2015/12/29

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Läbi elu keerdkäikude olen ma endale sugulaseks saanud - kõlab väga piibellikult - Egiptuse juudi. Tegu on mu mehe õemehega. Tundub muidu üsna religioosne tegelane olevat. Ükskord, kui ta Hurghadast Tallinnasse pidi lendama, magas ta sisse ja jäi lennukist maha. Pärast ütles, et see oli Jumala karistus. Selle eest, et ta äiale kingituseks pudeli alkoholi oli kaasa ostnud. Küllap oleks jumal siis äratuskella ostmist alkoholi ostmisele eelistanud.

Selle aasta jõulud veetis ta Eestis ning suutis mind mitu korda üllatada. Esiteks käis ta koos naise ja lastega kirikus kristlikku jõululiturgiat kuulamas. Pärast, söögilauas, jäi ta mulle sellega vahele, et nokkis vaikselt sealihapalakesi. Judaism peaks sealihasöömise aga rangelt keelama. Ükskord, kui me grillisime ja ta külas oli, pirtsutas ta küll toiduga nagu õigele juudile kohane.

Minuga on aga hoopis nii, et juba üle nädala ei lähe mul liha alla. Ainult kala söön, eelistatult valget. Mingi psühholoogiline tõrge on. Sealiha on eriti vastumeelne. Töökaaslane arvas, et eks ma võin siis mõnda aega porgandeid närida, küllap läheb ise varsti üle see värk mul. Vaatame, sest päris hull lugu olen nüüd see, kui mul peale lihasöömise lõpetamist tekiks järgmiseks seletamatu tung äratuskelli kokku osta.

Budistidel pidi nii olema, et usk ei soovita neil mitte lihast loobuda, vaid eelkõige keelab tappa. Sellepärast olid omal ajal Tiibetis lihunikeks moslemid, kes siis selle patu enda peale võtsid. Liha sõid hiljem kohalikud ära. Mulle üldiselt budism meeldib, aga siin mõtlen ma küll, et ise halbade asjade tegemisest on veel suurem patt see, kui sa kedagi teist enda eest midagi sinu väärtushinnangute kohaselt kohutavat tegema sunnid.

2015/12/27

Tere talv!

See, et täna termomeeter õues esimest korda sel talvel soliidseid miinuskraade näitab, on mõne kodaniku puhta segi hirmutanud. Keegi mu naabritest kardab vist nii väga surnuks külmuda, et on kaminas lausa vanu kummikuid põletama asunud.


Jube kärsakas on õues üleval. Kui teaks, milline naabritest oma vanu juuste röstib, viiks talle heaga paar sületäit kaminahalge ukse taha. Mul on prügikastini ja tagasi üle saja meetri - seda maad on päris raske hinge kinni hoides läbida.

2015/12/23

Selle aasta kuusejutud

Kuuse tõime majja juba paar-kolm nädalat tagasi. Sõitsime ämma-äia talu juurde kuuluvasse metsa jahile. Olime vaevalt 10 meetrit kõndinud, kui voilà – ideaalne kuusk. Selle peale arvas mu mees, et me ei saa ju ometi esimest kuuske võtta, mis meile silma jääb. Mina jälle ei saanud aru, miks ei saa. Lõpuks vantsisime üle poole tunni metsas, aga koju tulime ikka esimesena välja valitud kuusega. Ma võtsin sealt samast esimese kõrvalt veel ühe alla poole meetrise minikuuse ka teise korruse trepihalli jaoks. Kuuskede minu autosse toppimine oli umbes sama lihtne nagu täispuhutud õhupalli pudelisse ajada ja ma ei saa siiani aru, kuidas see lõpuks õnnestus. Väga palju maalriteipi tuli igatahes puu ümber kerida. See on muidugi juba hoopis teine lugu.

