud, otsa riputada. Pool aastat vahelduva intensiivsusega näägutamist ja halleluuja! läksimegi Viimsi Decorasse eesmärgiga vannituppa rätikute jaoks midagi esteetilisemat muretseda.
Poes olid kõik rätikuhoidjad koledad nagu öö. Selle eest oli seal aga üks täitsa okei sauna eesruumi mõeldud nagi, mis ka meie vannituppa, mida võib ka iseenesest sauna eesruumina käsitleda, täitsa hästi sobida võinuks. Küsisime klienditeenindajalt samasugust nagi nagu seinas näidiseks oli.
"Sellised nagid on otsas," teatas müüja.
"Aga see?" osutasin ma seinas olevale näidisele.
Müüja vaatas mind lolli näoga.
"Kas te näidist ei saa maha võtta?" täpsustasin igaks juhuks. Tõsijutt, näidisel oli hinnasilt küljes ja puha. Kui see poe seina sünnib, miks ei peaks meie vannituppa sündima?
"Me ei tohi seda müüa, see ei ole meie oma."
Nagu mismõttes ei saa müüa poes väljas olevat kaupa, millel on hind juures ja see ei ole poe oma. Ma parem ei hakanud küsima. Uurisin hoopis, kas neid nagisid tuleb veel ja kui jah, siis millal see võiks juhtuda. Pidi tulema küll, aga millal, seda ei tea. Eks ta vist ole. Ega nagi ei peagi olema nagu jõuluvana, kelle tulek alati teada on.
Paar nädalat hiljem läksime uuesti Decorasse nagi nillima. Teine halleluuja! Nagid olid saabunud. Ja veel sellised, mida müüa tohib. Halleluuja, ma ütlen!
Töötas ainult üks kassa ja saba oli nagu nõukaajal raamatupoes ENEde müüki saabudes. Kassas istus kaupluse juhataja isiklikult ja jahmerdas mingi paariga, kes olid ühte päkapikukujulist praaklampi vahetama tulnud. Kuna ükski asenduseks pakutud lampidest ka ei töötanud, võttis see kõik tuhat aastat aega. Lõpuks lõi üks päkapikk rõõmsalt helendama. Halleluuja! Paarike oli sellest hoolimata üsna sünge.
"Te pidite nii kaua ootama, et ma teen teile allahindlust," pakkus juhataja sõbralikult.
Terve järjekord läks tigedalt puhevile. Nagu mismõttes. Selle lambipaari pärast olime me kõik seal päris soravalt jokutada saanud.
"Jaa, jaa, pole vaja sõimama hakata, ma teen teile kõigile allahindlust," neutraliseerid juhataja rahva ühe lausega ära. Kahjuks olime me nagiga järjekorras kohe päkapikulambi taga, muidu oleks jõudnud veel aiakiike või muud kallimat tavaari ahnitsema tormata. Ikkagi allahindlus ju!
Nagi ise on muidu aus.

Eelmisel nädalal ootas mind kontoris mu ülemus ühe paberilehega. Paberil oli pakkumine, mis sisaldas lahkumisboonust ja juhtidele suunatud outplacement teenuse paketti. Umbes nagu Ristiisas. Alli, I´m making you an offer you cannot refuse.



Kui juba Ristiisa sulle sellise pakkumise teeb, ei saa tõepoolest keelduda. Põhjustest ja detailidest ei saa ma juriidilistel ja eetilistel põhjustel rääkida.
"Alli, you go and get yourself a better job," ütles mulle tegevjuht pärast.
"This will be rather impossible but I`ll be choosing wisely," arvasin mina.
"No you can get a better job. This is a good opportunity for you. I`m saying it not from the company but your own perspective. So you can blossom."
"Keep taking good care of the company like you have done so far," ütlesin ma ära minnes.
"I will," vastas tema, aga ei vaadanud mulle kordagi korralikult silma.
Mõned päevad hiljem tuli uudis, et ka tegevjuht lahkub. Tema mantlipärijaks saab inimene, kes on hetkel emafirmas minu ülemuse ülemus.
Huvitavad, aga verised võivad need võimumängud suurkorporatsioonides olla.

