Teine eepiline läbikukkumine on tiigrilugu. Kunagi ostsin oma vanemale lapsele Prismast kaheksa euroga 25 sentimeetri kõrguse pehme kaisulooma tiiger karupoeg Puhh lugudest. Sellest sai mu tütre truu kaaslane päeval ja öösel, muredes ja rõõmudes. Ta sai näha nii porilompe kui pesumasinat. Kui lapsele toit maitses, suruti ka tiiger ninapidi kaussi. Kui ei maitsenud, suruti veel sügavamale. Kui lasteaias oli halb päev olnud, sai tiiger õhtul ikka korralikult tuustida pingete välja elamiseks. Eks ma vahel proovisin lapsele seletada, et ta vaest tiigrikest nii väga ei retsiks - sellel võib tuuseldamisest üle visata ning ta võib kodu otsida selle peale ja muud taolist.
Ükskord juhtuski müstiline lugu. Tulime lapsega lasteaiast. Autos oli tal tiiger olemas, aga toas enam mitte. Autost ukseni oli heal juhul kuus meetrit. Kuigi otsingud võtsid väikese sõjalise operatsiooni mõõtmed, on tiigri asukoht siiani teadmata. Laps oli südamest õnnetu. Mul hakkas tast nii kahju, et paar päeva hiljem viisin ta Paavli kaltsukasse, kust ühe euro eest 5 sentimeetrit madalama, kuid muidu täitsa samasuguse tiigri sain. Tuli välja, et see kõlbas sama hästi kui ekstiiger. Ponide ilmumine mu vanema tütre ellu lükkas küll vaesekese aasta hiljem troonilt, kuid preili voodis magada on tal siiani lubatud.
Nüüd hakkab mu noorem laps sinna vanusesse jõudma, kus mänguasjad teinekord tema paha tuju päris jõuliselt tunda saavad. Seekord võttis pedagoogilise loengu pidamise enda peale tema vanem õde: "Sa ei tohi mänguasjadele haiget teha. Nad võivad ära minna. Kui ma tiigrit lõin, siis tiiger ei tulnudki tagasi, aga sellest polnud midagi, sest emme saab uue osta."
Tiigri peale soola panemine siin vist annan kallile kaisukale tappa, see jookseb ära ja siis tuleb emme ning ostab asjad jälle heaks kogemuse vastu enam ei aita?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar