2015/12/29

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Läbi elu keerdkäikude olen ma endale sugulaseks saanud - kõlab väga piibellikult - Egiptuse juudi. Tegu on mu mehe õemehega. Tundub muidu üsna religioosne tegelane olevat. Ükskord, kui ta Hurghadast Tallinnasse pidi lendama, magas ta sisse ja jäi lennukist maha. Pärast ütles, et see oli Jumala karistus. Selle eest, et ta äiale kingituseks pudeli alkoholi oli kaasa ostnud. Küllap oleks jumal siis äratuskella ostmist alkoholi ostmisele eelistanud.

Selle aasta jõulud veetis ta Eestis ning suutis mind mitu korda üllatada. Esiteks käis ta koos naise ja lastega kirikus kristlikku jõululiturgiat kuulamas. Pärast, söögilauas, jäi ta mulle sellega vahele, et nokkis vaikselt sealihapalakesi. Judaism peaks sealihasöömise aga rangelt keelama. Ükskord, kui me grillisime ja ta külas oli, pirtsutas ta küll toiduga nagu õigele juudile kohane.

Minuga on aga hoopis nii, et juba üle nädala ei lähe mul liha alla. Ainult kala söön, eelistatult valget. Mingi psühholoogiline tõrge on. Sealiha on eriti vastumeelne. Töökaaslane arvas, et eks ma võin siis mõnda aega porgandeid närida, küllap läheb ise varsti üle see värk mul. Vaatame, sest päris hull lugu olen nüüd see, kui mul peale lihasöömise lõpetamist tekiks järgmiseks seletamatu tung äratuskelli kokku osta.

Budistidel pidi nii olema, et usk ei soovita neil mitte lihast loobuda, vaid eelkõige keelab tappa. Sellepärast olid omal ajal Tiibetis lihunikeks moslemid, kes siis selle patu enda peale võtsid. Liha sõid hiljem kohalikud ära. Mulle üldiselt budism meeldib, aga siin mõtlen ma küll, et ise halbade asjade tegemisest on veel suurem patt see, kui sa kedagi teist enda eest midagi sinu väärtushinnangute kohaselt kohutavat tegema sunnid.

No comments:

Post a Comment