Alumise korruse kuusk

Ja ülemise

Reedel käisin sõbranna juures. Ta rääkis oma pere jõulukuuse valimisest umbes taolise loo. Ainult, et tegevuskohaks oli metsa asemel Hortese aianduskeskus. Kohe sisse astudes leidis mu sõbrana otse ukse kõrvalt ideaalse kuuse.
Tema mees selle peale: “Me ei saa ju ometi esimest kuuske võtta, mis meile silma jääb!“
Kodurahu huvides suundusid nad siis ühiselt igaks juhuks kuusetarandikule ringi peale tegema. Loomulikult osutus kõige paremaks ikkagi see kuusk, mida nad esimesena näinud olid. Aga oh häda! Kui nad parajasti selle juurde tagasi suundusid, sisenes kauplusesse veel üks paarike. Naine haaras kohe sellest ukse kõrval olevast ilusast jõulupuust kinni. Mida nad omavahel rääkisid, täpselt kuulda ei olnud. Kuna ka selle paari meespool naist väga etteheitva pilguga vaatas ning viimane kuusest löödult lahti lasi, võib eeldada, et leidis aset umbes samasisuline dialoog nagu siin juba kaks korda kirjeldatud on.
Kohe, kui võõras naine puust oma näpud eemaldanud oli, tormas mu sõbranna kohale ja hakkas oma kuuske otsustavalt kassa suunas vedama. Kuigi see teine naine nüüd kuusest ilma jäi, saab ta vähemalt kuusetarandikuringi lõpetades mehele ma-ju-ütlesin-sulle tantsu tehes sisemiselt võidurõõmutseda.
***

Meie möödunudaastase kuuse lugu ei olnud midagi põnevat, aga eelmisel aastal kirjapandud üle-eelmise ja üleüle-eelmise aasta kuuselood leiab siit: http://alleykass.blogspot.de/2014/11/kuusesaaga.html

Ilusat kuuseokastega sokke täis jõuluaega!

2015/12/22

Metsasahkerdused

Kui me kolm aastat tagasi sisse kolisime, tundus majaesisega, kuhu poole mu magamistoa aken on, kõik turvaline olevat. Seal asetseva metsatuka kohta ütles maakler, et mets on rändrahne ning muid loodusmälestisi täis. Niiet sinna ei lubata elus midagi ehitada - ei mingeid magamistoa aknasse vahtivaid naabreid tulevikus. Kuigi ma üldiselt maaklerite juttudesse teatavate reservatsioonidega suhtun, tundus see täitsa usutav. Mingid kivilahmakad tõesti metsa seest puude vahelt paistsid ja lembituaegseid muinastammesid, mille lähedal kirvest isegi nimetada ei tohi, on meil terve tänav täis. Üks on meil maja taga ka ning igavene nuhtlus: varjab ära sellegi vähese päikese, mis minu majaosa juurde kuuluvale 30 ruutmeetrile murule paistab, surgib oma juurtega vundamenti ja ajab kõik kohad lehti täis. Tammeleht on jube asi - kõduneb looduses veel kauem kui Selveri ostukott.
Ükskord tulid K-Rautasse tammekatkuga istikud müügile. Suurest loodusearmastusest hoolimata hakkas mul mõte meie maja ahistava puu suunas kohe jooksma. Selleks ajaks, kui ma poodi sain, olid katkutammed juba müügilt korjatud. Tamm tammeks.
 
Üle-eelmisel reedel hakkasid asjad pöörase kiirusega arenema. Hommikul läksin tööle ja kõik oli ok. Õhtul koju tulles tundus, et kuidagi imelik on. Kuna oli pime ja meil oli tol õhtul kaks jõulupidu ning maru kiire, siis ma väga süvenema ei hakanud. Laupäeva hommikul ärkasin üles, tõmbasin magamistoa aknal kardinad eest ära ja püha püss! Suur jupp majaesisest muinastammedega metsast oli läinud! Lageraie! Kusjuures sellest haledast võsast olid nad imekombel täitsa viisakad kuusepalgid saanud. Terve tänav oli ka meeldivat jõuluteemalist kuuselõhna täis kohe. Esimese ehmatuse möödudes polnud asi muidugi üldse nii halb, kui alguses tundus. Esiteks paistab mulle maja ette nüüd rohkem päikest, katuseterrassilt näen nüüd eemal paepangal olevat majakat - väga romantiline - ja kui mu vanem laps järmisel sügisel kooli läheb, saab ta nüüd üle tekkinud lagendiku otseteed kasutada. Natuke ärevaks tegi muidugi see, et nähtavasti kavatsetakse raiet jätkata. Lageraie ning selle ulatus viitab omakorda väga tõenäolisele tulevikustsenaariumile, et keegi tahab metsa asemele mõned majad ehitada.
 
 
Asjalood
Ega meil ümbritsevate kinnistute elanikud ka mingid papist tegelased ei ole. Kes hakkas kette kõlistama, et end veel püsti jäänud puude külge aheldada, kes tõmbas vastusae käima ja tormas valda kitule. Pühapäeval hakkasid saabuma esimesed selgitused. Üks meie aktivistist majaelanik oli juba jõudnud kohalikust omavalitsusest vastuse saada oma pöördumisele. Sealt öeldi, et nad käisid vaatamas - tõepoolest, osa metsa oli läinud. Nemad aga ei olnud ühtegi raieluba väljastanud ega teadnud midagi. Tuli välja, et tegutseti hoopis Keskkonnametist saadud kooskõlastuse alusel, kes omakorda kohalikku omavalitsust sellest teavitanud ei olnud.
 