Sõbrannad arvasid kohe, et nüüd on mul täpselt õige aeg kolmas laps saada. Kui ta peaks järgmise kalendriaasta sees sündima, saaksin ma ju poolteist aastat maksimaalset vanemahüvitist!
No ja mis edasi saab? Pooleteist aasta pärast poleks mul enam sissetulekut, aga oleks kolm last toita. Veel mõni majandulikult geniaalne plaan?

Tagasi nagi juurde. Sellel on rätikute jaoks viis kohta. Mulle, mehele, vanemale lapsele, nooremale lapsele ja üks on tühi. Mu mees arvas, et ta ei tahaks peale 40 enam lapsi. Ta saab kuu pärast 38. Ka mina ei lähe enam nooremaks. Nii see nagi siis meil jääbki.




2016/09/25

Esmaspäevased jutuajamised kontoris

Esmaspäeval tööle minnes juhtusin turvajuhiga samale ajale. Parkisime autod kõrvuti ja hakkasime peaukse juurde jalutama. Parkla oli puha verist sulepuru täis. Kuna öised mõrvad, olgugi, et vaid kajaka omad, aga ikkagi mõrvad, võiksid ju natuke turvajuhi pädevusvaldkonda puutuda, tõstatasin poolretoorilise küsimuse:
"Ei tea, kes siin täna öösel ära rapitud on?"
"Mis sa arvad, et ma vastutan nüüd territooriumi koristuse eest ka või?" sisises ta mulle vastuseks. Ilmselgelt vale küsimus.
"Tead, katsu lolle küsimusi parem komplimentidena võtta," asusin ennast vabandama, "asi on nii, et ma pean sind lihtsalt maja kõige informeeritumaks inimeseks. Kui keegi üldse teab, mis meil öösiti toimub, siis oled see sina."
Jumal, kus poiss algul puhevile läks ja siis üles sulas.

Teise ja kolmanda korruse vahel tuli meile IT-juht vastu ja tegi enda arust head nalja: "Mis te tulite koos või?"
Nüüd oli minu kord sisiseda. Palun käituge minu sõnade, mitte tegude järgi, sest sellist küsimust ei saa ma küll kuidagi komplimendina võtta.

Panin arvuti tööle. Postkastis oli veel umbes kolm lolli küsimust. Võtsin need komplimendid endaga kaasa ning läksin kohvi tooma.
Kohviga on meil skandaalsed lood kontoris. Esiteks on see lihtsalt kohutav. Teiseks oli minu puhkuse ajal kaduma läinud üks meie kahest kohviaparaadist. Just see, mis mõõdukalt kohutavat kohvi välja andis. Nüüd on alles vaid teine, kust kohutavalt kohutavat jooki tuleb. Töökaaslased teadsid rääkida, et olid ühte kinnisvaraosakonna spetsialistidest näinud viisakam aparaat kaenlas kontorist välja minevat. Täiesti kriminaalne lugu, mis kahtlemata vääriks turvaosakonna tähelepanu, aga ma küll ei julge enam selliste küsimustega sealt uksest sisse astuda. Äkki rapitakse need, kes nädalas üle ühe lolli küsimuse küsivad, öösel hoovipeal ära või midagi? Õnneks on meil olemas ka alati loominguline turundusosakond. Nad olidki juba kööginurka kadunud masina asemel selle pildiga tagasiotsimiskuulutuse üles pannud.
Tegelikult olidki need kinnisvara omad, kes aparaadi meile omal ajal majja tõid. Nad olevat selle ühelt võlgu jäänud rentnikult omal ajal konfiskeerinud. Raha nad lõpuks kätte ei saanudki vist, aga vähemalt saime meie kohviautomaadi. Tunduvalt asjalikum lähenemine, kui keegi öösel parklas sellise asja eest ära rappida. Lõpuks ei võida keegi ja peab koristama ka. Igatahes annab see muidugi kinnisvara omadele nagu väikese moraalse õiguse aparaat omatahtsi ära ka vedada, aga see selleks.

