2015/12/06

Unejutud

Selle postituse kangelase tutvustamiseks pean alustama õhtust umbes tuhat aastat tagasi, kui mul lõpuks ometi silmad avanesid ning ma kaks kätt taskus ja magamiskott üle õla oma eelmise elukaaslase juurest tulema tulin.
"Nii kaua, kuni kõik on elus ja terved, on kõik korras. Materiaalsus on saavutatav," ütles mu eks kunagi. Kuigi teatav osa minu vaimsest tervisest tookord tema kesklinna katusekorterisse ja mereäärsesse maamajja jäi, peab vähemalt selles osas temaga nõustuma. Hea, et mul tookord olid mõned ruutmeetrid, kuhu minna.

Kotis magamine ammendas ennast üpris kiiresti. Minu uue elukoha lähedal Selveris olid parajasti tekid kampaanias. Ostsin ühe suleteki ära. Sealt alates on see mind läbi nelja elukoha ning mitmete aastate tänasesse kodusse ja praegusesse hetkesse välja teeninud. Seda on näha ka. Mingid osad tekist on täiesti suletuks vajunud. Nurgad ja servad on aga rullis sulgi täis nagu vorstid. Ka ronib neid peotäite kaupa pidevalt läbi katteriide. Iga kord, kui tekikotti vahetan, oleks magamistoas keegi nagu kana rappinud. Igal asjal on oma piir. Pool aastat tagasi vedasin Ülemiste keskusest endale uue uue teki koju (täitsa pekkis, mis tekid tänapäeval maksavad!). Seekord lambavillase, sest ma ei tahtnud edaspidi oma elamises sulerootsugi näha. Uue tekiga on mul vedanud. Sellest sain täiel määral aru paar kuud hiljem, kui mu teine pool samast poest lambavillase padja oma üsna juustuks muutunud vana, veel tema poismehepõlvest pärineva, asemele ostis. Uus padi haises nagu oinas jooksuajal. Hommikuti oleks magamistoas nagu 12 lammast olnud ning ma pidin akent üsna kaua lahti hoidma, et nad kõik välja lasta.

Kuigi mul nüüd uus fantastile tekk oli, et raatsinud ma vana siiski välja visata. Asi on sellest, et ma olen kütmismaniakk. Toas peab olema vähemalt 25 kraadi. Parem 27. Kui ma kaminat kütan, siis nii, et on ikka köetud. Seda teksti kirjutan ma 30-kraadises kuumuses. Terve pere on üleni roosa ja laseb aluspükstes ringi. Kuna ma eile parti tegin, oli täna vaja praeahju rasvast puhtaks pürolüüsida. See ei tähenda, et ma kamina kütmise vahele jätaks. 800-kraadine pürolüüsiv ahi ja põlev kamin on meie 60-ruutmeetrisel alumisel korrusel üsna soliidne kombinatsioon.
Ainult, et meie maja küttesüsteemi ainus andur asub kaminast kahe meetri kaugusel. Kui ma olen kamina punaseks kütnud, arvab automaatika, et pole vaja enam elamist juurde kütta ja keerab gaasikatla maha. Teist korrust, kus asuvad magamistoad, kütab aga ainult gaas. Mida soojemaks ma alumise korruse kamina abil ajan, seda külmemaks läheb ülemine. Lisaks idiootselt paigutatud andurile on meil ka buumiaegsetele majadele tüüpiliselt niru soojapidavus. Nii ei jäägi soojalt alumiselt korruselt üles külma magamistuppa minnes muud üle, kui endale kahe käega tekke ja patju sooja saamiseks peale kaapida. Iseenesest saaks ma magamistoa radiaatori ka lokaalselt põhja keerata, aga siis sisiseb see alguses nagu põrgukatel mu kõrva ääres. Ka pean ma mingil hetkel öösel seda maha keerama, sest siis, kui alumine korrus maha jahtub, otsustab automaatika tervele maja küttele tsentraalselt niigi vunki juurde panna. See ajab isegi minu leemendama ja ma pean kogu õhtul peale kaabitud hunnikuga unise peaga keset ööd võitlema hakkama.
Ühesõnaga, et mul oleks õhtuti rohkem, mida endale peale tõmmata, hoidsin lisaks uuele lambavillasele ka vana suleteki alles. Panin sellele sulgimise vältimiseks veel ühe permanentse tekikoti ka ümber, mille peale tõmbasin teise, vahetatava.

Nädalavahetuse puhul otsustas noorem laps hommikul mu vana suleteki koos muude kaadervärkidega täis oksendada. See tähendas, lisaks pealmisele tekikotile tuli pessu suunata ka sisemine. Nende eemaldamise operatsiooni viisin ettenägelikult teise korruse rõdul läbi. Pah! - nagu kajakas oleks venitlaatorisse lennanud. Urgitsesin ninast ja suust suled välja, panin teki rõdu äärele tuulduma ja läksin voodipesu alla masinasse viima. Tagasi jõudsin täpselt viimasel hetkel, et teki nurgast enne kinni haarata, kui tuul selle naabrite aknasse kandnud oleks. Pekki, kaua see torm kesta kavatseb täna veel?
Tekki ilmselgelt õue jätta ei saanud. Vedasin selle sulerada järel kiiresti sauna tahenema. Seal on see siiani. Varsti on magamaminekuaeg. Mul on nüüd kaks valikut:
-vana suletekk lõpuks prügikotti ajada ja konteinerisse viia;
-jälle talle topelttekikotid ümber tõmmata ning seda nii kaua kasutada, et selles lõpuks enam ühtegi sulge sees pole ja lapselapsed ta mulle veel kirstu kaasa panevad.

No comments:

Post a Comment