Nüüd oli otse mu akende all on puhkenud riiklike mõõtmetega skandaal. Nimelt oli Keskkonnaamet tagaselja lasknud lagedaks teha ala, mis valla üldplaneeringu alusel on "väga väärtusliku metsaga haljastu, mis arvestades ümbritsevat ehitustegevust peaks kindlasti alles jääma". Minu meelest oli see pigem mõttetu võsa, kus isegi seeni ega mustikaid ei kasvanud. Parem muidugi, kui majatäis magamistoa aknasse vahtivaid inimesi. Niiet asusin siinkohal kohaliku omavalitsuse poolele. See ametnik, kes Keskkonnaametist raieloa andis, olevat üldse kurikuulus selle poolest, et lubab kõik, millele kirves vähegi peale hakkab, ka maha võtta.
 
Nagu Eestis kombeks, käis kohal ka Reporteri võttegrupp. Lugu aga eetrisse ei lastudki, sest asi osutus hoopis segasemaks, kui algul paistis. Tuli välja, et see väidetavast raiemaniakist Keskkonnaameti töötaja osutus telefonis hoopis meeldivaks ja mõistlikuks inimeseks. Tema seletas nii, et kuna kõnealune mets asub kolmel kinnistul, mis on eraomandis, siis nemad midagi teha ei saa. Kui omanik tahab raiuda, siis omanik tohib raiuda. Ja kohalik omavalitsus, kes ise oma kodulehel väidab, et nemad Keskkonnaameti raieloast teadlikud ei olnud ning et Keskkonnaamet valla rohekoridorile sülitanud on, oli asjast teadlik ja plaksutanud üldse raieloast kuuldes käsi. Kuigi valla kodulehel on üleval teave, et riik on vallaga räigelt omavolitsenud, siis ka Reporter olevat siiski vallast saanud kirjaliku vastuse, et tegelikult nad ikka lubasid raiuda. Metsas olevat peidus olnud mingid muinastammed, mis muidu valgust ei saanud. Need kaks rootsu, mis püsti on jäätud, mulle küll muinastammesid ei meenuda. Nende muinastammedega on juba nagu Autorollo rahadega - arvatakse, et midagi olevat olnud, aga kas oli, ei tea enam keegi. Segane värk. Kes siis lõpuks raiuda käskis, kas riik või vallavalitsus? Või lasi kinnistu omanik hoopis mõlemad üle? Miks Reporter lugu eetrisse ei lasknud? Kas nad võtavad ka ülejäänud metsa maha ja ehitavad sinna maja? Samas on seal üldse vahet, kuna vähemalt praegu näeb see kupatus seal siiski oluliselt parem välja kui endine läbimatu võpsik, mis väidetavalt hoopis kõrgväärtuslik haljastu oli... Vähemalt keegi tundub seoses selle projektiga rikkaks saanud olevat.

Reedelaupäev

Päev enne jõule on jõululaupäev, enne jaani jaanilaupäev, enne mardipäeva mardilaupäv. Homme on selle töönädala viimane päev. See on umbes nagu reede. Järelikult on täna reedelaupäev.


Ma olen eelmisest nädalavahetusest saadik jõulude ajal saabuva uue tavaari jaoks ruumi tehes vanu mänguasju ning laste riideid majast välja tassinud. Katsu sa vanaemadele ja teistele asjapulkadele selgeks teha, et lastele ei ole nii palju asju vaja. Siis veel lastepakid töökohast, lasteaiast ja tuhandest kohast. Jumal õnnistagu seda Humana kogumiskasti, mis Viimsi Maxima eest on! Ilma selleta ei mahuks ma vist enam koju ära. Veel parem oleks, kui kogumiskasti auk nii suur oleks, et sinna ka beebivanni sisse saaks panna. Ja võrevoodi ning söögitool ka. Nagu aru saada, hakkan ma beebimajandusega lõpparvet tegema. See on nagu reedelaupäev, sest varsti võib juhtuda, et ma saan magada...

