Kommid

Kogu trall algas sellest, et meie vannitoakaalu patarei sai tühjaks. Tekkis kahtlus, et minu tavapärases toidupoes, keskmise suurusega kiirelt-kiirelt-sisse-kiirelt-välja supermarketis, ei pruugi sobivat patareid olla. Selle tõttu seadsime sammud hoopis üle tee asuvasse kaks korda suuremasse Selveri hüpermarketisse. Kuna juba poodi sisenedes oli näha, et kassajärjekord on pikk nagu Balti kett, haarasin kiirelt iseteeniduskassa puldi. Piiksutasin hoolsalt puldiga kaupa läbi ja käru sai päris täis. Siis jõudsime pagariosakonna kõrvale paigutatud lahtiste kommideni. Professionaalse huvi tõttu oli mul muidugi vaja minna uurima, millisel viisil täidetakse uue toidu märgistamise määruse nõudeid müügipakendisse pakendamata toodete puhul. Leidsin mitmeid rikkumisi. Minu mees leidis sel ajal ühes kahtlased Ida-Euroopa päritolu kommid, mida ta kohe usinasti kilekotti kühveldama asus.
„Kallis mees,“ proovisin ma rahulikult selgitada, „kas sa mõistad, et neid komme müügisaalis kaaluda ei sa? Nii ei saa me nendega ka iseteeninduskassase minna ja peame seal tavakassa kilomeetrises järjekorras seisma. Kahe väikese lapsega. Mõistad?“
„Aga ma tahan neid komme!“
No hästi.
Surusin kommikoti mehele pihku ja ütlesin, et mina teda enam ei tunne ning vaadaku ise, kuidas ta nende kommidega poest välja saab. Selleks hetkeks, kui iseteeninduskassani jõudsin, oli mu teine pool kommid tagasi kärusse sokutanud ning teadmata suunas riiulite vahele kadunud.
No hästi.
Võtsin kommikoti ja otsisin üle automaatkassade juures patrulliva töötaja.
„Mis ma nendega teen?“ nõudsin müüjalt.
See klõbistas midagi kassasüsteemi arvutis ja tahtis teada, mis kommid need  on. Pekki, mina ei tea. Mingid kahtlased lutsukad olid.
„Kui palju need maksavad?“ pinnis müüja edasi.
Ma tõesti ei vaadanud, mehe projekt oli kogu see kommivärk ju. Siis ilmus süüdlane ka lõpuks riiulite vahelt välja ja hakkas ise müüjaga olukorda klaarima. Lõpuks läksid koos saali vaatama, mis kommid  need siis olid. Mina hakkasin samal ajal iseteeninduskassas arveldama, kaupa kottidesse laduma ja mõtlesin, kuidas ma nüüd pean meest ootama, kes selle näruse kommikotiga elupikka kassajärjekorda peab seisma minema.

Kui pakkimisega valmis sai, jõudis mees kommide ja teda saatva müüjaga tagasi saalist. Tundub, et kommide identideedisaladus oli lahenduse leidnud. Ja siis tegi see müüja ainult selleks ühe tavakassa lahti, et mu mees sealt nende kommidega läbi lasta. Maksid need vist mingi euro.

Kaalu jaoks saime patarei ka. Kahtlustan seost nüüd meie jälle töötava vannitoakaalu ja fakti vahel, et täna hommikuks ei olnud mu mees mitte üht neist kärnastest kommidest ära söönud.