Kui sündmustest natuke ette rutata, siis vähemalt enda jaoks lahendasin ma kadunud kohviaparaadi mõistatuse juba järgmisel või ülejärgmisel päeval ära. Juhtusin parajasti siis kööki, kui koristaja parajasti teist masinat puhastas. Ma nimetan neid hetki olukorraks "aparaadil on soolikad välja lastud", sest täpselt nii näeb see välja, kui kogu voolikute kaadervärk parajasti lahti on tõmmatud. Koristaja siis rääkiski, et sel ajal, kui tema puhkas, ei olnud asendustöötaja kadunud masinat korralikult puhastanud ning see oli nii lootusetult umbe läinud, et ükski reanimeerimiskatse enam ei õnnestunud.
Kuna olemasoleval masinal nagunii soolikad väljas olid parajasti ja ma selle tõttu kohviga ootama pidin, võtsin selliste uudiste peale aja täiteks turunduse tehtud kohviaparaadi tagaotsimiskuulutuse ning tegin selle hauakiviks ümber. Me mäletame sind kollektiiviga veel kaua, meie kadunud truu sõber ja hommikune ärataja!


Tagasi esmaspäeva. Törtsukese vedela bituumeni ootel kuulasin võõrast vestlust pealt. See ei ole küll ilus, aga ma lihtsalt ei suutnud sellist asja oma kõrvust mööda lasta.
Ühel mu töökaaslasel oli mure. Ta võttis mao. Kägistajapüütoni, kui ma õigesti mäletan. Minu esimene mõte oli, miks pagana pärast peaks keegi kägistajapüütonit lemmikuna pidama, aga kui ma edasi kuulasin, siis hakkasin mao eeliseid paremini mõistma.
Me võtsime suvel kassipoja. Muidu tore kaaslane, eriti lastele, aga sööb sõna otseses mõttes nagu loom. Hommikul, kohe kui varbad üle voodi serva saan, hakkab mul mööda jalgu käima ning sedaviisi oma toidukausi poole suunama. Vahel on täitsa võimatu vannituppa hambaid pesema jõuda. Imelugu, et ma hommikuti kassi otsas koperdades veel käeluud pole puruks kukkunud. Kägistajapüüton sööb iga kuue päeva tagant ja ei siiberda jalus.
Nüüd oligi töökaaslasel mao ostust kuus päeva möödas. Maoga sai ta kaasa kaks hiirekest ehk sisuliselt kahe nädala toiduvaru. Probleem oli aga selles, et kuue päevaga olid töökaaslase lapsed hiirtesse kiinduda jõudnud ning ei luba neid enam maole anda. Nüüd kuulaski ta maad, kus võiks leida häid kraave, et õhtul maole konni püüdma minna ajutise lahendusena. Edaspidiseks olid tal lootused jälle hiirte peal, sest nagu välja tuli, olid need talle poiss ja tüdruk juhtunud...

Läksin oma osakonna tüdrukute juurde ja tegin kuuldud šokeerivast loost lühikokkuvõtte. Tuli välja, et madu on täitsa levinud lemmikloom. Minu ühe alluva sõbrannal on ka üks. Õigemini kaks. Neil kahel on armastus, aga tundub, et pererahvas soosib ühte teisest rohkem millegi pärast. Populaarsema mao nimi on Šorik. Šorik elab põnevat elu. Tal on Facebookis terve album, mis seda tõestab. Albumis olid näiteks pildid sellest, kuidas Šorik perega automatkal käib (auto armatuurlaual) või uut aastat vastu võtab (laual viinapitsi ümber keerdus, peadpidi kausist kartulisalatit süües). Oleks ma enne Šoriku albumit näinud, oleks teadnud teisele kolleegile soovitada, et äkki polegi konni vaja püüdma minna. Proovigu kartulisalatiga esiteks.