2015/12/19

Jõuluootus

Eile rääkis sõbranna, et tema esimeses klassis käiv tütar oli eelmise reede öösel öökoolis olnud. Ma polnud varem sellisest asjast kuulnudki. Tuleb välja, et lapsed tahavad koolis olla tänapäeval. Kui mulle oleks omal ajal pakutud võimalust kasvõi kaks minutit kauem koolis viibida, kui kohustuslik, siis oleks ma küll jooksu pannud.
Sõbranna kasutas juhust ja viis ka noorema lapse hoida. Ise läks kursakaaslastega välja. Lootuses, et kui lapsi kodus pole, saab hommikul kaua magada. Nii kaheteistkümneni. Või üheteistkümneni. Kümneni oleks ka ok olnud. Koju jõudis üsna öösel. Ikka lootuses, et saab hommikul kaua magada. Hommikul, viis minutit enne kaheksat, helistas tütar koolist:
"Emme, palun vaata, mis päkapikud mulle täna tõid."
 
***
 
Tellisin nooremale lapsele jõuludeks ühelt Eesti tootjalt puidust nukumaja. Kõige väiksema, mis nende kataloogis on. Kui järel käisin, siis hea, et see mulle autosse üldse mahtus. Ja ma sõidan universaalkerega autoga. Peita pole sellist monstrumit kuhugi. Nii ma vist sõidangi jõuludeni pagasnik nukumaja täis. Kuhu ma nüüd poes käies ostukotid panen? Mida jõuluvana sellises olukorras teeks?
 
***
 
Käisime üle-eelmisel nädalavahetusel lastega Paavli kaltsukas. Noorem laps leidis riiulist ingliskeelsete jõululaulude plaadi. Ta arvas, et tal on seda VÄGA vaja. Olukorrale oli kolm võimalikku lahendust:
a) lapsel plaat käest ära võtta ja riiulisse tagasi panna. Lahenduse hind: avalik skandaal;
b) veenda last plaat ise riiulisse tagasi panema. Lahenduse hind: ca 15 minutit vestlust plaadiriiuli eest kükitades ja asendustoote pakkumine;
c) plaat ära osta. Lahenduse hind: 50 eurosenti.
 
Valisin c. Laps on megarahul. Plaadil on viis teada-tuntud jõululaulu, igaüks paar minutit pikk. Meil on lapsehoidja juurde umbes tund sõitu. Selle aja jooksul jõuab autos seda plaati väga mitu korda kuulata. Iga päev. Mitte ainult kuulata, aga ma pean ka kaasa laulma! Ma ei pea üldse viisi. Kui ma liiga vaikselt laulan, ergutatakse mind nõudlikult tagaistmelt:
"Emme, häält! Kõvemini!"

..Our finest gifts we bring, pa rum pum pum pum
To lay before the King, pa rum pum pum pum,
rum pum pum pum, rum pum pum pum...
 
 

2015/12/15

Väike printsess

Meie tee viib tööpäevade hommikutel ning õhtutel mööda kinost, mille seinal ripub viimati linastunud filmi reklaamplakat.

Allikas: www.viimsikino.ee
Hommikul hetkel väljas olevast plakatist möödudes autos tagaistmel:
Kaheaastane: "Mina lähe issiga kinno Väike pintsess vaatama."
Kuueaastane: "Ei, mina lähen issiga Väikest PRINTSi vaatama. Sina ei lähe kinno! Sina oled titt."
Kaheaastane: "Lähe küll Väike pintsess vaatama! Ei ole titt! Ise ole titt!"
Tagaistmel algab rüselus, madin ja hala.
Mina: "Palun ära klohmi oma õde!"
Kuueaastane: "Ta ei ole minu õde! Ja ta ütles mulle titt. Ja ta ütleb, et see on Väikese printsessi film, mitte Väike prints!"
Madin jätkub.

Keegi ütles kunagi väga tabavalt, et väikese õe või venna sünd olevat sama, mis siis, kui su abikaasa võtaks endale teise mehe või naise. Ja siis tullakse sulle veel rääkima, et sa pead seda uut armastama hakkama.

2015/12/10

Supernanny

Kui ma oma vanema tütre kõrvalt peale lapsehoolduspuhkust tööle valmistusin minema, olin probleemi ees - ta oli täiesti ebasotsiaalne. Võõrastas sisuliselt juba sünnist saati. Ainsad, kelle seltskonda ta aktsepteeris, olime mina ja isa. Lapsehoidja valikul oli ainult üks kriteerium: laps peab hoidjaga leppima. Peab ütlema, et maitse on mu vanemal tütrel kallis ning endale hoidjaks valis ta vist Tallinna linna kõige koloriitsema kuju ning kallima, mida turul pakkuda oli. Kunstküüned, -ripsmed, juuksepikendused, hamba- ja ripsmekaunistused, miniatuurne koeralaadne toode ning muu bling-bling. Täismäng! Lisaks välisele tingel-tangelile oli hoidjal 15-aastane tütar, kelle sündides ta oli vist sama vana või vaevalt aasta vanem olnud. Ning neli aastat noorem poeg. Mitte lihtsalt teismeline ema, vaid lausa kahekordne. Lastel erinevad isad, kes nendega ei suhtle ega elatist maksa.
Seda mu lapse hoidja 15-aastat tütart otsiti vist korra kvartalis politsei abiga ja ajalehtedes taga, kui ta jälle kodust ära jooksnud oli. Siis oli tüdruk varjupaigas. Siis alkovõõrutusravil. Edasi ma ei teagi, sest peale kahte aastat hoidja juures läks mu vanem tütar lasteaeda.

