2015/11/02

Turvakontroll


Ma olen läbi aegade lennujaama turvameeste lemmik olnud. Kui turvakontrollis mind vähegi millegagi peedistada on, siis peedistatud ma saan. Selle tõttu olen õppinud end enne lennukule minekut nii süütuks pakkima, kui vähegi annab. Ei mingkeid kõrgeid kingi ega püksirihmu, riided panen nii liibuvad selga, et jumala eest ei saaks aluspükstesse või mujale riiete alla peidetud kokaiini või teiste keelatud esemete suhtes mingitki kahtlust tekkida, käsipagasis on kogu elektroonika ja muud vähegi küsimust tekitavad esemed on kõik ühes kotisahtlis, mille ma ka aegsasti turvakontrolli röntgenmasina lindile laiali tõmbam. Vedelikest võtan kaasa ainult hambapasta ja sedagi mingi ultrapisikeses tuubikese. Ameerika presidendi turvaülem ei tohiks ka minu juures midagi kahtlast leida. Tallinna lennujaama turvakontrollitöötajad ikka suudavad! Viimane kord lennukule minnes olin ennas nagu tavaliselt aususe ja puhtuse etaloniks teinud. Kuigi nad mind ülikahtlustavalt piidlesid, polnud nagu millestki kinni hakata. Lõpuks, kui olin peale turvakontrolli just hakanud oma elektroonikat tagasi kotti riisuma, nad midagi siiski leiutasid:
„Kas me teilt lõhkeaineproovi tohime võtta?“ No mida veel... Olen ma tõesti siis nii terroristi moodi? Loomulikult oli proov puhas. Raistatud aeg ja proovivõtuvahendid.

Ma ei ole ainus, keda meie perekonnas alusetuslt peedistatakse. Mu mehevend lendab töö tõttu päris tihti Aasia vahet. Nad toodavad seal jalgrattaid ja muud spordivarustust. Viimane kord Hiinast tulles, paluti tal turvakontrollis sealsete tollitöötajate poolt korraga viisakalt kõrvale astuda. Hiina tollis ei tööta mingid naljamehed.



Viidi mu mehevend koos tema kolleegiga turvaruumi, kus tema kott laual seisis.
„Sinu oma?“ tahtsid hiinlased teada.
„Jah, minu“
„Tee lahti!“ nõudsid hiinlased ja näitasid koti röntgenpilti. Pildil oli selgelt näha kotis olev automaatrelv.
 
 
 
Mu mehevend on aastate jooksul Hiina tolliga igasugust vett ja vilet näinud ning üldse väga flegmaatiline inimene. Ta ei osanud muud teha kui imestada, kes pagan ja millal sai talle automaadi kotti sokutada. Tema töökaaslane, natuke nõrgema närviga tüüp oli selleks ajaks ennast juba värisedes põlvivi turvaruumi põrandale visanud ja halas, et tema ei taha järgmised kümme aastat kusagil Aasia kaevandustes sunnitööl veeta. Tegid siis koti lahti ja mis selgus... Mehevennal olid kaasas mingid rataste jaoks mõeldus tööriistad ja jalgrattajupid. Kotis olid need täpselt nii üksteise peale juhtunud, et koti läbi valgustamisel paistsid nad välja nagu AK-47 automaat. Juhtub.

No comments:

Post a Comment