Pärast oli mul võileibade ja sushide degusteerimine. Kõlab lõbusalt, aga tegelikult on see päris raske. Ma olen nimelt mõnda aega ringi käinud ja rääkinud, et uue toote arendusel tuleks ühenda esimestest asjadest ka viimasel säilimisaja päeval toodet degusteerida. Nüüd ma siis käin ja näitan eeskuju hoolsalt selles osas. Umbes viienda ja kuuenda võiku vahel olin ülejäänud degustatsioonipaneelile jõudnud nii kägistajapüütoni kui Šoriku lood ümber jutustada. Meie valmistoidu boss rääkis selles peale, et ühes tema eelmises töökohas oli mingi püütonikene kunagi plehku saanud. Alles kolm aastat hiljem leiti üles. Ta ülikooli ajal töötas Stockholmi botaanikaaias. Neil olid tagaruumides mõned maod ka. Ühel hommikul oli terraariumi luuk lahti ja püüton läinud. Otsingud tulemusi ei andnud. Kolm aastat hiljem leidis hommikul esimesena tööle jõudnu ta kalatiigist, vähemalt osa maost. Selle osa, mis ühe suurema röövkala suust välja rippus. Madu oli mitu aastat iseseisvalt troopikamaja kasvuhoones hakkama saanud. Püüdis suuri putukaid ja küllap sinna mingid põhjamaised närilised ka talvel ennast sooja pressivad. Äkki käis kohvikus kartulisalatit ka võtmas. Kõik need kolm aastat käisid kasvuhoones lisaks töötajatele ringi ka pahaaimamatud külastajad, kes ei teadnudki, et kusagil puude vahel ka jooksus püütonikene saaki on varitsemas.

Zellissseid lugusssid  ziiz võib meil esmaspäeval kontorisss kuulda ja näha, kui kõrvad ning zilmad kenasssti lahti hoida.

2016/09/23

Kes ütles, et...

Kes ütles, et Pokemon GO on saatanast. Ühel nälalavahetuse pealelõunal jälle uiskudel külavahel mone jahtides ja haududes juhtusin tänu sellele  üle viie või kuue aasta vana koolivennaga kokku. Vahepealsel ajal oli ta elanud põnevat elu üle mitme kontinendi, aga nüüd tuli parajasti haiglast. Oli üle-eelmisel ööl teist korda isaks saanud. Kui naisel aeg kätte tuli, läks nii kiireks, et alla autosse saades oli käsi juba sisuliselt paista. Lendas autoga läbi öise linna nagu Knight Rider muiste, kui Pirita tee otsas patrull nad tee äärde korjas. Mu koolivend oli ainult naisele osutanud ja politseinikele ütelnud, et laske või kummid läbi, aga mind ei huvita ja sõidan edasi. Tegu on üsna vänge väljendusviisiga poisiga, niiet ma juba kujutan ette, millise sõimuvalingu vormikandjad koos selle teadaandega veel stressiolukorra tõttu kaela said. Politseinikud istusid seepeale autosse ja sõitsid vilkuridega kuni haiglani nende ees. Kohale jõudes veel küsisid, kas kõik on korras. Rohkemaks aega ei jätkunudki.
Haiglasse läks mu koolivend oma abikaasaga kaksikutega, aga tagasi tulid ühe lapsega. Läheb teinekord elus nii. Aga seda, et Eesti Politsei vajadusel normaalne olla ei oska, ei tohiks küll keegi ütlema tulla...




Eile pidin ühe koolituspäeva raames ka oma tunnise teema ära rääkima. Minu algus oli 13:40 planeeritud, niiet ootasin juba 13:35 viisakalt ukse taga. 13:55 olin ootamisest nii tüdidenud, et panib pea tigedalt ukse vahelt sisse. Nemad seal sees olid mind sama pahuralt oodanud. Koos minuga ootas ukse taga üks teine kolleeg, et ka minu osa kuulama soovis tulla. Ootamise ajal rääksis, kuidas ta teisipäeval terve päeva oli sidruneid lutsutanud, aga kasu polnud suuremat olnud. Kolmapäeval oli tööga seoses Tartus käinud ja siis korraga tundnud, et nüüd on kohe Coldrexi vaja või tuleb kirst tellida. Coldrexi sai apteekist kätte, aga järgmine probleem oli soe vesi selle lahustamiseks. Lasi R-Kioskis kohviautomaadist kuuma vett topsi, kallas oma pulbri sisse ja asus kohe ettevaatlikult seda manustama. Kassas uuris, kui palju kuum vesi maksta võiks koos topsida. Müüja ütles, et nägi küll, kuidas ta sinna rohtu sisse pani, niiet võtku see niisama ja saagu terveks. Kes ütles, et eestlased väiklane rahvus on...