Pea aasta tagasi, nüüd noorema lapse kõrvalt tööle minema valmistudes, olin jälle probleemi ees. Elan piirkonnas, kus on väga palju hoidmist vajavaid lapsi, kuid väga vähe hoidjaid. Appi tuli minu vana tuttav Mary Poppins. Vahepeal oli tal kolmas laps sündinud. Kolmanda mehega muidugi. Tema oli tütar täisealiseks saanud ja polnud peale seda end kordagi näole andnud ega emaga rääkinud. Seda kiitis nüüd mu juba teise lapse hoidja küll, et poja teismeiga on tal tunduvalt rahulikum olnud, kui tüdrukuga. Üldse pidi poeg tal mõistlik olema - ta on poisil ainult ühe korra pidanud politseis järel käima.

Aga võõrad beebid ja väikelapsed lihtsalt sulavad selle naise käes. Ma usun, et kui ta oma lapsed välja arvata, ei ole maailmas ühtegi, keda ta mööda nööri ei oskaks kõndima panna. Lisaks sellele, et sa suudab päeval hoida korraga puhtad, söönud, mängitud ja elus viis beebit ning väikelast korraga, suudab ta kõige selle kõrvalt netis chatida 7 sõbrannaga, paigaldada endale kunstküüned, marineerida umbes 250 liitrit kurki, käia koeraga jalutamas ning kahe tandemkäruga kaubanduskeskuses soodukaid jahtimas.
Ükskord sain õhtul noorema lapse hoidja käest nii kätte, et tal oli kaasas suur kinnine pakk Hello Kitty pildiga nätsu. Nad olid hommikul poes käinud ja seal oli tasuta jagatud. Ma olin lapsega vist viis minutit autos olnud, kui mult oli välja räägitud luba pakk lahti teha ning väike tükk seda jubedat keemiat võtta tingimusel, et ta seda alla ei neela. Kaks minutit hiljem oli kogu näts söödud ja alla neelatud. Ma ei saa aru, kuidas hoidja oli suutnud teda terve päeva nii distsiplineerida, et ta mitte tükkigi seda nätsu polnud proovinud.

Kust ma sellise lapsehoidja leidsin? Ei mujalt, kui Eesti suurimast tõsieluportaalist perekool.ee. Võimalik vaid perekoolis!

Mul tuli paar lugu kohe lisaks meelde. Kui ma vanemale lapsele ütlesin, et tema õde läheb nüüd ka tädi Pireti juurde hoida, arvas see, et hea küll. Tädi Piret olevat olnud hea ja ei karjunud kunagi. Ainult vahel oli tädi Piret koeraga välja läinud ja ta niiiiii kauaks üksi tuppa jätnud. Hea tagantjärgigi kuulda siis.
Kui ma oma nooremat last hoidjaga tutvustasin, rääkis tädi Piret, et omal ajal oli ta tütar tema peale lastekaitsesse kaevanud. Et ema peksab ja nii. Lastekaitse käis tal kodus siis asja kontrollimas. Sel ajal oli tal hoida minu tüdruk ja veel üks umbes sama vana poiss. Viimane oli igavene rahmeldis ja mõned päevad varem silma siniseks kukkunud. Nii leidiski vägivallatsemiskaebuse peale kohale lennanud lastekaitse hoidja kodust sinise silmaga lapse. Aga see poiss sai vist hiljem hüperaktiivsuse diagnoosi või midagi. Piretil tema ohjamisega minu teada probleeme ei olnud. Seda rääkis korra küll, et minu muidu viisakas ja tagasihoidlik tüdruk, oli korra poisi tugitooli taha kutsunud ja siis seal talle vandesõnu õpetanud. Minu übertagasihoidlik siniste inglisilmadega ja vaoshoitud tütar. Vot kuidas.

