2015/11/07

Isiklikud ajaloolised mälestused

Meil oli eile ärasaatmispidu. Üks minu seni Eestis elanud lätlasest kolleeg läheb nüüd meie emafirma Leedu tütresse tööle. Eestis töötas ta kokku neli aastat ja selle lühikese aja kohta elas ta ilusti kohalikku kultuuri sisse. Lõpuks sai ta isegi keerulisemate sõnaühendite, nagu sünnipäevahommik Ülejõel, kasutamisega täitsa talutavalt hakkama. Eestisse kolides kostis täishäälikuühendeid sisaldavaid kohanimesid välja hääldades ta kurgust lihtsalt mingi ebamäärane mörin.

Meie endine kaaslätlane oli oma lähematele kolleegidele teinud väikesed kingitused ja isiklike sõnumitega kaardid. Selline kõrvust tõstev tekst oli minu omal

Kuigi hüvastijätuõhtusöök toimus väga sümboolselt ühes Kalmistu tänaval asumas restoranis, oli meeleolu lõbus. Ühel hetkel tulid jutuks mälestused. Kõik piisavalt varase aastakäigu ameeriklased pidid mäletama, mida nad tegid või kus olid, kui Neil Armstrong esimest korda Kuu pinnale astus. Või kui Kennedy mõrvati. Ja mida nad mõtlesid, kui nad 9/11 rünnaku käigus kokku varisenud maailma kaubanduskeskuse tornidest teada said. Seda mäletavad vist ka eurooplased. Vähemalt meie tegevjuht, rootslane, ütles, et tema mäletab täpselt seda koosolekut, kus ta siis istus. Mina sain 9/11 sündmustest teada tol septembriõhtul uudiseid vaadates. Olin isekalt ärritunud. Ma oli tol sügisel gümnaasiumi viimast klassi alustanud. Arvasin, et nüüd algab kolmas maailmasõda. See tundus pööraselt ebaõiglane, sest ma ootasin, et peale kooli lõpetamist algab mul alles tõeline elu ja nüüd tuleb mingi sõda seda tuksi keerama.

Minu esimene suuremate ajaloomurdepunktidega seotud isikliku hetke mälestus pärineb Eesti taasiseseisvumisest. Olin siis kuueaastane. Sõitsin sõbranna rattaga, kui ema mind aknast hõikas ning ütles, mis toimunud oli. Mul oli poliitilistest sündmustest jumalast ükskõik, sest kummikusäär oli just rattaketi vahele kinni jäänud.
Ka mäletan ma seda, kuidas uuele Eesti Vabariigile presidenti valiti. Olin kohalikus poes, mille tagaruumis mängis raadio. Raadios loeti hääli: „Lennart Georg Meri. Lennart Georg Meri. Lennart Georg Meri. Lennart Georg Meri.“ ja nii mitukümmend korda. Alles hiljem teadvustasin endale, mis toimus.
Estonia uppumisest teada saamise hetke mäletan ma ka. Hommikul, kui kooli valmistusin minema, pani ema millegi pärast raadio mängima. Sellist kommet meil kodus üldiselt ei olnud. Muusika asemel tuli raadiost ainult uudiseid. Ema ütles, et öösel läks Estonia põhja. Esimene tund oli meil muusikaõpetus. Õppetööd tol korral me ei teinud. Õpetaja kuulas samuti muusikaklassis olevast, tolle aja kohta väga korralikust stereokeskusest, teateid Estonia kohta.
Minu emal oli eelmisel õhtul sünnipäev. Tema kooliaegne pinginaaber pidi ka tulema, aga ootamatult läks hoopis laevale. Ta töötas Estonial ning üks töökaaslastest oli palunud tal endaga graafikus vahetus teha. Nii läks ema pinginaaber sellele saatuslikule väljumisele ema sünnipäeva asemel. Meri andis hiljem tema surnukeha välja.
 
Millised on teie ajalooliste hetkedega seotud isiklikud mälestused? Millised on need hetked? Brežnevi surm? Esimese iPhone`i avalik esitlus?

4 comments:

  1. 9/11 puudutas natuke lähemalt, mis sest et ma siin naabermaal Kanadas elan. Olin hommikul tööle jõudnud, kui keegi ütles, mis NYs toimub. Toronto kesklinnas suleti igaks juhuks kõrgemates hoonetes asuvad kontorid, CN-torn. Pidin õhtuni tööl olema ning mäletan natuke seda abituse tunnet. Olin kurb, et ei saanud oma laste juures olla, kui tõesti midagi peaks siin linnas ka juhtuma.

    ReplyDelete
  2. Estoniat mäletan, Umbes sama lugu, mis Sinul. Ema helistas, et kuula raadiot. Kuna mu ämma- äia naabrite tütar oli laeval ja pääses, sisi puudutas ka isiklkumalt.

    9/11 vaatasin uudistest. Kole oli, aga jäi kaugeks. Mõjust saan aru alles nüüd. Iga kord, kui lähen lennukile nean neid tõpraid, kelle pärast maailm muutus,

    ReplyDelete
  3. Proovisin oma mõttes läbi lasta, mis minu aastate jooksul on toimunud sellist, mis kuidagi väga eriliselt meeles. Ja selgus, et polegi üheselt midagi, sest seda kõike on liiga palju, inimesi ja sündmusi, olulisi ja mitte eriti. Vist jääksingi heietama. Ning seepärast peangi vist oma blogi.

    ReplyDelete
  4. Vot kuidas 9/11 läbiv on. See on muidugi kõige värskem ka. Mulle tuli veel meelde, kuidas mu vanaema rääkis, kuidas eelmise sajandi esimeses pooles oli maailmalõppu ennustatud üheks konkreetseks päevaks. Minu vanaema jäeti vanema õega selleks puhuks koolisist koju, et kogu pere ikka koos oleks, kui pauk käib või nii. Lõpuks oli petukaup nagu need ennustused ikka on. Vähemalt vaba päeva sai.

    ReplyDelete