Supernanny lugu on õnneliku lõpuga lugu. Suvel abiellus ta oma kolmanda lapse isaga. Viimane on temasse vähemalt sama kiindunud ja poputatud, kui tema hoiulapsed. Pireti tütrel tuli mõned kuud tagasi vist mõistus koju ning ta ise jälle ema juurde. Mu noorem laps kursub seda tüdrukut õeks.
Meile pakuti nüüd ka sõimekohta munitsipaallasteaias, aga siit algab juba hoopis uus lugu.

Kuidas töötan mina

Minu noorem laps on juba üle nädala pahasti köhinud. Mõnda aega ignoreerisin probleemi. Eelmisel nädalal Riias rääkis üks mu Läti kolleeg, et ta tegi sama moodi. Kaks nädalat ja tema laps sai bronhiidi. Otsustasin tema vigadest õppida ning jätsin oma lapse eile ja täna hoidja juurest ära. Loomulikult ei köhatanud ta eile mitte kordagi. Täna võtsin ta hommikupoole kontorisse kaasa. Mul oli paari dokumenti vaja sealt. Kui ma nagunii juba tööl olin, siis mõtlesin, et vastan mõned e-kirjad ka juba ühe hooga ära. Poole kirjutamise pealt avastasin, et keegi kleebib mulle kontori lastenurgast leitud Kinder Surprise`i kleepsuraamatust pilte käe peale.
 
 
Selleks ajaks, kui vastamata kirjadega valmis sain, oli ka laps minu käte dekoreerimisega enam-vähem lõpetanud. Palusin töökaaslasel tulemusest pilti teha.
 
 
Kleepsud vist tõid mulle õnne. Kaunistatud kätega kirjutatud e-kirjad tundub, et kujunevad esimeseks sammuks ühe keerulise ülesande lahendamisel.

2015/12/06

Unejutud

Selle postituse kangelase tutvustamiseks pean alustama õhtust umbes tuhat aastat tagasi, kui mul lõpuks ometi silmad avanesid ning ma kaks kätt taskus ja magamiskott üle õla oma eelmise elukaaslase juurest tulema tulin.
"Nii kaua, kuni kõik on elus ja terved, on kõik korras. Materiaalsus on saavutatav," ütles mu eks kunagi. Kuigi teatav osa minu vaimsest tervisest tookord tema kesklinna katusekorterisse ja mereäärsesse maamajja jäi, peab vähemalt selles osas temaga nõustuma. Hea, et mul tookord olid mõned ruutmeetrid, kuhu minna.

Kotis magamine ammendas ennast üpris kiiresti. Minu uue elukoha lähedal Selveris olid parajasti tekid kampaanias. Ostsin ühe suleteki ära. Sealt alates on see mind läbi nelja elukoha ning mitmete aastate tänasesse kodusse ja praegusesse hetkesse välja teeninud. Seda on näha ka. Mingid osad tekist on täiesti suletuks vajunud. Nurgad ja servad on aga rullis sulgi täis nagu vorstid. Ka ronib neid peotäite kaupa pidevalt läbi katteriide. Iga kord, kui tekikotti vahetan, oleks magamistoas keegi nagu kana rappinud. Igal asjal on oma piir. Pool aastat tagasi vedasin Ülemiste keskusest endale uue uue teki koju (täitsa pekkis, mis tekid tänapäeval maksavad!). Seekord lambavillase, sest ma ei tahtnud edaspidi oma elamises sulerootsugi näha. Uue tekiga on mul vedanud. Sellest sain täiel määral aru paar kuud hiljem, kui mu teine pool samast poest lambavillase padja oma üsna juustuks muutunud vana, veel tema poismehepõlvest pärineva, asemele ostis. Uus padi haises nagu oinas jooksuajal. Hommikuti oleks magamistoas nagu 12 lammast olnud ning ma pidin akent üsna kaua lahti hoidma, et nad kõik välja lasta.

Kuigi mul nüüd uus fantastile tekk oli, et raatsinud ma vana siiski välja visata. Asi on sellest, et ma olen kütmismaniakk. Toas peab olema vähemalt 25 kraadi. Parem 27. Kui ma kaminat kütan, siis nii, et on ikka köetud. Seda teksti kirjutan ma 30-kraadises kuumuses. Terve pere on üleni roosa ja laseb aluspükstes ringi. Kuna ma eile parti tegin, oli täna vaja praeahju rasvast puhtaks pürolüüsida. See ei tähenda, et ma kamina kütmise vahele jätaks. 800-kraadine pürolüüsiv ahi ja põlev kamin on meie 60-ruutmeetrisel alumisel korrusel üsna soliidne kombinatsioon.
Ainult, et meie maja küttesüsteemi ainus andur asub kaminast kahe meetri kaugusel. Kui ma olen kamina punaseks kütnud, arvab automaatika, et pole vaja enam elamist juurde kütta ja keerab gaasikatla maha. Teist korrust, kus asuvad magamistoad, kütab aga ainult gaas. Mida soojemaks ma alumise korruse kamina abil ajan, seda külmemaks läheb ülemine. Lisaks idiootselt paigutatud andurile on meil ka buumiaegsetele majadele tüüpiliselt niru soojapidavus. Nii ei jäägi soojalt alumiselt korruselt üles külma magamistuppa minnes muud üle, kui endale kahe käega tekke ja patju sooja saamiseks peale kaapida. Iseenesest saaks ma magamistoa radiaatori ka lokaalselt põhja keerata, aga siis sisiseb see alguses nagu põrgukatel mu kõrva ääres. Ka pean ma mingil hetkel öösel seda maha keerama, sest siis, kui alumine korrus maha jahtub, otsustab automaatika tervele maja küttele tsentraalselt niigi vunki juurde panna. See ajab isegi minu leemendama ja ma pean kogu õhtul peale kaabitud hunnikuga unise peaga keset ööd võitlema hakkama.
Ühesõnaga, et mul oleks õhtuti rohkem, mida endale peale tõmmata, hoidsin lisaks uuele lambavillasele ka vana suleteki alles. Panin sellele sulgimise vältimiseks veel ühe permanentse tekikoti ka ümber, mille peale tõmbasin teise, vahetatava.

Nädalavahetuse puhul otsustas noorem laps hommikul mu vana suleteki koos muude kaadervärkidega täis oksendada. See tähendas, lisaks pealmisele tekikotile tuli pessu suunata ka sisemine. Nende eemaldamise operatsiooni viisin ettenägelikult teise korruse rõdul läbi. Pah! - nagu kajakas oleks venitlaatorisse lennanud. Urgitsesin ninast ja suust suled välja, panin teki rõdu äärele tuulduma ja läksin voodipesu alla masinasse viima. Tagasi jõudsin täpselt viimasel hetkel, et teki nurgast enne kinni haarata, kui tuul selle naabrite aknasse kandnud oleks. Pekki, kaua see torm kesta kavatseb täna veel?
Tekki ilmselgelt õue jätta ei saanud. Vedasin selle sulerada järel kiiresti sauna tahenema. Seal on see siiani. Varsti on magamaminekuaeg. Mul on nüüd kaks valikut:
-vana suletekk lõpuks prügikotti ajada ja konteinerisse viia;
-jälle talle topelttekikotid ümber tõmmata ning seda nii kaua kasutada, et selles lõpuks enam ühtegi sulge sees pole ja lapselapsed ta mulle veel kirstu kaasa panevad.

2015/12/04

Minu pere

Mu vanema lapse aias olid nad õppetegevuse raames joonistanud vahvad pildid teemal Minu pere. Valminud tööd olid rühma garderoobi ka vanematele vaatamiseks kenasti välja pandud. Esimene silma jäänud töö peegeldas klassikalist peremudelit.

Esimene pere
Ema ja isa harmoonilise paarina toimimas ning kolm last. Ema käes pann kui traditsiooniliste soorollide kandja. Alumisel korrusel voodis pikutamas vanaema. Palju on tänapäeval kritiseeritud põlvkondade vahelise sideme puudumist. Laps ei ole joonistusel keskendunud asjadele, vaid inimestele ja nende koosolemisele. Siin pildil on olemas kõik.
 
Teine pilt pani oma kaasaegsuses natuke muigama.
 
Kaasaegne tööjaotus
Köögis, pann käes, tegutseb isa. Laps toimetab oma asju teises toas. Ja ema samal ajal... magab diivanil...
 
Võrreldes sellega, kuidas mu oma laps meie kodu ja peret kujutanud on, pole muidugi midagi ütelda.
 
Meie pere ja kodu
Kui eelmisel pildil vedeles horisontaalis vaid ema, siis meid on kõiki terve perega vooditesse lebosse joonistatud. Pildilt paistaks nagu, et meil on majas kaks telekat. Tegelikult on üks neist arvuti - mehe soovist hoolimata olen siiani suutnud vastu seista rohkem kui ühe televiisori elamisse tungimise vastu. Kõnekas ja mitte väga komplimendina mõjuv fakt muidugi, et lisaks pliidile, köögikraanikausile ja vooditele on just telekas ja arvuti lapsele piisavalt olulised olnud, et need perepildile joonistada.
 
No ja need lambid. Lambid tulid meil kodu ostes elamisega kaasa. Nad on koledad nagu öö ja veel hullemad, kui siit pildilt paista on. Lapsesuu ei valeta.

2015/12/03

Kohv

Ma ei olnud aastaid Tallinna vanalinnas käinud. Tundsin juba mõnda aega, et ma tahan seda teha. Minu varajane lapsepõlv on mingis osas Toompeal möödunud, ma olen nende müüridega emotsionaalselt seotud. Laupäeva õhtul tõin vabanduseks äsja avatud jõuluturu Raekoja platsil ja küsisin, kas keegi tahab minuga kaasa tulla. Vanem laps arvas, et ei taha, mees, et ei viitsi ja noorem laps köhis pisut. Läksin üksi. Turg oli jura, Toompea tänavad valgustamata, aga hea oli kõndida seal.

Astusin all-linnas kohvi pärast ühte Pika tänava toidupoodi sisse. Ma tean natuke selle poe lugusid. Ükskord toodi sinna kalamarja müügile. Enamus varastati ära. Seal varastatakse kõik ära. Isegi šokolaade ei saa hunnikus välja panna, sest nii on narkomaanidel neid lihtsam jooksu pealt kaasa haarata. Šokolaadihunnikud tuleb riiulis laduda kihiti risti nagu telliskivipostid, siis ei saa kogu portsu korraga hõlma alla haarata. Uskumatu, kui palju on detaile, mida ei märgata ja kui märgatakse, siis ei saagi aru, miks nii. Kõigel on seletus.

Vargakindlalt laotud šokolaadid
Kasutasin juhust lasteta poes olla ja uurisin profesionaalsest huvist natuke müügil olevaid tooteid, eelkõige toidukaupa. Turvamees ei saanud aru, mida ma teen ja käis mul kogu aeg järgi. Kindlasti pandi sel ajal, mil ta minule keskendus, tema selja midagi päriselt rotti. Lõpuks läksin kohviautomaadi juurde oma latte`t võtma. Masin küsis servist. Midagi, mida automaadi ekraan waste bin`isk kutsus, oli täis. Vaatasin korra ümber nurga. Poes oli kolm müüjat, kõiks kassades ultrapikka järjekorda teenindamas. Natuke imelik oli, aga hakkasin ise kohvimasinat puhastama. Ma olen sellega harjunud. Tööl peavad kõik kohviautomaadid mind tuhkatriinuks. Nii kui jooki lähen võtma, hakkab tants peale. Mõni tahab vett, mõni uba, mõni ventileerimist või et tal sõnnik alt ära võetaks. Nagu väikesed lapsed. Kui poes parajasti waste bin`i tühjendasin, vaatas turvamees mind sellise näoga, nagu oleks ma taskust vilepilli ja jope alt kobra välja võtnud ning keset kauplust madu asunud taltsutama. Kohvimasina hooldamine ei sobinud tema maailmapildis vist kuidagi keskmise poevarga, kelleks ta mind pidas, profiiliga.

Kohv oli ketimarketi kohta kallis, vanalinna kohta odav ja kvaliteedilt nendes klassides täpselt oma hinda väärt.

Mõte vanalinna jalutama minna tekkis mul tegelikult osaliselt selle pärast, et aasta-poolteist tagasi üle-loetud Jaan Krossi romaan Kolme katku vahel on mind viimasel ajal millegi pärast kuidagi puudutama hakanud. Raamatu peategelane tegutseb keskaegses Tallinnas ja surres mõtleb umbes nii: ma olen elanud keset sõda, haigusi, surma ja kannatusi. Jumal, anna mulle andeks, et ma olen keset seda õudust õnnelikku elu elanud.

Vahel vaatan ma kogu seda täiust, mille keskel mina oma elu elan ja mõtlen, kas mulle antakse andeks, et ma ei ole selle vääriline.

 
Täna tööl järjekordselt vee ja ubade puuduses vaevlevalt kohviautomaati teenindades juhtusin meie turvajuhile mind poevarguses kahtlustava laupäevase turvamehe lugu jutustama. Kuna ta seda valdkonda jagab, küsisin talt otse: "Mis mu näol viga on?"
Noh, et poe turva kahtlustas ja lennujaama omad ka pidevalt. Turvajuht teadis rääkida, et mõned lennujaamad pidi inimesi infrapunakaameratega jälgima. Nii näeb ära need, kelle kehatemperatuur keskmisest kõrgem on. See viitab omakorda, et inimene võib olla närvis mingil põhjusel ja midagi varjata. Kõlab nagu linnalegend, aga minu normaalne kehatemperatuur on vist tõesti ülalpool tavapärast - mu käed ei ole kunagi külmad. Ma tahaks kunagi jõuda sinna, et mitte üheski mõttes.